pühapäev, 29. september 2019

Kui olen nii väsinud, et ei saa magada, sonin siia

Tõepoolest, elasingi poja sünnipäeva üle.
Suht väheste probleemidega, aga noh. Needsinased ju olidki oodatavad.

Väsisin nii ära, et läksin pärast üle autotee meetodil "ma ei saa aru, ei jaksa täpsemalt vaadata; no ehk vaatavad autojuhid  ise, et must üle ei sõida - oo, saingi autoga kokku põrkamata üle!"
Väsisin tasemeni, kus ma ei jaksanud enam mõelda, et ehk saaks anda raha mõnele hästi pisikesele kolmeteistkümneaastasele lapsele ja see sõidaks rongiga koju, vaid: "Selge, neil pole transporti, nii et mina lähen rongiga ja loovutan oma autokoha ja kõik saab hästi." (Selgus, et ühele lapsele tuli kusjuures veerandi tunni pärast isa autoga järgi, aga mina olin selleks ajaks juba läinud ja muidugi polnud mul ka telefoni kaasas - et mobiiltelefon on selleks hea, et teda saab kodust välja minnes kaasa võtta? Aga inimesed helistavad mulle nii harva [õnneks], mul ei ole meeles teda kotti panna ju!)
Mis siis, et mul iiveldas väsimusest ja sellest, et ma ikka proovisin natu ise ka virtuaalreaalsust ja ühes mängus sai lennata.
Nagu ... tore, ma sain lennata. Vahepeal põrutasin vastu majaseinu ning enamik aega ei saanud üldse aru, kus olen, sest lendamiseks kasutatav vahend vahepeal kihutas ja siis lendas rahulikult. Tempo vaheldamine sõltus küll must endast, aga kaudselt. Mul oli pihus raketilüliti ja et mitte alla kukkuda, pidi ajuti kiirendama, ent ühtlast lilleimetlemisekiirust võtta pold võimalik. Ainult kiirendus ja siis vbla veel suurem kiirendus, kui ma üritan mingit tempo ühtlust saavutada.
Ja siis oli mul nii paha olla, võtke see asi ära mu peast, maitaha!

Juba enne lendamist olin nii väsinud, et pidurid ei töötanud, ajus üldse ei vilkunud signaal "nii ei tehta!" rohkem, kui et tuli meelde ja otsustasin, et kuradile, mind ei huvita.
Tantsisin siis omaette halva muusika saatel seina ääres, kuni lapsed virtuaalreaalsuses hängisid, ja kuna hakkas palav, tegin seda sportrinnahoidja väel, sest no - pluusiga oli palav ju?
Et ma ei ole piitspeenike neiu, keda rinnahoidja väel tantsimas näha on puhas rõõm kõigile?
Kehvasti küll.
Et päeva ajal lastepeol väga avalikus kaubanduskeskuses, kus uks futuruumi kogu aeg pärani, omaette rinnahoidja väel tantsida ei ole tavaline?
Kutsuge politsei, kui nii ei tohi.

Aga noh, sünnipäev sai läbi ja pea ei valutanud hullemini kui paari ibukaga ära sai klaaritud. Keegi ei jäänud nälga ja samas toitu ei jäänud ka kohutavalt üle, viinamarjad ja lillkapsas said päris otsa lausa. Läksin rongiga koju, LOOMULIKULT polnud autogatulijad keegi Totorot õue viinud, nii et viisin siis 50 sekundit pärast tuppaastumist ise. Aga sai ka kudzu ära pissitud ja no - üritus möödas, huhhhhhhhh.
Nagu ... laste sünnipäevad, jätkuvalt suht kõige jäledamad päevad aastas. Ainus hea põhjus mitte rohkem lapsi saada.
Olen suht leppinud ideega, et pean adopteerima, oma keresse kasvama keegi ei pane mulle. Aga no sellega ootab, eks ole, hetkel pole mul isegi püsivat elupaika enam.
Ja vaikselt säriseb ikka lootus (ma tean, ma TEAN), et juhtub ime ja ka mulle saabub happy end ja seks on osa mu igaööelust ja tore mees osa mu igapäevaelust jne.
Ei, ma TEAN, emake maa küll!

See oleks kõrvaltvaatajale vist päris naljakas, kuidas ma perioodiliselt kohtun täitsa toredate ja pandavate meestega, kellega isegi on meeldivad kooskogemused (üks näiteks aitas mu kaldast üles, kui väga soojal päeval Totoroga koos ujumas käisin, aga kuna kõik normaalsed ujumiskohad olid kas inimesi, või veel hullem, teisi koeri täis, läksime suht suvalises kohas. Mul polnud rinnahoidjat, sest kes krt viitsib seda selga vedada, ja tema rääkis, kuidas on mind koeraga linna peal jooksmas näinud ja ta ise oli käinud just rattaga sõitmas, 50 km ring, ja phmt täiega nunnu), aga need kogemused on toredad just täpselt sellepärast, et ei järgne mingit telefoninumbrite vahetamist vms jäledust.

Et noh - oleks idee küll mehega pere pidamiseks, aga ühtegi meest, kes juba pole muidu hea tuttav ja juba osa mu elust, ei taha. Sest nad on tundmatud ju! IU.
Ei, ka seda ilusat aafrika päritolu kodanikku ei taha. Ei, ka seda teist mitte. Ei, ka seda seni mainimata  teist eestlasest jalgratturit, kes teisel kuumal päeval oli veepudeli koju unustanud ja rääkis, kuidas teeäärsetest taludest juua käis küsimas, ei taha. Sest noh - nad on võõrad ju! IU!

Võtan komplimendid oma välimuse, ujumisoskuse, headuse ja hästi treenitud koera aadressil vastu ja lähen naeratades koju.
Ja hiljem mõtlen, et krt, vbla, kui oleks suutnud end rohkem suhtlema sundida, oleks mõni neist mulle varsti lapse võinud teha ...
Aga ei suutnud. Nagu NII JÄLE!

Ja nii on.

See on täiest selge nüüd, kus avastus on juba tehtud, et ma ei taha uusi inimesi oma ellu SSSSSuhtena. Kui inimene ON juba mu elus, siis võib ka SSSSSSSSSuhte peale mõtlema hakata, aga uue inimese puhul - NO EI.
Aga varem ma ikka piinlesin ja otsisin põhjust, miks ma kellelegi ei meeldi (v.a. need ja need ja need ja need kohtumised, aga võõrad inimesed ju ei loe, nad ei tunnegi mind!)
Ja ma ei saanud aru sellest, kuidas Rongimees sai mulle eelistada mingit äsjakohatud naisterahvast, kes pealegi pole (minu arvamus) eriti ilus, on häirivalt paljusõnaline ja mõttevaene suhtleja ning pole vist ka eriti tark. (Tegelt ma ei tea, suhtlusjutu, mis on üpris tuim, põhjal oletan.) Nagu - miks, MIKS?!
Aga kui võtta nii, et teistel inimestel ei ole tõrget uute inimeste ees, vastupidi, neile meeldibki ja "kui esimese paari kuuga pole miski susisema hakanud, ei hakkagi mul temaga seoses", on palju arusaadavam.
See, mis mus üldse äratab tunde, et oo, kena mees, temaga võiks (et ma TUNNEN inimest!), on neile turnoff.
Et mul on olnud üks suur armastus e. Poeglapse isa, on juba niigi hästi läinud ses "olen-teisiti-kokku-pandud"-elus.
Poeglapse isa ma tundsin enne sebimahakkamist jupp aega, aga tal oli naine ja kaks väikest last, noh. Nii et minul oli täidetud "ma pean inimest enne tundma" tingimus ja tal "ma ei tohi teda naisena märgatagi - kuni äkki võib ja siis ta lendab nii innukalt peale, et olen uimaseks löödud ja annan peaaegu sama innukalt järele".

Asjad on nüüd loogilisemad.
Ma nüüd tean, milles kühvel.
Aga nukker on ikka.
+ ma olen K peale veel pahasem. Nagu - kui oleks piisavalt hea naine, laguneksid ju kõik tal mõttes olevad (kuigi mulle mitte väljendatud, krt, ei või siis RÄÄKIDA v???) vastuargumendid juba eos? Liiga kaua tundmine näiteks sealhulgas. Järelikult ma ei ole piisavalt hea? Kurat, mis mul viga on, kes veel parem saaks olla???
Mingi uus naine?
Nagu ... PÄRISELT?!?!?!

P.S. Murca on täitsa lühikese ajavahemiku järel uuesti postitanud! Nii LAHE!!!!!!

reede, 27. september 2019

Tore

Nii tore on vahelduseks olla üleni rahul ja rõõmus. (Õhtuti on ikka veel raskem, sest ma väsin ära, ent hommikuti on niiiiiiiiiiiiiiiii leebe.) Lepin kõigega, millega "leppida", täiesti rõõmsal meelel, sest tunnen end nii armastatuna =)
Aitäh!
Awww!
AWWWWW!!!

Eile käisin tallis külas.
Peamiselt oli mu mõttes "ma viin neile õunu, hobused ei pea õunteta elama!" ja siis oli nördimusäratav avastada, et keegi oli mu varemete juures asuvad õunapuud tühjaks korjanud v.a. nii kõrgel asuvad õunad, et nendeni ei ulatu. Nagu - ma kahtlustan võõraid õunakorjajaid müümiskavatsuses, sest kuigi olen ka ise "teeme siidrit, meil on vaja hästi palju õunu"-üritusel abiks olles külarahva (kokku lepitult, mitte raksus) puudelt kõik kättesaadavad õunad ära korjanud, siidri jaoks ei ole mõttekas puu otsa jätta väikesi, ühest servast halvasti kasvanud ja seetõttu ebasümmeetrilisi või muidu kipakaid õunu.
Mis nende puude otsas alles olid.
Kahjuks polnud neid väga palju.
Kuigi neid puid, mis tühjaks korjatud, ikka oli. Mingi ... näiteks kaheksa.
Just need paremate õuntega. Üks mitte nii heade ja veits tooretega oli täis jäetud.
Aga enne, kui ma selle mitte-nii-hea puuni jõudsin, milleks tuli kilomeeter või nii kõndida, sattusin õunaaia peale, mida iial tähelegi pole pannud. Ilma tarata ja poolvalmis maja lähedal. Ilmselt oli seal kunagi maja, lammutati ära, ehitatakse uut asemele - aga hetkel seal elanikke ju pole? Keegi õunu ei söö? Selge, läheb.
Nii et obused said endale selle maja õunad, aga kui ma kohale läksin, selgus, et ilmaasjata olen ponnistanud.
Tallis oli VÄGA SUUR kartulikott õunu kolmveerandini täis ja kui ma oma spordikotitäie sinna suurde kotti juurde ladusin, ei olnud isegi väga näha, et nüüd rohkem õunu on.

Aga ma söötsin viis õuna hobustele. Pehmed innukad mokad!

Talli oli neli või lausa viis hobust juurde tulnud, latrid oli uuesti jagatud. Try Your Best oli nüüd ukse kõrval, seal, kus enne luuad-rehad-kärud ja muud sellised asjad, paar palli heina vist ka.
Tervitasin amatsoontüdrukut, hobuseid, ladusin õunad ümber, käisin paar korda edasi-tagasi - ja kui treener ja veel keegi (ma polnud teda varem näinud, mingi kaarikusportlane vististi) tagasi sõitsid, üks hobune kaariku ees ka jumalast võõras mulle, olid juba sisse tulnud ka kaks hobuseomanikku. Mees soomlane, aga naine vbla mustlanna. Vähemalt jume, juuksed, pikad voldilised seelikud ja ohtralt ehteid nagu viitasid sellele - ja soome keeles ta küll ei rääkinud. Nii umbes 55-65 mõlemad.
Ja kui olin ära öelnud: "Tere!" ja "Teil on siin nii muutunud, nii lahe!" läksin minema, naeratades ja rahulolevana. Sest noh - ega ma siis inimesi näha tahtnudki =) Ikka hobuseid ju! + kuna ma olin öelnud, et õunu ikka toon, oli jube täitmata lubaduse tunne varem.
Üks uus hobune oli veel heledam kui Papa's Goldfinger. Lakk lausa blond ja valged mitte aint sokid, vaid lausa põlvikud, lauk ka tohutu.
Aga temast veel heledamat ikka tallis pole =P

Oot, see ei huvita teid? Aga et ühes traavlitallis pole üldse heledaid hobuseid, on ju huvitav?! Mõelge sellele! Kõik võigud ja kollased, hallid, hiirjad, valged ja kimlid - nad on mu selle-talli vaatluse kohaselt kas
a) haruldased
b) ratsahobused, kes kaarikute ees ei jookse
c) pole üldse sportlased
Täiega põnev!

Homme on mu pojal sünnipäev.
/heidab mõtliku pilgu köögi ja vannitoa vahel asuvale puuduva klaasiga aknapoolele. 
Ma arvan, elan seekordse eriliste probleemideta üle.
Sest nii tore on tunda, et inimesed hoolivad!!! NII TORE! Mul on kohe palju enam varusid hinge- ja vaimu sees!

Ei oska õieti sõnadesse pannagi, kui meeldiv on avastada, et inimesed märkavad mind.
Kui nii võtta, on ka selge, miks ma meeleheitlikult oma raamatutele tulevaid tagasisidemeid otsin. Ja, muide, samas nördin, kui need mööda on - kui aus olla, olen ka korduvalt õlgu kehitanud kiitvate arvustuste peale, kus must samas mu enda meelest aru ei saadud. Mulle on tähtis, et märgataks, kuid et märgataks MIND, mitte kedagi märkaja enda peas, kel minuga paar ühist joont.
Jah, ma olen omast arust oma raamatutes sees, dohh. Kas mu mõtetest saadakse aru või ei mõisteta neid teps mitte, kuigi raamat lugejale ju meeldib, on oluline.

Aga kui märgatakse mind, kui inimesed hoolivad, kuidas ma elan ja et mul rämehalb ei oleks ...
Nii tore on teistele tore olla!!!

teisipäev, 24. september 2019

Vahelduseks materiaalne - nii õnnelikult

Olgu, nüüd ei taha enam üldse viriseda.
Mu kodu ostmise kontol on üle poole tuhande raha. Nagu ... ei, sellega ei osta midagi, aga ma panin asja tiksuma üleeile!
Ei, sama tempoga ei tule edasi, see oli algusetähelepanu, nüüd on kõige innukamatel inimestel mõneks ajaks (õigusega) "tehtud!" tunne ja ... aga mida?!
MIDA?!?!?!
Nagu ... iga loll teab, et tulevad veel jõulud, et aega on nii palju veel ja INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD!
Küsi ja sulle antakse. (Välja arvatud et seekord oli "lase inimestel endale mitu päeva peale käia, et nad tahaksid sind aidata, ja muuda see viimaks kõhklevalt võimalikuks", aga noh - lõpuks muutsin ju? Krt, ma olen inimene, ma ei PEAGI täiuslik olema, alati ja igas asjas kõige adekvaatsemalt reageerima! Jee mina!)
Sest INIMESED ON NII ILUSAD JA HEAD!

Lisaks arutame Varrakuga ja nad tunduvad mu eluloo- ja eneseabi- ja kogemusraamatust huvitatud. Piisavalt, et panin eeldatava struktuuri kokku ja nad tahaksid esimest peatükki näha, et missugune raamat tulema peaks.
Tundub üpris üpris võimalik!
Nüüd (loe: homme) hakkan seda esimest peatükki tegema.

Jah, muidugi on jooksva rahaga puudus käes, aga tegelikult on kodus süüa ja kohvi veel oma nädalaks. On loomatoitu mitmesugust. On peaaegu täis pakid kempsupaberit ja nõudepesuvahendit, täiesti täis pesupulber ja kaks pakki võid, on soola ja õunu ja sinki ja juustu ja ... emake maa, kui hästi ma elan. Isegi kohvivalgendit saab veel juurde osta, kui kodus olev lõppema peaks.
Kassiliiva on samuti.
Isegi mineraalvett.
Porgandid sõi Poeglaps ära. Ta sööb neid jubedates kogustes, ligemale kilo päevas, anna aga ette.

Oh, ja siis on veel Saladuslikud asjad!

Meil hakkas süsteem käima nii, et vahel ma tõin koju midagi head (kommi, kartulivahvleid, soolapulki vms) ja kohe kätte andmise asemel peitsin ära. Ja kui siis pojal oli kurb meel või miski kodus nagu ei maitsenud, aga midagi tahtnuks, ta küsis, et kas midagi Saladuslikku on, ja kui oli, tõin välja.
Nüüdseks on mul peidus umbes 7 eri sorti saladuslikke asju, kas soolane, magus või jook, saab pea alati valida, ning kuigi marineeritud kurki pole ammu olnud, üldiselt hoian taset "Saladuslikuks sobivad vaid Poeglapsele väga maitsevad asjad". (Marineeritud kurk maitseb talle ka VÄGA. Tavaline kurk vedeleb söömatuna viiendat päeva - enne oli kurkidega nagu porgandiga praegu, vaevalt ilmus, kui hingati sisse, aga siis korraga sai Poeglapsel "isu täis" ja kõik - vahel võileiva peale paneb. Kui on õiget sorti leib ja või pole külmkapikõva, on juustu ning parasjagu võileiva isu. Jap, temal küll oma täpsete tahtmiste äratundmisega raskusi pole!)

Siis on veel tore, et meil on kodus kaks kärbest ja Totoro saab neid pingsalt jälgida ja haarata üritada. Seni pole ta küll kordagi kärbest kätte - lõugu - saanud, aga sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!? nagu Robert Browning kirjutas.
Olgu, tema kirjutas inglise keeles, see on tõlge.
Kui püsti tõuseksin ja tuppa riiuli juurde kõnniksin, võiksin vaadata, kes tõlkija oli. Aga ei viitsi jaksa.

Hea on olla. Selline väga hoolitud ja armastatud tunne. Inimesed! Vaevuvad! Minu jaoks!
Ja "kuigi sa proovid olla hea" sai vahepeal juurde 3 (kolm!) hinnet! Loetakse!

pühapäev, 22. september 2019

Lõin konto, palun nüüd abi!

Ma nüüd natuke võdisen sisemiselt, kas tuleb jälle mõni ja ütleb, et mul ei ole abile ÕIGUS - aga kuradile.
Ma vähemalt teen MIDAGI enda aitamise kergendamiseks, eks ole.
Ja palun abi.
Näu? Auh? Palun!

Nii et korterilaenu sissemakse kogumiskonto: EE921010011838960223
See on SEB.

Ma kavatsen sinna ise ka maksta, kui mul õnnestub taas mõni raamat maha müüa vms.

Enterluule

Kas me oleme need,
kes oleme,
alati ja läbi aja?

Ühele klassiõele
sooviti läbi feisbuugi
sünnipäevaks
"Mõistust ja arukust!"
ning mina mõtlesin:
"Neid on tal, jah, juurde vaja!"
oh-nii-irooniliselt.

Sest juba koolis
korraldas tema kõike asist.
OO-oorganiseeris.
Tal olid muidugi head hinded,
aga ka kõrge ühiskondlik aktiivsus
ja oma sünnipäeval septembris
pakkus ta ALATI,
kõik 11 aastat,
šokolaadinööpe väikeste suhkrupärlitega.

Mingil ajal pärast gümnat
oli ta Eesti Eurovisiooni korralduskomitees,
kui mitte ainult mina,
vaid enamik me lennust
venitas veel ülikooli,
kaevas taskute põhjadest sente,
kui taskupõhi just katki polnud.
Siis olid sendid kuskil mujal.
Kui olid.

Nüüd on tal korralikud fotod
endast perega Pariisis
või ilma pereta Viini filarmoonias.
Mõtlesin, et nii korralikke kostüüme
kantakse ainult filmides,
kui temal piltidel seljas on.

Ta oli kogu aeg selline.
Ja mina olin kogu aeg ... noh, imelik.
Mõtlen oma kooliajale tagasi ja ...
Häh, isegi soeng on praegu peaaegu sama,
kui keskat lõpetades.

Me ei ole arenenud kuhugi mujale
kui ainult rohkem iseendaks.

reede, 20. september 2019

Ma olen ligemale kaks kuud aina halanud. Võib siis veel, vahet pole ju

Kas ma võin hädaldada?
Nagu VEEL hädaldada?
Sest mul on halb (keha haige. Täna tegin ta veel haigemaks, sest kaotasin oma pangakaardi koeraga jalutades jõe äärde ja siis jalutasin kõik tee tagasi, lootuses see üles leida. Leidsin ka, aga isegi Totoro oli väsinud pärast, ei jooksnud ringi, vaid kõndis vaguralt mu kõrval) ja siis on kõik halb ja viuviuviu.
Kui mu sees on halb, on kogu mu maailm halba täis.

Mu uus raamat on selgelt hunnik ajaloomaiguga armastuslugusid, aga inimesed, kellele need meeldida võiksid, ei loe neid, sest kaanel on kirjas "ulme".
(Ja ma ei saa unustatud seda Sirbis ilmunud sitta arvustust - nii üldse ei salli, kui lugeja vabšee pihta ei saa, mida ma kirjutasin, ja arvab sealjuures, et on adekvaatne arvustama.)
Nagu - goodreadsis on aint 16 hinnet ja osa on selgelt inimestelt, kes ootasid midagi muud. Ja keegi ei loegi seda rohkem, sest ... sest. Sest.
Mul on tunne, et mind ei nähta, minu suunas tehakse aint harjunud liigutusi (noh, on mõned erandid nagu nt notsu ja mu poeg).
Keegi ei tee mulle last - olen vaikselt taas mõtlemas, et ehk peaks suvalisi tüüpe baaridest otsima. Aint noh - see on vastik mõte.
Korterist ma isegi ei mõtle - pühapäevani vähemalt. Esmaspäeval on Keila sotsiaalosakonnas vastuvõtt, vbla lähen sinna - kui mul enam NII RÕVE olla pole.
Kui on, siis ootan veel veidi. Lõpuks oli ema mees ses osas väga inimlik, et mul on terve aasta aega endale uus elamine leida.

Halahalahala ... kusjuures paneme tähele, et tegelt mul ei ole veel NII halb olla, kui halb on halb. Ikka veel tundub halb ajutine, läheb jälle üle, plehullu-värk.
Nii kui iiveldus natu taandub ja kurgutuimestustablett valu vaigistab, tekib tunne, et hoi, täitsa võib veel elada.

Ning häid asju on ka.

Tütarlapse koor sai oma Hispaania-konkursil esimese koha rahvamuusika- ja kolmanda koha vaimuliku muusika esitamises.
Poeglaps tundub kooliga natuke leppinum ja meil on head vestlused ja ma õpetan talle matemaatikat. (Et tal on matemaatikaõpetaja, kes ei oska õpetada, nii hea pole, aga ignoreerime.) Minu õpetused kannavad vilja, kahtede asemel on tal nüüd neljad ja isegi üks viis.
Kodus oli vahepeal nii palju süüa, et külmkappi ei tahtnud ära mahtuda, aga olen osavalt toitu teinud, miski ei läinud halvaks ja kui nüüd saab ära söödud ka see kalasalat, mida kogemata nii umbes neli liitrit tegin, on elu taas normaalne.
Singi-juustu võileivad lõunaks maitsesid hästi.
Kass on paks ja ilus.
Koer on mittepaks ja rõõmus ja väsinud (üldiselt olen seda meelt, et kui koer on jalutamisest ja mängimisest nii väsinud, et kodus peamiselt magab, on temaga hästi).
Ma võtan jälle vaikselt tolmu laudadelt, riiulitelt, kapiliistudelt ja mujalt - tallitöö aegu ei võtnud.
Viisin pesu välja kuivama ja tõin täpselt enne vihma tuppa, panin kappidesse ära ja jee.
Pojal on sünnipäevakutsed käes, homme jagab laiali.
Vend kirjutas mulle ja muuhulgas oli üleni toetav ja soovitas "neist rajakatest üle olla, nii tobedalt, kui see ka kõlab". (Ma armastan oma venda üliväga.)

Nii et tegelt ei ole halvasti.
Välja arvatud, et mul on nii halb olla!
KAUA VÕIB????

kolmapäev, 18. september 2019

Nüüd

DISCLAIMER: Postitus on kirjutatud umbes 36 tunni jooksul, lõik siit, lõik sealt kokku pandud ja seetõttu pisut ebaühtlane teemal "mis mu ajus esiplaanil on".

"Ma ei taha, et Poeglapsel halb on!"
Tal valutas pea. Mina rääkisin omaette köögis, sest targa inimesega on meeldiv rääkida ning kui ma natuke nõder olen (olen ikka veel haige), võtan meeldivust igalt poolt, kust saan.
"Ma ei taha ka, et minul halb oleks. Ma tahan, et KÕIGIL hea oleks!"
Jaah.
Aga see ei ole niisama-soovida, eksju.

Phmt on mul aastapäev. Surma-aastapäev. Nii et kohane oleks kirjutada, milline ma siis NÜÜD olen. 5 aastat. Kõige ümmargusem siiamaale, kui leida, et kümnega jaguv on ümmargune aastapäev ja viit kümnega jagades tuleb kena 0,5.

Esiteks (jah, see teema on mul IKKA VEEL ajus esiplaanil)olen ma kaalukam kui varem ja täielikus hämmingus ikka veel sellest, et oleksin kunagi sellist kaalu kõhklematult "paks-paks-paks olen!" liiga suureks arvanud.
Teiseks, kui olen väsinud, näen kahekordselt üha kõrgemale ja kõrgemale. Mida väsinum olen, seda enam nägemine paigast ära läheb ja kui algul on ainult alla vaadates pilt vale, siis väsides võin ka otse vaadates asju mitmekordselt ja valedes kohtades näha. Kuna samal ajal muutub halvemaks ka kontroll parema käe üle (kellega me oleme ühe keha osad, aga mitte alati ühel meelel, mis nüüd parim tegutsemisviis oleks ja kui mina ikka olen väga otsustanud, pean teda konkreetsete mõtetega veenma, et ta minu tahtmist teeks), kipun mitte ainult uksest mööda vastu piita kõndima, vaid asju maha pillama, ümber ajama, neist niimoodi mööda haarama, et miskit läheb ümber või lausa katki - aga ma ei ole enam enda peale seepärast pahane isegi mitte kohe tuleva reaktsioonina, mida siis maha rahustada, vaid tõesti tunnengi kohe: "No olen väsinud, selge ju, et nii juhtub. Puhka, naine, võta vabalt!"
Kolmandaks: ma ikka väsin väga ära. Ma arvan, see ei ole ei ainult autismist ega ainult traumajärgse ajukahjustuse sündroomist, vaid nende koosmõju. Ja et asi eriti karmiks teha, siis ma ... eee ... kuidas öeldagi ...teesklen?
Kuid see ei ole teadlik tegevus "võtan end kokku ja teesklen normaalset", ei olnud ka enne rongi. Vastupidi: mul ei olnud toona ega ole praegu enam ressursse, et käituda "kohaselt", mõelda välja ja viia ellu, kuidas "normaalsed" inimesed sellistes olukordades käituksid. Ma käitun, nagu käitun, sest ma ei JAKSA demontseerida. Kui ma paistan eriti väsinud ja nõrk, olengi. Aga kui ma paistan suht normaalne, ei ole mingit kindlust, et olengi - võin olla ka niivõrd väsinud ja katki, et mul pole enam ressursse seda kehakeeles öelda. Väsinum, kui väga väsinud paistes.
Minu jaoks on kehakeel lihtsalt veel üks keel ja ma valdan seda muide halvemini kui eesti keelt nt.
Jaah.
Kõrvalepõige: ma väsin ära? Täiega. Paari tunni eest sain teada, et peaks nagu aastaga leidma uue elukoha ja sinna kolima, veerandtunni eest, et see pool maja, millele lootsin, on hõivatud, ja ilmselt on sotsiaalkorter järgmine variant, ja ma olen niiiiiiii väsinud.
Nii väsinud.
Aint magaks selle kõige peale, sest ma ei jaksa kohaneda.
Noh, aga terve aasta on aega. Maga, naine, eks siis näeb, mis saab.  Kõrvalepõike lõpp.
Niih, neljandaks: vat jalavaluga on muutus: esiteks on peamine valu vasakul pool, selg ja vitt valutavad harva ning parem jalg natuke tihemini, aga neist kolmest piirkonnast on valud suhteliselt tagasi tõmmanud. Ja isegi vasaku jalaga on nii, et vahel tuleb mitu päeva järjest valuvaigistavat masinat kasutada, et näiteks magada saaksin - aga siis läheb kümme päeva ilma ja pole asigi. Natuke tuleb meelde, ent siis läheb jälle meelest ära.

See on parem pilt kui eelmine - pole kutsikas
ja õigem, unenäoga rohkem klappiv värv samuti.
Muidu nägin unes, et võtsin ühe koera veel. Kellelgi oli kätte jäänud, tahtis lahti saada ja ma
mõtlesin, et no kaks koera ei ole ju väga palju raskem kui üks, las tuleb.
Ilma et ma sugu ka teadnud oleksin. Siis muretsesin unes, et krt, aga kui on isane, ma nii pisikest kasvu kutsikaid, kui neil kahel tuleks, küll juurde ei tahaks tekitada. Mina pooldan ju ikka suuri koeri ...
Koer, kelle võtsin, nägi välja sihuke nagu pildil, kuigi oli vist suurem, kui nende tõug päriselt on.

Kokkuvõteks sobib Emilie Autumn.

Üritan harjuda mõttega, et sotsiaalkorter.
Krt, ma siin nii palju remonti siis tegin ... aga no ma nii teengi =) Ei tule ühtegi elupaika peale emakodu meelde, kus ma POLEKS nõrkemiseni remonti teinud =P



Ma küll tüdruk enam pole, aga noh - vanatüdruk ikka =P

pühapäev, 15. september 2019

Esitlusemälestused kassiteemalise vahelepõikega

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
No tõesti.
Olen rahul, et ronisin haigena esitlusele, külmetasin (esitlemise enda ajal ei tundunud külm, aga varsti pärast seda oli juba õhtu ja temperatuur kukkus nagu kivi rõdult), rääkisin jaburat juttu (aga ausat!) ning nägin isegi kahte muust kohast tuttavat kui kirjandusega seotut. Rahul, et vastasin lisaks päris okeidele küsimustele (Valner Valme oli mul hea valik jutukaaslaseks!) suht absurdsetele (osa publikust elas mingis oma maailmas selgesti). (Teine osa oli väga adekvaatne, phmt hea publik kokkuvõttes!)
Rahul, et see nüüd tehtud on ja K oli ka seal ja ostis mulle pärast lattet, mis oli VÄGA hea.

Nüüd on mul köha lisaks muudele haigusrõõmudele. Ma ei saa kell 4 öösel magada, sest midagi midagi, ja lihtsalt NIIIIIIII halb on.
Ei ole kõrget palavikku, on alapalavik. Jalad valutavad. Kurk valutab.
Haigutan ja köhin ja nuuskan ja hädisen. Andsin kassile süüa. Sest tal oli selline nägu peas, kui ülbelt kausi kõrval aknalaual lebas, üks käpp allapoole rippu: "Kuna keegi mulle süüa ei anna ja see kauss on juba igavik otsa tühi olnud, ma laman selle kõrval ja valvan hetke, kui ma viimaks kellelegi meelde tulen ja ta mind toidab. Kohalikud inimesed, pff. Üldse ei hinda mind! Napakad sellised, aga mis neist tahtagi ..."
Korpus on väga ilusaks läinud siin - Nõmmelt tulles oli selline kõhn vare, natuke pulstis ja meeleheitliku rohelise pilguga. Nüüd on ilus sile kandilise näo ja suurte roheliste silmadega isik. Soliidselt kerekas ja samas kassilikult (ehk ülemääragi piisavalt) graatsiline.
Ei, ta teadis enne samuti oma väärtust. Ikkagi kass, muidugi ta teab! Aga nad ostavad talle vahepeal odavat toitu, mis talle ei maitse, ja ta käib kogu aeg õues ja saab seal ka tappa mõnikord ja oli haavadest kärnaline kõrend, kui jõudis meile.
Ei, ma ei arva, et ta on õnnelikum üldse mitte õues käies sileda ja tüsedana meil aknalaual ja köögitoolidel, elutoa põrandal ja poja kapis (kust ta täna lakkumishelide järgi otsides avastasin!) magades.
Aga ta on ilusam.
Võibolla mul õnnestub poega veenda, et ta kassist pilti teeks, siis te näete ka.
Ehk siis: võimalik, et postitus täieneb piltidega!
Ma "Mereaja" larpi postituses lubasin hiljem pilte ka lisada ja on pildid? On.

Hästi sita kvaliteediga pilt,
ent parem see kui üldse mitte, eks?

Aga üldiselt: olen liiga noor selle pasa jaoks.
Nuuskan päriselt, köhin päriselt ja noogutan mõttes.
Absoluutselt.

No mis siis, et ma ei rääkinud iga küsimuse vastuseks (raamatuesitlus teemaks!) kõige säravamat juttu? Andsin oma parima.
Mis siis, et säravaid hetki teile transkribeerida ei suuda, sest ei mäleta? Andsin oma parima.
Mis siis, et keegi meeskodanik ütles, et sai mu raamatu arvustamiseks, aga ei suutnud seda lugeda (kuigi ta kindlasti teeb seda veel), sest kogu aeg tuli "Troonide mäng" silme ette. Ok, selle vastuse ma võin umbes siia ümber lüüa.
"Kui ma selle esimese loo kirjutasin [varem oli juttu olnud, et see on _päris_ vana], ma ei olnud "Troonide mängu" lugenud, ma isegi ei teadnud, kes G.R.R.Martin on, mulle oli kogu tema süsteem võõras - ja siis oli lugu valmis ja seisnud ka veel, kui viimaks lugesin. Martinit. Ja olin tõesti "Faaaakkk!" sest noh: minu Kuuevalla ja tema Seitse Kuningriiki ja et need phmt on ikkagi ühe kuninga valitseda, on olemuselt sarnased! Aga no ma enam ei teinud ümber ka."
Ja nii oli. Absoluutne tõde.
Andsin oma parima, aga juhtus sedasi. No juhtus. Andsin ikkagi.

Huvitav, kas ma saan üritusest mõne pildi ka? Tehti mõned, aga ma ei tunne ühtegi piltnikku sealt.
Vist ei tule minuni.
Nii et võin rahuga öelda (keegi ei suuda enam kontrollida), et nägin päris hea välja. Lausa ilus. Kui minu kohta öeldi "Eesti fantaasiakirjanduse säravaim daam", ma ei tundnud vähimatki soovi vastu vaielda, ainult noogutasin-poolkummardasin tänutäheks märkuse eest. "Istun siin ja säran oma läikivate juuste, suitsusilmade, rohelise nahkjaki ja roosa kleidiga, võrksukkades ja üks ühest, teine teisest paarist kõrvarõngastega. Tehke paremini, kui oskate!"
Fäänsi hetk.
Esitluse järel tuli üks daam ja ütles, et ta ei ole mult midagi lugenud, aga ma tundun nii huvitav ja lahe inimene, et ta kindlasti kavatseb.

Olin meelitatud.
Ühtlasi oli see reaktsioon, mida lootsin. Mulle meeldib esineda ja ise arvan, et teen seda päris hästi. Ja kui kellelegi meeldib mind esinemas näha, on kõik eriti kaunis ning täiesti täkkesse läinud.
Ei, inimesi ei olnud palju, sinna telki - täpsemalt telgipoolde - mahtuski umbes 15 või nii.
Kuna osad seisid, siis vahepeal oli vast 20 isegi.
Aga no päris mitmele meeldis niivõrd, et nad tulid pärast rääkima, ühte kallistasin, kirjutasin raamatutesse pühendusi ja olin natuke aega Peen Proua Kirjanik.

Köh. Köh-köh-köh.
KÖH!
Enne mul polnud eriti köha. See haigena linna peal kooserdamine ikka mõjub. Aga samas üldse pole kahju, et käisin.
Ei ole alati valikud lihtsad, noh. Proovid olla hea, aga ei saa kunagi kõike, sest inimene - inimese võimalused on piiratud.

reede, 13. september 2019

Siia ka

Igaks juhuks ütlen veel, et tulge esitlusele!



Ma olen haige (ikka), aga vbla just seepärast veel ausam kui muidu?

kolmapäev, 11. september 2019

Ilmajäetu

Lugesin artiklit.

Pikk artikkel oli ja ma hakkasin fb-s jagajale kommenteerima juba kuskil veerandi peal, et nojah, seepärast ei ole ma ilmajäetuseis-us(-es?), et mul pole kunagi midagi olnud, millelegi õigust olnud, mul ongi kõik vaid teiste armust ja no sedasi must ilmajäetut ei saanud.

Aga kui olin kõik läbi lugenud ja veel mõtlesin, mõtlesin, et mis mõttes ei ole.

Miks ma sinna õenduskooli läksin?
Sest mul oli villand sellest, et mind kellelegi vaja pole, et mind ja minusuguseid nagu olemaski poleks. Kunagi ei tulnud keegi mulle rohkem kui päriselt uppumise vältimiseks appi, ükskõik kui hädas ma olin ja kõik oli mu oma süü.
Pere? Oh, kuidas nad armastasid mulle rääkida, kuidas iseseisev peab olema, millal ma OMETI iseseisvaks saan ja issand, ma ka isa pole osanud oma lastele valida ja ülikooli ei lõpetanud ja no ...
Pole laste isasid kohtusse ka kaevanud? ERITI mömm!

Milleks on hea paljulugenud keskharidusega tööta üksikema? MITTE MILLEKSKI!!!
Kui tudeng olin, olin ühiskonnas kuidagi rehabiliteeritum. Tundsin seda igalt poolt kaasa arvatud perekonna suhtumistes. Raha oli endiselt kohutavalt vähe, aga sotsiaalne staatus tõusis.
Tudeng, noh. Tudengid on vaesed, aga see on tulevikus muutuv seisund.
Jep, õenduskool!

Et mul olid vaid üürikesed proovisuhted (Leevike!) või üldse "seksime, sa oled suht tore ja igatahes ilus, mõnd aega on see ka ok suhteasendus", oli ka ok, sest no TUDENG ju. Seksuaalse suva aeg.
Aa, et ma olen üle 30 juba? Nojah, see on muidugi raske juhus.

Siis tuli üürike kaugsuhtemoodiasi Rongimehega ja mul oli: "JESS! SELLEKS kõik see vaev ja häda enne! Ootasin teda nii kaua, aga vähemalt sain korraks kätte ja see päris ilmaasjata polnud kõik! Mu pikaajaline varjatud igatsus ning iha on rehabiliteeritud!"
Mõtlesin kainelt, et vbla ma ei meeldi talle kallimana, aga ausalt - selle peale, et tast ka sõbrana ilma jään, lihtsalt ei tulnud.
Lisaks tegin 2014 suvel ka tööd.
Mulle NII meeldis see. Töö, tegevusena. Lisaks: ometi kord olin vähemalt ses osas ühiskondlikult aktsepteeritud, et sain palka ja mul oli leping ja puha.
Ja samas võttis see mu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii läbi. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne. Arvasin, et sedasi käibki ja kõik inimesed elavad sedasi. Nemad suudavad - ainult mina mitte.

Mina vaatasin oma elu ja mida ma nägin? Ma jäin Rongimehest ilma (muide, suht TÄPSELT samamoodi nagu K-st praegu - mul on nii kohutavalt halb ja mees lihtsalt ei tee sellest eriti välja? Fakk, mis krdi sõber see selline on?!?!?! Jälle samamoodi?!), mingit muud armusuhet ei taha, teen parimat tööd, mida Eestis saab teha, kolm korda nädalas. Üle päeva käin kohal, iga päev on reede ja olen nii läbi?
Midagi ei ole oodata. Tulevik on lõputult sama jama.
Lõpetan kooli ära ja teen sedasama tööd veel rohkem, kui juba praegunegi koormus tapab mind efektiivselt? Üksik, igavesti üksik, keegi ei võta mult koormaid vähemaks ega anna mulle sotsiaalselt aktsepteeritumat positsiooni "näe, aga TEMA tahtis seda naist, nii et peab ikka suht väärt naine olema kuidagi".
Mul on lapsed, aga ühiskonna meelest on see ka valesti, minusugune ei oleks pidanud iial paljunema.

Ilmselt on neil õigus.
Ma lihtsalt ei kõlba maailma!

/... ehk siit ma jätan vahele, te teate nagunii, mis juhtus//

...ja kui siis tuli see "Lihtsate valikute" teise-kolmanda koha vääriliseks hindamine, kui ühiskond VIIMAKS ütles mulle, et mus on ka midagi head, ma võin eksisteerida, olen ka midagi muud kui arved riigile ja koorem oma emale - see oli ikka megasuur kergendus.
Ma olin hoolega õppinud, et KAMA ja POHH ja OLEN KÜLL HEA INIMENE ja ka uskuma jäänud, aga samas võttis see mult nii palju tööd. Nii raske oli endale päevast päeva meenutada, et ma olen väärt inimene, ma olen hea ning kui seda ei nähta, on pimedus teistes, mitte ei tulene minu omadustest.
Ja siis - viimaks, meenutan, et sedasama tekstigi olin enne samuti mitmel pool pakkunud - öeldi mulle, et mul on ka ühiskonna meelest mingi väärtus.

Nüüdseks olen juba üsna unustanud, KUI ilmajäetu, kui halva, vaese ja närusena ma end kogu aeg tundsin.
Sain kommenteerida, et seepärast mina ei ...
Nojah. Ma ei oleks küll kunagi, mitte mingi hinna eest EKRE valija võinud olla. Aga ma ei ole ka iial olnud Reformierakonna valija. Ega Keskerakonna.
Minu mõtlemine kipub pidama empaatiat põhiväärtuseks üle majanduse või mille iganes muu.
Elik mulle on sümpatiseerinud ideed "oleme sõbralikud sõbrad" ja kõik muu on ebaoluline mudru.

teisipäev, 10. september 2019

Metsas hea

Alles sai peaaegu heaks minna, kui järgmine ikaldus kaelas.
Oeh.
OEH.
Ära põe?
Ära põe!

Aga ikkagi on jube.
Ma ei karda midagi? No aga kõhus keerab ju! Selline iiveldus ja vaev ja häda.
Aga äkki ma ei pea välja kolima? Midagi kindlat ju pole veel?
Ikka keerab.
Väkk.
Ma ei jaksa kogu aeg vapper olla! Aga ei, on vaja, ole veel vapram!
No ja eks ma siis olen, eks ole. Mis mul muud üle jääb.
Igatahes olen kohe tagasi seal, et tahaks aint magada, väsimus igal pool, miski ei ole tõeline peale selle. Mitte miski. Ega keski.
Ma lihtsalt ei jaksa.
/magama ära

***

Ei maganud.
Ei saa kirjutada, et läks nii nagu tavaliselt, sest sageli siiski magan ka, kui vastav plaan on. Aga seekord pugesin voodisse (issandkuihea! aga tegelt vist tahab koer varsti välja), aga enne, kui uinuda jõudsin, tuli koju mu poeg, kelle kamandasin siis voodiservale kõhutama ja kallistasin teda, kuni tema rääkis oma spordipäevast ja uutest klassikaaslastest. Ta oli päris higine, seda tuleb tunnistada.
Ja mina rääkisin talle, et ema mees tahab minuga Rääkida (mis eeldatavasti tähendab halbu sõnumeid, kuigi ilmselt ta ei taha, et me kuuga välja koliksime), tema arvas, et umbes aasta pärast siis vist jah, minul läks kergeks (jagatud mure on pool muret) ja temal ei paistnud raskemaks minevat, sest häh.
Ja siis oli mu ka häh.
Kui oma kõnelused lõpetanud olime, tuli tõesti Totoro, tegi niuts, kaevas koonuga teki üles, surus nina mulle kaissu, kaapas käpaga voodit ja andis seega igat moodi märku, et nüüd võiks õue minna.

Ja mina läksin.
Nii soe oli, et ujusin ka, jalutasin läbi sooja tuule ja kõduhõngu ja kuskil poole rännaku peal tõdesin, et Luffyl One Piece'ist on õigus ja küll kõik kuidagi hästi läheb.
Nii et ma enam ei muretsenud ega närveerinud ja kuigi ema mees ei ole mulle vastu kirjutanud (saatsin talle kirja, et mis me kolmapäevani ikka ootame, mulle meeldibki kirja teel rohkem asju ajada, mis värk on?), on rahu. Põdemisel ots.

Küll kõik saab korda.
Ega ma tänavale ikka jää.
Ehk siis: alati võib endale soovitada, et kui on mingi jama, mine loodusesse.
See aitab. ALAILMA.

Ainult jah - keha oli juba enne šokis (mul käib menstruatsioon väga regulaarselt, 26-27 päeva on vahet, aga seekord oli 34 - selgelt Organism oli: "Mul ei ole millekski muuks ressurssi kui see kuramuse tallitöö! Eideke, MUL EI OLE!") ja nüüd on veel enam. Kui pead pööran, tuleb pilt kerge viivitusega järgi, tuikumisest ja käelisest kohmakusest ei tasu rääkidagi - muidugi on need minuga

***

Ma tahaks seeni. Korjama olen ka valmis. Aga seal parkmetsas, kus käin, on seeni ainult päris sügaval, kuhu radu ei vii, ja need on mingid tundmatud seened. Võibolla mingid kärbseseened - kui pilte vaatan, siis tunduvad need kõige sarnasemad, aga loori ja tuppe ma küll ei märganud. Limane ka ei olnud, nii et hallpiimase riisika jätab ka mängust välja ...
No vahet pole, mis nad olid, ma ei tundnud neid ja ei korjanud. Aga kuhu minna, et leida seeni, mida ma tunnen, ei tea.
Võibolla rongiga Kloogaranda sõit ja seal ringi tatsamine oleks variant? Ühel mu (õnneks vist endisel) tuttaval on seal suvila ja ta igal sügisel rääkis ta, kuidas aed on söögiseeni täis, võta ja kupata või prae lihtsalt (olenevalt liigist).

pühapäev, 8. september 2019

Septembri algus

Pea valutab.
Teine migreenitablett (esimene koos sooja dušiga võttis valu ära, aga kahjuks ainult üheksaks tunniks).
Vihkan maailmas kõike.
Peaaegu. 
Jätkuvalt igatahes.
AI!!!!

Aga vähemalt nipp kohvi parendamiseks, mida fb-s jagasin, on tõesti hea nipp ja kohv oivaline.
Mis nipp? Oh, te küsite, nii armas!

vaesema, aga mitte puruvaese kodumajapidamise jaoks.
Ajad on rasked ja raha pea otsas ja sa oled ostnud oma tavalise taseme kõige odavama (ja mitte-hirmus-hea) kohvi, sest elu kohvita: mis elu see on?!
Siis on ajad vähem rasked ja raha natuke täitsa on, aga see mitte-hirmus-hea kohv tahab ärajoomist.
Nipp seisneb selles, et ostad siis natuke (tõesti natuke, 50 grammi on jumala piisav) maitsekohvi, valad nii maitsekohvi kui selle mitte-nii-hea purki, raputad segi ja vualaa! Sul on hea kohvipuru, millest tehtud jooki on rõõm juua!

See nipp =) 
Mul on Amaretto-maitseline maitsekohv segamini Aroma Goldiga, mis EI ole otseselt halb kohv, aga no pärast paki Thcibo otsasaamist ikka selgelt samm tagasi.
Tchibo on mu lemmikkohv ja kui kuskil on allahindlus, ikka ostan seda. Iga kord, kui pakk on lahti ja puru võtan, juba joobun heast lõhnast ja kui siis jooma saan hakata, on esimese sõõmu järel: "Oo, just selline peab kohv olema, oojaa!"
Aga Amaretto maitsekohv ja Aroma Gold koos on peaaegu samal tasemel =)
Peaaegu.

Mida, normaalsetel kohvihoolikutel on kohviveski ja vbla nad ka teevad fääntsul pliidikeedumoel oma jooke ja need on nii head?
Ma ei ole normaalne.
Dohh.
Keerukamalt valminud kohvi head maitset tunnen, aga ümber harjuma ja teistmoodi tegema ei ole nõus.

Pea valutab vähem. Migreenitabletid on nii toredad asjad ja kohv on ka tore!
Aga valutab ikka. Nii raske on olla haige, kui samas tead, et see pole isegi päris haigus, vaid haiguseks kehastunud kurnatus, kuu aja väsimus, mis hoiab sus pinget, sest pole võimalik rõõmsa ja energilisena ärgata isegi imekauniste ilmadega soojas septembrialgusse, kui turult ostetud kollased tomatid maitsevad nagu lapsepõlv.
Ning till teeb kõik veel paremaks.

Jep, kui peavalu taandub, mõtlengi peamiselt söögist, joogist ja oma poja koolivärgist.
Aga sellest viimasest ma teile ei kirjuta, sest pole midagi kirjutada. Talle lihtsalt ei meeldi kool. Midagi halvasti pole peale selle peamise - talle ei meeldi.
Ma ei oska aidata ka, sest mulle ka ei meeldinud ja ei meeldiks ikka veel.

Söögist mõtlen veel seda, et viimaks õnnestus mul sushiriis keeta nii, et nimetet poeg on rahul ja sööb minu tehtud sushisid (üldiselt on ta pirts nagu jaapanlane ses osas!). Aga mul said norilehed otsa ja mõtlen, kust on neid kõige soodsam juurde osta. Selveris on raudselt, aga seal on ilmselt suhteliselt kallis. Kõik teised kohad (Rimi ka, sest meil siin on ainult pisirimi, pisipisipisike!) võiks olla veitsa või isegi palju soodsamad, aga pole kindel, et seal üldse on, ja kui seda võetakse kui "luksuskaup, keegi ei osta peale imelike", on norilehed veel kallimad kui Selveris.
Rõõmu kaubamaja on kaugel ja seal ka ei tea, kuidas hinnatase on.
Olgu, ma mõtlen söögist, joogist, poja koolivärgist JA rahast.
Kuna Töötukassa ei ole mulle talli eest seni midagi maksnud (lootsin 100 euri vähemalt kokku), on mus tekkinud tunne, et peaks veidi raha teenima. Kaua ma ikka annetajate lahkuse peale loodan. "Hoidke mind elus, olgu, ja ostke vahel turutomatit ja tilli samuti, sest see on ju maitsev!"
Vbla kisub asi ikka "minu elust ja asjadest" raamatu poole, mis suures osas võrgupäevikutekstidest koos.
Sest noh - väidetavalt selline asi müüks ning mu "ükskord juba surnud" naise kogemused on natuke siiski erilised.
Inimesed küll surevad tänapäeval tihti, aga enamasti ei kipu sellest rääkima pärast. 

reede, 6. september 2019

Veel halamist

Kirjutasin pika posti ja see haihtus.
Teist korda juhtus minuga nii, et ctrl+z liiga palju kordi teeb kirjutuskasti täiesti valgeks - ja läinud too post ongi.
Pole isegi kindel, et nüüd taastan: tean küll, et mu emotsionaalne seisund (loe: keegi ei armasta mind selles linnas, pähe sülitab taevas, alt rögastab pinnas, kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - just see on see, mis mu tapab) on sellest, et haige. Isegi mitte palju haige, 37.2, aevastused ja pea tuikab, aga

a) alati on sünge meeleolu mul palavikuga kaasas, ka siis, kui palavik on ülipisike
b) alati jään ma haigeks, kui tuleb pingelangus, kurat, keha sõdurdab end enne vapralt kogu sitast läbi, kuid asjade kergemaks minnes lubab endale pehme ja inimlik olla
c) ja nüüd on nii sünge, nii sünge.

Aga kõiki neid "ja kunagi öeldi mulle nii" ja "see raamat ka mulle ei meeldi" ja "kurat, ma võtan vastu kogu kriitika selle kohta, mis minu arust ka nii hästi välja ei tulnud, kui oleks võinud, nt notsu "Kuningaid" lugedes tegi asjalikku, aga on jube ja masendav saada kriitikat asjade kohta, mida ma olen meelega teinud. Kui olen otsustanud, et nii on kõige parem, nii on just õige - ja siis tuleb end adekvaatseks pidav lugeja ja ütleb "aga SEE peaks teistmoodi olema!" ja mul on "FAKK, ma MEELEGA ei tahtnud teistmoodi teha, valetada või toetada maailmapilti, kus elu ongi sitt alati, või lihtsalt igavalt ja nürilt stereotüüpe esitada!" vist ei ole vaja taastada.

Mul on sitt, sellest vist piisab?

Kuigi ma siiski mainin, et mind hämmastab mu igavese vallalisuse värk. Kuidas mina üldse hakkan inimest tahtma, kui mulle tundub, et ta hindab ja armastab mind - ja JÄLLE saan tünga.
Ei hinda piisavalt, ei armasta nii, nagu minu arust armastamine käib.
Nagu wtf wtf wtf wtf WTF.
Wtf.
Isegi mõte, et mina teen kõik õigesti, nende kaotus, ei päästa arutlemisest, MIKS nii läheb.
Miski minus tekitab seda mustrit ju? Ei? Lihtsalt juhused?
Aga neid juhuseid on kuidagi palju!

kolmapäev, 4. september 2019

Tagasivaade

Kõik, enam ei lähe.

Kusjuures täitsa kurb oli, treeneril ja Nastjal sündis (no lõigati välja) beebi, aga nad said kõik jamad kaela, mis elus ema ja terve titaga võimalikud. Mul on niiiiiiiiiii kahju - aga samas oli see põhjus ja võimalus treeneriga rääkida nagu inimene inimesega ja ta ütles, et oleks ta teadnud, et ma viimast päeva, ta oleks mu kaheistmelise kaarikuga sõitma viinud.
Ise nii surnud, nii surnud, neli ööd polnud õieti maganud ja mul oli tast niiiiiiii kahju.
Nastjast ka.
Krt, ma ei saa aru, miks esilekutsumine üldse selline teema on.
Ma saan aru, et vahel harva osutub vajalikuks. Aga PALJU tihemini on see kõikvõimalike hädade allikas, keisrid ja apaatsed või ülierutatud titad, meeletud valud ning rebenemine.
Selle hobuse nimi on Ferus Galax, sai järele vaadatud
Kõik mu tuttavad inimesed (mina ise kaasa arvatud), kes seda arstide ette nähtud "42 nädalat ja mitte rohkem"-värki ignonud on ja lasknud lapsel sündida, mil ta tahab, on mitte ainult et normaalselt maha saanud ja laps on terve, aint natuke veidra nahavärviga, vaid KÕIK on korras. Ei ole ülekantud, ei ole üldse mitte mingeid muresid.
"Eeee ... teil oligi vale tähtaeg, ultraheli järgi ikka oleks võinud veel 9 päeva olla, mitte 20 detsember sündida, nii et tegelikult ta tuligi 41+5, mhmh!!" (Nii öeldi mulle mu 42+6 absoluutselt normaalse ja isegi mitte hiigelsuure, vaid suht täpselt neljakilose tütre sünni järel.)

Ja neil sealt tallist OLI tähtajaga jama - esialgu pandi 2. september. Siis läks ultraheli mõjul tähtaeg 10. augustiks ja seejärel hakkas natuke hilisemaks nihkuma.
Kuigi enam mitte septembrisse, ooei.
Vaesekesed =(

Krt, ma ei ole mingi sünnitusabiteadlane, aga lihtsalt kogemuste järgi: MA EI SAA ARU, miks esilekutsumine mingi rutiinne protseduur ja teema on. Sellega kaasneb alailma mingi suurem jama ju.

Muidu on ... parem.
Mitte hea, aga parem. Pinge on alanenud, kuigi minna laupäeval hobuste võistlusele (kutsuti, noh) ei tundu just eriti ahvatlev idee.
(Teisiti öeldes: ma ei taha ja ei lähe ka, kui just imet ei juhtu - see ime on natuke seotud küsimusega "Aga kui rõivastuks nagu leedi ja läheks hobuste võiduajamist vaatama, oleks lahe tegevuskunst ju?", aga peamiselt lihtsalt sellega, et kusagilt mu seest peaks välja kasvama täiesti ootamatu jaksupuhang.
Ja noh - tõesti TÄIESTI ootamatu.
Praegu teda küll kusagilt ei paista.)

Muidu - olen siin niiiiiiiii palju rääkinud sellest, kuidas oma tahtmise tegemine on võti ja elagem nii ja mul on küll hoopis parem.
Ja viimasel ajal pole keegi enam vastu ka vaielnud: kes arvab, et see on kohutav joga ning tuleb võidelda, on ära läinud, ja teised on kas nõusolevalt või vähemalt arusaavalt vait sel teemal.
Aga mina vaikselt kogun kogemusi ja võin nende pealt veel rääkida, miks on oma tahtmise tegemine mulle (suhteliselt) uus asi ja miks kogu aeg nii pole teinud.
Ma nüüd, pärast talliepopöad, tunnen end jälle veitsa rohkem. Olen saanud selgemaks, kuidas toimin

Kui olen arust-ära-väsinud ja midagi ei taha, ma ei saa enam aru ka, et "seda ma ei taha".
Ma söön üle - mitte et "oi, läksin paksuks", vaid mul konkreetselt oli kahel korral HALB liiga palju söömisest.
Ma ei saanud ka aru, mida ma tahan või ei. "Mul on omletiisu" või "Tahaks tomatit" - ei, ma sõin kooki, kuni enam ei söönud, ja siis 12 tundi ajas mõte toidust ka iiveldama.
Rents, vbla su "tahaks kooki, alati kooki!" on sellest, et sa kogu aeg koormad end keha jaoks üle ja ta enam adekvaatselt ei tunneta?
Mäletan, et noorena oli nõnda alailma. Et söön jaburalt palju ja pärast on rõvehalb olla, aga lihtsalt - söömise ajal ei märka, et halb on, ja hiljem tundub, et on niiiiiii halb sellest liitrist jäätisest, vbla singivõileib rahustab? On niiiiiiiiiiiii halb nendest singivõileibadest, vbla natuke tosca-kooki aitab? Jne.
Nüüd pole nii ammu olnud, peaaegu ununes, kuidas on end iivelduseni ja natuke edasi täis süüa.
Mul ei ole praegu ka tunnet, et oo, mm, voodis oleks praegu nii mõnus. Mul on "voodi vist ei ole otseselt vastumeelne praegu ... aga ega ei kutsu ka. Vbla teen midagi muud, maitea, loen või loen internetti läbi või midagi."

Mul ei ole mitte midagi.
Kõik asub eemal, jõuab minuni nagu läbi vati ja miski ei tundu tõeline.
Kui hea hakkab, eks ma ütlen =)

pühapäev, 1. september 2019

Leebe ja lahke

Mis mõttes ei ole mul midagi öelda? Muidugi on! Näiteks et ma olen niiiiiiiiiiii väsinud, et kool (1.  septembri kaudne mainimine tekstis) on nõme, inimesed lollakad ja beebid armsad.
Aa, et võiks midagi UUT ka öelda?
Hm.
Ma ei tea, kas jaksan.

Vbla võib pikemalt rääkida sellest, millised hobused tallis on ja KUI toredad?
Sest nad on. Sitaks nunnud. Ma olen neid vaikselt tundma õppinud ja tean, et Doris (Ulakas Doris Day) on pisike, vist kaheaastane alles, hästi sõbralik ja samas hea jooksija - tal on latri küljes rosett, mis ütleb: "VÕITJA!"
Kuigi ma oletan, et ta võitis midagi nimega Baby Race, sest rosett ilmus pärast nädalavahetust, mil too Baby Race toimus.
Mu lemmik on Try Your Best. Sest noh - SIUKE nimi. Lisaks ta alati uurib ülalt trellide vahelt, kui ma midagi teen ta naaberlatris, vaatab ühe silmaga, siis teisega, üritab nina trellide vahelt läbi toppida ja on üleni uudishimulik.
Tal ei lähe suu hästi lahti. Elik kui annan talle õuna, siis ta suu ei lähe nii lahti, et saaks terve õuna sisse ahmata. Hoian õuna kõvasti kinni ja ta hammustab sealt tükke välja, kuni alles on nii õhuke liistakas (pool õuna umbes), et ta saab selle üleni suhu.
Hobune, kellega talli amatsoontüdruk Ženja ratsumas käib (enamasti nendega ju ei ratsutata, nad on traavlid, jooksevad kaariku ees), on teistest suurem, natuke heledam (muidu on kõik erinevates astmetes tumepruunid, mõned suurema lauguga, mõned väiksemaga, mõned lauguta, mõned natu heledamad, mõned peaaegu mustad, aga tema on selgelt päris raudjas, lakk ja saba ka sama tooni, mis muu karv), tundub hästi rahulik ja kannab nime Papa's Goldfinger.

Kaks tšempioni on vähemalt veel, ja on selge, et nad on sugulased - mõlemal on nimes Galax. Üks on Mr Galax ja teine mingi muu Galax - ei ole meeles, mis just.
Ja vähemalt üks neist on täkk.
Aga mul ei ole midagi muud nende kohta öelda, sest kuigi nad on TOREDAD, nad ei paista millegi muu poolest silma kui rosetid latritel.

Kõik hobused on toredad. Ma ei tea, kust ma võtsin ootuse, et mõned on kurjad ja üritavad hammustada või jalaga lüüa ja vaata parem ette, väga väga naine! Nad näevad nunnud välja, ent ei tarvitse sugugi nii nunnud loomused olla.
Nad ei saa ju inimeste suhted kurjaks kasvada, sest kogu aeg tegelevad nendega inimesed. Kogu aeg, iga päev korduvalt ja korduvalt. Ja et ma alguses kõhklesin latri (treener ütleb "box" ja vist ei saanud arugi, millest räägin, kui ma "latter" ütlesin, aga mina hindan ikka eesti keelt ju!) ust avamast ja saepuru ja heina sealt sisse pühkimast, ei olnud kellelegi seal arusaadavgi.
Keegi ei öelnud mulle, et no mis siis, et hobune seal sees on, ega ta välja murra, dohh - nad ei tulnud selle pealegi, et mul kõhelus sees võiks olla.
No ja siis enam ei olnud ka.
On hea, et ma ei karda obuseid, samuti on hea, et ma ei karda ämblikke, sitta ega kasse-koeri. Kõike nimetatut on tallis piisavalt.
Aga mul ei ole mitte kuskilt võtta energiat, et teha seda või teist ruttu-ruttu, ma ei NÄE heinapepre põrandal, mida olen just pühkinud, ja samas olen jube tundlik igast "Ära tee seda nii, nagu seni tegid, tee teistmoodi!" soovide osas. Mulle peaks ütlema: "Väga hea, et sa tegid, aga niimoodi oleks veel parem!" aga tallis töötavad inimesed ei ole nii väga nunnutamise peal väljas, kui mulle meeldiks.

Nastja on vist juba sünnitamas või sünnitanud.
See on lahe =)
Kaks teemat, mis mulle ALATI meeldivad: loomad ja tited.
***
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin viimaks välja, miks ma K. osas nii nördinud olin. Et noh - jah, muidugi, heal juhul hoolitsegu igaüks enda eest ise ja mis tuleb mujalt, on kingitus ja meeldiv, mitte vajalik.
Aga ronisin sinna talli ja sel nädalalõpul enam ei tundunud ka, et katkestaks ära. Nii vähe ju veel jäänud ja, kurat, ma ju kipun kangelaseks, kuigi see TÕESTI KELLELEGI hea ei ole.
No nii.
Ja siis oli (ja on) mu enesetunne phmt "soolikad igal pool laiali, verest kuiv, kaeban ja kaeban, aga ikka jalul!" ja kui K. uuris: "Kuidas sa ennast tunned?"mul oli (ja on): "Thefakk sa aru ei saa ise?! Ma ju räägin sellest KOGU AEG nädal (no siis oli nädal, nüüd on rohkem) otsa, mida?!"
Aga ma ikka olin viisakas. Pärisin, et miks ta küsib.
"No et teada saada."
Ja sellest saati, niipea, kui mõtlema hakkan, tuleb: "Kui tema inimestest hoolimine NIIMOODI käib, mul ei ole seda vaja."
Ja, kurat, ma SAAN ARU, et ta püüab. Et ta annab oma parima. (Kes ei anna?) Aga ma ei taha sellist inimsuhet JÄLLE, kus mina valutan arukaotuseni, jooksen verest kuivaks ja piinlen igal hetkel, ja teine seisab seal kõrval ja räägib raamatutest või arvutimängudest või muust säärasest.

Kui inimene ei saa aru, ma ütlen ja ütlen ja ta ikka ei saa, ei tasu ju?
Aga ma ütlen korra veel.
Sest ma olen siuke leebe ja lahke.