Teisipäev, 17. detsember 2019

Proovin veel

Käisin oma poja koolis ära viima heategevuslaada pakki ja pojale väikeseks jäänud tantsukingi (millega tantsuõpetaja ütles, et tal on midagi peale hakata, ta kohe teab, kellele anda).
Panin Totoro lipuvarda külge rihmaga kinni (omast arust väga kindlalt, paremini, kui tavaliselt) ja läksin sisse.
Seal kulus jube kaua, sest valvelauadaam oli lõunale läinud ja ma ootasin ja ootasin teda, aga kuna ma ei kiirusta oma elus eriti, polnud see probleem.
Sain paki ära antud (Poeglaps keeldus seda ise kooli viimast ja meil oli isegi tüli sel teemal. Tema ütles, et ta LIHTSALT ei taha viia, mingi põhjuseta, ja mina ei suutnud uskuda, et kuidas nii saama - aga no eks ma siis viisin ise, sest minu arust on heategevuslaat väga armas mõte ja ma tahtsin, et meie pere seal osaleks), tulin koolist välja ja kolm lipuvarrast olid jätkuvalt püsti, aga koera ei olnud enam.

Ma hüüdsin.
Mõtlesin, kas ma ikka panin rihma korralikult kinni, äkki panin kuidagi halvasti ja seal kooli juures inimesed lasevad paugukaid - ja Totoro pelgab vahel pauku. Mitte alati, aga umbes pooltel kordadel.
Minu mõtete taustaks lasid pisikesed poisid paugukaid.
Olgu, vähemalt on koeral kiip. Varjupaika jõudmise järel saadakse teada, kellega ja kuidas ühendust võtta.
Aga äkki hakkas ta kellelegi meeldima ja too varastas ta teadlikult ära?!
Ei tundu tõenäoline.
Aga on võimalik.
Pole tõenäoline.
Aga ON võimalik.
Muidu ta oodanuks mind ka lahtisena ära, aga paugud, need võisid hirmutada.
Hüüdsin veel, sest kui ta just koju ei läinud, ta on ju lähikonnas?
Ei ilmunud.
Läksin koju, aga maja ees ta mind ka ei oodanud. Hüüdsin päris kõvasti ja korduvalt. Mitte et see kuidagi mõttekas tegevus olnuks, aga MIDAGI tahtsin teha!
Seepeale tehti minu korteri aken lahti, sealt vaatas välja Poeglaps ja ütles: "Ta on minuga!"
PUUUHHHHHHHH, milline kergendus.
Ikka veel lendan selle harjal.
Tulin tuppa ja siin poeg rääkis, kuidas nad olid mind oodanud (tal on sõber ka külas) ja siis ta proovis mulle helistada, aga muidugi oli mul telefon kodus, ja siis nad tulid ära koos, sest mul läks NIIIII kaua.
Tänaval oli Totoro käitunud nõnda halvasti, nagu ta enne polegi temaga käitunud. (Jaa, minuga ka on koer viiel viimasel päeval täiesti uues kvaliteedis jamanud, ja alati õues - kodus on ta täiega tšill ja lahe, aga õues pöörab vahepeal ära.)
Ja mul on nüüd SIUKE kergendus, et oo.

Muidu olen ette võtnud ajarännud lahedate bändide surnud liikmete (no hea küll, seni on neid olnud kaks, mõlemad solistid) teavitamiseks ja (Kurt Cobaini puhul) vaimseks ettevalmistamiseks tulevaste raskete aegade eel ning (Freddie Mercury puhul) selgitamiseks, et sured siis-ja-siis, valmistu ja proovi enne võimalikult ohtralt luua siis, eks?
Unes muidugi. Juba teist ööd järjest.
Lisaks kolisin (ikka unes) uude kohta ja selle eelmised elanikud olid uputanud kraanikaussi kassipoja ning jätnud ta laiba sinna vett täis kraanikaussi (mis praegu kirjutades tundub oluliselt hullem, kui unenäos oli. Seal olin selgelt: "Noh, nõme neist, aga pole minu vastutus, minu kassipoeg on heas seisundis"), Pagan sõitis hallide juuste lehvides ringi waveriga (mis on nagu skuuter, aga liigub ka kuival maal nagu mootorratas umbes) ning  Kirveraidur tantsis midagi breigilaadset, ainult mitte eriti hästi.

Unenäod on kuidagi elavaks muutunud. Mis on neist tore. Vähemalt magamise ning ööde (kuigi lõunaunesid näen samuti) nimel tasub ellu jääda!

Päriselus veel ... eeee ... võtsin Bonuswayst kõik oma parasjagu väljavõetava raha välja.
Jagan teile taas linki ka, sest võibolla ikka keegi tahab netist ostes veel odavamalt saada ning iga liituja pealt, kes seda linki liitumiseks kasutavad ning siis oma esimese euro koguvad Bonuswayga, saan mina ka ... midagi.
Näiteks neli eurot.

https://www.bonusway.ee?r=6144935

Varrakust öeldi mu eluloo-eneseabi raamatu kohta, et nende meelest ei anna päris raamatu mõõtu (veel?) välja, äkki ma lasen settida ja vaatan hiljem värske pilguga üle.
Noojah.
Aga no mul on juturaamat veel kirjutamisel, viimane jutt sinna pooleli, eks siis proovime midagi avaldada uuesti, kui see valmis saab.
Oeh.
Kui ma viis korda erinevat pidi proovin ja miski viimaks õnnestub, on see ju minu maailmas hästi läinud.
Nii et ... proovin veel.

4 kommentaari:

  1. Pühadepaugutamise-aeg on koertele väga raske. Tasub jah topelt tähelepanelik olla. Kujutan ette, mis tunne sul oli, kui arvasid, et Totoro kadunud. Jube!

    VastaKustuta
  2. Siis läks küll hästi, kui koer juba kodus oli. Aga meil siin nii hästi ei läinud. Elan perifeerias, võib öelda: äärealal ehk Haapsalus. Ja meil suvilas käib keegi kutsumata külaline. Suvila asub kodust 6km kaugusel. Naabrid on mõlemal pool, aga nad ei ela seal 24/7. Lähim naaber, kes kohapeal aastaringi elab, on 100m kaugusel. Peame suvilas kanu ja kahte hane. Pooldeist kuud tagasi läks üks hani kaduma, see tegi ikka vihaseks küll. Mingeid jälgi muidugi polnud. Naaber ei kuulnud ega näinud muud, kui koer oli öösel haukunud. Võtsime uue hane asemele, et saavad seltsis olla. Viimasel nädalavahetusel kadusid mõlemad haned. Majal on aed ümber, värav riivis, külmade ilmadega on linnud lukustatud kuuris. Soojade ilmadega nagu praegu hoidsime neid õues eraldi aedikus, aga ega varast pea miski. Oleks, et on 90ndad, aga praegu! Mis inimesed need küll on? Nii et VVNga olen nõus, inimesed ON leebelt öeldes imelikud.

    VastaKustuta
  3. Kujutan täiega ette seda kergendust. Meil oli kunagi kass 2 päeva kadunud. Kui kolmandal päeval varahommikul ukse taga kräunus kostis see kui inglite koor usklikule taevapääsemisel.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.