teisipäev, 24. detsember 2019

Pikapäkud

Mu ema käis ja päkapikutas. Nüüd on mul ka roosa kala homseks olemas. Ja igast asju veel, nt lemmikkohv ja pistaatsiad ja näkileib.
Totoro magab mu vasaku jala peal ja on nii hea ja soe seal. Jõulud võivad tulla.

Jenny nähtavasti ei tule meile, millest on üks kaheldamatu rõõm: minu arust on Jenny igav nimi. Oleks tulnud uus nimi panna, aga see on kuidagi raske, kui tüübist juba kui Jennyst mõtlema on hakatud. Ja natuke see rõõm ka, et saab teise koera äkki ikka vähe suurema.

Peab tunnistama, et mul ei ole mingeid suuri plaane jõululaupäevaks peale forelli valmistamise. Jõulukook on kah martsipani selga saanud ning ainult glasuurida vaja ja kuidagi veider on olla.
Rahulikke jõule!
No nüüd ongi.
Eelmisel aastal olin jõululaupäeva õhtul Totoroga kahekesi, aga ma otsustasin umbes eelmisel õhtul alles ära, et ei hakka koeraga 100 km bussireisima, jääme koju, saadan ainult lapsed - aga täna olen rahulikult kodus mingi plaanita kuskile minna või isegi lapsi saata.
Tütarlaps oli paar päeva siin, eile läks koju tagasi, mu emme käis päkapikutamas, nii et meil oli tore, ja Poeglaps sai kingiks tosin jõulukuuli ja riputas need igale poole üles, sest: "Christmas spirit!"

Siuke tunne on, et vbla loeks lausa "Bullerby laste" jõulupeatükke.
See oli lapsena mu kindel jõulutraditsioon, aga kui ma ise lapsed sain, oli nii palju rabelemist alati, et raamatulugemiselt ei võtnud mõttessegi.
Nüüd loen.
Vanaks olen saanud, kuram. On kena küll, aga sellist: "JAH JUST NII ONGI, KÕIK ON NII ÕIGE!" tunnet pole.
Ma lapsena ikka tundsin, et seal raamatus on Tõeline ja kui ka meil oli õues pori ja hall ja vanaema kurjustas ja ema oli pahur, ma lihtsalt unustasin selle kui ebatõelise, raamatus oli Päris Tunne ja mul sees ka.
Ja õhtuks tuli vanaemale ja emale ka naeratus ette, enne ehtisime kuuske (vanaisa tõi selle tuppa ja laamendas natuke aega saega, et asi kuusejala jaoks parajaks teha) ja ma isegi ei mõelnud, et meil oleks kuidagi ... ebatõeline. Sest raamatutunne oli minu sees ka ja kõik oli õige, sest mul oli õige tunne.
Aga nüüd nagu ... loen. Küünal põleb. Talvelaulud juutuubist mängivad. Aknal on piparkoogid (piparkoogid on nii head!) ja ...
Ilmselt on see pideva hästisöömise ja "mul niigi ok, miks ma rohkem koristama peaksin?" varjukülg. Et pole "Nüüd on pidu, nüüd võib vabalt võtta"-kergendust, sest noh - ma ei teinudki enne endale elu raskeks kuidagi.
(selle mõtiskluse peale läksin ja pesin puhtaks vannitoapeegli, esiku riidenagi, kempsupoti, võtsin tolmust puhtaks ja pesin ära mõningad lülitid ning nende ümbruse seinad ja on kuidagi vinge tunne küll. Vingem, kui "Bullerby lapsi" lugedes.)

Nüüd närin pomel(o?)(i?)t ja teate, üsna jõuluootuse tunne on ikka.
Mis koristamine andiski selle v?
Jõulukoogi glasuurimine ei teinud see-eest midagi. Sest süüa teha mulle meeldib vist. Pole tunnet, et oehhhh, tehtud.
Pühadetunnet saab siis ... natuke ebameeldivaid asju tehes?

Ega mul koristamise vastu väikestes kogustes tegelt ole midagi. Ainult palju korraga on vastik.

Head jõulu!

7 kommentaari:

Ingvar ütles ...

Häid pühi!

notsu ütles ...

Selles su koristamisloos oli midagi tovejanssonlikku.

Et uus aasta tuleks parem kui vana!

TT ütles ...

Helget jõulutunnet rohkem ja tihemini!

irve ütles ...

Olen mitu päeva seda teise koera teemat mõelnud ja manitseks sind mõtlema selle peale, et see aeg, mida sa mõtled, et sul on "üle" selle teise looma haldamiseks. See tegelikult on ülikriitiline aeg selleks, et sa puhkaks välja.

Minu jaoks on vaba aja kriis natuke analoogne vaesuslõksuga. Kui mul on vaba aja puhver, on ootamatutel vajadustel ruumi kuhu minna ilma et ma läheks uneaja või oma meeleseisundiga pahuksisse. Nagu rahavarud annavad võimaluse ootamatuks remondiks vms.

Pärast siin loeme kuidas pilt ujub ees, sest pihik jälle lõhki kistud teiste olendite nimel.

Niiet palju vaba aega uuel aastal!

väga väga naine ütles ...

=)
No esialgu ei tule teist koera. Hiljem: eks hiljem näeb.
Aga armas, et selline minu teemal päriselt mõtlev arutlus!

väga väga naine ütles ...

(tegelt mul ei ole mingit aega üle juba nüüd. Aga häda on selles, et mulle meeldib anda teistele, mida nad tahavad, ma lähen ise õnnelikuks sellest. Miska kui ma olen õnnetu, üks viise rõõmsamaks saada on leida keegi teine, kelle vajadusi täita ja rõõmustada tema rõõmu sees.
Õnneks viimased päevad on olnud ise ka rõõmsad. Nii et hetkel on vajadus kedagi rõõmsaks teha pisem.)

ep ütles ...

Ma siis kirjutan natuke ka oma kogemustest kahe koera sobitamisega, sest on hiljuti sellega tegeletud. Meil küll koerad kogu aeg koos ei ela, aga aegajal peavad paar päeva või paar nädalat või ka paar kuud koos olema.

Minu esimene õppetund oli, et kui üks koer on olemas, siis tuleb küsida ka tema arvamust. Tegelikult on tema meeldimised vist isegi olulisemad kui inimeste meeldimised, sest inimesed on (vähemalt koerte osas) paindlikumad ja parema kohanemisvõimega. Meil nimelt inimese esimese valikuga ei klappinud olemasolev koer üldse, vaatamata sellele, et eraldi olid mõlemad hästi sõbrlikud ja sotsiaalsed koerad. Isegi neutraalsel pinnal ei suutnud nad rahulikult ninasid kokku panna, ainult lõrisesid teineteise peale. Sellest siis järeldus, et esimesena tuleb küsida koera käest.

Koera (noor isane) käest küsides jäid esmalt sõelale kaks emast, üks väärikam matroon, teine noorem ja tormakam, aga siis leiti üks noor isane, kellega nad väga hästi klappisid -- mõlemad on suure karja koerad, st sellised, kellele väga meeldib, kui ümber on palju inimesi ja eelistatult ka teisi koeri. Aga sellel väga hästi klappimisel on ka oma pahupool, milleks on lakkamatu möllamine (positiivne pool muidugi ka, sest nad möllavad omavahel, mitte ei tüüta inimesi pidevalt kurtmisega, et "minuga ei mängita miiiite kuuuunagi"). Kui nad on paar päeva koos, siis on see okei -- mõlemad saavad end põhjalikult tühjaks rahmeldada ja pärast magavad päeva või paar jutti (nina vastu mõnd sõbralõhnalist asja). Samas jalutamas on vaja nendega eraldi käia, sest muidu jätkub mürgel ka rihmas olles ja halvemal juhul jäävad asjad ajamata -- tullakse tuppa ja tehakse vaiksemal hetkel nurka. Pikemalt koos olles tuleb aeg-ajalt kamandada koerad eri tubadesse ja uks vahelt kinni panna, et nad saaksid maha rahuneda. Või võtta üks terveks päevaks tööle kaasa. Või on üks toas ja teine aias (meil on üks on soojalemb ja teine jahedalemb). Õnneks on suur maja ja aed, seega on võimalik neile teineteisest puhkust anda, väiksemal territooriumil läheks ilmselt raskeks. Võibolla rahuneb see lakkamatu möll, kui nad vanemaks saavad ja rahulikumaks muutuvad, aga kindel selle peale olla ei saa. Tagantjärele mõtleme, et ehk oleks mõni väärikas matroon olnud parem valik...