Teisipäev, 3. detsember 2019

Elegantsused

Viimasel ajal (loe: umbes kuu) on mind tabanud absurdne vanainimesehäda: ma kipun "euro" asemel "kroon" mõtlema. Isegi mitte ütlema - ma rahast nii palju ei räägi. Aga pea sees on muudkui kroonid.
Nagu ... oleks ma veel mõni pensionär! Või oleks see krooni euroks muutumine hiljuti juhtunud asi! Ei.
Aga no mulle jõudis vist nüüd kohale. Või midagi.

Seekord oli mul homoseksualismi-teemaline unenägu. Kus üritasin kõigile tuttavatele selgeks teha, miks on oluline avalikult aktsepteerida, kuid neist parem osa ignoreeris teemat ja halvem osa kinnitas mulle, et mis hälbest poputada, ja põhiliselt tegelesid nad kõik jahi organiseerimisega. Kellele jahti pidama hakatakse, jäi unenäos ebaselgeks, aga igatahes olid mängus kuldsed mittehelisevad jõuluehe-kellukesed ja kard. Ja kaks koera ka, kellega ma sain oivaliselt läbi.  Neist ühe nimi oli peaaegu Pontšo (mu eksämma 7 aastat surnud koera nimi), aga lõpuks selgus, et siiski Pontsu, ja ta nägi välja nagu ketikoer mu väga ammuses Tartu kodus, kus ühes puumajas oli 10 korterit, neist minu oma 10. See kujutas endast kööktuba wc-ga koridoris. Vets oli täiesti viisakas ja veega.
Too koer omakorda nägi välja nagu natuke suurem, kõrgejalgsem ja raevukam Totoro, kelle karvastikus puudub oranž.
Kui esimest korda seal käisime (päriselt, mitte unes), läks mu pisike õde vanuses kaks aastat koera ketiulatusse talle pai tegema ja ma ei arvanud et ei tohiks. Koer oli ka sõbralik, niutsus ja rõõmustas ja ma ei saanud aru, KUI hästi läks, kuni järgmisel korral (üksi) sinna minnes koer jälle niutsus ja saba liputas ja alles kui talle peaaegu ketiulatusse jõudsin oma väljasirutatud käe ja naeratusega, muutus äkki raevukalt lõrisevaks koletiseks suurte hammastega. Põrkasin tagasi ning olin edaspidi tema osas ettevaatlik, mis ei takistanud ta perenaist kord, kui tulin puid toomast, süli halge täis, ja koerale sõbralikult laususin: "No mis sa haugud mu peale?" oma korterist välja kargamast ja minu peale lõugamast: "Mis koer ei või enam võõraste peale haukuda ka, jah?!"
Vastasin (mõnevõrra kohkunult, aga peamiselt hämminguga), et no nüüdseks ta võiks minuga ju juba harjunud olla. Mispeale koeraperenaine lõrises: "Igasugustega harjuda ta ei tahagi!" ja kadus raevukalt oma korteri ukse taha.
Ta ikka jälestas mind täiega. Ilmnes ka edaspidi. Siiamaale ma ei tea, miks - vbla olin liiga nägus ta jaoks või midagi? Tema ise ja ta teismeline tütar oli mõlemad suht raskekaalulised ja ema ka punasenäoline, mingist enda ilusana esitlemisest polnud juttugi. Nad kandsid peamiselt meeste T-särke ja karvase kraega ebamäärase kujuga jopesid.

Muide, ma leidsin Totoro värvuse kirjeldamiseks hea võimaluse: ta on nagu natuke kõrbema läinud pannkook värvilt.

Muidu: tegin stiiliotsuse. Mul on vaja outfiti, mis on valge, aga lilla vesti ja kübaraga. Ma arvan, see oleks hea asi, mida omada, sest:


3 kommentaari:

  1. Neil ei pruukinud vihkamiseks ka muud põhjust ollagi, kui et nad tajusid õhus hõljuvad süüd, et nende koer haugub, ja üritasid seda süüd mujale suunata.

    Selle levinud süüpeletushaiguse erivorm, mis esineb teatud tüüpi koeraomanikel. Ka mina kohtasin oma kunagises Tartu-üürikas vahetult enne ärakolimist (sest maja läks müüki) sellist - olukord oli küll peaaegu vastupidine: kui ma läksin prügi välja viima, jooksid lõrinal ja haukudes minu poole kaks läikivat lihaselist koera, olid justkui buldogi nägu. Lõrinal ja haukudes, mustad, lihaselised, hirmus ühesõnaga.

    Ja kui ma midagi ei teinud (tardununa, nagu ma agressiivsust kohates ikka olen), muutusid nad minu ligi jõudes järsku leebeks ja nunnuks ja üritasid mu käsi lakkuda.

    Siis ilmus omanik, kellele ma leebelt märkisin, et ei ole hea, kui koerad niiviisi käituvad, nagu nad ründaks inimesi.

    Mispeale tuli selle koeraomanike alaliigi klassika: "Küll koer tunneb, kes on hea ja kes on halb inimene!"

    (mis oli rääkimata sellest, et lihtsalt vale, ka selles olukorras tobe: tema enda loogika järgi olid tema koerad mind ju just heaks inimeseks tunnistanud.)

    VastaKustuta
  2. Elegantsed asjad...
    Kuidagi läksid mu peas sassi koerakarjujad (mitte karjuvad koerad) ja too nimekiri. Nüüd palun vabandyst teemast hälbiva kommentaari pärast.

    ≤i≥Loen nimekirja, ohkan hingepõhjast, kotitavad silmaalused punases näos lotendamas röögatan lapselapsele: "Söö vaarikaid, plika!"....
    Sest maasikaid pole.
    Ja ta sööb, kohkunud näos silmad märjad, suunurgast mahlanire nagu veri alla nõrgumas.
    Ei ole elegantne, ei ole peen ja šikk, vaatan mina.
    Ülehinnatud tõusiklikkus, mõtlen mina.
    Kui ma neid sõnu teaksin muidugi. Siis mõtleksin.≤i≥

    VastaKustuta
  3. Ka mina tegin täna unes LGBT-alast selgitustööd! Seletasin mingile võõrale algkooli-ealisele lapsele, kuidas ei ole üldse okei homoseksuaalseid inimesi mõnitada ja kiusata. Ta vaatas mind väga mõistmatu näoga ja ma muudkui argumenteerisin. Unenäo põhjuseks ilmselt neljapäeval Tartus tulev üritus, kuhu isegi läheksin, kui vaba oleksin. Ja plakatile kirjutaksin EI NÄE PÕHJUST VASTU OLLA :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.