pühapäev, 6. september 2020

Vaatasin maailma ja see oli hirmus

Lugesin Mallu blogist kommentaare.
(Kui ta pani fb-sse, et tal ATH, ma erutusin soojalt. Mõtlesin hulgale omadustele, mis tal on ja mis tegelikult on ATH-ga seostatavad, ja lisaks, et ta on ju neuroeriline, oleksin võinud taibata! Nüüd ma heldimusest vahel käin seal lugemas.)
Niisiis, lugesin kommentaare.
Need käisid selle kohta, kuidas peres on nuustikud-rätikud jaotatud. (Et selge oleks: meil siin on omad hambaharjad. Kõik muu on suva, juhtub nagu juhtub, ja pessu lähevad rätikud, kui ma märkan, et on must või et lõhnab kuidagi ... valesti.)
Päris jube oli. Nii palju inimesi, kes vuih ja aih ja mõtlevad selliste asjade peale nagu rätikud ja kes mida sellega kuivatab ja et isa peenist puudutanud asi läheb minu näo vastu nüüd ja ...

Nagu ...

Ütleme ausalt, omaenda õueprügikasti hirmus isiklikuks pidamine on ilmselt sümptom mingist suuremast teemast. MINU nuustik, MINU rätik, MINU pesukauss, teiste omad on jäledad, iu ...
Ja mul on lihtsalt nii pohh, et ma ei ole kunagi mõelnud ka muud, kui et "pff, imelikud tujud" mu ema mehe idee peale, et kõigil peaks vannitoas oma saunalina olema.
Sest noh. Kui mul on käed märjad, ma kuivatan ikka suvalisse, mida see maailmakorralduses nüüd muudab, et mingi saunalina on X-i OMA parajasti?!

Aga ... aga ... aga ongi inimesed ka sellised.
Einoh.
Olgu, las nad olla. Inimesed, erinevad.
Kuni nad minu maailma ei tule, mind ei sega, ja ma arvan, et ei tule.
Oma teada ei puutu säärastega kokku. Ema mehega räägime korra poolaastas või umbes nii, saab toime.

Muidu - natuke mõtlen, et võiksin selle ATH-ajumõõtmise-testi ka ära teha. Sest kui ma kuulan inimesi (mul on isiklik sõber ka umbes aasta eest diagnoosi saanud, ravimid peale ja rõõm), kelle elukvaliteet nii palju tõusis, sest nad saavad nüüd kätte selle dopamiini jm, mida nende keha ei tooda üldse nii palju, see meenutab minu elumurrangut, mis saabus antidepressante võtma hakates.
Ja kui mul on ATH ka (mitmed tunnused viitavad väga selgelt), äkki saaksin ravimid ning elu läheks veel paremaks?

Lihtsalt ... noh ... mingiks nuustikuarmastajaks-prügikastikiindujaks muutuda küll ei tahaks. Ei, ega ma arva, et muutuksin, mina olen ikka mina, sest mul on minu kogemused juba 40 aastat korjunud ja need ei lange ära. Aga tekitada endale hormonaalne foon, millega rätikukiindujad tekivad, tundub kuidagi ... noh, vale?
Sest ma ei tahaks ju ometi nende moodi olla ja elada, brr!!!!

74 kommentaari:

  1. Sattusin ka lugema ja mulle tegi see rätikuteema eelkõige nalja. Et on sellistest asjaoludest suurt numbrit tegevaid inimesi.
    Hakkasin mõtlema, et mis mul siis "minu oma" on majapidamises peale riiete jm (kuigi tuleb mainida, et olen jõudmas õndsasse aega, kus saab lastega riideid ristkasutada)...
    Minu telefon, arvuti, kell. Ja markerid, mida ma hea meelega päris niisama sodimiseks ei jaga. Eelistan kasutada üht kohvitassi, a kui keegi teine ette jõuab, ei saa maailm sellest otsa.
    Rätikuid on vannitoas tavaliselt mitu küll, et järgmisel oleks ka kuiv narts võtta. Ja eraldi kätekuivatuserätik on, sest laste kätepesu kvaliteeti arvestades on lihtsam seda väikest rätikut sagedamini vahetada kui pärast pesu peast nt plastiliini eemaldada...
    Aga maidea, minu pere on ju minu inimesed. Ja enamus pere asju on ühised.

    VastaKustuta
  2. Mul oli alguses naljakas, aga kui neid üha tuli ja tuli, hakkas jube =(

    VastaKustuta
  3. Populaarpsühholoogilise lektüüri pealt pakuks, et oma käterätt jne on eriti tähtis neile, kes on kuskil obsessiiv-kompulsiivses spektris. Pisikute ja saastumise hirm on üks levinud sümptom (kuigi see häire avaldub veel mitmel moel ja alati ei pea üldse pisikuhirmuga koos käima), korraiha teine. Ja sellega käib komplektis omaette ajuehitus ja ajukeemia. Lugesin just, et selle vastu süüakse (kergemal juhul) serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (raskemal juhul on vaja juba antipsühhootikume) - kas see ei olnud üks su AD-sid ka? järelikult sööd sa nagunii käteräti-saastumise-hirmu vastast ravimit.



    Mul on muide käterättidega omaette kiiksud, ma tunnen end hästi, kui mul koduvannitoas on rätt, millega ma kuivatan ennast, ´teine rätt, millega ma kuivatan vannitoa seinu (A. kunagi palus, et ma seda teeks, sest muidu peaks seda Tartu veest tekkivat katlakivi sealt liiga tihti küürima ja kui ei küüri, siis on varsti paks katlakivikiht peal), kolmas (natuke mustem, see rätt, mis oli enne endakuivatamiserätt) mille ma viskan jalge alla, kui vannist välja ronin ja mis saab seepärast natuke minu jalakreemiga kokku. Mind ei häiri teisest küljest, kui keegi teine ükskõik millist neist pruugiks, aga kuna A. ei jõua meelde jätta, milline on neist milline, st milline on küllalt puhas, et ennast kuivatada (see jalakreemine ju ei ole) siis võtab ta tavaliselt eraldi, neljanda.

    Kuskil hotellivannitoas ei ole mul nii palju rätte vaja, aga seal ei kuivata ma seinu ka ja ma võin endakuivatamise räti jalge alla visata, sest nagunii lähevad kohe pessu.

    VastaKustuta
  4. ja kui edasi hargneda, siis A. luges kunagi kuskilt sellist teooriat, et eri ühiskondlikes konfiguratsioonides võib mingi psüühikahäire hoopis voorusena hinnas olla.

    Ma ei oska öelda, millega on tegemist, aga vanades filmides - või ka 19. sajandi lõpu ja 20. s alguse kirjanduses - kohtab hulgem meestegelasi, kes harrastavad maailma peale karjumist. st kui asjad ei lähe nii, nagu nende arust peaks, siis nad karjuvad, kuidas on valesti. Millest ei ole midagi kasu, ainult tüütu on (mulle kui vaatajale), aga neis lugudes presenteeritakse seda kui meelekindlust ja oma väärtustele truuks jäämist, ühe meheliku voorusena.

    VastaKustuta
  5. On küll, jah. Antidepressandid serotoniini tagasihaarde inhibiitorid.

    Ja ma ka kunagi rakendasin seda vannist (nüüd on mul aluseta dushsh, vesi jookseb lihtsalt põrandas olevast august sisse) tulles rätt jalge alla ja jah, just, must rätik, mis kehale enam ei kõlba.
    Sest see imas ilusti sisse minu pealt tilkuva vee ja kuivatas ka tallad.

    Aga kuna mul pole iidamast-aadamast vanni ega isegi dušialust olnud, ei ole see enam teema.
    Vbla uues korteris jälle saab olema. Sest seal on dušialus.

    VastaKustuta
  6. Ma olen obsessiiv-kompulsiivses spektris nii et vähe pole ja ma olen üks nendest, kellel pole mingit pisikuhirmu ega korraiha, see on täiesti väheoluline, elamine on tavaliselt täielik seapesa. Rätikute ja tassidega samas - maal vanemate juures on küll oma tass ja oma rätik, aga see on pigem sellepärast, et nad on ilusad ja meeldivad mulle, ja kui keegi teine mu rätti või topsi kasutab, pole ka midagi katki. Aga nad on nagu vanad tuttavad, võimaluse korral eelistaks ikka neid, ma ei tea, kas see läheb nüüd asjade antropomorfiseerimise alla või tekitab mingit turvatunnet, et mul seesama tops, mis mul lapsena oli. Või mingi oma territooriumi markeerimine kuidagi - et see tops ja see rätik on ka nagu mingil moel mina ja siis on minu jaoks seal koht kuidagi alati valmis pandud.

    VastaKustuta
  7. a ma vahel muide natuke kahtlustan, et see mu rätikusüsteem ja see, et kohvitass ja teetass peavad juues õiged tunduma (pluss kohvitass peab olema veel selline, et pärast jääks kohvipaks ilusti kompaktne, mitte mingi löga, ja see päriselt sõltub tassist, sama kohvipuru jääb eri tassides erinevalt) võib olla märk sellest, et mul ongi kergel kujul OCD. Sest mul on ka asju raske ära visata, kui tundub, et võiks veel kasu olla, ja ka see pidi üks tüüpsümptom olema. Ja omad ärkamisrituaalid, mille ma küll suudan vajadusel vahele jätta, aga ega sellest siis ka mingi õige päev ei tule, imelik on olla ja vahel tekib sund millalgi päeva jooksul need tagantjärgi ära teha.

    VastaKustuta
  8. Notsu jõudis kommentaariga ette, aga ma lugesin su postitust ja karjatasin lausa kuuldavalt "Aga OCD!?"
    Skrolli allapoole, sümptomiteni, katab nii nuustiku- kui prügikastiteema :)
    https://www.healthline.com/health/mental-health/ocd-cleaning

    Ma muide tunnen lähedalt inimest, kel on sümmetriaprobleem. Sellega on jube raske elada, sest OK, oma kodu kontrollid, aga näiteks külas olles, kui pilt on seinal viltu? Olen näinud, kuidas ta lähebki ja pildi õigeks sätib, sest... OCD.

    Ja ma igaks juhuks märgin, et "I come in peace", st. ma ei võitle sinuga või vaidle, lihtsalt osutan, et neuroerilisus on lai mõiste, ühed neuroerilised ei ole paremad või halvemad kui teised :)

    VastaKustuta
  9. Taliesn, ma oleks jah enne pidanud üle rõhutama, et OCD obsessioonid võivad olla ka muudel teemadel. Lihtsalt see pisikute oma on suht sagedasti esinev, mis ei tähenda muidugi, et muid sundmõtteid üldse olemas ei oleks või et just see oleks kohustuslik OCD komplekti osa.

    VastaKustuta
  10. Eks mul oleks lihtsam sisse võtta, et on mõned sellised, veidrus nagu veidrus ikka, kui oleks MÕNED. Aga kui 2/3 kommentaatoritest olid "muidugi oma rätik, oma juuksehari, oma deodorant, ona hambahari, elementaarne ju!", hakkas hirmus.

    VastaKustuta
  11. Huvitav, ma lugesin sama kommentaari ja minu jaoks jäi pigem kõlama see, et üldiselt tehti pigem nalja teemal "igal inimesel iga kehaosa jaoks ise rätik". Täpselt kokku ei lugenud, juhul, kui ka sina mitte, on huvitav, et lihtsalt lugedes jääb eri lugejatele täpselt vastupidine mulje.

    VastaKustuta
  12. *lugesin sama kommentaariumi*

    VastaKustuta
  13. Ja noh, kui OCD kõrvale jätte, siis mu meelest mõelda, et maailm on hirmus, sest osa inimesi eelistab privaatset käterätti/saunalina on... hmm... overkill:) Samamoodi nagu on overkill mõelda, et maailm on hirmus, sest pere kuivatab end ühe ja sama vannilina sisse :)
    Lisaks, pole kindel, kui tõsiseltvõetav valim Malluka kommetaarium üleüldse ongi, eks.

    Ma igaks juhuks lisan ausalt, et mul on kah need sinu nimetet tualett-tarbed nn. isiklikud. „Oma“ rätik ja hambahari on mu meelest elementaarne, välja arvatud olukorrad, kus mul enda oma võtta pole, ja siis ma ei löö risti ette, kuivatan ja pesen millega parajagu võimalik.
    Aga deodorant ja juuksehari on mul „omad“ juba seetõttu, et inimene, kellega koos elan, kasutab teist marki ja teist mudelit, mulle need ei sobi.

    VastaKustuta
  14. VVN, kas see nii paljud = hirmus tuleb sellest, et siis on sul tunne "appi, äkki ikka mina olen valesti?"

    VastaKustuta

  15. eks ma mõnegi meelest olen kuritegelikult räpane. Aga hirmus ei ole sellepärast.
    Hirmus on, kui teistsugustes maailmades inimesed elavad.
    Mis krdi "kardan neegreid, tulevad siia vägistama" - see on absoluutne, kui teistmoodi maailmad meil on!
    alates pesemisest üle toidulaua ja raamatute-filmide poliitikani välja. meie maailmadel ei ole midagi ühist, eesti keel või mitte.

    eksistentsiaalne äng, sest inimesed kasutavad ainult oma rätikuid-nuustikuid ....

    VastaKustuta
  16. Muidu ega ma kõiki kommentaare lugenud. Hakkasin alla lugema, mingil hetkel kerisin edasi, vaatasin vahele ja siis veel päris lõppu ja kogu aeg olid "no mul on ikka see eraldi ja too eraldi", "lapsena olid meil kodus kõik rätid kõigil kasutuses, aga siis mu sõbranna küsis, et kas sa oma isa võmba kuivatamiseks kasutatud rätikut paned oma näo vastu v, ja sestsaati on mul oma rätik" ning "ega see, et õhtul duši all käid, veel tähenda ju, et hommikul end altpoolt ei pese" ja ma tegin üldistuse, et kui mina sattusin umbes 2/3 selliste peale, siis umbes 2/3 neid ka oli.
    ja
    hirmus.
    Kuidas on võimalik leida ühist keelt inimestega, kes on nii võõrad ka pisiasjades???

    VastaKustuta
  17. “Kuidas on võimalik leida ühist keelt inimestega, kes on nii võõrad ka pisiasjades???” On küll võimalik :) Aga see eeldab ühise keele leidmise SOOVI ja eemaletõukamise kui ainukese võimaliku reaktsiooni vältimist.

    No võtame näiteks sinu ja minu. (Hoiatus: lähen isiklikuks :) Niipalju kui mina märkan või mäletan, oleme me sinuga erinevates kommentaariumites kümnetel erinevatel teemadel ühel meelel olnud, alates Trumpist lõpetades pluusimustriga. Ja siis tuleb üles ÜKS teema paljudest (prügikast! :) ja sa viskad mu oma blogrollist välja, aplombiga ja vihaga, ja paar teist blogijat veel, sest meie vaated selles konkreetses küsimuses ei ühti sinu omaga. (Jah, ma olen selle peale korduvalt mõelnud, ning mus tekitab see sündmus siirast imestust). Ühist keelt ei ole võimalik leida, kui MÕLEMAD pooled ei ürita.

    Mitte et ma end mingi diplomaatia etalon arvaks olevat, aga ma olen tänulik, et USAs elamine on mind suht tolerantseks koolitanud, sest on tarvis olnud endast VÄGA erinevate inimestega suhelda. Ja enamjaolt olen üllatusega avastanud, et kui ekstra meid LAHUTAVAID põhimõtteid otsima ei lähe, hakkad ÜHENDAVAID punkte märkama.
    Panen siia ühe oma blogipostituse lingi, et oleks näide:
    https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/10/minu-naabrinaised-osa-2.html

    VastaKustuta
  18. No minu jaoks on selge, et kui inimene kirjutab midagi, mis mulle ei meeldi, ma ei kommenteeri. Kui asi kordub ja kordub, häired lähevad suureks, enam ei loe.
    Kõik, elagu kuskil mujal oma elu, ma ei sekku. Pole minu inimene.

    Ainus erand on siis, kui mu arust on tegelt ühine pind olemas, aint teine pole seda märganud. Siis üritan teda märkama panna. (Ritsik, põhiliselt. Sest ma kiindusin tasse ära ja läks väga mitu korda, kuni taipasin, et ei. EI.)

    Aga kaseda selgitamist, et teistmoodi saab ka ja see on ok, teen aint kui mul on tunne, et see inimene saab aru. Kui tunne on, et ta ei saagi aru saama, ta elab teistsuguses maailmas kui minu oma, meil ei ole kokkupuutepunkte.
    Ei loe, kõik. Ei lähe teda sõimama ega paremini elama õpetama, ei lähe torkima, et ta ikka on halb inimene vms - pole minu asi. Tema teeb oma parima. Mul ei ole midagi öelda.

    Vastutasuks ma ei kannata, kui mind õpetama tullakse ja öeldakse, et elan valesti.
    Olin koerakaka teemal maru kannatlik, maru leebe. Kui Tilda mind valesti tsiteeris (ma ei öelnud "blogisõda", ma ütlesin "blogivaidlus"), ei hakanud parandama ka. Sest noh - minu inimesed ju, armsad ja ...

    ... kuni mul korraga pildi ees selgeks lõi. Need inimesed oma elu elamise asemel üritavad mind enda moodi elama panna.
    Nagu - wtf.
    Nagu - see on minu punane joon, see koht, kus ma kellelegi enam vastu ei tule, midagi alla ei neela.
    Kuidas te aru ei saa, et see on MINU ELU??? Kas ma saan selle elu lõpul medali ja tunnistuse "elas Epu meelest head elu"??? Mul variant elada endale meeldivat elu, mis on hea mulle, või teistele meeldivat, mis pole lõpuks üleni hea kellelegi, sest kõigile meeldida on võimatu.
    Kas meeldin endale - või üldse mitte kellelegi.
    Lihtne.

    Ja ikka üritate te mind ümber teha, teistmoodi mõtlema, tundma, elama õpetada.
    Mul on ainult üks vastus: A minge persse!

    Nüüd, kuna sa ikkagi loed ja kommenteerid, muidugi ma leebun. Sest aww, talle meeldin ma piisavalt, et alla neelata, et ma ta persse saatsin! Aga kui sa ei adu, kus viga oli, ma kergitan kulmu ja mõtlen, et nojah.
    Mis see minu asi on.
    Elagu oma elu, ma elan oma.

    VastaKustuta
  19. “… talle meeldin ma piisavalt, et alla neelata, et ma ta persse saatsin!” No ma ju ütlen, kokkupuutepunktid :) Ehk siis mu lingitud postitusest rääkides – naabrinaine meeldib mulle piisavalt, et alla neelata, et ta ühtegi teist raamatut peale Piibli ei loe.

    Ja veel. Jumala eest et mitte prügikasti/kakateemat JÄLLE üles võtta :), aga tuletan sulle meelde, et sinagi pole puhas patust teisi enda moodi elama õpetamises – sa omakorda käisid minu juures õpetamas, kuidas teised oma elu elama elik prügikaste kasutama peaks. Aga unustame selle kakateema, tõepoolest. Kaua võib :)

    P.S. Eks minuga ole keeruline jah, persesaatmine ei kipu toimima :)

    VastaKustuta
  20. (Ma omateada ei vaielnud sinuga, vaid teise kommentaatoriga - nende suhtes mul ei ole "kui ei meeldi, enam blogi ei loe" sest pole ju blogiomaniku valida, kes kommenteerib. Mul polnud õrna ainugi, et sa temaga ühel seisukohal oled.)

    VastaKustuta
  21. Mul on mingid teemad, milles eriarvamused loevad. Ja siis sellised käteräti-tüüpi teemad, kus mul on savi, mis käterätikategooriad kellelgi on - kuni nad minu käterätte ümber korraldama ei tule. Loen selliseid kommentaare ja imestan nagu ikka maailma kirevuse üle ja mõtlen, et ennäe, kui huvitav, sellisest teoreetilisest huvist.

    Enda blogis tolereeriksin seda, kui keegi räägib, mis tunded temal sellega oma elus täpselt on, aga mitte seda, kui keegi ütleks minu teistsuguste kalduvuste peale, et vastik ja vuih.

    Malluka blogiga võib olla teine lugu. Kuna ta teenib sellega raha, siis võib tal olla isegi kasulik, kui mingi teema tõmbab ligi vastuvaidlejaid ja elamaõpetajaid.

    Pean silmas seda, mida Kaur kuskil ütles, et ideaalis on igas blogis teada, mis kord vastuvaidlemise kohta käib - ühes on "minu tuba, võite külla tulla, aga minu arvamus maksab", teises on "hoian avalikku foorumit, eriarvamused teretulnud, aga sõimata ei tohi", kolmandas "teenin klikkidelt, andke tuld".

    VastaKustuta
  22. VVN, õigluse huvides - minu seisukoht, mis ühtis tolle nimetet kommentaatori omaga, on kõneksoleva kakapostituse kommentaariumis sõnaselgelt väljendatud, seda juba enne sinu prügikastiomanikke materdavat kommentaari. Aga võib-olla jäi see sul kahe silma vahele, ikka juhtub.
    Silmadest rääkides - neid läheb meil mõlemal vaja, eks :), nii et las see vana asi jääda.

    VastaKustuta
  23. mind see malluka rätikuteema koos oma kommentaaridega vaimustas. kui palju ERINEVAID inimesi, peresid, suhtumisi, kasvõi sõnu ("võmp" ja "vismut" vastavalt mees- ja naissuguelundite kohta üksi olid leiud, mis selle vestluse ligemisväärseks tegid:)). ja kuni keegi seda teemat avalikus ruumis üles ei võtnud, seni me ei teadnud sellest kõigest midagi. ma küll väga hindasin seda sissevaadet teiste inimeste vannitubadesse, paarisuhetesse ja lapsepõlvedesse. ühtegi vestluses osalejat kartma ega vihkama ma ei hakanud ja inimkonda üldiselt ka mitte, ei näinud põhjust. tõesti ju minu elu ei muuda kuidagi see, kes omaenda kodus end kuidas kuivatab või kas üldse (sest selgus ju, et see on ka variant, et ei kuivatagi). aga nii huvitav oli. ma lähen nüüd vaatan, kas on kommentaare juurde tulnud :)

    VastaKustuta
  24. Ma nüüd käisin kitty reklaami mõjul kah lugemas. No jumala eest, suurepärane meelelahutus :)
    Maailm ei ole veel päris hukas, kui inimesed sedasi lustima on võimelised. Lemmikkommentaar: "ooo! kas ma haistan perserätiloosi?"
    Ja VVN, mu meelest olid rätikunatsid seal küll selges vähemuses.

    VastaKustuta
  25. Perekoolis oli kunagi VÄGA pikk ja tehniliselt detailne lõim iseenda altpoolt pesemisest. Aga Malluka blogi on selline viisakas koht, keegi kellelegi halvasti ei ütle - ma käisin sirvisin korraks. PK oli ja ilmselt on endiselt metsik trolliv ida sellega võrreldes.

    VastaKustuta
  26. Mul tuli praegu pähe, et kas sina, VVN, ja mina mõtleme “OMA rätik/saunalina” öeldes ikka sama asja. Igaks juhuks täpsustan. Ma pean “minu rätik” all silmas rätikut, olgu ta punane või sinine vms, mille ma olen puhtana riiulilt võtnud ja end sellesse kuivatan ja X aja tagant puhta vastu vahetan. Mitte, et vot näiteks SEE konkreetne punane rätik on MINU isiklik rätik, ja keegi peale minu ärgu seda puhta pesu riiulilt võtku. Mkmm. Mul ei ole rätikute suhtes omanditunnet :) Kahte saunalina kasutame siin majas seetõttu, et meil mõlemal pesust tulles alati KUIV rätik käepärast oleks. Märga rätikusse on ju ebameeldiv kuivatada.

    Ja üleüldse, see on mu meelest niivõrd individuaalsete eelistustega teema, et mingeid reegleid ei tasu otsida, üht või teistpidi. Ilmselt leidub neid, kellele näiteks külas ööd veetes meeldibki end pererahva rätikusse kuivatada, mingi erootiline kiiks :), ja teistpidi, neid, kes oma saunalina ka hotelli kaasa veavad, sest OCD vms.

    Ning jaa, veelkord nõustun kittyga, et kommentaare Malluka juures oli tõesti põnev ja hariv lugeda :)

    VastaKustuta
  27. Nõustun Kitty ja Epuga, ei hakkagi kirjutamisega vaevama end kui ainult nii palju, et mina pidevalt lahutan enda meelt sellega, et uudistada, kuidas teised inimesed elavad/mis nad asjadest arvavad. Me jagame seda Maakera ja hea on näha, et igast erinevaid inimesi on - lõppkokkuvõttes on enamus eriarvamusi tühised kui peaksime postapokalüpsisesse või ka päris apokalüpsisesse jõudma. Aga argipäevas on see tore ju - jagada ise ja imestada, üllatuda selle üle, miks ja kuidas teised. Aga vihastuda, sellega ei tasu enda meelt mustada. Loomulikult sa võid seda, sest sinu elu ju. Aga milleks?

    VastaKustuta
  28. Ma ei vihasta, ma masendun =)
    Ja mitte selle peale, et inimesed erinevalt nuustikutesse ja rätikutesse suhtuvad (meil on muide tavaliselt kolm saunalina kahe inimese peale korraga vannitoas rippumas, sest vahel kerib üks endale lina pärast dušSi ümber ja läheb sellega oma tuppa, jätab sinna, siis teeb teine samamoodi ja vannituppa ei jäägi midagi juhuks, kui kellelgi jälle kuivatada vaja!), vaid et on selline "see on ju enesestmõistetav, kõik ju teevad nii!"-suhtumine.

    VastaKustuta
  29. Ma tunnen ühte inimest, kes selgitas oma vastumeelsust erinevate inimgruppide/üksikisikute vastu sellega, et kui inimesed mingis mõttes erinevad keskmisest/normaalsest, siis kes teab, mis osas nad veel hälbivad. Nendega suhelda on ohtlik. Nende olemasolu on ohtlik. Ja sellise eksistenstiaalse ohutunde võivad käivitada ka inimesed, kellele meeldib telgis magada, kellele ei meeldi telefoniga rääkida või kes söövad tomatit suhkruga.

    Võib-olla ka hirm jääda ise vähemusse, kui "minu normaalsusest" hälbijaid on palju. Võib-olla keelatakse edaspidi tomatite soolaga söömine? Või vähemalt naeruvääristatakse? Seepärast on vaja kinnistada "see on ju enesestmõistetav" suhtumine oma normaalsusse.

    VastaKustuta
  30. Selle viimase pehmem pool - meile meeldivad inimesed, kes on meiega sarnased. Rääkisin anekdoodi ja ta sai aru! Talle meeldib sama muusika! Tal on sama vanad lapsed! Jne.

    Ilmselt me teeme siit samuti kärmeid järeldusi. Kui ta sai anekdoodist aru, siis ehk on meil ka sarnane muusikamaitse / saame koos ateiste kiruda / mängime mõlemad lauatennist, ja meil on üldse koos tore olla?

    VastaKustuta
  31. Muide, ma päriselt arvangi, et inimesed, kes minu naljadest aru saavad, peavad mõtlema suurel määral nagu mina =)
    Sest noh =) Mu huumor on sama veider kui muu - ehk tegelt mitte väga veider aga ... nihkega.

    Mu kõigi aegade lemmikanekdoot on see siiliga, kus: "Mehed! Ma tõin teile liimi!"

    VastaKustuta
  32. Jaa, selles osas olen VVNga vägagi nõus, just see enesestmõistatvus, et " nii tehakse, nii elatakse", et on olemas see üks ja ainus "normaalsus", see on tõesti masendavalt masendav. ja olgem ausad, selliseid enesekeskseid inimesi "nii on" on arvestatavalt palju.

    VastaKustuta
  33. Potist rebitud teema.
    Justkui vett peale tõmmates
    lenduks seal paha aerosoolipilv.

    Kolm rätikut võib muidugi olla,
    aga kraanikauss on ikka see üks,
    kus hambad, nägu ja perse pestud saab.

    meanwhile...

    Rally jätkub...blogirajal...
    Hetkel on Marca eespool Mallust,
    kel on igasugu probleeme viimasel ajal,
    alates ATH-st ja ka neueriline seadistus,
    rääkimata team'i pesemata nuustikutest,
    mis ei sobi meie blogirajale.
    Igatahes soovime parimat,
    piloodid on väga head,
    VVN Team on ikka rajal,
    sõidutehnika on kõigil erinev,
    aga see teebki võistluse huvitavaks.

    VastaKustuta
  34. Ma veel mõtsin selle teema peale, ja tulin kah järeldusele, et „appi, hirmus, kogu pere kuivatab ühe rätikuga“ ja „appi, hirmus, nad mõtlevad vuih ja aih selliste asjade peale nagu rätikud“ väljendavad tegelikult ühte sama mõtet. Erinevus = ohtlik. Sarnasus = turvaline. Ja omaenda „normaalsusesse“ oleme me igaüks kiindunud mu meelest, nii üheainsa kui kümne erineva rätiku kasutajad.

    „Nii tehakse, nii elatakse“ stiil hakkab minu hinnangul viimasel ajal välja surema, märkan/märkasin seda eriti tugevalt tolle põlvkonna juures, kes praegu 70-80 on.

    VastaKustuta
  35. No mul ei ole mingit probleemi sellega, kui kellelgi on 10 erinevat rätikut.
    Mul on probleem sellega, et nii on normaalne, nii peab.

    VastaKustuta
  36. Ma lugesin su postitusest, et sul on probleem sellega, et inimesed üldse mõtlevad selliste asjade peale nagu rätikud, ja et see on hirmus, et on ka selliseid.

    Mis ma oma eelmise kommentaariga öelda tahtsin, oli, et kümne-rätiku-inimene arvab ja ütleb, et see on normaalne, ja ühe-rätiku-inimene arvab ja ütleb, et see on normaalne - meil igaühel on oma normaalsus. Siis muidugi läheb jamaks jah, kui üks või teine arvab, et nimelt tema normaalsus on kõige normaalsem. Ja veel hullemaks jamaks läheb, kui oma normaalsust tullakse teistele peale pressima. Mu meelest Malluka juures oligi vahva see, et keegi justkui ei pressinud (või vähemalt ei moodstanud pressijad märgatavat osa kommentaatoritest), igaüks lihtsalt jagas teistega oma „normaalsust“.

    VastaKustuta
  37. kas kellegi teise "nii on normaalne" tundub sulle sama mis sulle suunatud "nii peab"?

    VastaKustuta
  38. Jaa!
    Aga ma arvan, mul on sõnaga "normaalne" ai. Täpselt see, et "on normi piires" ja mis sealt väljas, on ebanormaalne ja väkk ja haige.

    VastaKustuta
  39. Ka mul oli Malluka pool tunne, et keegi oma normaalsusega teistele pähe ei istu, vaid seal käis vastastikune maailmaavastamine - inimesed kohtusid teistsuguste inimestega ja said teada, et maakera sees on veel teine maakera, mis on palju suurem kui välimine, ja olid sellest elevil.

    VastaKustuta
  40. Tegelt peaks ju rõõmustama, et kodanike suurim mure ja teema on see mitu rätikut keegi kasutab ja kellega jagab🙄

    Seni kui keegi oma musta jalanartsu mulle näokuivatamiseks peale ei suru, miks peaks kedagi kottima.

    Mis normaalsusse puutub siis eks igaühel ole oma, ei maksa ärrituda kui kellegi teise oma sinu omast erineb. Kõik me oleme ühe või teise külje pealt sutsu imelikud.

    VastaKustuta
  41. noh, ma tegelt ei ole nõus üldse, et niimoodi saab, et igaühel on oma normaalsus. Sedasi nagu ühiskondlikku normaalsust ei eksisteerikski, keegi ei oleks hälbega, kõike võiks - aga nii ometi ei ole.
    Isegi minu peas ei ole, sest inimene, kes kassi haamriga tümitades tapab või lapsi süstemaatiliselt peksab, ei ole normaalne.
    Kusjuures kunagi võis olla. Kui normid ühiskonnas teistsugused ja laste peksmine täiesti kohane ja õige näis ning loomi võis igaüks tappa nagu tahab.

    VastaKustuta
  42. Tegelikult on kõik öeldud, aga once more in no particular order:
    *pole vahet, kui vaimsed või intellektuaalsed kirjutajad-lugejad, ainsad teemad, mis tõeliselt kommentaare koguvad, on "kuhu panna kakajunn" ja "millega ennast kust kuivatada", siis läheb selliseks persekarva lõhestamiseks ja esseede kirjutamiseks, et hoia mütsi kinni;
    *tõesti tuleb meelde see Perekooli teema oma jalgevahe pesemisest - tänan, Kaur, et meenutasid - sealt õppisin omal ajal suurepärase sõna "viiluvahe" ja ka seal oli rahvas valmis vaata et surema, et veenda teisi oma teguviisi õigsuses;
    *ehk siis ilmselgelt juba Jonathan Swift sai aru, milles kühvel;

    Aga isiklikult sulle tahaks öelda seda, et sa teed seda jälle: sa võtad mingi väikese suvalise asja, inimese idiosünkraasia - on oma teetass, ei ole oma teetass, kuivatan, ei kuivata, kas mulle meeldib, kui keegi mu jalamatil jalgu pühib või ei - ja reageerid sellele absurdselt intensiivselt: issssand, kuidas saab olla, et selliseid inimesi üldse on olemas??? KUIDAS saab olla nii, et keegi on niiväga erinev kui mina?

    Pluss viimases kommentaaris tuli jälle see täiesti ülevõlli ja kohatu võrdlus "aga kassi haamriga tapmine ei ole normaalsus" - teema ei ole sellest, teema on pisikestest isiklikest eripäradest, siia mingi utreeriva võrdluse toomine on ma ei teagi misasi - õlgmehike? whataboutism? - igal juhul on see võte, mida enamasti tehakse vaidluses meelega, aga mul on tunne, et sa vist teed kogemata. Sest mul on mulje jäänud, et su peas ongi kõik segamini, iga väljastpoolt tulev "mina teen teistmoodi" on isiklik rünnak, kama mis tasandil see siis on.

    Tl;dr: persepühkimine pole ideoloogiline probleem ja sellel barrikaadil pole mõtet surra

    VastaKustuta
  43. Ma rääkisin viimases kommentaaris sellest, et igaühel ei ole oma normaalsus, see ei ole võimalik. Sest siis oleks KÕIK normaalne. Sest igaüks on inimene, ükskõik kui ebanormaalne tegu on siis ... tema jaoks normaalne, niisiis normaalne?!

    Mina näen nii, et normaalsus on lai mõiste. Maitea, bassein, kui konkreetne kujutluspilt rohkem meeldib. Sinna mahuvad nii see kui too kui too kuues asi, aga kui asi on basseinist väljas, siis on väljas.
    Siis on hoopis teine teema.
    Miska ma hullun nii nende peale, kelle jaoks on normaalsus vot ainult nende plaatide peal ja ülejäänud bassein on ebanormaalne, sama ebanormaalne kui need basseinist väljas asjad (nagu kassi haamriga tapmine) ja teema minu jaoks on: "Mis on normaalne?!"
    Mul on hirmus elada nii inimeste seas, kes haamriga kassi tapavad, kui inimeste seas, kelle jaoks haamriga kassi tapmine ja viiluvahe mitte igal hommikul ja õhtul pesemine on üheväärsed, sest need on mõlemad ebanormaalsed asjad ju.

    VastaKustuta
  44. minu meelest ka päris nii ei ole, et igaühel oma normaalsus, aga pigem - normaalsus ei ole binaarne, see on spekter, ja eri inimesed elutsevad selle spektri eri piirkondades.

    kümne-rätiku-inimene ja ühe-rätiku-inimene on mõlemad kenasti spektri "kui palju rätikuid on kodus normaalne omada" sees, kusjuures jah, teineteisest piisavalt kaugel, et nad pole vast kindlad, kas teine ikka mahub veel piiridesse või on juba väljas. aga nii suures pildis ja ühiskonnana vaadates, mõlemad on täiesti normaalsed.

    null rätikut ja kuuskümmend rätikut on ühiskonna mõistes ebanormaalne. aga seejuures kuuskümmend rätikut on pigem nagu - "hmm, tõeliselt imelik, kas selle inimesega on ikka kõik korras? aga misiganes, see ei sega kedagi", vbla saab teha mõne nalja teemal "kas tal on vannituba rätikutest tehtud või mis?"... aga null rätikut tõmbab juba käima häirekella "kas see inimene ei pese end üldse? kas ta haiseb, levitab nakkusi? väkk!"

    oluline point on siin see, et kui ma ütlen "mul on kolm rätikut, see on normaalne", siis ma EI püüa sellega öelda "kui sul on neli rätikut, sa oled ebanormaalne, väkk!" (mingit meemi nägin hiljuti, kus oli juttu sellest, et internetis lähevad kõik vaidlused kiirelt seda rada, et kui üks inimene ütleb, et talle maitsevad õunad rohkem kui banaanid, siis varsti süüdistatakse teda tuliselt banaanivastasuses ja mango-exclusionary olemises. no umbes seesama.)

    normaalsuse spekter on nii lahe asi, et sinna mahuvad isegi kaks täiesti vastupidist asja lahedalt sisse. kohvi peale piima panna on normaalne ja kohvi peale piima mitte panna on ka normaalne! kohvi sisse suhkrut panna on ülimalt normaalne, kuigi ma isiklikult ütleks selle kohta "väkk", sest suhkruga kohv maitseb mu meelest päris vastik, aga ma ei vaidlusta üldse normi ega ka kellegi otsust oma kohvi sisse suhkrut panna. mind ei hämmasta, et kohvikus on suhkrutoos laual, see on... normaalne?

    ja siis veel - normaliseerigem ebanormaalsus? mumst see oli umbes viiendas klassis, kui "ebanormaalne oled vä?" oli kõige popim solvang. praegu ma olen küll suht uhkusega ebanormaalne ja teen ebanormaalseid asju, mida soovitaksin ka teistel proovida (aga muidugi ei kirjuta neile ette, et nad peaksid neid tegema). näiteks on minu meelest ebanormaalne - aga uskumatult mõnus - süüa hommikusööki alati voodis. see ei ole ühiskondlikust normist just kohutavalt kaugel väljas (mõnikord tohib voodis süüa. haigena või pidupäeviti nt), aga sees ju ka ometi mitte, sest kes teeb nii. (mulle on selle kohta "väkk" ka öeldud, põhjendusega, et see ju näitab, et sa enne sööd ja siis alles pesed hambaid ja et see on kohutavalt ilge. pakun, et hambapesu enne/pärast söömist on ka selline asi, kus kaks teineteist välistavat asja kenasti samasse normi ära mahuvad:))

    VastaKustuta
  45. Mul on mulje jäänud, et sa ise panid need normaalsused ühte patta, vvn. "Ärme tapa kassi haamriga" on ühiskondlik kokkulepe, "kuivatame ennast kõik oma rätikuga" ei ole. Kogu see lõim on olnud teemal nr 2.

    Ja see teema nr 2 on selline, et isegi kui on inimesi, kelle hobi ja elustiil on sellistest asjadest poleemika tekitada, siis kuna vestlus käib tegevuse üle, mis kedagi otseselt ei kahjusta, siis ausalt - sellest peaks olema pohui. Keegi leiab, et jõle nõme on üks rätik - okei. See ei ole "kas inimõigused on vajalikud" magnituudi vestlus, kus endast välja minna.

    VastaKustuta
  46. ...ja sa saad sellest ise ju aru. Sa alustasid seisukohalt "miks kõik peavad olema ühesugused" ja "minu käitumine ei tee mind ebanormaalseks." Lõpuks jõudsid selleni, et ei päris kõigile ei saa jätta oma "ebanormaalsusi", sest siis oleks ju kõik lubatud :D
    Räägi aiast või selle august, aga mitte mõlemast segamini.

    VastaKustuta
  47. Ma vist ei taju erinevust ära?
    jap.
    Mu jaoks on samad asjad. Kas on ok või pole ok. Ükskõik mis.
    Kuni on ok, on mul "tee, mis tahad". Kuivata või ära kuivata, kui sa ei pese, aga kellelegi sellega eriti kurja ei tee v.a. et nad vbla peavad mujale minema, kui haisu ei taha tunda, on ka mittepesemine täiesti ok.
    Kui ei ole ok, EI OLE. SIIS ma võitlen.
    Ja kui inimesed lähevad "aga see ei ole okei!" ükskõik kas rätikuteema või teise prügikasti prügi panemise peale, ma teen järelduse, et SEE EI OLE OK nende arust, see on teema, mille peale nad on võitlema valmis, ja hullun.

    VastaKustuta
  48. no normaalsus kui bassein, noh. Minu käitumine ei tõsta mind basseinist välja, olgu ma teises servas kui mõni muu, kitty või Tilda nt.
    Aga see ei tähenda, et basseinil servi polekski.
    On ikka. Järsud ja selged.

    VastaKustuta

  49. ma ei tea... kas ma pean mingi kuradi graafiku või powerpointi tegema? Ei, see, mitu rätikut või nuustikut sul kodus on, ei tõsta sind kuskilt normaalsuse spektri basseinist välja. Once again, see pole mitte kuidagi seotud kasside haamriga tapmisega. SEE on hoopis teises basseinis! Või lausa mullivannis! Vali oma metafoor.

    Ja selle basseini asukad neil teemadel ei... võitle. Nad räägivad. Sina võitled. Teiste jaoks see pole mingi nende olemust ja kogu olemasolu ründav olukord. Sinu jaoks nagu on. Kõik ühel pulgal! Jõuti ju nagu järeldusele, et see normaalsuse spekter on lai? Sellest palju viimaseid kommentaare? Jõuti. Ja siis sa võtsid kuskilt välja selle, et kõik asjad ikka ei saa olla lubatud. Sest kasside haamriga tapmi-- aaaaaagh ma ei jaksa. Ma ei saa aru, millest sa aru ei saa.

    tl;dr ole selline nagu tahad, lepi sellega, et inimestel on selle kohta arvamusi - aga palun saa aru, et need arvamused registreeruvad isikliku rünnakuna, millele peab koledasti vastu ründama, tõenäoliselt ainult sinu jaoks.

    VastaKustuta
  50. Nojah noh =) Seda minagi räägin =D

    VastaKustuta
  51. nii, aga kes ja kus ja mis sõnastuses ikkagi ütles rätikuteemas "see ei ole okei!"? kõige resoluutsemalt sõnastatud kommentaar seal üleüldse oligi minu meelest sellelt inimeselt, kes ütles, et tema jaoks on "tavaline ja elementaarne", et igal hommikul ja õhtul pestakse alumine osa puhtaks ja selleks on eraldi rätik. kas see on see koht, kust sa lugesid välja, et mida iganes keegi teine teeb, see ei ole okei? ja et see inimene peab mittepesemist kassitapmisega võrdväärseks kuriteoks?

    on see normaalsus ikka bassein või pigem sedasorti tiik, mis mõnes servas läheb aeglasemalt sügavamaks ja mõnes kiiremini ja üks kallas vbla tõesti on järsk kalju, aga teine on mudane ja lausa soine? (ja kas seal pole mitte see üks sopp, mis mõnikümmend aastat tagasi oli veel järve osa ja kohati täitsa sügav, aga nüüd saab puha kuiva jalaga üle?)

    VastaKustuta
  52. Ma ei taha seda kommentaariumi uuesti lahti teha, sest sain sealt nii halva emotsiooni.
    Aga sõnasõnaliselt ma ei mäleta. Toon oli "nii on normaalne teha" mu meelest.
    Ja minu jaoks käib on normaalne-ei ole normaalne just järsult ja absoluudina. Nii on ok, nii ei ole. Keegi ei toonud kassiteemat ega pedofiilseid jutte sisse, aga minu peas on "see on okei, see ei ole okei" samad asjad.
    Kui asi ei ole okei, siis see ei ole ok, ükskõik, kas tümitatakse kass või rebasepoeg haamriga surnuks või kuivatab kogu pere end sama rätikuga ja kasutab sama nuustikut. Ja kui asi on ok, siis on see homoseksuaalsus või kohvi joomine ilma piimata, see on ühevõrra ok.
    Nii vaatan mina, eks ole. Must või valge, ei või jaa. On okei, ei ole okei.
    Ja ma ei saa aru sellest, et no Y ei ole ok, aga siiski on kaugelt rohkem okei kui X.
    Mul ei jõua kohale.

    VastaKustuta
  53. Ok, see... need tõesti tõesti ei ole samad asjad. See, et sinu jaoks on, on sinu isiklik probleem.

    VastaKustuta
  54. AbFab tuntud headuses :)

    Kitty, ka mul oli eile kommenteerides mitugi korda mõttes sõna „spekter“, aga kirja panin miskipärast miskit muud.

    Aga jah, sellest saan ma täitsa aru, et mustvalge maailmanägemisega on keeruline elada. (Sedasama mustvalget vaadet elule ma muide nimetasin sinuga seoses ka ühes oma toonases kakapostituse kommentaaris.) Äkki see aitaks sind inim-loomaaias kergemini, lihtsamini toime tulla, kui sa omale teise käe peale tätoveeriksid „teised inimesed näevad igasugu värve peale musta ja valge“ vms, vastukaaluks tollele „a minge persse“ steitmendile? :)

    VastaKustuta
  55. Tahaks Tomi kommentaari laikida, pandagu siia laikimise funktsionaalsus, palun. Liiga palju aega on teil, näha kohe, et literaadid ei väsita end tõsise tööga piisavalt ära, kui jõuavad veel kellegi teise rätikukasutusele mõelda.

    VastaKustuta
  56. Mul on erinevuste kaalust mõeldes hea käepärane mudel foneetikast: kõneldavates keeltes on olemas kindel komplekt häälikud, mida kasutatakse (vastandina kõigile võimalikele häälikutele, mida inimene üldse suudab tekitada), aga loomulikult ei häälda keegi neid 100% ühtmoodi. On häälduserinevused, mis arusaamist ei mõjuta (kuulaja jaoks on ikka piisavalt sama häälik), äärmisel juhul annavad need mõista, et rääkija on võõramaalane (aktsent).

    Ja on häälduserinevused, mis on selles keeles tähtsad: kui selline erinevus mängu tuleb, ei ole tegemist enam sama häälikuga (kui eesti keeles a-d liiga ees hääldada, muutub see ä-ks ja hakkab sõnade tähendust muutma ("karu" ja "käru"), kuigi itaallase jaoks oleks tegemist ikka veel a-ga ja sellise ä-sarnase a-ga sõna oleks ikka veel sama sõna).

    Oletan, et Eesti kultuuris on selline käterätisüsteemide erinevus enamiku inimeste jaoks äärmisel juhul n.ö aktsendi küsimus, aga mitte piisav vahe, et tegemist oleks uue "häälikuga" (st täiesti Teisega).

    *
    Filoloogiast praktilisse filosoofiasse hüpates meenutab see teema mulle eetika-esteetika teemat, enamasti jäetakse esteetika-otsused moraali alt välja kui midagi täiesti muud, kuigi on olemas suund, mis väidab, et vahe ei ole olemuslik, vaid üksnes määra küsimus - umbes et esteetika alla lähevad kõik väärtusotsused, mis ei ole eetika jaoks küllalt tähtsad, esteetika on eetika prügikast. Maitseküsimused, à la kumb on kellegi arust ilusam värv, kas oranž või roosa.

    Kui ma selles valguses siinset kommentaariumi vaatan, siis ei saa ma VVN positsioonist hästi aru - algse postituse pealt ma vaataks, et VVNi nagu häiriks, et mõne jaoks on selline puhtesteetiline küsimus nagu käterätid küllalt tähtis, et seda eetika sisse toppida. Aga Malluka kommentaariumi lugedes ma ise sellist pretensiooni eriti ei märganud. Mis pani mind mõtlema, et kui VVN seda märkas, kas põhjus on siis lihtsalt selles, et sellest teemast üldse räägiti? Kas eeldus on see, et kui mingist eelistusest juba räägitakse, siis peab see olema eetiline teema, sest muidu ei tasuks rääkida?

    kui jah, siis olukorras, kus inimesed räägivad tegelikult innukalt moraali plaanis tühistest asjadest (sest oma maitse on ihule ligi ja äratab tundeid), juhtub see, et VVN paneb ise nende esteetika eetikapurki.

    a VVN, ometi oled sa ise vahel innukalt oma lemmikvärvidest rääkinud (eredad toonid, mis on puhtast spektrivärvist kergelt soojema poole, nagu ruuge ja soe kollane ja türkiis jne) ja see ei tähendanud, et need, kes oma kodu monokroomse minimalismiga või pastelltoonidega sisustavad, oleks sinu jaoks kassihaamerdajad. Või tähendab?

    VastaKustuta
  57. Ei tähenda.

    Hm.

    Vägisi tuleb tunne, et ma lugesin kuidagi valesti - siin on mitu inimest öelnud, et kommentaariumist on näha lustimine.
    Ja minul oli: "AAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!" sest ma nägin: "Te olete imelikud, meil küll on teistmoodi!"

    VastaKustuta
  58. Mulle meenus praegu, et ajal, mil Triinu-Liis veel blogija oli, /..../ (oops, ütlesin halvasti, aga kustutasin ära, et kena inimesena näida) – jah, kui ta veel blogija oli, siis ma käisin teda vahel lugemas, ja ükskord ta kirjutas miskit voodipesu vahetusest, et mis ajavahemiku tagant ta seda teeb. Mille peale kommentaarium elavnes, mitte küll sel määral kui käterätiteemal, aga arvamusi/harjumusi oli seinast seina. Jaa, paar esimest kommi tulid stiilis „issand, sa vahetad nii harva/nii tihti??!“, aga ülejäänud lihtsalt kirjeldasid „mina teen nii“. Väga avardav lugemine oli :)

    VastaKustuta
  59. Ma tõesti soovitan teile kõigile Perekooli, teraapiline. Pärast seda on blogisabade ja Facebooki mõttevahetused nagu kassi sabaga tehtud pai.

    Mu lemmik mõttevahetus oli seal umbes sihuke.

    Post-1:
    Ma renoveerin maamaja ja valin lilli sinna, mis teil maja ees kasvavad?

    Post-2:
    Mul on begooniapeenar.

    Post-3:
    Begooniad??? Mingi värdjas oled või???

    VastaKustuta
  60. muide, ma olen kohanud ka seda, et inimesed ütlevadki "küll te olete imelikud, mina küll teen nii-ja-nii", aga eneseirooniliselt. Õigemini, nende hulgas, keda ma lähemalt tean, tulevad sellised kategoorilised väited AINULT eneseirooniliselt, nii et kui ma sellist ütlemist märkan, siis ei oska ma esialgu midagi muud kahtlustadagi.

    eneseiroonia põhimõttel "ennäe, ka minu sees elab selline loomake, kelle jaoks maailma naba on tema ise ja muid vaatepunkte ei eksisteeri". naerusegune imestamine, et pealekasvanud kultuuri- ja tsivilisatsioonikiht seda loomakest ometi päris ära ei kaota.

    mul on muide endal olnud probleeme sellega, et ma seda loomakest kas ignoreerin või ei luba tal üldse piiksuda. ja seepärast väljendun haiglase objektiivsuspüüdega, mis rikub mu kõnestiili nii suusõnal kui kirjas. võiks ju vahel teisiti, võiks ju plirts-plärts väljenduda, eeldada, et vestluskaaslased on küllalt intelligentsed, et läbi hammustada, et tühiasjadest absoluutides rääkimine on naljaviluks.

    mis paneb fantaseerima, kas VVNil on samamoodi, sest eks siit blogistki on lugeda olnud mina-perspektiivi saamise raskusest, et default setting on ratsionaalsuspüüd. Siis ajaks muidugi eriti närvi, kui selgub, et teised niiviisi ei pinguta, "üks on laisk ja teine loll ja mina pean üksi rabama". a tglt ei pea ise ka.

    VastaKustuta
  61. PS: Maarja Kangro "Ahvides ja solidaarsuses" on sellise väljendusviisi üle omajagu juttu.

    VastaKustuta
  62. Jah, notsu, jah!!
    Ma ka kasutan samasugust irooniat - st kui ma olen ekstra kategooriline, siis on selle taga mingi iseenda pihta käiv sarkasm või kriitika.
    Ja siis paljud saavad kenasti aru ka.
    Aga mõned ei saa ja ma olen nii hädas. :((((

    VastaKustuta
  63. Lugesin ka Malluka bogi kommentaariumi. Põhiliselt inimesed siiski lõõpisid ja irvitasid, keegi kedagi teist elama ei õpetanud, mõlemad leerid leidsid "meil on küll nii, ma ei teadnudki, et teistel pole, ah well" - ehk siis põhimõtteliselt nagu Perekool, kui seal sõbralikult läbi saadaks.

    (Notsu, jätka :D Vabandust vahele segamast selle pläustiga. Aga eks sellega ikka ole nii, et osad oskavad madalagi ülevaks filosofeerida, teised ei suuda ooperistki labasusi kasutamata rääkida. Jumal paraku, kuulun nende teiste hulka.)

    VastaKustuta
  64. A pmtst need koogid on suva jutuajamine a la rätikute teemal, ja vvn on see koer.

    https://tenor.com/view/dog-gif-7827513

    VastaKustuta
  65. Jahjahjah, „kui ma olen ekstra kategooriline, siis on selle taga mingi iseenda pihta käiv sarkasm või kriitika” ma olen ka seda teinud ja vahel teen siiani, aga tänaseks vähem, sest ma olen, nagu Kaurgi, kõrvetada saanud :)
    Lisaks, märkan, et mulle on täiesti lahutamatult külge kasvanud lisada „mu meelest“, vahel lausa mitu korda ühes ja samas kommentaaris, sest kui selle lisamata jätan, siis ma arvan, et äkki arvatakse, et mõtlen „see on nii, ja see on üksiti ka lõplik Tõde“.

    VastaKustuta
  66. mhmh, mulle ka, eriti netis. sest muidu suhtlen küll kogu aeg inimestega, kes saavad mitmekihilisest jutust aru, aga netis ei tea ju, kes loeb. aga häda on selles, et see jääb ka muidu külge.

    ja siis lähen loen vahelduseks inimeste juttu, kes selle ära jätavad ja tglt päris lõbus on ja nendega ei tehta karistuseks midagi hullu, ja kurat, kade hakkab, "miks nemad võivad, kui mina ei või". justkui mind keelaks keegi peale minu enda.

    VastaKustuta
  67. (Ühtlasi naeran seda gifi juba umbes 10 minutit. Vahepeal jään vaiki ja siis tuleb aga meelde ja ajab aga naerma. Olen kaks korda uuesti avanud ja heldinult vaadanud.
    Minu huumorimeel: kui juba hakkab naljakas, on päevi takkajärgi ikka naljakas.)

    VastaKustuta
  68. A mina olen KOLM korda uuesti vaadanud toda gifi!
    Ütle siis veel, et meil midagi ühist pole :)

    VastaKustuta
  69. Seal Mallu perserästiku teema kommentaariumis oli keegi kogemata kirjutanud rätiku asemel rästik ala "ma ei teadnudki, et rästikuid niimoodi liigitatakse" ning ma sain eriliselt lõbustatud lugedes kommentaare ja asendades sõna rätik sõnaga rästik,
    näit. "muide, see on mu vanaema tussurästik millega sa just nägu kuivatasid"

    VastaKustuta
  70. seal oli keegi maininud ka ussnugilisi ja Mallukas oli vastanud "ussnugised :D" ja vot ussnugis on nüüd see asi, mida mina enam peast ei saa ja mis mind mu unetutel öödel lõbustab.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.