pühapäev, 29. august 2010

Klisheede vägi e. asjad, mis ei tee õnnelikuks

Meie kultuur on üleküllastunud ühtede ja samade õnne saavutamisest rääkivate müütide lõputust taastootmisest.
Kusjuures enamik inimesi on vähemalt kuulnud, et need on väga lamedaks kulunud ja üsna toimevabad müüdid, aga krt, ikka usutakse ju. Eriti kui oled noor, siis jääd igasugu jama uskuma, sest see lihtsalt imbub sinusse läbi raamatute, filmide, isegi luuletuste, muust meediast ja igapäevaelust rääkimata.

Kinnitused, et nood müüdid ei toimi, on peaaegu sama kulunud kui müüdid ise. Sõnakõlksud voolavad üle ekraani, paberi, huulte, milleiganes, nii elutult ning maitsetult, et väga vähesed võtavad vaevaks neid natukenegi uurida, veidigi tõsiselt võtta.
Ja siis pannaksegi õnne jahil nii palju põdemist, nii palju püüdlusi ja lootusi oma lemmikmüüdi alla ning saadetakse põrgu kõik vanad naised, kes heietavad sellest, kuidas muinasjutud on lihtsalt muinasjutud ning nende uskumine ei vii sind muinasjutumaale.
Ning igaüks õpib omaenda vigadest elu tõsiasju ja kannab omaenda arme...

Õigupoolest ma ei ütle, et need müüdid üldse ei tööta. On erandeid ja haruldusi.

Kuid tõesõna, kui sul, mu kallis ja hinnatud lugeja, on kallal sügav veendumus, et
* kirglik armumine, kui sellele teiselt poolt sama kirglikult vastatakse, teeb õnnelikuks
* rikkus teeb õnnelikuks
* kuulsus teeb õnnelikuks
* kohustuste ja vastutuse puudumine teeb õnnelikuks
* probleemide ning eluraskuste puudumine teeb õnnelikuks
* X arvu kilode alla võtmine teeb õnnelikuks
* X moel ilusam olemine teeks õnnelikuks

...mõtle natuke järele!
/naeratab leebelt ja kogenult
Et kas sel arvamusel on ka mingeid muid tagamaid kui kuskilt loetu-nähtu-kujundina tajutu.
V-o on.
V-o sa tõesti tunned inimesi, kes on üksteisesse kirglikult pööraselt kõikepõrmustavalt armunud olnud, ja viis aastat järjest ikka koos ning ikka õnnelikud püsinud. Või selliseid, kes võitsid lotoga ja kohe läks elu palju õnnelikumaks (ja püsis ka esialgse eufooria lõppemise järel õnnelikumana). Või selliseid, kel on kindel väike sissetulek ilma mingi kohustusliku tööta, oma katus ning teekann, ja ei mingit tegevust, perekonda ega isegi koera, ja kes on seejuures väga õnnelikud.
Vms.
Aga v-o ei tunne sa kedagi sellist. Mina ei tunne nt. Armumine annab kire, aga mitte õnne, ja alati saab haiget. Ilu annab võimaluse mõned komplimendid skoorida. Kohustuste puudumine on isegi hullem kui vastikud kohustused, ja vastikud kohustused on päris vastikud.

Minu napp elukogemus näitab, et õnn ei peitu rahas, armastuses, ilus ega laiskuses.
Minu väga isiklik õnn on tulnud koos usuga, et suudan ise oma tegevusega oma elu mõjutada, oma probleemid lahendada, oma kohustused valida ja need siis täita. Koos usuga, et iseoma tegevusega suudan mina luua tükikese ilu maamuna peale.

Teie isiklik õnn on loomulikult just teie enda leida, aga tavaliselt on inimesed õnnelikud tegutsedes, mitte niisama istudes.

Aga ma võin lubada, et 10 kaotatud kilo ei too ei kallimat ega suhtlemisoskust ega populaarsust. Ning see pikkade ripsmetega hurmav poiss, kellega te teineteise järele hullud olete, tuleb koos sinuga mõne aja pärast teadvusele ja siis on tarvis poolelijäetud koole jälle jätkata, kuidagi elatist teenida, ning mida pöörasemalt ja kõikeunustavamalt te armunud olite, seda suuremas jamas olete te siis, kui ainult õhust ja kirest enam elada ei suuda. Seda rohkem hakkate üksteist süüdistama ja kaklema - ning kuigi leppimised on esialgu kaunid-kuumad, ah, milline valu sellest kõigest sünnib! Ning see on alles raske osa algus.
Nime vahetamine Seksi-Kristi olemisest pääsemiseks ei too veel täielikku turvalisust, ühel hetkel on ikkagi ajakirjanikud jälle telefoni otsas.
Ning miski ei langeta enesehinnangut tõhusamalt ega pane inimest endas rohkem kahtlema kui mittemidagitegemine.

***
Muide, ühte müüti ma usun küll, südamest ja üleni.
Et alati on lihtsam olla õnnelik, olles suuremeelne.
Mis siis, et vahel on nii mugav ja tasuv olla õel nende vastu, kes pole kohal, on nõrgemad või muidu head sihtmärgid. Nii lihtne on rõhutada teiste puudusi, et ennast paremana näidata või oma grupikuuluvust tihendada - ja ma olen seda teinud.
Kuid väiklus ning õelus pole mind kunagi õnnelikuks teinud. Vahel langen ma sellesse tagasi ja iga kord on väikese vastiku rämpsu tunne.

Suuremeelsus aga on andnud mulle elujõu ja -rõõmu.
***
Avastasin, et mingi tüüp on 10. juulil pidanud umbes sellise sisuga ettekande.
Ausõna, ma polnud seda kuulnud, kui oma kõrge kultuuri peale kaebamise posti tegin.

10 kommentaari:

  1. Minu seisukohalt: õnnelikuks teeb "eimiski" ehk õnn on "eimilleski".

    Eimillegi nimi võib laias laastus ka rahu olla, hingerahu, meelerahu.
    (Mitte segamini ajada rahuloluga.)

    Aga kauaks seda rahu ikka korraga antakse - vahel, natukene, mõni sekund, minut, tund, heal juhul päev-paar, et jõuaks jälle mitterahuliku ajaga toime tulla.

    Aasia ning Kaug-Ida filosoofilised süsteemid on IMHO nn õnnele lähemad kui kristlik kultuuriruum, tänasest tarbimis-seksikus-mateeria-virtuaalelu läänest rääkimata. Siin joostakse ise õnne eest ära... või õnnetusele vastu, vaatenurga küsimus. :)

    VastaKustuta
  2. "Aga teadus teeb õnnelikuks," laulab minu juhendaja. "Näha on!"

    ***

    "Aasia filosoofilised systeemid" on bullshit. Ei ole maoismis ja legismis midagi õnnekesksemat või tarbimisvaenulikumat kui epikuurluses või stoas.

    ***

    Vähemalt eimiskit on meil kyllaga, jagub kõigile. Õnne järelikult ka.

    VastaKustuta
  3. w ütlusest tekitas mu aju sõna "seksuaalmateeria" ja kasutan käesolevas lauses võimalust seda mainida, mis suuresti selle lause eksistentsi mõte ongi.

    VastaKustuta
  4. olen pikka aega Maslow püramiidi üle mõtisklenud. lühidalt siis on tegu vajaduste püramiidiga, mis algab allpool primaarsete vajadustega nagu söömine ja mida rohkem alumisi astmeid täita, seda kõrgemate vajadusteni jõuad. püramiidi tipuosa ("eneseteostus") on kõige raskemini saavutatav eesmärk elu ja enesega rahul olemiseks ja väga keeruline on teada, mis selle eneseteostuseni viib.

    nii tekibki segadus, et kuidas ennast siis teostada ja mis on see mis õnnelikuks teeb. üks populaarne viis ennast teostada on püramiidi alumiste astmete juurde tagasi hüpata ja hakata ennast teostama sellega, et kriipsutada näiteks söömine oma tegevuste nimekirjast välja (dieet/paast/,,,) või püüelda ülima seksikuse poole (reproduktsioon, armastus ja kuuluvustunne - kõik nad on alumistel püramiidiastmetel olemas). lõpuks põletakse ikka läbi sest see on nagu selle puuoksa saagimine mille peal ise istud.

    kui igast meediumist tuleb sisendit, et ilus/seksikas/rikas olemine on otsetee õnne juurde, ongin väga raske teada, mis siis õige on. ma ka ei tea eks, aga ma üritan valesid vastuseid maha kriipsutada, et välistamismeetodil lõpuks rahuloluni jõuda. parem meetod kui üldse mitte midagi:D

    tegelt ma arvan, et tasakaal peab olema - kõike, mõõdukalt. õnne seejuures võiks olla üleküllas. ja suuremeelsusega saavutab pikemaajalist õnneseisundit küll.

    VastaKustuta
  5. Maslow' pyramiidiga pole kahjuks muud peale hakata kui triviaalsusi korrata. Kui inimene kaua syya vms ei saa, muutub ta pahuraks või õnnetuks. Kõik muu on ka oluline, aga tuleb alles pärast seda.

    Näide realisatsioonist: motivatsiooniuurijad on leidnud, et vähe palka paneb inimese halvasti töötama. Aga palju palka yksi ei pane teda töötama hästi, yksnes keskpäraselt. Hea töö jaoks on vaja muid motivatsiooniviise.

    VastaKustuta
  6. Olen see, kes lubas kunagi siin mitte kirjutada - kel vaja, saab aru.
    Kirjutan Maslow pärast, tegemist on minu erialaga.
    Maslow püramiidi juurde käib küllalt pikk jutt, mis tavaliselt ära jäetakse:
    - Selleks, et kõrgemad vajadused tööle hakkaks, on vajalik isiku eelnev kogemus (rahulolust nendele vajadustele vastavast olekust)
    - See eelnev kogemus ja selle mõju (suureus) olenevad ka isiku poolse kogemuse saamise east.
    Ehk eneseteostuse vajaduse tekkeks ja selle poole püüdlemiseks on vajalik, et isik kogeks seda õrnas ja vastuvõtlikus eas. Analoogiliselt ka teiste kõrgemate vajadustega. Nende vajaduste juures tuleb arvestada, et nii nagu kõiges, on vajadustes ja neid käivitavates impulssides tugevad individuaalsed iseärasused.

    Kuna juba kirjutama hakanud, natuke ka Kolgist, kellele arutluse all olevas kirjatükid viidatud. Tahan väita, et kirjutada (näiteks ilukirjandust) on mõtet ka siis kui eriti midagi öelda ei ole. Kirjutamine tekitab kirjutamise oskust ja harjumust (mis iseenesest võib olla väärtuseks). Näide - Erni Krusten - kes kogu oma täiskasvanuelu tootis selget ilukirjanduslikku paska, aga kui sai pensioniealiseks, hakkas samast august tulema selget kulda - üks või kaks Tuglase novellipreemiat ja (üldine) imetlus. Kogu tema varasema "loomingu" olen talle viimase perioodi eest andeks andnud.
    "Rio Grande" ja neid pärle Eesti kõigi aegade novelliparemikku oli veelgi, peast ei mäleta.

    VastaKustuta
  7. Veel sama anonüümne:
    Motivatsioonist, ka seonduvalt Maslow'ga.
    On olemas Collins, kes on välja toonud isemotiveeruvad inimesed, need on need, kellele on loomulik vajadus teha oma tööd kõigest jõust ja võimalikult hästi. Töömotivatsiooni puutuvalt ei ole neile vaja maksta, selleks, et nad teeksid oma tööd paremini (või halvemini), neile on vaja maksta nii palju, et nad töötaksid just selle koha peal, et nad ei läheks mujale. Ja loomulikult selliseid töötajaid tahavad kõik endale, nii et maksta tuleb küllalt hästi.
    See Collinsi liigitus on päris hästi taandatav Maslow töödele. Ehk Collinsi "isemotiveeruv inimene" on see, kel Maslow järgi on olemas enesetostuse kogemus töö läbi ja kes seetõttu püüdleb pidevalt selle taastekki8mise poole...

    VastaKustuta
  8. Ja on veel üks koht,kus õnne kapaga jagatakse,raha eest ja ilma...
    . www.sisekosmos.ee

    VastaKustuta
  9. Kõige ülejäänuga olen üsna nõus, ainult sellest puudub mul isiklik arusaamine, kuidas kohustuste puudumine oleks veel vastikum kui vastikud kohustused. Mis nende puudumises õieti vastikut oleks? Tunne, et mind ei vajata? Aga miks mu hobid ei või kohustusi asendada - tegemistepuudust ju ei kurdaks, aga ajapuudus segab küll. Tähendab, kui mulle ilgelt meeldiks koristada (tänu tundele, et ma suudan ja olen osav ja tulemus on ka hea, võin seda meeldimist kujutleda küll), siis ma võiks tahtmise korral tohtida ikka koristada, aga kui mul on pidev kohustus seda teha, pole ses enam palju meeldivat. Aga mis võiks ebameeldiv olla selle kohustuse puudumises, seda ma ei mõista. Sama käib teiste, ükskõik milliste kohustuste ja murede kohta. Kuna mina olen juba mitu aastat oma tasuta majast, toidust, kaminast ja teekannust (tassist) avalikult ja ka kirjalikult unistanud, tundsin kohe automaatselt huvi, mille poolest mu unistus hukule määratud on.

    VastaKustuta
  10. Ahjaa, kümme kaotatud kilo ei too küll automaatselt kallimat, aga olemasolevale kallimale on vb tähtis, et mu enesekindlus mingite kümne võidetud kilo all ei vangu, sest kellel oleks kerge elada alaväärsuskompleksi uppunu kõrval? Ma seesama tõttu vägagi usun, et mittemidagitegemisest tulenev enesekindluse kadu on hukutav, aga kohustuste puudumine minumeelest siiski ei ole sama, mis mittemidagitegemine...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.