Laupäev, 21. detsember 2019

Indiviidid

Põrnitsen pahuralt isegi täiesti sümpaatsete inimeste sümpaatsete raamatute arvustusi, mida jagatakse fb-s, sest: "Aaaaaga mina?! Miks mind arvustas avalikus meedias aint üks subjekt, kes üldse asjale pihta ei saanud? Kus on MINU LUGEJA(D), kes oleks ühtlasi arvustaja(d)?!"
Aa. Et ma peaksin selleks Ringkondades suhtlema ja tutvuma ja ...

Olgu, ma olen siis arvustamata ja pahur lissalt.

Vähemalt luges Tuul mu raamatu läbi ja tunnustas tõsiselt ja siis sai kohe titaaaaaa!!! otsa ja see TITAAAA on nii ilus ja armas!
Kuigi ma olen muidugi natuke kade ka.
Ma ei saanud isegi (kulkalt, Varrakult, üks raamat on veel tegemisel, vbla selle arvelt saab, aga hõudne on ju juba!) raha, et korterit osta ja ma nüüd arvan, et isegi teie abiga osutub laenu sissemakse kokkusaamine tõsiseks probleemiks. Aga TITA! Ta sai OMA TITA!!!! Miks mina ei saa?!?!?!
Aa. Et ma peaksin mingite uute meestega mitte ainult tutvuma, vaid ka liini ajama selleks?
Krt.
KURADI KURAT!!!!!!
Elan titata, lootuses mõne aja pärast adopteerida siis.
Kuigi KURADI KURAT!!!!

Kusjuuures samas on inimesed, päris inimesed, need, kes on indiviidid, mitte mingi "teised", minuga tõsiselt toredad.
Nagu: mind tasahaaval elatatakse aasta lõpus, üks vaene sõber lubas raamatut arvustada kohe, kui raamatukogus jaole saab (ma saadan talle oma eelviimase autoriekseka [viimase jätan endale] ja saan netiarvustuse!), eelmainit' Tuulega vahetasime raamatuid ja tema oma on täiesti mõnus ja soe, mu poeg on hakanud mitu korda nädalas sõpradega ujumas käima, mu tütar on viiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks terveks saanud ja ainult köhib veel natuke, ja ma kirjutasin loomaabile, kes otsib kodu ühele joomaurkast pärit kutsule, keda isegi õue ei viitsitud viia (ja seega ma näen ette tüütut tuppasittumis-ja-kusemis-perioodi), et kui nad kedagi teist ei leia, las ta tuleb meile meie koeraks.
Sest noh. Rahaliselt ei ole üks väike koer siiski eriline koormus ja kaks või üks koera elamispinna mõttes, jalutamise mõttes ja isegi nunnutamise mõttes pole eriline erinevus, sest pai teen jah kummalegi eraldi, ent osa mängimist teevad nad ju omavahel, mitte enam inimestega.

Nää, ta on siuke muidu. Pisike, sest teist suurt koera oleks füüsiliselt raske kinni hoida, kui nõmetsema hakkab =P



Tema elu on olnud seni üpris raske ja kurb. Kindlasti traumeerivam, kui minu viimane aasta (natuke juba kaks, sest ega 2018 ka kerge just polnud), ja noh - teine koer oli meil nagunii plaanis, lihtsalt uue elupaiga leidmise ja sissekolimise järel.
Lisaks.
Isegi kui keegi teine ta võtab (sest mu kirjast on loodetavasti selge, et konkureerima me küll ei plaani hakata kellegagi), mul on nii tore mõttest, et ma SAIN selle kirja loomaabisse kirjutada, et ma olen täiskasvanud ja SAAN koera võtta, kui tahan.
Nii tore. Täiskasvanu, isegi kui mul raha ja meestega ei vea, on ikkagi maru tore olla.

Kuigi sünnipäeva ma pidama ei hakka. Ei saa seda lõbu vabalt rahaliselt lubada ja ma ei TAHA samas raha pärast muretseda seejuures. Jäkk, kaotaks kogu sünnipäeva kui "MINU päev, naudin täiega!" mõtte ära.
Lihtsam on mitte teha ja nautida täiega =)
Ses osas olen tegija, et omaette olemine on ikka ning alati mõnus. Nauding!

41 kommentaari:

  1. Lihtsalt hoiatuseks kodanikult, kel on kogemus rohkem kui ühe koeraga. Teise koera võtmine perre kus üks ees ei ole matemaatika 1+1=2. Koerad peavad sobima, muidu on pikalt ja palju jama. Kõige lihtsam on neid vähemalt eelnevalt korra ettevaatlikult teineteisele tutvustada vaatamaks mis loomad teineteisest arvavad. Koerad on natu nagu inimesed selle koha pealt, mõtle kuidas ise suhtuksid kui poeg ootamatult tüdruku koju elama toob. Võite sobida aga võite ka mitte, tore oleks ikka enne natuke tundma õppida ;)

    VastaKustuta
  2. Mina oleks suht rahul ja koerad õnneks veel mõlemad noorukesed =) Totoro armastab kõiki teisi koeri ju, isegi kui need on rõvekurjad, ja Jenny on üldse mingi 7kuune ja nii alandlik kui saab.

    VastaKustuta
  3. Tahad sa koerateemal minu arvamust kuulda?
    Ning ei, mul ei ole plaanis sind ümber veenda =)

    VastaKustuta
  4. OK. Esiteks. TT-l on mu meelest õigus – kahe koera puhul ei kehti 1+1=2. Teist koera majja tuues muutub karjadünaamika täielikult (karja all pean silmas inimesi pluss loomi). Korteritingimustes puudub omanikul ka mugav võimalus koeri vajadusel teineteisest eraldada. Mistap koerte teineteisele tutvustamine NEUTRAALSEL territooriumil on edu pant, ning enne, kui üleüldse tutvustamiseksi läheb, on mõistlik sel teemal üksjagu lugeda.

    Teiseks. Kahe samasoolise ja suures plaanis samaealise koera puhul tekib varem või hiljem periood, kus hakatakse teineteist karjahierarhia redelil paika panema, olgu iseloomud millised tahes (nimetasid, et väike koer on alluv). Siin aitab situatsiooniga toime tulla jällegi see eelnev lugemine ja teemaga kurssi viimine.

    Kolmandaks. Ütled: „… osa mängimist teevad nad ju omavahel, mitte enam inimestega.” Vot SEE on üks levinumaid väärarusaamu – võtan teise koera, siis pean esimesegagi vähem tegelema. Koerad VÕIVAD omavahel mängida, aga võib ka nii juhtuda, et mängu asemel toimub lakkamatu teineteise paikapanek (vt punkt 2).

    Neljandaks. Kahte koera ei ole sama lihtne pidada kui ühte. Jalutamised, ühistranspordi kasutamised on komplitseeritumad, võimalikud veterinaariarved topelt jne jne. Kui koerte arv on juba suurem, vot siis pole enam eriti vahet – viis koera või kuus koera, kari on massiivne anyway =)

    Vot sellised punkid siis. Aga nagu ütlesin, minu asi pole sind ümber veenda, annan vaid kogemustepõhist infot.

    VastaKustuta
  5. Ma arvan, et see lakkamatu paikapanek pole teema, aga neutraalne pind jne on ikka, see on selline ... noh, algteadmine ju, et kui asjast midagi ei tea, tasub lugeda ja õppida =)

    VastaKustuta
  6. Mõtlesin, miks ma nii pikahambaliselt reageerin neile nõuannetele, mis kindlasti ei ole ju pahatahtlikud.
    Sain aru.
    Keegi ei kilju: "Issandkuinunnuu! Teil kindlasti klapiks, kui te koos elama asuks! Koer on ju nagu laps, ega keegi ei viska teda välja, kui elu temaga erineb natuke ettekujutatust! Nii nummi! TEAN ju, et sina armastad teda lõhkemiseni ja armastus on ju see, mis on põhiline!"
    Ja nagu mismõttes.
    MisMÕTTES seda pole üldsegi?!

    Minu jaoks on Jenny natuke liiga väike, ma ise olen suure koera sõber. Aga mu poeg on väikese koera oma ja Totoro on WAY suurem, kui tema tahtnud oleks - ja nüüd armastab me kudzut nii väga. Küllap armun ka mina pisikesse ära, kui ta lähedal on.

    VastaKustuta
  7. Minult kui kogenud koerainimeselt ei ole küll mõtet „"Issandkuinunnuu!” oodata =)
    Selleks olen ma näinud liiga palju olukordi, mis algavad „"Issandkuinunnuu!” ja lõpevad “Issandmismanüüdpealehakkaaaaan?”

    Tõsiasjast, et omanik oma koeri lõhkemiseni armastab, paljudel juhtudel ei piisa. Kui kaks koera omavahel läbi ei saa (“elu nendega erineb natuke ettekujutatust”), aga on sunnitud territooriumi jagama, on see pidev stessiallikas eelkõige koertele, ja omanikule ka muidugi. Sellistel puhkudel pole armastusest ja nunnutamiset mitte mingit abi.
    Nagu inimesi, ei saa ka koeri teineteist armastama SUNDIDA =)

    VastaKustuta
  8. Kommentaarid peegeldavad kommentaatori mõttemaailma. Tunde tasandil muidugi nunnu, sellest saab igaüks aru, minu arust pole vajadust üle korrutada. Aga kaine loogika tasandil hakkab mitu hoiatavat kellukest helisema.

    Mina olen paraku kainelt kaalutlev tüüp, enne pea ees vette hüppamist lähen vaatan ega juhuslikult kivi seal pole. Kui mitte hüppan mauhti, mõnu saan sama kätte, lihtsalt väikese viivitusega. No nagu hiljuti oleks võinud hooga jeepiga järsakust ala uhada, paraku taltsutasin indu ja läksin viskasin jala pilgu peale, kui riskantne on.

    Klassikaline kaalutletud ja impulsiivse käitumise erinevus. Kaalutletud käitumisega vähendad võimalike pettumuste ja jamade võimalust, hinnaks naudinguga veidike ootamine, ei saa hoobilt aju mõnuainete laksu kätte.

    VastaKustuta
  9. No minu jaoks on "kui teed, siis tee" ainus võimalus ÜLDSE midagi tehtud saada. Kainelt kaalutledes mind kui inimest jääks elu elamata. Mul poleks ühtegi last (sest "suhe mehega pole kindel ja majanduslikult vähekindlustatud ka"), ja ei tuleks ka, sest no siiamaani pole kindlat suhet ega keskmiselt raha. Loomulikult poleks mul ka ühtegi koera, ühtegi raamatut (kirjutavad peaaegu ainult need, kes midagi muud ei oska, sest sisse hakkab see tooma vaid erandjuhtudel ja vähegi kainelt kaalutledes valitakse teistsugune karjäär ja pühendutakse sinna), mind poleks üldse olemas ka sellisena nagu ma olen.
    Sest ma ei ole MÕISTLIK ja põlgan üsna tugevalt ideed, et peaksin olema.
    Ei.
    Ei.
    Ei.
    Kui ma oleksin mõistlik, poleks mul sedagi, mis hetkel on - mitte et siis mul oleks "nii palju rohkem".
    Ja no - ma TÕESTI ei näe, et TOtoro ja Jenny saaks halvasti läbi saama saada. Totoro on SIUKE teiste koerte fänn, talle meeldivad KÕIK koerad 0 erandiga, ja Jenny kohta hoiukodust öeldi, et teiste koertega saab hästi läbi, aga inimesi kipub kartma.
    Ja phmt on nad lapsed alles. Nagu ... mu isal oli neli koera. Hetkel on kaks. Ma ei mäleta ÜHTEGI probleemi - ja nemad olid kõik peale esimese võttes täiskasvanud.

    Nagu: miks on vaja ette muretseda? Mida see paremaks teeb? Kas TT, sul on palju enda surnuks või vigaseks hüpanud kaaslasi või mida?
    (Ma ise vette ei hüppa teisiti kui jalad ees, sest ma ei saa sellest mingit naudingut. Vastupidi, räme eneseületus tuleks teha.)
    Mina tean, et mina ei kahetse. See ei ole mu loomuses. Ma ei kahetse mitte midagi, mida olen teinud, ei soovi teistmoodi teinud olla vms. Kui kerkivad probleemid, ma tegelen nendega, aga ma ei jäta asju tegemata, sest võibolla kerkivad probleemid.
    Kui kerkivad, tegelen.
    Kui ei kerki, kes kaotab, kui ma asja teha ei julge? Aaa, mina vä?
    Et mõelda ette, vältida?
    Eee ...

    See ei tähenda, et ma kondoomi kasutamise vastu oleks või veepudelit kaasas ei kannnaks või ka kohvitermost ja koorepurki kkui on ette näha, et neid vaja läheb, iga päev on kotis valuvaigisteid, söekapsleid, paar plaastrit, nuga, pastaka, nätupakk (liikumisiivelduse vastu aitab näts), jäätisepulk (lusika asemel), pesukaitse, niit ja nõel jne jne.
    Aga mu idee ei ole "muuta ohud olematuks", mu idee on "olen valmistunud, suudan tegeleda".

    Ma suudan. Kaks koera on kukepea.
    Ja mina usun armastusse. Mu arust on see ainus, mis loeb, igal pool, kogu elus. Kõik muu on pisiasjad, pisiasjad, nendega annab tegeleda.
    Kui armastust ei ole, vat SIIS on halvasti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. VVN, mul on mõningad tõsiselt haiget saanud sõbrad ja kahjuks ka üks surma saanu. Samas ilmselt mu sõpruskond tegeleb palju riskantsemate aladega kui sinu oma. Rentsist ma parem ei räägigi, tema hobi harrastamise puhul peavad ka kogenud ettevaatlikud tegijad arvestama reaalse surmasaamise võimalusega.

      Kustuta
  10. Krt, see oli mul praegu põhjapanev kommentaar.
    Jah, nii ongi.
    Mina ei usu mõistlikkusse.
    Ma ei ole näinud, et see minu puhul IIAL mingit head tagajärge kaasa tooks. IIAL. MITTE FAKING KUNAGI!
    Ainult jabur hullus toob vahel rõõmu ja edu, mõistlikkus mitte kunagi.

    VastaKustuta
  11. Ega keegi ei soovitanudki muretseda; "las saavad neutraalsel pinnal tuttavaks, siis on näha, kas sobivad", ei ole ju muretsemissoovitus, vaid tehniline lahendus, kuidas koerte sobivus teada saada.

    VastaKustuta
  12. Ma ei tea, äkki ma olen lihtsakene =), kuid mu meelest nii minu kui TT kommentaarid kuuluvad täiesti selgelt kategooriasse „kes on valmistunud, suudab tegeleda“, mitte aga kategooriasse "muutkem ohud olematuks". Kusjuures mina veel enne KÜSISIN kah viisakalt, kas tohib nõu anda =)

    VastaKustuta
  13. No jaa, süüdistused ei ole teema.
    Ma lahkasin rohkem omaenda reaktsioone.
    Et milliste kommentaaridega mul midagi teha ka oleks vist.

    Sest soovitus neutraalsel pinnal tutvuda lasta on siuke elementaarne, eks ole. Umbes esimene asi, mida ma juurde lugedes oleks avastanud ja muidugi ma loen ju asjade kohta, mida ei tea. Eks ma vist ootasin mingeid uudseid ideid stiilis "mul aitas koertel omavahel tutvuda koos mänguväljakul - koerte omal - käimine ja hästi palju sealjuures, et ma seisin alailma ühel jalal, sest see toimis kui ... (mingiasi)". Või et "kui perre tuleb teine koer, tasub esialgu neile ainult koos paisid ja sügamisi pakkuda" vms.

    Kui mulle soovitatakse elementaarseid asju (vaata ikka kilohinda ostes ka, mitte ainult paki hinda!), mul on "KUI lolliks sa mind pead?!" ja kui tuleb "mõtle ikka hästi järele, kas sa oleks hea ema/hea koeraomanik/hea inimene/, kas sa saaksid hakkama?" mul on täielik meeleheide.
    KUI LOLLIKS TE MIND PEATE?
    KUI ma juba olen leidnud, et ma tahan seda, ma ilmselt OLEN järele mõelnud, ah? See nagu esimene asi ei ole, mida ma ilmselt teen või mis?

    VastaKustuta
  14. Aga emotsionaalse toetuse võtan ma alati.
    SEE on ala, millest mul puudu on.
    Mitte mõistusest. Rõõmu ja nautimist võiks aga alati rohkem olla. Seal ma pidurdun kuidagi ära, ei võta sisse, ja kui öeldakse nt kõrgkoolidiplomi (millega mul on täpselt 0 asja peale olnud hakata, mõistlikkus ei vii mind kuhugi) saamise puhul "palju õnne", mul on alati "no mis ma sellega enam peale hakkan, ma juba ränga tööga sain diplomi kätte".

    "Võta vabalt!" "Nii lahe!" "Appi, kui ilus!" "oh-kui-nunnu" "Sa oled ikka nii hea!" "Kurat, kuidas üks inimene nii tore olla saab?!" "naudi täiega, sa oled seda väärt"- need on mõtteavaldused, millega mul midagi TEHA ka on, mis jõuaksid kohale ja toetaksid.
    "mõtle ikka hästi järele" on see-eest täiesti ebavajalik.
    Ma mõtlen nagunii, aga lisaks kõlab väga nagu kriitika. "Tark otsus see ei ole, ehk jõuad ka ise sellele järeldusele", on selle soovituse taga ju.
    Ma ei ole nii juhm või pime, et seda ei näeks.

    Kunagi Anomaalika siin ironiseeris või tegi huumorit või midagi, et väga väga naist tuleks ainult kiita ja temaga nõus olla. Ma juba siis imestasin, et nojah, kus sarkasmikoht siin üldse on?! Jah, tulekski. Mul on emotsionaalsest toetusest puudus ja sellest ei saa kunagi küll.
    Mitte kriitikast ja mõistusest. Neid on mul endalgi.

    VastaKustuta
  15. jälle miski, millega ma suhestun. Ma olen elu aeg olnud väga mõistlik inime, pole sõna otseses mõttes mitte iialgi (ka teismelisena mitte) teinud MITTE ÜHTEGI lollust, eriti mitte selliseid, mida keegi teine oleks kuidagi klaarima pidanud, olen alati kõik seitseteist korda läbi mõelnud ja pigem tegemata jätnud. Ja siis tulen täiesti vastutus- ja teovõimelise täiskasvanud inimesena lagedale millegi umbes sama revolutsioonilisega kui teist teed mööda koju minek ja reageeritakse umbes et, ei tea, ära ikka tee...
    Niisiis ma arvan, et sul samuti pole just tarvis tagasi hoidmist, vaid toetust ja julgustamist. Ja et kahtlemata sa OLED järele mõelnud.

    VastaKustuta
  16. Jap.
    Nii on =)
    Kui mulle tuleb mingi "mina võiksin teha"-tegevus pähe, tuleb ka kohe kõikvõimalike vastuargumentide kuhi. Ja kui ma siis ikkagi otsustan teha, tähendab see, et ma olen vastuargumendid läbi tunnetanud ja leidnud, et nad ei ole piisavalt suured, et mind takistada. =)
    Tähh, Frieda, aru saamast.

    VastaKustuta
  17. Hoopis teisel teemal.
    Vaadates, kuidas su meeleolu on viimast ja juba üsna pikka aega olnud väga habras, tuli küsimus: kas see on kuidagi seotud AD-annusega (näiteks arst on jälle soovitanud vähendada) või lihtsalt sama kogus ei mõju nii hästi, kui ümbritsevad sündmused on liiga kurnavad?

    VastaKustuta
  18. Paraku ei.
    Oleks see lahend, oleks lihtne taas annust kasvatada, aga ei. AD-de osas on stabiilne, mul on lihtsalt raske elu =P

    VastaKustuta
  19. (vt ka http://mahamure.blogspot.com/2011/08/tovehooaeg-oosel.html)

    VastaKustuta
  20. OK. Mul on tass hommikukohvi ees, ja siit tuleb nüüd pikem pidu teemal „kui lolliks te mind peate“. Kui sa tunned, et on liigne laamendamine sinu valdustes, kustuta südamerahuga, ma ei võta isiklikult =)

    Ühesõnaga. Kutsusime eile naabrid küla, esitlemaks oma uut matkasõiduriista (ma olen sellest blogis vahutanud piisavalt, küllap tead, millega tegemist). Meie oleme värsked camperiomanikud, naabrid aga vanad kalad sel teemal. Lõime camperi uksed valla, valasime klaasid veini täis, ja veetsime mitu head tundi, mille jooksul tuli naabrite suust KÜMNEID nõuandeid, millele oleksime südamerahuga võinud vastata „KUI lolliks te meid peate???“. Aga. Esiteks. Naabrid ju meie pähe ei näe. Kuid teavad, et see on meie esimene camper. Ja meist ning meie camperist HOOLIDES osutavad asjadele, mis nende meelest tähtsad on. Muidugi, üks võimalus oleks olnudki käia välja see „kui lolliks te meid peate, meil pole te teadmisi/abi vaja“. Aga sel juhul oleks meil veider, ebaviisakas, ebamugav näiteks mõni nädal hiljem, kui meil probleem ja abi tõesti VAJA, naabrite uksele koputada. Teisisõnu – keegi meist ei ela (suhte)vaakumis, kui just üksinda kusagil mäetipul ei resideeru, onju. Inimesed SUHTLEVAD omavahel. Heatahtlik, hooliv nõuandmine on üks paljudest suhtlemisvormidest, meeldib see meile või mitte. (No näiteks, et ära mine seda teed mööda koju, see on sihuke pime kõrvaltänav, võib viga saada.)

    Nüüd jõuangi asja tuumani, ehk MIKS ma sinu teise koera võtu jutu peale nunnutama ei kukkunud. Esiteks, nagu ütlesin, „nii nunnu“ ei aita KOERA heaolule mingitmoodi kaasa. Teiseks, ma ei näe sinu pea sisse. Ma ei tea ju, kas sina tead neid asju, mida ma oma nõuandes välja tõin. Kolmandaks, ma üleüldse kommenteerin siin sinu juures, kuna ma sinust HOOLIN. Kui näiteks... ma ei tea, Marimell kirjutaks, et ta võtab kaks koera, ja ma seda lugema satuksin, ei tuleks ma selle pealegi, et sõna sekka öelda. (Ärge palun saage valesti aru, ma ei ole Marimelli püsilugeja =)

    See on nüüd kõvasti öeldud, aga mu meelest käitud sa tihtipeale nagu teismeline, kes uksi prõmmib. Täiskasvanud inimesed reeglina suudavad heatahtliku nõuande sõbralikelt inimestelt (võib vist isegi öelda, et (veebi)sõpradelt? rahulikult ära kuulata, ilma et mööda seina üles ronima hakkaksid. Mitte et ma ähvardada tahaks või kellegi teise eest rääkida, aga mulle tundub, et mõnus suhtlus su blogisabas võib kokku kuivada, kui sa heatahtlikult kaasarääkijate nina ees ukse ikka ja jälle kinni virutad.

    OK, nüüd on moraal loetud, lähen teen teise kohvi ja siis viin ellu mõned neist nõuannetest, mis eile naabritelt sain =)

    VastaKustuta
  21. Ma ei salli nõuandeid jah.
    Vähe on asju, mis mind vihasemaks ajavad kui KÜSIMATA nõuanded (sa küsisid, kas võib, nii et ses osas on ok)
    Ja ses osas olen rahulikult uksi prõmmiv teismeline.
    Ma ei taha nõu, mulle ei meeldi, ja ma ka ei pelga seda, et kui tõesti nõu vaja oleks, siis küsida ei saa.
    Saab alati. Aga üldisi nõuandeid ma TÕESTI ei salli, väga konkreetsed peavad olema, et ma üldse kuulaksin.

    VastaKustuta
  22. See on väga eluterve seisukoht, et nõu (ja abi) saab ja võib ja isegi peab küsima.
    Samas, nõul ja abil on kaks osapoolt, küsija ja andja. Nagu ka uksel on kaks külge =) Kui uks ühelt poolt lakkamatult kinni lüüa, kas siis ei või juhtuda, et kui juhtub nõu (või abi) vaja minema, siis seal teisel pool polegi enam kedagi andmas?

    VastaKustuta
  23. See on mul kogemusega teisipidi teadmine =)
    Et ma olin nii hea ja lahke ja armas ja armastasin kõiki ja kunagi ei öelnud halvasti, sest tema ju kaaa annab oma parima, ja lisaks elasin usus, et inimesed on kõik targemad kui mina ning kui nad teistmoodi arvavad millegi kohta, on neil infot, mida mul ei ole ja lisaks üritasin kõiki nõuandeid mitte ainult kuulata, vaid ka kuulda võtta ja arvasin, et kui võtsin nõuannet kuulda, aga see ei aidanud, teen selle PÄRISELT järgimiseks ikka liiga vähe, peaksin ikka rohkem ja ...

    ... ja kui oli täiesti perses, kas ma sain abi? Kas isegi siis, kui korrutasin, kui halb mul on, kas mind aidati? Kas keegi MÄRKAS ka, et nüüd on väga halvasti?

    ei.
    keegi ei teinud midagi.
    Miska mul ei ole enam tunnet, et mul midagi kaotada oleks. Teile ei meeldi, kuidas ma käitun? Aga kui teile meeldis, kuidas ma käitusin (PR ja Peale Antidepressante oli esimesel aastal hästi sage tagasiside "varem sa meeldisid mulle, aga nüüd oled nii ülbeks läinud") ja te mind siis ei aidanud, MIDA MA KAOTAN, kui teile enam ei meeldi?
    Mh?
    Ah?
    On teil mõnigi mõte?!

    Bingo. Kui nagunii ei aidata, võin teha täpselt, nagu tahan. Midagi ei kaota.

    VastaKustuta
  24. (Ja muide: nüüd aitavad palju rohkemad inimesed tegelt. Mul on täitsa harras tunne, kui paljud ja kui ilusti.)

    VastaKustuta
  25. ma mõtlen nii, et kui inimene suudab võtta vastutuse, saab ta hakkama. ju Sa oled kõik enda jaoks läbi mõelnud. saan aru, et Sul on, mida anda ja soovid seda väga teha, anda mõnele elusolendile hoolt ja armastust, mingu Sul selles suhtes hästi!

    VastaKustuta
  26. Mmm, jaa. Tõsi ta on, inimeste (elu)kogemused on erinevad, ja noh, see ongi OK, sest inimesed ON erinevad. Näiteks minu kogemus ütleb, et kui ma kaasinimestega üldse ei arvesta ja neid ainult noil puhkudel pruugin, kui mul ENDAL tarvis tuleb, siis tihtipeale pole seal eelnimetet ukse taga kedagi, kui ma selle avan. Ja sul, näe, on vastupidine kogemus. Aga eks lõppkokkuvõttes ongi ju tähtis see, et asi toimiks. Eesmärk pühendab abinõu =)

    VastaKustuta
  27. Kusjuures erinevus võib suure tõenäosusega tulla sellest, mis inimestega te tavaliselt suhtlete v suhelnud olete. Kaldun arvama samamoodi, nagu VVN on ise millalgi märkinud - ühed on lihtsalt aitajat sorti inimesed, teised ei ole. Kui ümbritsevad inimesed on need esimesed, siis on nende tülikatest-tüütutest omadustest (nt räägib midagi, mis on juba ammu teada) kergem mööda vaadata - à la "jobu küll, aga hädas on hea sõber". Või "üldises suhtluses jobu, aga vat sellest-ja-sellest mind huvitavast valdkonnast räägib huvitavamalt, kui keegi teine ever" vms.

    A kui on lihtsalt jobu ja hädas appi ka ei tule ja mitte kunagi midagi huvitavat ei ütle jne, tekib muidugi küsimus, miks temaga peaks üldse suhtlema.

    *

    "Kui lolliks te mind peate?" küsimuse vastus - pakun, et reeglina on see "sama lolliks nagu iseennast xyz kogemuse eelsel ajal". Eks kõik kipuvad teisi esimese hooga omasuguseks pidama, sa oled ka ise kirjutanud, kuidas peab endale ekstra meelde tuletama, et ei ole nii (nt et teised tajuvad enda vajadusi rutem). Nii heas kui halvas - nagu TT märkis, et ta ei hakanud ütlema "nunnu", sest see on enesestmõistetav, tähendab, selles kohas pidas ta sind just nii _targaks_.








    VastaKustuta
  28. Awwwwww =)

    Täh, tom ja notsu ja Epp ja üldse, maailm on hea nüid =P

    VastaKustuta
  29. Rääkides aga headest asjadest: ma tõstsin ükspäev raamatuid ringi, tegin su "Kuningad" uuesti lahti ja uus mulje pärast mu kunagist karmi kriitikat, millega ma sind kurvastasin, oli, et sa ikka kirjutad hästi, tekstiloomise mõttes. Isegi kui lõpus said otsad kiirustades kokku tõmmatud, siis su lause oli ikka hea. Selline, et kui ma ka sind ei teaks, siis raamatupoes või -kogus sirvides tahaks raamatu puhtalt sellepärast koju kaasa võtta, et tekst on hea. Erinevalt suuremast osast uutest eesti algupäranditest, millesse sisse vaadates hakkab kohe piinlik.

    On sul midagi materiaalset, mida sa veel tahaks? mingit otsest elumõnu, mitte järjekordset rõõmu kellegi eest hoolitsemisest ja vastutamisest, nagu sa endale võtma kipud?

    VastaKustuta
  30. Nii läilalt kõlab, et mul on kõik olemas.
    Sest no päris kõike ju ei ole, näe, ülehomseks tahan teha roosat kala ahjus, aga seda veel pole, ja Britt-Marie raamatut ja Poola poisse pole veel raamatukogust saanud ja täna vaatasin pargis kuuseokste järgi ringi, sest tuul oli, aga kõik oli vist juba ära koristatud ja ... aga mul tegelt on tõesti kõik olemas =)
    Isegi raha, millega see krmuse roosa toores kala poest ära tuua.
    Aitäh!

    VastaKustuta
  31. Point.
    Ma vist võtsin suu liiga täis, eks?
    Lihtsalt ma reageerin väga halvasti manitsemisele. Phmt "murul käimine keelatud"-sildi teema eks ole.
    Minu saaks vabalt sellise sildi abil murule =)

    VastaKustuta
  32. Huvitav, kas see kunagi ka muutub?

    pean silmas, et kunagi varem oli sul etapp, kus sa võtsid kõiki nõuandeid kuulda ja üritasid meeleheitlikult järgida.

    Nüüd on etapp, kus sa oled aru saanud, et õunu kasvatada oskad sina, õunapuu, oravast ja talunaisest paremini, ja saadad nõuandjad ukse paukudes persse.

    ja kas see tähendab, et kunagi tuleb ka etapp, kus on lihtsalt savi? à la suveräänne "ahah, soovitas midagi, mida ma tean isegi, järelikult võin jätkata, nagu seda nõuandmist poleks olnudki, nõuandja oma mure, kui ta asjata hingeõhku kulutas". (v.a juhul, kui nõuanne on juba kõigile nähtavalt vedeledeski kahjulik, à la "joo MMSi" ja südametunnistus käsib märgi maha jätta, et valeinfo.)

    VastaKustuta
  33. täpsemalt: pean silmas, et nii nõuannete meeleheitliku järgimise kui ka nende jalaga uksest väljalöömise puhul oleks nõuanded nagu mingid tähtsad asjad, millele peab igal juhul kuidagi reageerima. ja et kas kunagi võib tulla ka aeg, kus nad ei ole enam nii tähtsad, et üldse mingeid tundeid äratada.

    VastaKustuta
  34. Johhaidii, oli alles lugemist. Esiteks kommenteeriks oma kommentaari kus üritasin lihtsalt enda vaatenurka selgitada mitte väita, et see ainuõige oleks või sulle soovitada. Inimesed on erinevad ja nii on.

    Tänud sulle, et sinu blogi lugemine aitab mõista kui erinevaid indiviide leidub, ja ka seda, et sarnaseidki eksisteerib (nagu Epp 😜)!

    Hea, et annad väga selgelt ja korduvalt mõista, et nõuanded on oodatud vaid siis kui neid küsitakse, püüan meeles pidada. Vahel muidugi võib kommentaar kosta nõu pakkumisena isegi kui vaid oma seisukohta avaldad😉

    Nunnutada ma ei oska kuna juba lapsepõlvest mäletan kui väga seda ei sallinud, tekitas tunde nagu oleksin mingi haletsusväärne lollike🙄 Minu suust kostaks väga võlts.

    Aga just selle pärast on su postitusi ja kommentaariumi nii huvitav lugeda, et see on nii erinev harjumuspärasest. Õnneks siin rahvas enamasti ei lähe karvupidi kokku kui ollakse eriarvamusel.

    Ole tubli! 😉

    VastaKustuta
  35. notsu: vbla tuleb.
    Mulle meeldiks mõelda, et tuleb. Sest ma praegu näen ise ka, et mu reaktsioon ei ole proportsionaalne ÜLDSE NATUKENEGI ja tegelt saavad inimesed täiesti ilmaasjata mu raevuga pihta.
    Mitte isegi siin ja praegu, me püsisime suht tsiviliseeritud nagu TTgi ütles, aga fb-s ma paralleelselt suht märatsesin.

    VastaKustuta
  36. Ah, muidugi, see on see vana hea pendli teema ju. Pendel peab enne mõlemas otsas ära käima, enne kui kusagile enam-vähem keskpaika pidama jääb =)
    PS. Mitte et keskpaik nüüd mingi IDEAAL oleks, aga noh, illustreerib Notsu küsimust ja sinu vastust.

    VastaKustuta
  37. Eeeh... Te ju onju saate aru, et nõuandel ja nõuandel on vahe sees? Et on vahe sees, kas ütled "teil nii äge camper, kui abi vaja, pöörduge julgesti, meil kogemusi palju" või hakkad loengut pidama, kuidas asjad käima peaks?
    Et on vahe sees, kui kirjutad, et võtaks teise koera veel, ja siis vastatakse, et "vahel neil võib omavahel probleeme tulla, hea enne plaan valmis teha", versus "kuule ma nüüd seda kohe küll ei soovita" etc etc.

    Et... kui mina oma blogis kirjutaks, mida ma oma eluga teha kavatsen, ma nagu ei eeldaks, et see on üleskutse, et tulge nüüd kõik õpetama :D

    Nagu paned vahel mõne ronimisvideo üles - kohe kohal mingi tüüp seletamas, kuidas TEGELIKULT parem beeta oleks. Mida sa raibe seletad, kas ma küsisin või? :D

    (also... ääremärkusena, aga ma vist esimest korda nagu sain aru sellest impulsiivsusest või "devil may care" tegemisest ja elamisest. Et kui kirega kirjutad, siis elad ka kirega. Kui elad ettevaatlikult, siis vist ei tule teksti ka väga. Ehk siis sa elad enda moodi. Sest teistmoodi mõeldes sa poleks ka selline kirjanik.)

    VastaKustuta
  38. Aa: mul oli manitsetud ja ebameeldiv tunne seepärast, et polnud mitte soovitust esimene tutvus teha neutraalsel pinnal, vaid oli soovitus alles tutvuse sõlmimise järel vaadata, kas saab. Ja no - ma ei viitsiks eluilmas tuua koera Tartust või minna oma koeraga Tartusse proovima, kui ma poleks juba kindel, et tema ma võtan.
    Kui on konkreetne kindel eesmärk, olen tõhus. Kui on "võibolla", üldse pole.
    Aga tundub, et Jennyle leiti mujalt kodu. Kui mu kirjale ei vastatud ja fb-s on temaga videot vaadatud 6726 korda.

    Ja tähh!
    =)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.