Hommikune - olen ma maininud, et mulle väga ei meeldi hommikud?

Istusin täna hommikul kell pool seitse ja vaatasin, kuidas Totoro küüsi närib.

Tegelikult näris ta ainult ühte küünt, sest normaalsete varvaste küüned on tal lühikesed. Ta ju jookseb nende jalgadega kogu aeg ringi ja küüned kuluvad tibatilludeks, ning kuigi tal on arvukalt lisavarbaid (Kesk-Aasia lambakoera 25% temas - ja lisavarbad Kesk-Aasia lambakoeral on tõutunnus ja mida rohkem, seda uhkem), ma nende küüsi ikka kärbin aeg-ajalt.
Aga selle ühe vist jätsin eelmisel korral naksamata. Juba üle nädala vaatan, et see üks on kuidagi pikk, terav ja kõver, peaks vist midagi tegema ... aga pole teinud.

Nii et ta võttis asja oma hammastesse ja näris küünt. Otsustavalt ja ligi kümme minutit. Kuna selles varbas pole luid, käänas ta küünt igas suunas ning muudkui otsis paremat nurka, et kõige paremal moel naks! teha.
Koer närib küüsi.
Mitte metafoorselt.
Nojah.

Mina olin sellisel kellaajal üleval, sest pea.
Valu.
Kusjuures poole viie ajal oli valu juba nii tugev, et tõusin ja võtsin ibuka, aga kuigi ma üldiselt tean, et peavaluga pikali heita ei tohi ("mine heida pikali ometi!" - kurat, ma ei tohi pikali olla, see on kindel viis valu hullemaks saada!), olin nii unine ja lootsin, et ehk ibukas une ajal võtab valu ikkagi maha.
Noh, ei võtnud ja kell kuus ma enam ei üritanud horisontaalis olla.
Kui ma eluloo-eluõppimise raamatu jaoks võrgupäevikut eest taha lugesin, märkasin paratamatult, et mu pea valutab jälle sagedamini ning pikemalt.
Jälle postituses sellest juttu.
Ja jälle.
Minu füüsiline tervis on otseselt vaimsega seotud. Kui on vaimus halb, on igal pool halb ja peavalu tuleb nagu kosk.

Muidu käsikirja saatsin Petrone Printi, nad pole midagi vastanud. Annan neile 10 päeva saatmiskuupäevast, siis küsin, seejärel saadan kuhugi mujale.
Ei, nende reaktsioon ei tähenda põhjapanevat hinnangut isegi sellele raamatule, kogu mu loomingust või saati mu väärtusest inimesena rääkimata. Ma olen hea olevus ka siis, kui mu raamatut ei taheta, kurat!
Hiljem: mõne mu teksti mitte avaldadatahtmine ei ole enesestmõistetavalt väide, et mul pole moraalset õigust maailmas olemas olla? No et ei ole tõesti, on väide, mida ikka ja jälle endale meenutada saan ja mis unustatuna taas valu teeb. Mainin ära, sest see oma väärtuse taandamine oma viimase töö väärtusele on viga, mida vist mitte ainult mina ei tee.
Aga ma siiski tunnen nördimust teemal: "MisMÕTTES kõik ei ürita kogu aeg maailma teiste jaoks ära pehmendada, kas nad siis ei MÕTLE, et kui nad ei vasta, ma ei tea ju, kas nad üldse vastata kavatsevad, kas ma võin mujale pakkuda, kas ma peaksin oooootama, kuni keegi lugeda jõuab või wtf."
Pean nõmedaks ja tüütuks tõsiasja, et inimesena koheldud saamiseks tuleb mul seda NÕUDA. Mingit vaikeeeldust, et kuna ma olen elusolend, saati lausa inimese liigist, ei tasu mulle asjatuid kannatusi põhjustada, pole.

Aga no olen vähemalt nii palju arenenud, et nõudmist esitada. Enne Rongi oleksin käsikirja ära saatnud, vastust oodanud ja oodanud (sest äkki nad pole veel lugenud või arvamust kujundanud, varianti, et nad ei viitsi lugeda, ent ei vaevu seda mulle ka ütlema, arvestasin samuti nendepoolse võimaliku ja täiesti mõistliku käitumisena) ja siis tasakesi tõdenud, et nad ei taha.
Vist pole küllalt hea.
No teen paremaks - või alustan uut asja üldse, sellest selgelt ei piisa avaldamiseks.
Raisk.
Kui sa ise enda eest ei võitle, ei tee seda keegi. Et ei olegi vajagi võidelda, mind, sind ja igaüht võetakse inimesena niigi?
Eino, ma olen ikka erinaiivne arvates, et nii võiks saada!

Aga peavalu andis järele.
Mis on tore.
Varsti saan magama tagasi.