Pühapäev, 15. detsember 2019

Mõtle positiivselt III

Ikka veel ei lähe paremaks.
No kaua võib?!
(Kaua, kaua võib.)

Ma võiks [s.t. tunne lubaks] räntida teemal "tänulikkus ja kuidas see arvatakse olevat universaalne ravum hädade vastu, aga mind küll ei aidanud, aitas hoopis vähem tänulik olla ja rohkem "ma olen seda väärt!" tundmust kogeda" - aga isegi ise kahtlustan, et see on lihtsalt mu hapu meeleolu häiritus, mis räägiks. Las inimesed ometi olla tänulikud ja treenida end veel tänulikumaks, kui see neile sobib.
Lihtsalt: tänulikkus ei ole universaalne ravim kõigile ja kõige puhuks.
Võib juhtuda, et oled inimene, kes on juba liiga-liiga tänulik ja see hävitab sind.
Kõike saab liiga olla.
Ma arvan.
Kuigi ma ei tea, kas liiga õnnelik olemist ikka on olemas.

Kunagi ütlesin, et liiga tugev ei saa vist olla, aga nüüd sõnastasin ümber. Sest "tugevus" minu mõistes ongi võime olla õnnelik, ükskõik mis ka juhtuks.

See "mõtle positiivselt"-värk.
Ignoreerime praegu igasuguseid asju (et keskmistele mõeldud teooria ja et värkide kaalukused muutuvad mul küll seoses tunnetega, mitte mõtetega. 100 mulle tulnud annetuseurot on heas tujus olles imetore, võtab kõik mu aju enda alla tundideks ja särab seal, halvas tujus ona aga: "ohh, tore!" ning muud raskused ikka vajutavad), ma tahan keskenduda sellele, kuidas vbla on positiivsete mõtete ülistamises üldse tagurpidi loogika - mitte et parem on olla neil, kes mõtlevad positiivsemalt, vaid kel on parem olla, ka mõtlevad positiivsemalt.

Jah, suutsid küll inimesed oma kallimale mõeldes kauem käsi jäävees hoida. Aga mulle tundub, et mõtted kallimale lihtsalt haarasid nii väga kaasa, et valu ei registreerunud - ja inimesed ka läksid selle mõttega innukalt ühes. Aga mu point on, et kui inimesel ei ole millegi osas indu, ainult kohusetunne, ei saa seda ka mõtlemisega muuta. Et mõtlen end innukaks ja siis kohe vaimustun.
Minu teada ei käi asjad nii. Käivad nii, et kui sees on hea tunne, tulevad ka vaimustunud mõtted, aga kui on sitt tunne, võin mõelda ja samal ajal kommenteerib ajus mingi teine mõttetasand, et noh, hakkab parem v? Ikka veel ei hakka? Võibolla siiski natuke vasakust nurgast on parem? Ei, ei ole.
Ja siis on kolmas tasand, mis eelmistega samal ajal mõtleb, et ma teen seda ikka valesti, et positiivne mõtlemine toimiks, peab seda kuidagi puhtamalt ja üleni tegema ja millal mina seda suudan ...?
... aaa. Kui mul hea TUNNE on!

Huvitav. Kui ma olen ju juba tuvastanud, et inimesed üldiselt mõtlevad palju vähem, neil ei ole automaatsused üldse sedasi sees kui minul, kas ma äkki eksin, arvates, et positiivne mõtlemine ei toimi? Äkki toimib - lihtsalt minul ja minutaolistel ei toimi?
Et saaks oma aju puhtaks teha ja korraga ainult ühte mõtet mõelda, tundub mulle väga väga raske.
Aga äkki paljudele inimestele pole raske? Äkki neil on kogu aeg üks mõte korraga peas?
Tegelikult olen ma võimeline keskenduma ja ainult ühte mõtet korraga mõtlema ka. Olen seda treeninud ja kui ma enne magamajäämist numbreid loen, siis just selle eesmärgiga: tõrjuda kõik mõtted minema, jätta ainul kuusada nelikümmend kolm, kuussada nelikümmend neli, kuussada nelikümmend viis jne.
Aga kui samal ajal pean tundma, kui mu positiivsed mõtted peavad kaasa tooma head tunded, murravad halvad koos headega kohe sisse. Niipea, kui tundma hakkan, on mõtted hädas, et midagi juhtida. Tunded rebivad neid nagu suur koer rihma ja katsu sa mingit korda sedasi pidada!
Vbla pole paljudel sedasi? Pole tunded nagu suur koer, vaid nagu spanjel?
Minu meetod õnnelikumalt elada on lasta tunnetel juhtida. Mu mõistus ei vea mitte kogu aeg suurt koera tollele soovimatus suunas ja lakkamatu võitlus, vaid läheb kaasa. Teen, mida tahan. Lähen, kuhu tunded näitavad.
Palju kergem on nii.
Me oleme ju üks. Tunded ja mõtted. Ei tasu osa endast teise osaga pidevalt peksta.
Me oleme üks.

Mõtle positiivselt. Ole tänulik.
Olgu, ma ei ole halb, et lähen ainult õnnetumaks, kui nii üritan. Olen, kes olen, ja HALB ei ole ükski osa minust.

Aga vbla on tegu paljudele inimestele sobivate tehnikatega? Äkki neile ikka toimibki?

11 kommentaari:

  1. Pai. Sulle on neid palju vaja. Pai!

    VastaKustuta
  2. ega see positiivne mõtlemine ei ole ka mingi üldise imerohuna tunnustatud. Selle pushimist eneseabigurude poolt on kritiseeritud, nt:
    https://www.psychologicalscience.org/news/a-harvard-psychologist-explains-why-forcing-positive-thinking-wont-make-you-happy.html

    Siin on üks viisakalt antud hävitav hinnang pos. mõtlemise mõjust vähipatsientidel:
    https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2858800/

    "We urge positive psychologists to rededicate themselves to a positive psychology based on scientific evidence rather than wishful thinking." Nätaki.

    ja lugesin ka näiteks üht meditsiiniartikli kokkkuvõtet - uuritud oli positiivse mõtlesmise mõju immuunsusele, leiti, et ühest tulemust ei ole "Both experimental and naturalistic studies show that optimism is negatively related to measures of cellular immunity when stressors are difficult (e.g., complex, persistent, and uncontrollable) but positively related when stressors are easy (e.g., straightforward, brief, and controllable).":

    https://www.researchgate.net/publication/7939310_Optimism_and_immunity_Do_positive_thoughts_always_lead_to_positive_effects.

    Ühesõnaga, ei ole teaduslikku konsensust, et positiivne mõtlemine on isegi hüpoteetilisele keskmisele inimesele ühemõtteliselt ja alati kasulik. Mõnes kitsas valdkonnas on leitud korrelatsioone ja ka siis on segane, kas ja mispidi seal põhjuslik seos on (nagu sinagi märkisid).

    VastaKustuta
  3. Mhmh, ma olen kah aususe poolt ja "kui tunned, ära salga seda, siis tunnedki nii!" ja kokkuvõttes palju õnnelikum elu.
    Elukogemus on mind õpetanud =P

    Aga muidugi ka - positiivne mõtlemine töötab väikestes asjades, mitte suurtes - niii ilmne tõde, kui kirjapandult lugeda, ent ise ma küll selleni ei jõudnud.

    VastaKustuta
  4. Positiivne mõtlemine ei toimi, ei toimi ka "negatiivsete mõtete mittemõtlemine", need tulevad nätaki! tagasi.
    Toimivad asjad, mis tegelikult toimivad. Ehk teoorias - heas tujus olles analüüsid mõne oma kummitava negatiivse mõtte pulkadeks, et miks ikka nii ja kas see ikka on päris tõsi ja mis võiks minul selle vastu toimida jne. Ning siis, kui halvas tujus olles see mõte tuleb, on isiklik küüslauk ja muud relvad valmis.
    See oli nüüd teooria. Ei ütle sugugi, et antud konkreetses olukorras sellest midagi kasu oleks, aga noh, et veelkord rõhutada, et positiivne mõtlemine ei toimi.

    VastaKustuta
  5. Püüan ettevaatlikult "paljude" eest vastata.
    "Paljud" ei visualiseeri oma tundeid, ei häid ega halbu, üldse kuidagi.
    Ega ei kasuta teadlikult mingeid tehnikaid nende haldamiseks.
    Ehk seesama sinu öeldud "mõtlevad palju vähem".
    Samas ei usu ma, et neil / meil oleks "üks mõte korraga peas" - nii lihtsad nüüd inimesed ka ei ole :)

    Kõige lihtsamad tehnikad halbade mõtete vastu on vist alkohol, töötamine ja noored vastassoost inimesed. Need on kõik sihukesed lihtsad ja töötavad võtted. Oma mõtete ja tunnete teadlik haldamine on kõrgem pilotaaž.

    Ma ühtlasi arvan, et blogide lugejad ja kirjutajad (sh ka mina) on väga väga mitterepresentatiivne valim. Meie käest küsides ei saa sa ühiskonna kohta kuigi palju teada, sest me oleme selle äärealade asunikud ja ei tea suurt midagi "tavalise" inimese kohta. Seepärast ütlengi, et vastan ettevaatlikult ja lugema peaks vastust siin seda veel ettevaatlikumalt :)

    VastaKustuta
  6. (jap, meie, kirjutavad ja lugevad inimesed, oleme imelikud. Aga MEIE siin oleme veel imelikumad, kui mujal - mäletad, kuidas ebapärlikarp ja tema lugejad mulle mõjusid? Ja kuidas mina neile? Ooh ... Ausalt, ei olnud tore, kuigi võrgupäevikusse tuli 10 000 klikki kuus rohkem. Mis on minu mõõdupuu järgi sitaks palju - muidu on kuskil 15 000 ümber ja siis oli 26 000 või midagi.)

    VastaKustuta
  7. Ei mäleta :), aga ju siis kuidagi halvasti.

    VastaKustuta
  8. Ma siiamaani olen häiritud, kui keegi oma blogis mainib, et ebapärlikarbi juures oli teema vms ja sel oleks öelda veel järgmist.
    Või isegi kui ma näen tema nime sümpaatse inimese blogrollis.
    Ma kannatan väga halvasti seda, et must valesti aru saadakse ja ollakse veendunud, et just see ongi õige vaade.

    VastaKustuta
  9. Hehee... Öeldakse üldistavalt, et naised on multitaskerid ja mehed suudavad vaid ühele tegevusele korraga pühenduda.

    Enda nurga alt kirjutan täiega alla, korraga mahub pähe üks kandev mõte, kõik ülejäänu on müra. Siin kommentaarigi kirjutades ühman kolleegi jutule midagi suvalist vastuseks, registreerimata mida ta rääkis või mis ise vastasin. Elu on õpetanud kasutama neutraalseid ja väga laialt tõlgendatavaid lauseid, muidu võib pärast jama tulla. No näiteks kui küsitakse mis koonduslaagritest arvan ja pobisen vastuseks, et täitsa tore kuna momendil vaatan ilmateadet suusamäe lumeolude kohta😄

    Tänulikkuse koha pealt peaks oskama ka pisiasjade üle rõõmu tunda, mis muidugi ei tähenda suurtest rõõmuallikatest loobumist.

    VastaKustuta
  10. Negatiivsete stressavate mõtete tunnete väljalülitamiseks töötavad kõik need vahendid mida Kaur mainis pluss sporditegemine. Või siis mõtled, et see või teine või kolmas minu mure on tühiasi maailmarevolutsiooni kõrval😜 Tegelt lihtsalt lääne ühiskonnas on enamus probleeme kärbsemust kui võrrelda kolmanda maailmaga, kus sõnaotseses mõttes pead ellujäämise eest iga päev võitlema. Elu on liiga hea kui jääb üle aega igasugu eksistentsi seisukohalt ebaoluliste asjade üle pead murda😉

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.