Neljapäev, 19. detsember 2019

See on nii lihtne, see on nii kerge ...

Krt, kõik on nii lihtne, kui asjad ära taanduvad alati.
Rongimehega. K.ga. Täpselt sama teema.
Mina ravitsen ja ütlen hästi, seon emotsionaalseid haavu ning annan hingerohtu lõdva randmega ja ise seda õieti märkamatagi. Kui teisel on haav, seon ja ise rõõmustan sinna juurde, et saan kasulik olla.
Aga see muuseas ja ise seda nautides haavade puhastamine ja sidumine ei ole üldse väga levinud oskus-omadus ju!
Nii et kui mina olen katki ja ütlen: "Näe, haav, seo!" nad esiteks ei saa üldse aru, mida ma neilt tahan. Ei oska, ei suuda ja tagatipuks ka ei taha, sest haavad, iu?! Ma oskan neid vist tekitada, aga kokku lappida ...? Appi, mis mõttes?! Ma jään ise põhjani õnnetuks, kui mult seda tahetakse!
Ja mina, väga väga naine-mina olen: "Issandjeesusemakemaa küll! Ma ütlesin, et MIND on vaja rohitseda ja nüüd väidad sina, et sul on jälle haavad ja põhjani õnnetus? Et mina sidugu hoopis?! Fakkjuu!"
See, mis minu jaoks on nii lihtne ja selge, enesestmõistav ja kerge (väga vaba tsitaat Emma Moškovskajalt) pole neile üldsegi kerge.

Oot ...
Ei, ei ole netis neid luuletusi.

See on mu titepõlve lemmikraamat. (Kuigi seal on ära toodud luuletus osast, mis mulle midagi ei pakkunud ja igav oli. Mulle meeldis see osa, kus kulges lugu!)
Nagu ... ma olin NIIIIII väike, vbla kaks, kui mul juba oli vaja igal õhtul issi või emme käest kuulda, kuidas: "Volks, volks, vunt, vunt, jälitas kitsekest hunt, HUNT!"
Igatahes on "Halli kitsekese"-osa esimese luuletuse moraal (igaühel on omad anded, kuid teiste iseenesestmõistetavad oskused tunduvad ilmvõimatud) väga teemasse.
Rääkimata sellest, et nojah - halli kitsekese anne ja oskus on lugusid jutustada. See on nii lihtne, see on nii kerge ...!
Hah. Mu esimene lemmikraamat määraski suures osas ära mu elu! Mis muidu teie oma oli? Mäletate?

Et mulle on ravitsemine loomulik, aga paljudele ei ole - veel ei tea, mis ma selle mõttega teen. Vbla ikkagi jään selle juurde, et kui sa mind ravitseda ei taha, mine ka põrgu.
Aga et mulle nii kerge, nii loomulik ja lihtne asi teistele raske võib olla, vajab läbitunnetamist.
Minu vajadusi see ei muuda, et neid (paljudele?) raske täita on, eks ole. Mul on ikkagi paha, kui minu halb ei käivita teistes abistamist, vaid ... näiteks hirmu ja eemalehoidmise.
Võibolla ma sellepärast (lisaks võõraste mittekvalifitseeruvaks pidamisele) ei olegi peale Poeglapse isa ühtegi Suurt Armastust leidnud?
Hmm, jaa ...
Asi pole selles, et ma olen psühhopaatidega harjunud, vaid ei pea üldse psühhopaat olema, et olla teiste suhtes palju pimedam, kui mina olen. Või isegi mitte pimedam. Mida see K. ütleski? Ma näen küll, aga see ei tähenda, et midagi teha oskaksin?
Kuigi noh. Ma ju ÜTLEN, mida teha. Mis mõttes see teistmoodi on kui: "Suru rusikaga peale! Täie keharaskusega! Jaa, veel kõvemini. Veri ei tohi läbi tulla, surud jõuga soone kinni!"
"Ütle, et ma olen ilus, hea ema, teen hästi süüa, tantsin lahedalt, midagi head, noh!"
Et ütleks, et kirjutan hästi, ma ei hakanud küsimagi - seda ta võinuks öeldagi, aga kuna ta ei ole kolmest kingitud proosaraamatust kahte suutnud läbigi lugeda, ma ei usuks nagunii.
Jaa, kõik, mis tema mulle on lugeda andnud, on ammu läbi ja kommenteeritud talle ka ja no - ta ju tahtis? Muidugi ma tegin siis!
Rongimehele ma ei öelnud väga palju, mida teha, aga isegi neid asju, mida ütlesin, ikka ta ei teinud.
Nagu - mis värk?! Kui ei oska ja sulle öeldakse, mida teha, võiks ju instruktsioone kuulata või midagi?

Ach.
Ma vihastan jälle.
Ei ole vist mõtet jälle samal teemal end üles kütta.
Kulka mulle ka raha ei anna. Kui teie, armsad inimesed, poleks jõulude puhul saatnud, oleks päris kurb.
Aga olete. Aitäh!

13 kommentaari:

  1. Just täna jäin mõtlema, et kui mul viimati oli raske, ei saanud ma üheltki pereliikmelt vajalikku emotsionaalset tuge, sest kõik olid iseenda probleemidega hädas. Õnneks on mul naisteka naised, kes alati kuulavad, mõistavad ja ütlevad just seda, mida vaja. Meie oleme üksteise haavu juba aastaid sidunud, teame ütlematagi, mida on vaja. Ma ei tea, mida nendeta teeksin.
    Mehed aga.. ongi enamasti kehvad sidujad-lohutajad. Vähemalt need, kellega mina koos olen elanud.

    VastaKustuta
  2. Ajal, mil lapid teisi ära ennast ära unusta.
    Plaasterda end või ise kui teised ei mõista, võta seesama plaaster, mida teisele mõtlesid panna ja kasuta enesele. Ei lähe maailm sellest katki, läheb sinu jaoks paremaks ja nii peabki.

    VastaKustuta
  3. Tohib, ma kergelt oponeerin Ritsikule – mu meelest pole mehed niivõrd kehvad lohutajad, kuivõrd nende arusaamine lohutamisest on tihtipeale teistsugune kui meie, naiste oma.

    Oi, oma esimest lemmikraamatut mäletan titepõlvest väga hästi, see oli poolakeelne =), Mutionust. Mutionu oli nii armsa väljanägemisega, tal olid karvakesed ninaotsal ja sinised traksidega püksid.

    Ah et me räägime teksist, mitte piltidest? No sel juhul Eno Raua „Ott ja Jüri“. Kusjuures praegu ma mõtlen kerge võdinaga, mismoodi see raamat mu isiksust võis vormida, nimelt tegemist oli õpetlike lookestega, üks vendadest tegi alati „valesti“, teine „õigesti“.

    VastaKustuta
  4. Aa, praegu tuli meelde - Mutionu raamatul oli siiski eestikeelne versioon kah - "Kuidas Mutionu endale püksid sai". Aga mulle miskipärast meeldis nimelt seda poolakeelset vaadata. Issand ise teab, mil moel see meie koju oli sattunud. Rahvaste sõprus?

    VastaKustuta
  5. Sarikommenteerin.
    Mul tuli seoses „kui ei oska, võiks ju instruktsioone kuulata“’ga üks (mu enda meelest) geniaalne seos pähe. Nimelt: meie kümme aastat vana röster ütles hiljuti üles. Läksin kohalikku poodi. Valikus oli kolm masinat (kõigil loomulikult instruktsioonid karbis kaasas). Paraku osutus üks neist minu maitse jaoks liiga lihtsaks, teised kaks aga liiga komplitseerituks - liiga palju funktsioone, noh. Jäigi tol päeval ostmata. Aga see, et ükski neist minu maitsele ja vajadustele ei vastanud, ei vähenda nende konkreetsete rösterite väärtust. Samas, tõsiasi, et kõigil kasutusjuhend juures oli, ei pannud mind veel ostma.
    Ühesõnaga, säärane sügavmõtteline rösteri-jutt =)

    VastaKustuta
  6. Väga sügava mõttega =)
    Mina söön värskelt tehtud piparkooke.
    Aitavad paljude murede vastu.

    VastaKustuta
  7. Ma ei tea nüüd, kas meestest saab üldse niiviisi grupiks üldistades rääkida. Mu praeguses paarielus on A. minuga rahul just sellepärast, et ma annan selge kasutusjuhendi, kuidas minu hea kohtlemine käib, siis ta ei pea mõtteid lugema. Vajadusel teen seda iga natukese aja tagant (kasutusjuhendi uuendused noh). Aga selleks on ilmselt vaja meesisendit, kes on oma naise hea kohtlemise peal väljas, üks esimesi komplimente, mis ta mulle tegi, oligi "sa lased ennast armastada". Sama süsteem ei pruugi töötada meestega, kes on hoopis väljas näiteks selle peal, et suhe oleks tormiline ja huvitav ja sellest saaks kirjandust kirjutada; või et suhe teeks elu mugavaks ja ise peaks võimalikult vähe tegema; või et suhe oleks nagu laevadel öös, vahel korraks kohtuvad, ülejäänud aja seilavad omaette; või kes on väljas peamiselt selle peal, et lasta ennast armastada.

    Üks esimene raamat, mille ma sõna otseses mõttes tükkideks lugesin (ja mida ema seejärel aknakleepelindiga tagasi kokku kleepis) oli vist "Kui ma oleksin suur", lugesin seda nii vara, et selle katkilugemist ise ei mäleta (mälestustes oleks ta nagu kogu aeg kokkukleebitud olnud). Võib vist öelda küll, et see pani mu eluplaanid paika, umbes nii ma elangi, et tahan, astun loiku, tahan, söön jäätist, tahan, kõlgutan jalgu.

    Teine oluline ja kiiresti lagunev teos oli "Tagurpidi", selle pitser on ehk nõrgem, aga unenägudesse on ta küll tulnud.

    VastaKustuta
  8. Notsu, täpselt seda ma silmas pidasingi – selgelt sõnastatud kasutusjuhend hoiab mõlema poole aega ja närve kokku. Ja üksiti osutab, kas ostja ja röster üleüldse omavahel sobivad, eks ole. Sest noh, kui kasutusjuhendist selgub, et rösteri pruukimine nõuab vaat et doktorikraadi, siis mul, lihtsal inimesel, pole sellisega midagi peale hakata. Või vastupidi, kui röstimis-aegagi reguleerida ei anna, muudest settingutest rääkimata, jääb ta minust poeriiulile. Nii et jah, kasutusjuhend on edu pant. Kusjuures sellega on mõistlik tutvuda enne ostu sooritamist, et masinat koju tuues üllatusi ei tekiks.

    VastaKustuta
  9. vvn, kui mõni su sõbranna kirjutaks sinu kohta juhendi, siis mis selles oleks?

    VastaKustuta
  10. Krt teab ...
    No ütleme: "Talle meeldib, kui hästi öeldakse. Mitte valetatakse, aga kui on midagi head öelda, siis öeldakse. Muidu võid suht rahulikult olla sina ise, neelab alla ja hindab seda ausust. Kui petetakse või teeseldakse, ta läheb närvi, nii et kuna sa ilmselt jääd mingil hetkel vahele, ei tasu üldse alustadagi."

    VastaKustuta
  11. Muidu selline asi et psühhopaat su kõnepruugis võib ka lihtsalt veits Asperger olla. Kui viitsid vaadata siis mu meelest on Archeri sari üleni selle nalja peale tehtud, et Archer on otsekoheselt tropp, aga tegelt on süvaautistlik süsteemne salaagent. St seal on vbl mingi sümptomaatiline ülekate.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.