pühapäev, 15. veebruar 2009

Raamatutest, filmidest jms.-st

Meile õpetatakse põhikoolist saati, et masendav on hea. Õpetajad annavad sulle pihku paksu köite, kus kõik läheb kogu aeg halvasti (nt. "Söekaevurid") ning kinnitavad, et see on väga hea raamat. Kirjandusklassika ja väärt korduvat ülelugemist. Või loed lehest arvustust ja arvustaja kaebab, et teose atmosfääri rikkus ära külgepoogitud õnnelik lõpp. Oleks kõik ühtlaselt sünge olnud, oleks väga hea olnud.
Kui sa pole lugenud Kafkat, ei pea keegi sind tõsiseltvõetavaks kultuuriinimeseks.

Ühesõnaga, tõeliselt küpsed ja väärtuslikud kultuurisaavutused on need, mis närivad su sisemust ja teevad haiget.

Ja nõnda kulgevad üha uued ja uued paindliku hingega kõrgkultuurihaipi uskuvad noored läbi süngete häda ja hingevalu laante, ronivad vabatahtlikult üle nugateravaid külma laava kilde täis vulkaanide, hingavad sisse sealseid mürgiseid aure ja tunnevad, kuidas maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.

Muidugi, päris paljud neist masendavatest teostest on tõepoolest head.
Mis õigupoolest ongi kõige hullem: just eile vajusin ma ühe sellise rüppe, kaevusin tema pimedatesse sügavustesse ja lugesin tegelastest, kelle elu ei kulge loo-loogika järgi (s.t. kusagil on algus ja üle teemaarenduse saabub lahendus) vaid eluloogika järgi (võtad lõigu elu. See algab suvalises punktis ja lõppeb sama suvalises, meie pürgimuste tulevik pole enamasti mitte saavutamine ega ka dramaatiline läbikukkumine vaid lihtsalt lõputu, mitte kuhugi viiv pürgimine ise, ja ühtlaste vahemaade järel ründavad väsimus ning hingevalu).
Huvitaval kombel pole selle jutustamisviisi tulemus mitte see, et jutt tundub eriti eluline, vaid hoopis see, et elu tundub lugejale pärast loo läbimist nagu... ebamäärane läbitungimatu udulaam, midagi ebareaalset, valusalt vilkuvat ja kogu aeg tormavat, aga mitte kuhugi jõudvat.

Tegelase kiire surmaga lõppev raamat on hingele hoopis sõbralikum.
Tegelase aeglase ja piinarikka surmaga lõppevad raamatud on ka karmid, aga mitte hullemad kui sellised õhku rippuma jäävad.

Igatahes ei saanud ma enne aru, millise kohutava vea ma olin teinud, kui pöörane, ajusid kokkupressiv peavalu pani mind meeleheitlikult oma erinevaid kehaosi masseerima, huuli närima ning võtma sisse säärast kogust ibuprofeeni, et ma veetsin õhtu voodis, täiesti liikumatuks tardunud seisus, ja iga kord poeglast pissitama minnes VANKUSIN pärast tagasi.

Ma ei võtnud muide rohkem kui tavaliselt (ma võtan tavaliselt päris palju), aga ilmselt haigus ja mittesöömine võimendasid mõju.

Kusjuures, ma olen seda autorit varem lugenud. Ma tõesti oleksin pidanud paremini teadma. Aga ei, piinaks ennast, piinaks end veidike veel...
Ma ütlen teile, see on rumal. Otseselt RUMAL. Muidugi, inimesed, kes kogu aeg hullavad rohelisel aasal ja iial ei kurvasta, neile vahel kulub ära mõnd masendavat raamatut lugeda. Aga need ülejäänud, kes vaatavad nagunii elu läbi musta küünla, jumal KÜLL! Anna sellisele kätte sihuke masendavalt hea teos ja ta kustub kõige oma küünlaga tükkis hoopis ära.Kui te saate seda vältida ja teil on süngemeelseid tendentse hinges, ära vaadake neid filme, ärge lugege neid raamatud, mis on haige hinge väljendused. Haigel hingel v-o läks jah paremaks seda kõike endast välja kirjutades/muidu teostades ja väga võimalik, et ta on intelligentne ja kaunist keelt valdav isik, aga see ei tasu ikkagi ära.
Saadud kultuuridoos on võrreldes saadud meeleheitedoosiga tühine.

1 kommentaar:

  1. Mõtlesin sama, kui otsustasin eesti kirjandusse ettevaatlikumalt suhtuma hakata, ning veelkord sedasama, kui ma sellest noorsooroomamisest rääkisin. Aga sa oskad seda ka valjusti välja öelda :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.