Hulkuvaid kilde

* Mõte: valu on üsna lootusetu mõõta, kui ta parasjagu kestab. Liiga intensiivne. Kannatamine võtab hindamisvõime maha ja parasjagu kestes on iga valu nime väärt valu lihtsalt see, mis ta on - ja lõppeks ta juba ära!
Aga hiljem saab omavahel võrrelda valust jäänud jälgi, mälestusi, ja neid mingisse järjekorda panna. Nii et mõõta ikkagi saab.

Et kehaline ja mittekehaline valu on ses suhtes täpselt ühe kvaliteediga, pole vist vaja öeldagi.

* Müüt: isad tahaksid meelsasti oma lastega tegeleda, kui nood on imikud, aga emad ise koolitavad nad niimoodi välja, et nende mehed ei julge lapse eest hoolt kanda.
Ütlevad: "Kuule sa ei oska ju!" või "Sa teed seda valesti!" vms ja siis mehed enam ei julgegi.

Minu kogetud reaalsus: emad lähevad närvi ja katkuvad imikud meeste käest ära siis ja ainult siis, kui nood üldiselt ei ilmuta laste vastu mingit huvi, aga seltskonnas esinevad nagu usinad ülivanemad.

Sest see on lihtsalt solvav.

Mitte lihtsalt et su kuramuse mees ei aita sind kodus ilmaski lastega, aga ta isegi ei jäta sulle võimalust esineda kangelasemana "mina teen selle ränga töö kõik ise ära!"
Tüüp püüab tirida enda kätte kahte kolmandikku kogu vanemaaust, tehes samas napilt 1/25 tööst! Ime siis, et emad ärrituvad ja kõigi silme all "ah, jäta, sa ei oska!" käratavad.

Õnnetuseks ei anna see neile tagasi kaotatud tunnustust vaid tekitab "oi, nii tubli isa!"-muljele lisaks ülaloleva idiootse naistepõlgliku müüdi.
Naine on ikka raske olla =)

Muidu, vale mulje vältimiseks lisan: päriselt adekvaatseid titeisasid on ka olemas. Olen näinud, katsunud ja isegi kallistanud.

* Naljakas: kui järjekordses, uhiuut infot täis hämmastavas, statistikapõhises ajaleheartiklis selgub, et naised üldiselt ka küsivad (mitte ainult saavad) meestest väiksemat palka, ilmuvad alati välja need antifeminstilikud hurjutajad.:"Mis nad siis küsivad vähem, ise on süüdi, et küsivad vähem! Lollakad feministid, misasja nad halavad vale puu all?" kaebavad nad ärritunult.

Aint et... mida need feministid siis muud teevad, kui üritavad rohkem küsida..? Lihtsalt mitte ainult endale vaid nagu - teistele ka?
Teate, teistest hoolimine, kollektiivi huvide arvestamine on üks naissoo tugevustest, mitte nõrkustest!

* Märgatud: üldiselt on süsteemne mõtlemine täiega võimas ja ma kadestan inimesi, kes suudavad pidevalt suurt pilti näha. Ise unustan pidevalt mingeid asju sellest ära ja olen pärast nukras hämmelduses.

Aga ses mõttes on jälle lineaarne mõtlemine täiega võimas, et selle abil on võimalik korraga keskenduda ühele asjale ja ülejäänute pärast muretsemine välja lülitada.
"Pole sinu kord!" - ja vaikus majas, ei kriiska need 12 tegemata tööd ajus nagu uduviled.

Elu on 8,2 korda kergem pärast seda avastust.

* Väljavaade (aknast): kuni lumi maha ei tule, seni ei usugi õieti, et kunagi saabub ka uus kevad ja uus suvi.
Rääkimata sellest, et mulle talv (see õige, lumega) kangesti meeldib.

Õnneks meeldib sügis veel rohkem.

* Hinnang: väga väga ilus-päris-jõuline aasta oli.

Kuid ilmselt ka kurnav: märgatavalt vanem nägu vaatab peeglist vastu. (Mitte et see jätkuvalt ilus nägu ei oleks, eks ole. Mida ma ütlesin selleks, et ei arvataks, et ma norin komplimenti, kuigi v-o tegelt noringi.
A kurnav oli igatahes ja kortsud silmade ümber ei lähe enam üldse ära, isegi mitte korraks.)

Inimene, keda polnud

Vahel olen mõelnud, et mis see on, mis sunnib mind inimesi otsima ja nendega sidet pidama.
Mille pagana pärast ma selle päris inimeste (mitte ainult läbi-arvuti-inimeste) otsimise ja leidmise programmi eelmise aasta lõpus ette võtsin üldse.

Just praegu sain aru.

Kuskil sügavamal tasandil enda sees ma lihtsalt ei usu, et olen olemas.

Nüüd on ka selgeks tehtud, et ükskõik kui paljudele inimestele ükskõik kui sageli silmast silma vaatamine ei aita.
Ikka ma ei usu, et olen reaalne, päris inimene.

Ilu olevat pinnavirvendus e. edevuse katk 3

Kaks lugu:

Ühel üritusejärgsel hommikul ärkan mina oma asemel (lambanahk, pleed, mantel) ja vahin uimaselt ringi. Ruum on täis magavaid inimesi, kes moodustavad ebamääraseid teki- ja magamiskotimuhke siin ja seal.
Pea natuke valutab.
Leban vaikselt ning vahin niisama.
Korraga tõuseb üks magamiskott istuli. Sealt vaatab välja, akna ning valguse poole, imeilus pea. Selline filmilikult või modellilikult ilus, midagi sellist nagu filmis Braveheart see esmane armastajaneiu, hajevil pilgu ja sisemise säraga.
Kes pagan see on, mõtlen mina. Eile õhtul ma siin küll kedagi sellist ei märganud!

Seejärel tundsin ära.
Aa, siis selline on see hiirelik väike plika ilma prillide ja teadmiseta, et teda vaadatakse!

***

Jõuluõhtu.
Erinevad hõimlased ja tuttavad ümber laua. Viimased tulijad saabuvad, kui praad on juba jahe. Võtavad mantleid ja joppe maha, kolistavad. Sisenevad.
Ühte ma ei tunne ära.
"No kes see mees on?" küsib keegi.
"Kusjuures ma ka vaatasin, et kes see mees on, madala häälega ja nii pikk!"
Mul ei tuleGI ette, et ma seda inimest ka varem oleksin näinud, aga ta on esimese küsija naise poeg, nagu selgub. Me peame olema eelnevalt kohtunud! Ma tean ju kõiki nende lapsi!

Terve õhtu ja järgmise päeva rändan pilkupidi selle ilmutusega kaasa. Millised õlad! Millised kulmud ja silmasära! Milline rüht! Milline naeratus! Milline soeng ja milline hääl! Milline... aah, kõrvarõngas!
No misiganes, jah, muidugi, kuskil napid 20 aastat vanust, kui sedagi - aga nii ilus! Taevad ja maad!!!

Mingil hetkel pole teda tükk aega näha olnud.
Lähen toast tooma Poeglapsele kingitud lumelabidat, ja lasen silmad möödudes üle esikusohva libiseda.
Miski hall ja ilmetu kühm on seal. Oh, see on inimene! Pilkupidi arvutis, klapid peas.
Kulub teine, uskumatu pilk, et taibata: seesama poiss.

Aa, siis selline näeb tema välja, kui ta ei tea, et teda vaadatakse!
Nagu kõige suvalisem jorss halli kapuutsi ja tuhmi pilguga.

***

Ma tean naist, keda mina olen alati inetuks pidanud, aga kelle kohta mu isa küsis: "Kas ta on ikka veel silmapaistvalt erakordselt ilus?"
Naine on kümmekond aastat sellestsinatsest isast mul vanem.
Tal on ka täna ikka veel ilusa naise hoiak.

Tean inimesi vanuses 20 eluaastat ja ehk paar peale, kelle kohta ma mäletan aegu, kui nad olid tummakslöövalt kaunid.
Nüüd juba aastaid enam mitte.

Tean inimesi, kes olid silmapaistvalt inetud lapsed-teismelised ja osutusid korraga 18-selt pimestavalt ja efektselt hurmavateks.

Tean üle 80-est daami, kelle säärejooks ja võime oma peenikesi pahkluid esitleda mind pideva kadedusega täidab.
Ta kannab palju ehteid, kontsaga kingi ning kasutab parfüümi. Hoiab pead uhkelt püsti.

Üks minu enda ilus-olemise kõige tugevamaid elamusi oli kuskilt elektrikaupade poest automaatkorke ostmast kodu poole tulemine. Mingil hetkel astus kuskilt teeäärsest kontorist välja minust arvata 5-6 aastat vanem naine. Korralikus mantlis, korraliku koti, korraliku soengu ja korraliku huulepulgaga. Kena naine - vist enamiku meelest igatahes.
Väga kõrgetel väga peenikestel kontsadel tippis. Nii et samm oli kange ja kohmakas ja põlv paindus täiesti ebamõistlikult ja üldse - ma tundsin end tema kõrval ja siis temast mööda kõndides nõtke, metsloomaliku ja graatsilisena.
Ma ju kunagi kontsa ei kanna, eks ole.
Tal oli maru kiire, nii et kontsad klõbisesid nagu trükimasin. Ma muidugi kõndsin pingutuseta kiiremini kui tema, iga sammuga end järjest vapustavalt kaunimana tundes. Ma olin leopard, ma olin hunt, ma olin lõvi!

***

Et ilu on pealispindne? Kaasasündinud? Kel on, sel on, kel pole, sel pole?

Mina ei saa üldse aru, mis värk sellega on. Tegelikult.

Inimene on ühiskondlik loom

Õpin kuni elan.

Kardetavasti.

Tegelikult on hirmus lahe minu kõrges vanuses avastada üha uusi võimalusi inimene olla, teistega suhelda, suhtestuda, seltsida ja konnastuda.
Omal kombel hirmutav ka.
Kui ikka veel tuleb muudkui juurde uut infot, mida "niimoodi suhtlevad inimesed" kataloogi köita, siis on seda ala korralikult selgeks saada ilmselt võimatu.

Aga no... põhiliselt avastan siiski uusi meeldivaid sotsiaalne inimene olemise võimalusi. Paljude jaoks neist ei ole nimesid olemas ja pean mingeid sobivaid ise leiutama käigu pealt.
Sest "sõber, vaenlane, võõras ja armsam" ei kata justkui olulisi alu ära enam. Ning "tuttav" on nii üldine mõiste, et seda ei kõlba definitsiooni ning käitumisjuhisena kasutada.
V.a. tereütlemise küsimuses.

Sõber on mulle natuke püha sõna olnud kaua aega. Aga nüüd kipuvad piirid ähmastuma ning seda mõistet kas tuleks üüratult laiendada või hakata tähendusvälja liitsõnade abil pisemateks tükkideks jagama. (Igapäevasõber, ihusõber, süüteselts, ausõber (pikaajalise teenistuse eest), ausõber (eriliste teenete eest), nõudesõber, hobisõber, sõber-hobi, seltskonnasõber (ja eelmise kaugem variant "sõbrasõber")", jagamissõber, lihtsalt meeldiv inimene, kauge sõber... ja praegu väljatoodud olid ainult näiteks. Neid on veel ja veel ja veel!)

Siinsed näitesõnad ei kõla muidugi väga hästi ning neist võib väga valesti aru saada. (Süüteselts kui keegi, kellega koos püromaaniaga tegeleda? Mõtlesin miskit muud.)
Aga pole viga. Olen definitsioonidega ju alles alustanud ja pärast nende paika saamist läheb ehk sõnaloomegi edukamalt.

Kuidagi nimetada mulle meeldib, sest nii annab hiljem ka üldistusi teha. (Kuigi variant mitte defineerida vaid lihtsalt aktsepteerida ning elada elu ilma siltideta on samuti olemas.) See, et need üldistused on tõenäoliselt valed, mind isegi ei sega.

Ise ju voolin oma maailma! Kes siis veel?

/postitus kirja pandud kahe vähemagatud öö järel täna kell 12:30 toimuvaks arvestuseks õppimise ajal. Ehk siis: kui ülalolev tekst on mõttetu jura, siis seetõttu, et ma lihtsalt ei ole kuigi mõistlikus konditsioonis.

Tekstianalüüs

Poeglaps magas otsast otsani maha juba teise jõulukontserdi, kus Tütarlaps esines.

Informatsioon, mida see lause minu plaani kohaselt sisaldab:

* Näete, ma hoolin oma lastest! Olen olnud kohal mitte ühel vaid juba kahel Tütarlapse jõulukontserdil. Ja mõlemal lõpuni!
(Empaatilisematel või halemeelsematel lugejatel võib isegi pähe tulla, et oh ta vaeseke, kahe lapse ja ühe vanemaga pere! Kus see tähendab alles ringikaapimist jõuluperioodil - vähemalt neli jõulupidu ikka lisaks kodustele ja kui ükskõik milliselt neist puuduma juhtud, jätab see lapsukeste hinge haava, millest veel aastategi pärast nukralt juttu tehakse. [Kontrollitud.]
* samuti võib tähelepaneliku lugeja poolt osutuda märgatuks see, et õige jah, tal ei ole ju teist last kuskile jätta, kui üks jälle esinema satub. Kudli-kadli-midli-madli, vaene emme muudkui vudib...)

* Lisaks olen ma nii tubli lapsevanem, et mu laps esineb kuskil. (Et ta käib koolis, kus esinemine on enesestmõistetav ning kohustuslik, ei ole ju kõigile teada.)

* Informeeritumatele võiksid olla aimatavad ka teatud kõhklused teemal "kas muusika siiski peaks olema minu peamine fookus Poeglapse huvitegevust kujundades? Äkki tasuks rohkem aikidole või muidu vähevägivaldsele vägivallale pühenduda?"

* Samuti võib leida raskestitabatavalt huumorilise üldistuse võtmes "minuga juhtub kogu aeg niimoodi, et õnnelike säravate lapsesilmade ja täiuslike peremomentide asemel on peremomendid, kus üks magab, üks haigutab keset lava ja üks elu eest püüab jõulumeeleolus olla, aga eriti ei õnnestu. Tema dekolteepiirkonnas tundub miski priske vistrik pead tõstvat ja vasakul pool vahetus läheduses joodetakse mingile umbes pooleteiseaastasele häälekale põngerjale lutipudelist morssi.
Sellest hoolimata on tal silm pool kontserti härdalt märg, sest - no on lihtsalt selline pisarasoodne aeg elus parasjagu! Ja lapsukesed on nunnud vaadata. Just siis eriti, kui näed 7-aastast poissi jalgadega nihverdamas ja nööpi keerutamas samal ajal, kui tema suu hajameelselt ning pisut valesti "Ave Mariat" laulab. Ladina keeles. Millest poiss kohe kindlasti sõnagi aru ei saa."

* Kerge hämmeldus selle üle, miks selliseid kontserte aina korraldakse. Muidugi on lastel uhke tunne esineda, kuigi samas on neil ka surmigav. Need, kes parasjagu laval pole, kannatavad vaikselt paigal istumise kohustuse tõttu põrgupiinu. Ürituste publikuks on 90% ulatuses lapsevanemad või muidu sugulased, kel ei jää moraalsete kohustuste tõttu lihtsalt muud üle kui kohale tulla ja kuulata. Kuigi enamasti on nad väsinud, haiged ja tahaks koju magama. Ja paljudel on pealegi kaasas väikelapsed, kes kannatavad veel hullemini kui vanemad ise.
Miks vanemad küll selle terrori vastu mässu ei tõsta?
Miks mina mässu ei tõsta? Sest mul on niigi tunne, et olen vilets vanem.

* Ning muidugi: näete, kui elegantselt ning lühidalt ma vajadusel ennast väljendada suudan?

Banaalsused aitavad

Et miski nii lihtlabane võib inimesele pildi ette tuua, üllatab mind ikka ja jälle.

Mul oli muidu peas valmis veel üks eriti ängistatud ja tulekindlalt hädaldav postitus [tulekindlalt = hoolikalt valitud sõnastusega, nii et kellelgi poleks mõtete ebaloogilisusest hoolimata väga kuskilt võimalik kinni hakata], aga jääb avaldamata.

Nälja-aastad. Need, mille jaoks on tarvis ette koguda

Imelik lugu.
Tavaliselt, kui olen õhtul õnnetu ja haige, lollaka 37.2 palaviku peal balansseeriv närvipundar, on hommikuks kõik jälle parem.

Täna nägin isegi meeldivaid unenägusid. Lapsed kiitsid tormiliselt heaks päkapiku toodud maiustused, kallistasid ja nunnutasid. Üks sõber helistas (ja tõestas sellega, et mäletab mind ja tahaks muga rääkida, kuigi haiguse tõttu olin sunnitud teda mitte külla kutsuma.)

Aga ikkagi tundub maailm olema haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne.

***

Kuna ma olen hormooni-usku e. veendunud selles, et mu emotsioonid on ainevahetusproduktid, suudan üldiselt igasugused kurbused ja väsimused ja meeleheited üsna kiiresti endast läbi lasta. Ära defineerida, trenniga välja higistada ning teha vastukaaluks asju, mis viskaksid hormoonikokteili keres jälle positiivsele poolele. Annaksid saavutusrõõmu ja "ajan õiget asja" tunde.
Aga tundub, et vahel ei saa nii.
Jah, ok, ma olen haige. Pesin köögipõranda puhtaks ja peeglist vaatab vastu suurepärane teravate põsenukkidega kaame näolapp, kuhu meigi lisamine tunduks kuriteona esteetika vastu (kui mul see miskipärast pikka kampsunisse mässituna kodus ringi lohisedes üldse pähe tuleks). Muidugi ma saan aru, et hormoon, hormoon, hormoon on ikkagi kõige taga.

Aga seda hormooni tasandada ei saa siis, kui kaob ära selgus, mispärast seda teha.
Mille nimel olla õnnelik ja mitte õnnetu, aktiivne ja mitte passiivne, elav ja mitte lihtsalt kuidagi elus? Et oleks hea olla? No aga ainult see ei saa ju olla eesmärk! Siis oleks ju heroiin parim lahendus!
Et teha maailma paremaks? No kuulge! Kui mul on halb, mis te tõsiselt usute, et mul on mingit huvi maailma teiste jaoks paremaks teha??? Kui mul on halb, las olla teistel ka! Paras! (Seepärast hakkab mul tegelikult igasugu tigedatest lõugajatest tavaliselt kahju. Neil peab ikka pagana kehv olla olema, kui nii väga tahaks teiste olemist halvaks teha!)

Päästab tavaliselt identiteediküsimus. Kas ma tahan olla see inimene, kas lebab apaatselt voodis ja vahib süüdistavalt lage: "Misasja sa passid siin mu kohal ega liigutagi, kuigi minul on halb?!"
(Väga ei taha enamasti.)
Aga kuskile vahele poeb mõnikord ka küsimus aga mis siis määrab ära selle, kes ma olen?
Minu enda otsus "tahan näha ennast nii"? Kellegi teise pilk? Kelle? Miks just tema/nende? Kas ma olen parem inimene, kui rohkem tema/nende ootustele vastan? Või siis, kui ma neile ootustele hoopis vastandun?
Kes ma siis üldse - olen? Kui lähen voodisse tagasi ja panen silmad kinni, kas ma olen siis hoopis keegi muu, kui sel juhul, kui avan arvestuse materjalid ja hakkan õppima nagu kurjast vaimust vaevatud?

Kuramus!

Vahel libisevad ohjad käest nii ära, et üldse enam ei tea, mida tahan või olen või... mis värk on.

Niimoodi, seltsimees, ei ole kasulik mõelda!

Hommikul kell 5 äratus, sest mikrobioloogia kontrolltöö ju. Seni olin materjalile ainult eemalt väga häguseid pilke heitnud.
Kell 7.15 kodust väljumine mõttega "positiivne hinne oleks väga tore!"
Kell 8:30 istun koolis pinki ja saan töölehe.
Kell 8.55 töö lõpetamine tundega "positiivne hinne vist tuleb ära".
Kell 8.56 selgub, et neile, kes ei saa muidu positiivset hinnet kätte, avaneb lisavõimalus avatud materjalidega võõrast tööd parandades lisapunkte teenida. Parandan innukalt, kuigi materjalid selleks pean kursavennalt laenama.
Kell 9:20 lahkun vaheajale täis veendumust, et positiivse hinde saan kätte. Veedan kibeleva loengupausi lootuses saada ehk isegi C.
Kell 9:45 teatab õppejõud, et kogu grupi peale oli kaks B-d, kõik ülejäänud hinded olid A-d.
Olen ärevil ning peaaegu löödud. Mõtlen, et pagana piinlik oleks olla üks kahest B-st, aga et ma kirjutasin kokku nii palju jama ning ju ma ilmselt B olen. Nukrutsen.

Meenutan korralekutsuvalt, kuidas hommikul tundus positiivne hinne ka jube lahe olevat. Ja et oleks ma rongi peale minnes arvestanud reaalse võimalusega B saada, oleksin umbes kolm korda rõõmsamalt kooli poole kepsanud. Ja üldse, keda huvitavad need hinded! Need pole ju tähtsad! Ma ei olegi A-õpilane, juba loomu poolest ei ole!!!

Veenan end edukalt selles, et B-d saada on väga tore.

Loengu lõpus ründab klugisev ja plagisev, sabisev ja hõiklev tudengikari õppejõudu, püüdes igaüks personaalselt teada saada, ega nemad ei ole ometi need B-saajad.
Õppejõud vehib meeleheites kätega ja kinnitab, et selle kontrolltöö hinded ei ole ju olulised. Need ei lähe mitte kuhugi kirjagi, ainus, mis loeb, on töö sooritamine positiivsele hindele! Sest see tagab eksamilepääsu.
Tudengikari ei alistu ja saab viimaks oma tulemused teada.
Selgub, et ma ei saanud B-d. Sain A.
Olen häiritud ja pettunud.
Küsin endalt: "Äh, mismoodi nad siin õieti hindavad üldse? Ja ometi tundus nii nutikas ja pädev õppejõud! Kui mina sain A, mis väärtus sel A-l üldse on? Appi, ma ei taha seda A-d!!!"

Ja niimoodi õnnestuski kontrolltöö A mõelda hädaks ja ikalduseks.
Palju õnne mulle!

Eesti kass

Oli maalimisõhtu.

Guašid ja suured A3 paberid ja "see on minu kurbus" ja "see on nii, nagu ma end varem tundsin". "Niimoodi ma armastan" ja "see on ilus kirju lill sulle, emme". Ja muidugi ka "see on teine kirju lill, lihtsalt näeb välja nagu puu" ning "näe, need on pisarad, aga siin ümber on lohutus".

Kui kunstitöö lõpetatud, said asjad mõningase kisa-käraga ka ära pandud, nii purgid, pintslid kui paberid.
Kuivavad maalid katsid tervet tuba.

Tund hiljem selgus, et meie mustvalgest kassist oli kuidagi saanud sinimustvalge.

Mispärast nad niimoodi teevad?

Üritan välja mõelda, kas väiklus on surmapatt või mitte.

Tahaks nagu öelda, et ei ole. Pigem nagu jalaraud, mis ei lase lennata. Või vaimne puue.

Aga selline puue sel juhul, mida kõrvalt on ikka väga valus vaadata.

Nälja-aastate eel

Kui sul on probleem, mida ei saa kuidagi lahendada, võta lahenda mõni teine.
Veel parem, lahenda kohe kaks!
(Ideaalne oleks, kui mõni neist sattuks sihuke, mida lahendada on ühtlasi mõnus.)

Jooksvate väikeste probleemide likvideerimisega tekkiv saavutustunne täidab lahendamatu probleemi tekitatud auke su hinges. Söödab sind nälja-aastate saabumise ajaks parasjagu täis.

Nii täis, et ehk pead ikkagi vastu.

Head ajad

Peab tunnistama, et on olemas veel kaifim asi kui lahedate inimeste tunnustus:
nimelt jobude halvakspanu.

Teeb tuju nii heaks, et tahaks suisa tantsida, kõiki kallistada ning selle Queeni loo saatel üle taeva libiseda nagu madala detsembripäikese metsikult kuldne kiir.

Detsember

Jess!

Just vaatasin, et novembrikuus on liiga palju postitusi, praktiliselt kõik neist mõttetu veniv ila. Ei tohiks vist rohkem juurde kirjutada.

Aga - uue kuuga uue hooga!

Kuidas fassaad ja endapilt sulavad niimoodi kokku, et inimene ise enam millestki aru ei saa

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üle-eelmine postitus oli üles kirjutatud väga raskes vaimses ja füüsilises seisundis ja ma ei saanud iseendast üldse aru ja see kõik on puhas jama.

Tähendab, valus oli küll. Pea sees.
Aga mul ei olnud korralduspohmelust ses mõttes, et "kogu see vaev ja tulemus on nii... nii... läbi juba?" vaid pigem kiskus asi sinnapoole, et "ma võtsin teadvustada kõik positiivse tagasiside ja ignoreerisin püüdlikult kõiki tülpinud pilke ja nukraid olekuid, aga see ei tähenda, et ma neid tegelikult ei näinud ja nüüd annab organism märku".
Ning "no mida mina seal õieti tegin, ma sain tunnustatud üpris teenimatult ju!" suunas ka.
(Sellise asja siis tegime nagu piltidel näha. Loodetavasti keegi äratuntav ei ole seal väga häbelik. Piltide autoriks on Sharker.)

Ühesõnaga, teadlikult oli mul lõbus.
Ebateadlikult tuli suur annus ebapiisavuse-, kurbuse- ja pingetunnet.
Oleksin tahtnud lohutust. Aga mis lohutust oleks mul moraalne õigus küsida pärast päris laheda ürituse tegemist ja kiitasaamist?

Ja üldse, ega ma ei otsi nagunii väga lohutust, kuitahes kurb ja vihane ma ka oleksin. Sest minu fassaadmina üritab olla siuke hea inimene, jagada rõõmu ja päikest ja muuta maailma ilusamaks paigaks. Naerata - ja maailm naeratab sulle vastu!
(Täna kohtusin mingi india usu raamatute müüjaga, kelle nimi on Stansilav. Ta on pärit Lätist ja seal munk. Me ajasime 10 min juttu, kuigi ma kohe ütlesin, et ei saa talt ka vaba annetuse eest mingit raamatut osta. Olen vaene. Arutasime üksteise nimede ja muidu maailma üle. Viimaks lippasin minema, sest pidin enne selle sulgemist veel kostüümilaenutusse jõudma. Stanislav ütles siis, et ma olin esimene inimene tunni aja jooksul, kes talle naeratas. Et naeratust oli meeldiv näha.
Vat umbes seda ma püüangi oma eluga saavutada - anda naeratusi ja häid sõnu ja ausust, mis mulle ei maksa ju midagi, aga kellegi päeva äkki teevad ilusamaks.)
Hädisemine, halamine ja vingumine on aga seepärast miski, mille ma enda puhul ära tsenseerin. Vahel mõne inimese puhul servapidi katsetan pahameele jagamist, kuid kui ei tule väga "nuta mu süles, kullake, ma luban"-reaktsiooni, taganen tavaliselt kähku. Tunnen end pealegi nõmedana, et teise inimese tuju ka rikun lisaks enda omale.

Aga ka mina olen ainult inimene. Väsinud ja tahan koju. Mu vaene ema (PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!) on peaaegu ainus inimene, kelle ees avalikult õnnetu julgen olla.

Millal ma aga luban endal halada ja olla nõrk ning otsida abi, lohutust ja hellust, on siis, kui mul on konkreetselt valus.
Nii et keha, oh teda nutikat, organiseeris mulle vaba halisemise jaoks eile ja üleeile korralikud valud. "Nuta, lilleke, nuta vabalt ja otsi lohutajaid!" ütles ta mulle lahkelt ja suras trapetslihase nii pingesse, et ma pidin segi minema toore piina käes.
Nupumees see keha! Talle juba sõrme suhu ei pistaks!

(Avastus, et nii on, saabus seoses meeldiva meesolevuse virtuaalse pakkumisega hoida mu pead süles - valu vastu lohutuseks. Ning ma esmalt võpatasin mõttes sellest pakkumisest õudusega eemale.
Siis küsisin endalt, miks pagan ma seda tegin. Tegelikult ju tahaksin küll pai ja uluda nagu metskass!
Ja uskumatu, kui ma olin selle mõtte läbi mõelnud ja tollele inimesele ka ära sõnastanud, kadus valu poole tunniga praktiliselt ära.)

Inimene on nii lihtne masin, kui mõtlema hakata. Aga mitte ka NII lihtne, et kõik kohe ja esmapilgul alati selge oleks. Isegi kui enesevaatlus on mulle igapäevaharjumus.

Veel positiivset

Poeglaps: Emme, ma lepin ise kokku, et ma ei ole enam väga palju arvutis!
Mina (kergelt hämmeldununa): Kellega sa kokku lepid?
Poeglaps (toksib suuresilmselt ja naeratavalt endale vastu rinda): No ikka oma hingega!

...ja ega see esimest korda juhtu, mismõttes ma jälle sama reha otsa jooksin?!

Juhtus niimoodi, et aitasin korraldada üht üritust, mis enam-vähem kõigile meeldis, mina ise kaasa arvatud. Nüüd kannatan järelmõjude e. "laske mind maha, ma vihkan maailma ning inimesi selle sees" all.
Sest kuna see asi on nüüd tehtud ja pole mingeid põhjusi, miks mitte püüda pere-, töö- ja kooliasjadega järje peale saada, on "oot, see oligi nüüd kõik v?"-emotsioon - ning kokku on nii, et ei taha üldse silmi lahti teha hommikul.
Üles ajab peamiselt see, et lamada on piinavalt valus. Parim on kinniste silmadega istuvas asendis olla.

Paradoksaalselt olen kuidagi asjaga seonduvalt kaotanud oma tavalise "ei näe kurja, ei kuule kurja ja räägin kurja ainult ohtrate vabanduste saatel"-hoiaku. Vihkan maailma lausa avalikult, mitte salaja ja häbelikult nagu mõnikord.
Nt.
Jätsin Tütarlapse koolist koju, sest tal oli üleeile veel palavik ja täna hommikul etendas ta mulle õnnetut ja haiget väga veenvalt ja pealegi ulus tuul õues ka väga veenvalt.
Nüüd täiega kahetsen. Kogu korter on kisa ja lõugamist täis ja haige laps, kel on väidetavalt "kogu aeg külm", silkab vannijärgselt teist tundi järjest ihualasti toast tuppa ega pane riidesse. Mis värk selle lapseeaga on, et kogu aeg on vaja lõuata kõva häälega, muidu ei saa olla? Ja on absoluutselt pohhui (ja ma ei vabanda ka, et ropendan!), et mingi ema kõrval halab ja palub: "Mul pea nii valutab, PALUN ära karjuge ja kolistage!" ja nimetatud ema võib seda lahkelt ja leebelt 8 korda korrata ning temast ei tehta välja ka.
Kui ema viimaks hakkab ise ka lõugama ja nutma, siis väidab vanem laps, et tema tahtis ainult vaikselt pikutada ja kõik on noorema süü ja üldse, tema on kõige õnnetum hing perekonnas, kellest keegi ei hooli, ja ta hakkab nüüdsama raha koguma omaette korteri jaoks.
(Mitte et see halb mõte oleks. Kui kümnesena alustada ning sihipäraselt koguda, siis esimese üüriraha+maakleritasu saab ehk isegi minu tütar 18.-ks sünnipäevaks kokku.)

Üldse on inimesed on lollid on inimesed.
Kõik on kõiges ise süüdi.
Muuhulgas olen ka mina loll ja täiesti inimene, sest ibuprofeen sai otsa öösel ja mismõttes ei ole mul seda varuks suurte karpide kaupa või vähemalt lisapaari jalgu ning lisatahet, et apteeki ue järele lohiseda?! LOLL!

Veel näiteid inimkonna silmakriipivast lollusest: tee seda ja teist, et lastekodulapsel oleks õuna-kommi-värki jõulude ajal.
Nagu mida ma peaksin ette kujutama? Vaest täidest söödud hulkur Rasmust värisevate kätega õuna poole sirutumas ja tänulikult seda vastu rinda surumas "Oo, minule tehti ka jõulukink, ma olen nii õnnelik!"?
Olen üsna kindel, et nad närivad õuna iga nädal vähemalt, kui mitte tihemini, ja õun jõulukingiks oleks ikka paras nöök-koomika.
Kommi ja kinkide kohta käiv on veel pentsikum. Kas mulle vihjatakse, et muidu nad maiustusi üldse ei saaks jõuluperioodil ja minu panus toob kaasa ohjeldamatu õnne ja tänupisarad? Mis värk nende jõulukinkidega üldiselt lastekodudes on üldse? Tehakse midagi isiklikku igale või ostetakse kaubikutäis kollaseid Hiina kaisuseeni (naerunägudega)?
Ja mis on minu eeldavava panuse kasutusvõimalused? Kas ma peaksin neil aitama mõned puudujäävad kaisuseened juurde hankida? Või aitama osta seente asemel karud? Ning see teeks maru rõõmsaks kellegi? Tõsiselt või?

Või siis see ronimisredeli vahele jäänud laps, kelle surma järel lendas mulle läbi interneti näkku pihutäis "Kaeble, virise, lõuga!" soovitusi, väidetavalt mingite teiste laste kaitseks.
Kas päriselt päriselt päriselt ongi olemas mingid inimesed, kes usuvad, et on võimalik kasvatada lapsi nii, et mitte ükski mitte kunagi eksikombel hukka ei saaks, kui ainult piisavalt raha eraldada?!

Uhh. Kuidas ma küll ei hinda emotsionaalset väljapressimist laste pealt! Kuidas ma küll ei hooli sellistest täiskasvanutest, kes tahavad riste kirja saada, aga faktiliselt kellelegi midagi kasulikku ei tee!
***
...ja palavikku ka ei ole, et miski üldist inimvihkamist õigustaks.
Kohutav. Miks, miks, miks ma korraldan mingeid asju järjepidevalt?!

Positiivse külje pealt: vähemalt olen imekaunis. Mis mõttes raamatutes kohtab isik F isikut Z ja karjatab: "Sa näed täiesti kohutav välja! Kas midagi on juhtunud?! Kas sa oled haige?!"
Mina pole iial muidu nii kaunis kui ennast halvasti tundes. Nahk on ühtlaselt klaar ja kahvatu, silmad säravad ses heledas näolapis tumedalt nagu tulised söed ja kuna isu pole, moodustub nii sire talje ja nii kaunilt väljavormuvad põsenukid, et lase aga olla.
"Oo! Sa näed nii hea välja! Kas midagi on juhtunud? Kas sa oled haige?"

Hilissügisene lohutus eriti jõleda enesetunde puhuks

Ilm on väga ilge. Ma olen haige, mu lapsed on haiged ja ma tegin poole ööni referaati, mille osas mulle öösel meenus, et seal on üks mastaapne-fundamentaalne viga.
Parandasin viga hommikul kolm tundi (kaasates ühe hooga oma grupikaaslase samasuguse veaga töö ja parandades ka seda).
Siis saatis kolmas grupikaaslane teate, et oli meie referaadi ära esitanud. Kõige selle mastaapse veaga, mida ma täiesti ilmaasjata hommik otsa parandasin.

Pea valutab (ilmselt kõigest elenevast tulenevalt).

Ja ilm on tõsiselt ilge. Aknal pole mitte vihmapiisad vaid need on lihtsalt märjad, nagu oleks keegi ämbriga vett peale lartsatanud.
Kogu aeg peab laetuli põlema, sest pime on.

***

Tüdruk oli lugenud printsessidest, kes on lossitornis vangis. Seal valvas neid jutuprintsesse tavaliselt kuri lohe, vahel ka õel nõid. Printsess pidi tornis istuma, kuni kohale viitsis lööberdada mõni piisavalt osav prints, rüütel või karjapoiss. Sest lohesid tapma kõlbas lugudes ainult meesisend, sinna polnud midagi parata.
Nõid võis suure hädaga ka ise enda surmamisega toime toime tulla, sest nõid oli naisterahvas ja naisterahvas muinasjutus pidi olema idioot, kes nt ahjuuksel seni õiget kuumust passis, kuni sisse kukkus. Siis võis printsess tema järel ahjuukse kinni panna ja puhta südamega oma karjapoissi otsima minna.

Tüdrukul oli sellest kõigest väga vähe abi.

Tema ei olnud vangis mitte tornis vaid riidekapis ja teda ei valvanud kuri lohe ega isegi mitte nõid. Tema istus riidekapis täiesti vabatahtlikult ja karjapoiss, rüütel või prints, kes tulnuks kappi lõhki lööma, olnuks üks järjekordne jama, millega tegeleda. Selline jama, mis võtaks jõudu ja energiat ja kõiki muid asju, mida tüdrukul parajasti ei olnud.
Ta lükkas näo eest ära mansettidega viigipükste sääred ja mõtles, mis võiks tegelikult aidata. Põrgusse muinasjutud. Mis võiks tegelikult aidata?

Siis ronis kapist välja ning hakkas suppi keetma.

***

Lihtne kõrvitsa-kapsasupp rosmariiniga

Suvalise koduse supi jaoks vajalikud koostisained

* vesi
* mingit köögiviljalist, mis keedetuna sulle maitseks
* kolm-neli suurt või neli kuni kuus väikest kartulit (no neid ei PEA olema, aga kartul annab natuke süsivesikut, mida muidu väga sellises supis ei ole)
* mingi värske, töötlemata lihaline ollus, ideaalis kondiga
* natuke võid või õli
* küüslauku
* soola

Edasised komponendid on spetsiifilised e. seda suppi saab, kui köögiviljadest on olemas vähemalt

* kõrvitsat
* kapsast

Lisaks oleks väga lahe, kui võtta oleks

* loorberit
* rosmariini
* tomatipastat
* purustatud musta pipart
* porgandit

Laisa tüdruku supivalmistusviis:

Pane lihaline potti külma vette keema koos loorberi ja soolaga. Riisu vaht ära, kui ta tekib. Kui see ununeb, pole hullu midagi, süüa kõlbab ikka.
Las liha keeb omaette vähemalt pool tundi. Ainult liha keetmisel ei ole vaja muretseda, ega ta liiga pehmeks ei kee. Pehmem ongi parem ja muredam, nii et liha võib kööki keema ka unustada ja katki pole midagi.
Kui just liiga suurt pliidikuumust ei rakenda. Suurel kuumusel võib pott üle hakata ajama ja see on ebameeldiv.

Koori kõrvitsatükk (nt umbes kilone. Tervet kõrvitsat soovitan mitte panna, kui sul just pole väga suurt keedunõud ja väga palju liha) ja pane liha juurde potti. Teda eriliselt tükeldama pole vaja hakata.
Aga võib.
Las liha ja kõrvits keevad koos vähemalt pool tundi.

Koori mingil hetkel kartulid, puhasta porgand, küüslauk.

Pane pann keskmisest veidi kuumemale tulele ja sinna peale säti oma rasvaine. Kui rasv on kuum (aga emakese maa nimel! ära suitsema lase!) vala sinna pisikeseks hakitud küüslauk (mina panen alati vähemalt 3 küünt) ja viilutatud porgand.
Prae. Võid köögivilja soolaga maitsestada, aga seda ei pea tegema.
(Kui porgandit ei ole, siis ma tegelikult hästi ei viitsi küüslauku üksi praadida vaid panen niisama potti. Aga porgandi asemel kõlbab praadimiseks ka nt paprika või sibul.)

Vaata suurde potti. Kui kõrvits on pehme, vajuta ta kas lusikaselja või kahvliga vastu potiseinu lömaks. Kui ei ole, keeda veel veidi ja vajuta ikkagi.

Vala supivedelikku tomatipasta.
Kata uuesti kaanega ja lõika kartulid tükkideks. Lisa supile kartulid, praetud porgand ja küüslauk, rosmariin ja pipar. Kata kaanega. Lase keema.

Lõika kapsas tükikesteks ja vala supi sisse.
Õngitse supist välja oma lihakamakas (või -kamakad) ja tükelda need noa ja kahvli abil pisikesteks jubinateks.
Pane liha supi sisse tagasi, kont jäta välja. Sest see oleks söömisel ainult tüliks.

Oota, kuni supp keema tõuseb.

Ongi valmis.

Juurde kõlbab nt hapukoor ja riivjuust.

Taevas teab, ma olen vaid inime, kuid.... veidi veel!

Kuna aja ning jaksuga on hetkel kehvasti ja teema on kogu aeg sama ka, kasutan vahelduseks teiste inimeste tabavaid eneseväljendusi.

Vahel on nii:



As I was walking in the big black woods
Hey ho, the big black woods
I met the evil devil and he offered me a ride
Hey ho, he offered me a ride
He said: "you look tired, let me carry you a while"
Hey ho, on the devil's back
There's an evil, little bastard hiding in his eye
Hey ho, of fire, flames and fryLord, I'm only human
I'm tired and I wanna go home
Let me ride on the devil's back,
But save my soul
Save my soul
(...)
Lord knows you're only human
You were tired and you wanted to go home
Pay me the soul of your one true love
Or you will never see your children again


Ja vahel on nii:


(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Ületada kõiki takistusi teel
Kui sa tunned, et sa tahaksid surra
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

(...)
Kui sa tunned, et sa enam ei oska
Ja on murdumas su mehine meel
Kui sa tunned, et sa enam ei jaksa
Veidi veel- oh Sylvester
Veidi veel

Su lihased päästavad meid jälle
No ütle mis me ilma sinuta teeks
Nii hea on mõelda, et sa tuled
On mõelda hea, et oled teel- jeee

Kui kuskil köidikutes väänleb mõni neiu
Või kuskil tunnelis plahvatab pomm
On mõelda hea, et ta pääseb
On hea mõelda, et lootust veel on
On lootust veel- jeee

Elu sileneb taas malbeks ja säravaks e. lühiaruanne, kui kedagi peaks veel huvitama

Ütlesin ühele tiigrile, et sry, teine kord. Teisele andsin ebamäärast lootust, et v-o kunagi.

Kaks leopardi kahanesid kokku tühisteks krantsideks.

Üks ootab homme ees, kuldsete silmadega ja läikiv, oh, nii kaunis, võluv ja ohtlik. (Lihaste ja liigeste töö anatoomias ja füsioloogias).
Aga ma kahtlustan, et see osutub ka lõpuks kodukassiks.

Ehk siis - tagasi faasis, kus rabelemine on köitev ja teeb õnnelikuks ning raskused on ületatavad.

Naiss.

Ärgu jäägu ühepoolseks

Vahel jälle on mõned inimesed nii ilusad ja head, et ei oskagi kohe... midagi öelda.

Ning taevas läheb hämariku süvenedes hallikassiniseks nagu äikese eel (aga igalt poolt) ja majades süttivad oranžid tuled kahvatute kardinate taga ja vares lendab väärikalt aegluubis minu aknast mööda ning korraga selgub, et tasakaalupunkt on täpselt mu jalge all, tuleb ainult tallad maha suruda.

Nii meeldiv, et härrasmehed võtavad appi tulla taamidele hädas - ja mitte ainult hilisema kätele langemise lootuses!
Nii meeldiv on see... kuidas seda nimetataksegi? Ah, õige. Lähedus.

Nagu sõbralik tuluke tuulises novembriõhtus.

Labane alateadvus

Varsti saavad tiigrid mu kätte ja söövad ära.
Või siis leopardid.

Nägin neid unes. Unenägu oli väga täpne ja just nii lihtsalt-labaselt tõlgendatav nagu alati.

(Mu lemmik eriti labase tõlgendusega unenägude seast sai nähtud kuskil aasta eest. Unenägu rääkis Lumivalgekesest, kes oli muudetud kotiks kartuliteks ja keda tema vanemad üritasid sellisel kujul mingile suurele kollasele kõrvitsale mehele panna. Mina pidin Lumivalgekese päästmiseks leidma printsi, kelle suudlus ta sellest kurjast, kauni printsessi kartuliteks muundanud nõidusest vabastaks.
Juhtumisi oli unenäo toimumispaik Balti jaam Tallinnas. Sinna sõitis sisse rohelise tossava veduriga väga filmilikult efektne sõjaväerong. Kust pealt siis mõningane hulk noori mehi maha kaatsas, et osta pirukaid ja värske ajaleht, käia peldikus jms. Nende seas oli ka üks, keda ma tundsin. Ja kuna mu peast jooksis läbi kaval mõte, et ehk on just see noormees tegelikult Lumivalgekese maskeeritud prints, otsustasin seda võimalust kohe kontrollida. Oletatavat printsi hoogsalt suudeldes.
Suudlus oli erakordselt nauditav, aga noormees ei muutunud selle tagajärjel üldsegi mitte printsiks. Oli ikka tema ise, kuigi meeldivas hämmelduses.
Kui ma olin ära seletanud, miks ma teda suudlesin (kuigi meile mõlemile jäi vist segaseks, miks see suudlus nii erikuradi hea oli), oli ta isegi valmis mind aitama õige printsi leidmisel - aga paraku selgus, et vahepeal oli tema rong uuesti liikuma hakanud, nii et ta pidi mütsiga vehkides hoopis sinna peale jooksma ja mina jäin jaama ees ringi vaatama, keda siis järgmiseks suudelda.
No et vaene Lumivalgeke kõrvitsaga abiellumise nukrast saatusest päästa!

Lihtlabane moraal: tundsin end tol perioodil praktiliseteks majapidmistarveteks taandatud printsessina ja sellest olukorrast pääsemiseks pidasin parimaks plaaniks suudelda võimalikult paljusid noormehi, enne kui rong ära e. noorus minema läheb.
Maa-gee ja läbinähtav. Mu alateadvus ei tule toime elegantsete kujunditega, paraku.
Aga unenägu ise oli muidugi sulnis. Ja see suudlus fan-tas-ti-li-ne.)

Seekordses unenäos läksin kuskil võõras linnas suurte majade ja tühermaade vahel (väline sarnasus Lasnamäega) mööda ühe maja seinaäärt mingisse kohta, kust mu arust oleks pidanud otsemat teed pääsema sinna, kuhu iganes ma jõuda tahtsingi.
Muruplatsil veidi eemal seisis miski hädine kuut, kus oli ketis üks magav koeranäss.
Arvestasin, et ka kõige hullemal juhul, kui kett ka on ebamugavalt pikk ja koer ärksam, kui tundub, ei saa selline väike kökats mulle eriti kuidagi liiga teha, ja asusin otsetee poole astuma.

Kui olin Kuudist möödas, ajas koer end urinal jalule. Ta oli siiski üsna suur, nagu suuremat sorti bokser suisa, umbes samasuguse lömmis ja tigeda näoga ka. Aga tema kett oli õnneks siiski lühike ja mina ju liikusin kogu aeg kuudist eemale, olin tema ulatusest juba selgesti väljas.
Jah, tore küll, ainult uue pilgu ajal selgus, et koer on mingist bokserinärust kaugelt suurem, see on lausa mingisugune Baskervillide koera sugulane, hiiglama pirakas kärnane peletis veriste kihvade ja kollaste silmadega - ning too pagana kett üha pikenes.
Tagasi minna ei olnud variant, sest sinna ulatus koera kett kohe kindlasti juba, tuli minna edasi.

Ainult et arvatud otseteed ei paistnud kuskil, minu kõrval oli paras kuuemeetrine kivimüür ja otse edasi okastraadiga ääristatud sama kuradi kõrge traatvõrgust aed, mida ma siia urkasse üldse otsisin, palun?!
Neetud, neetud.
Neetud!
Baskervillide koer mu taga tegi häält nagu oleks tal äikesepilv kurgus ja ma isegi ei hakanud üle õla vaatama, kas ta kett on veel pikem kui enne. Ronisin-hüppasin tolle kivimüüri otsa nii kähku, kui sain, küüned pahupidi, jalgades lennutunne.
Huh, milline vedamine, et ma ikka natuke lennata ka oskan, onju!

Väga suur vedamine tõesti, sest ketti ägisedes kerkisid mu kõrvale müürile hiigelsuured käpad ja nende tagant paistis üüratu triibuline pea.
Oo, ei olnudki koeranäss, oli sajandi suurim tiiger! Tüvepikkus vähemalt 4 meetrit. Seisis kahel tagumisel käpal müüri najal ning küünitas lõrinal minu poole.
Hea, et tema kett enam tõesti kaugemale ei ulatunud ja mina olin müüri otsas siiski üsna turvalises kohas!
Nüüd oli tarvis ainult veel teiselt poolt müüri alla ronida ja...

Oh sa püha kurat!
Teisel pool kivimüüri oli maitsekalt sisustatud väga ruumikas (oma ruutkilomeeter või enamgi) loomaaiapuur. Vähemalt kümne leopardiga, kes põõsastes magasid, kaunilt kaljudel vedelesid, rohu sees püherdasid - ja mind väga huvitatud kuldsete silmadega jälgisid.
Aga noh - kas mul oli valikut? Tiiger oli ju ikkagi suurem kui nemad. Pealegi otse sealsamas minu kõrval!

Lootes, et mu lennuvõime (mis oli kahjuks sarnane pigem kana kui kotka omaga) mind ehk need 130 meetrit parasjagu nii kõrgel hoiab, et kasside hüpped minuni ei küüni, kargasin müürilt õhku.

Ja ärkasin.

Ainult et reaalsus ei halasta.
Täpselt sama olukord on ka ärkvel olles. Et praegu on kõik hästi. Ikka veel on kõik hästi. Ikka veel ei ole midagi hullu juhtunud.
Aga ohud, need järjest kasvavad. Ja neid elimineerida ning maha jätta ei tundu võimalikuna. Muudkui tulevad kaasa, katastroof pidevalt mu kandade järele näksamas, meeleheide käesirutuse kaugusel.
Ning just siis, kui asjad tunduvad natukene paranevat, kerkib nende tagant mingi uus õudus nagu punane päike.

Kuidas jääda kiiretel aegadel ellu hoolimata ihast olla hea inimene

* ... ei ole, kurat, VAJA igale abipalvele "jaa, ma saan küll, see nii väike asi!" vastata! Mitu väikest asja on kokku kohutavalt palju asju.
* ... ei ole, kurat, VAJA toppida oma nina igasugu inimeste tülide ning lahkhelide keskele, lootes üheainsa kirjaga kõik nende probleemid lahendada. (Kuna sellega võib saavutada nt seda, et sulle saadetakse privaatkiri "aita mind, õpeta mind, ole mu sõber ja hingehoidja, mu telefoninr on seejasee" ja siis on juba raske olla hea inimene nii, et see ei võtaks sult suurtes kogustes aega ja energiat.)
* ...ei ole, kurat, VAJA igal sotsiaalsel sündmusel osaleda ja igale kutsele jaatavalt vastata, mida iganes ka mõni kena inimene soovib koos sinuga ette võtta.
Kui need inimesed on su sõbrad, siis nad lepivad, et sul ei ole alati aega. Kui nad ei ole, siis ongi ju kama, mis nad mõtlevad.
* ...ei ole, kurat, VAJA pakkuda abi, kui seda ei küsita. Kõik ei ole sinu vastutus!
* ...ei ole, kurat, VAJA võtta lisakohustusi lihtsalt seepärast, et see tundub sel hetkel tore mõte olevat. Hiljem kahetsed!

Jah, ma olen viimasel nädalal teinud (jälle!) ära kõik need vead.
Nii loll ei tohiks olla.
Uskumatu, et ma ka kunagi ei õpi..!

Sõbrad ja armsamad

Armsamatega võrreldes on sõpradel see eelis, et nende vahel ei pea valima.
Nii et mul ongi muudkui aina sõbrad.
Isegi kui mõnedega neist on asjad - kummalised vahel.
Väga eri moodi kummalised seejuures.

Mismõttes ma peaks mingi sõbra teiste seast välja valima? Idiootne mõte... eriti arvestades, et ükski neist ei kata ju "armsamale" sobivaid väärtusi ära.

Aga esä, esä, poesi lähva mo perast kiskuma ju!

Helena läks hästi

Kui inimesi, kes kirjutavad ilgelt hästi, arvustavad või ka lihtsalt resümeerivad inimesed, kes on natuke rumalad, on neid arvustusi-resümeid isegi siis paha lugeda, kui need on siiralt tunnustavad.

Mitte et ma ise viitsiksin nüüd kohe paremini teha. Ainult virisen teiste üle =)

Ka naeruväärselt pisike midagi on parem kui mitte midagi

Avastus selles elus, kus kunagi ei ole millekski küllalt aega, kõigel on topeltbroneering peal (k.a. uneajal) ning midagi ei suuda teha nii hästi, kui tahaks:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Bussist maha jäädes (kui ka nagunii oled juba rämedalt hilinenud) saab kõndida järgmisesse (või lausa ülejärgmisse, oleneb bussigraafikust) peatusse, mis annab küll väga kahvatu, aga siiski risti "liikumine värskes õhus" kasti. Midagi.
(Ja liikumine värskes õhus on igasuguste ülesannetega ülekoormatud inimestele väga kasulik, võtab veidi stressi maha, aitab veidi kaasa tervise enam-vähem kõlbulikuks jäämisele, hoiab keha natukene paremas toonuses.)
(Halisemine "oh, ma jään hiljaks, mu kõrvad ja karvad!" seevastu on täiesti kasutu. Kui nagunii on jama kaelas, tasub suhtuda utilitaarselt - kui hilinen siis hilinen, vähemalt jõuan kohale.)

Kui loengusse minek kulgeb nii, et jõuaksidki ainult päris lõppu ja see tundub tõesti väga kahtlase kvaliteediga plaan, saab ju selle loengulõpuaja sees raamatukogus järgmises loengus toimuva arvestuse jaoks õppida või siis arvutiklassis oma tähtaja ületanud tööd teha.
(Aga samas, seesugust otsust tehes tuleks meeles pidada, et ka pool või isegi kolmandik loengut on parem kui üldse mitte loengut, sest natuke on parem kui 0. Kaaluda igal juhul olukorra kõiki aspekte!)

3 terminit päevas meelde jätta on parem tempo kui 0 terminit. 10 päevaga teeb see ikkagi 30 terminit!

17 lk loetud kohustuslikku kirjandust parem kui 0 lehekülge. 34 on juba parem, nädalake veel ja ennäe, saab ehk 50 täis isegi! Mis ongi juba veerand teost!

Jne.

Kindluse mõttes kordan alguse veel üle:
midagi on alati parem kui mitte midagi ja iga hetke saab kuidagi kasulikult ära kasutada.

Miks ilmneb minu puhul kaduv kehakaal esmajoones rinnapartii juures?!

/käkerdab liiga suureks jäänud rinnahoidja kokku ja mühiseb tigedalt.

Pilvede vahelt

Nii üleval, et lendan pikkade tugevate tiibade toel ringi nagu kajakas.

Luude arvestuse tegin ära.
Esmaspäev on õppetöövaba.
Tänane päev on üldse üsna edukas olnud, nt olen ma 3 tunni jagu vähem ajahädas kui arvasin.
Varsti tuleb talveaeg = üheks ööks pikem uni.
Esmaspäeval võtan kiisu! Musta isassorti kiisumiisu, kellele panna mõni kole ja karvane nimi.
Nii palju lastevaba aega, et igatsen juba nendega rohkem tegelemist.

Ja... muidu on ka kuidagi väga kaunis ja meeldiv =)

Lõngade hargnemise teed

Maailmal peab olema raam. See, mille sisse jäävaid asju sa näed, ja mis jääb raamist väljapoole, läheb sinustki mööda.

Kui sinu maailmal ei ole raame - kui sa ei saa valida, mida endasse võtta, mida mitte - uputab maailm su ära.
Me oleme haprad. Meie mõistused samamoodi. Meil on raame vaja.

Inimese aju armastab maailma raamida muuhulgas lugude abil.
Isegi eeskätt lugude abil.
Elus ei ole lugusid, aga nende abil on nii hea piiritleda, paika panna, vaadelda osi terviku asemel (kuna tervik on adumatult suur). Looline mõtlemine võib olla inimesse nii sisse kasvanud, et ta kaua aega ei mõista, et niimoodi on juhtunud. Et ta niimoodi mõtlebki. Või et v-o saaks ka teistmoodi.
Aga isegi kui mõistab, on ikkagi raske ära tunda neid eriti salalikke lugusid, mis teadvust valitsevad. Kõige suuremad ja tugevamad lood on kõige märkamatumad.

Lood saavad meid valitseda, sest neid on kerge uskuda - neis on mõte ja loogika.
Elus ju ei ole.
Inimese - vähemalt meiesuguse Euroopa 20+ sajandi inimese - aju nõuab mõtet ja loogikat ja kui ta seda elust ei leia, otsib kusagilt mujalt. Paneb oma raamid niimoodi üles, et maailm paistaks loogiline.
Need ei pea muide olema õiged mõtted ja õige loogika.
Silmnähtavalt vale loogika võib mõnele isendile isegi erakordset, tavalisest suuremat naudingut pakkuda.
Aga mingi loogika peab siiski olema.

(Ja ei, muidugi ei ole see mingi uus mõte. See ei ole kindlasti kohe päris minu enda mõte, aga see on üks neist käibetõdedest, mille ka mina mingil hetkel välja olen mõelnud, ratas, mille miljardindat korda ajaloos just mina leiutasin.)

Kui mu elu kipub muutuma erinevate krussis kiudude murenevaks massiks, vajan ma veidi omaette aega, et need kiud mingisse lukku panna. Kohendada neid enda kui peakangelase ümber teatavasse korda, teatavasse rütmi, mingisugusse mõttekasse narratiivi, millel oleks algus ja suund, kui ka mõtet ja eesmärki pole.

Teate, kui raske see on, kui sul ei ole kunagi aega üksinda olla, kui sa oled kogu aeg, kogu aeg, kui sa just ei maga, jooksvalt osa ka kellegi teise lugudest? Kui sind pressitakse nendesse sisse - ja sina, silmad vidus, põsed tuuletõmbusest selja taga lehvimas, püüad ka kõiki neid kõrvalosasid ausalt ja südamega täita? Korraga tosinas jutus hea tegelane olla?

***

Mu aken on õhtu poole.

Kui just ilm täiesti pilves ei ole, näen ma sealt iga päev, mida päike loojudes teeb.
Püüan iga kord just seda loojangut meelde jätta, et mul oleks midagi võtta, kui tass ja korv ja süda on kõik ühtemoodi tühjad ja näljased.

Kui ma olin väike - väike nagu "laps" ja väike nagu "kinni ühe väga kitsaste raamidega loo sees, kust ma väljapääsu ei näinud" - ja mõtlesin, et parem oleks olla surnud (mida ma tegin väga sageli), mõtlesin ma sageli ka umbes kolme erineva loojangu peale, mis olid olnud nii head, et põhimõtteliselt olidki kogu seda ülejäänud jama, mida elu endast kujutas, väärt.
Kaalusid koguni üles - kuigi napilt.
Ja ma korjasin oma jupid nii palju kokku, et elasin kuidagi edasi. Päikeseloojangute pärast.

Nii et õhtud on minu (elus) loos tähtsad.
Ma mõõdan ning lahterdan nende abil oma eksitentsi.
Korjan kuldseid ja kannikeselillasid, rohelisi ja kahvatukollaseid, leegitsevaid ja õhetavaid loojanguid, et neid kriitilistel hetkedel rohkem varuks oleks kui kolm.
Midagi, mille nimel alati elada tasub.

Aga ehadega natuke sarnaselt toimivad ka sigaretid.
Ka need on lahterdamisvahendid. Võimalus olla korraks täiesti üksinda, mitte kellelegi ega millelegi muule mõelda, kümme minutit päevas (või nädalas, vahel isegi kuus) omaette, iseiseise, aeg võtta ümbrus ning maailm enda sisse - ning teha sellega rahu.

Eileõhtuse sigareti ajal nägin õues puu taga mingit meest.
Ma ei tea, mida ta seal tegi. Kuigi esimesena tuli pähe "kindlasti midagi perversset", siis sel ei tundu õigupoolest mingit mõtet olema - miks peaks keegi ronima tänavaäärse aia nii teele kui majale kõige lähemasse nurka, kus pole isegi varjavat hekki ees, kui ta kavatseb nt vabas õhus rahulikult pihku lüüa? Või miks peaks ta mingisuguse naisterahva aknale ilmudes puu taha peitu pugema, kui ta nt liputada plaanis?
Või kui ta hoopis pissis, siis jälle - ta oli selleks ülimalt imeliku koha valinud.
Ma mõtlesin selle üle sügavalt.

Poole minu sigareti ajal hiilis peidumees maja taha, ilmselt naiivselt oletades, et ma ei näinud teda ega kuulnud tema tekitatud kohutavalt valju krabinat.

V-o plaanis ta oma vaesele haigele emale ja kurvale pruudile meie aiast lilli varastada ja ma peletasin ta peenra juurest eemale just siis, kui ta oli kauneimaid välja valimas?

Lood.
Kui sa tead, et neid vajad, saad neid vähemalt ise valida.
Asi seegi.

Need inimesed, kelle antud ülesanded said ja saavad tähtajaks täidetud - tundke end kõrvust tõstetuna.
Kõik ülejäänud: minu sügavad ja siirad vabandused.

Ma teen, mis suudan. Aga suur tükk ajab suu suhteliselt edukalt lõhki siiski.

Kusagil piirialadel

Naine sülgas suust välja karvad, mille kriiskav tuul ta oma kasukakraest rebinud oli, ja püüdis silmi lume eest varjates läbi valgete pööriste näha, mis eespool ootab. Aga ta nägi ainult lund ja pimedust, pimedust ja lund.

Miljon sillerdavat helvest näljase pöörisena teda endasse neelamas.

***

Tähelepanu on armastus. Näita seda!
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?
Püüa päeva!
Kui teed, tee hästi!
Tahe viib mehe läbi halli kivi. (Aga naise?)

...oh, ja siis veel eriliselt jäle: Kes palju teeb, see palju jõuab.


Ma saan aru küll, miks ma niipalju ette võtan. See on see bipolaarsuse värk - kui ma jooksen ja raban ja plaanin ja teen, püsin vaimselt maniakaalse piiri lähedal e. energiline, rõõmus, veidi hüsteeriliselt innukas, aga igatahes õnnelik.
Särav, v-o isegi.

Ükskõik millest loobudes tabaks aga automaatselt läbikukkumise tunne ja depressiivsele tasemele ohtlikult lähedale nihkumine. Mis oleks - ebameeldiv. (Pehmelt väljendudes. Ning ma arvan, et väljendugem pigem pehmelt, "leebe" ja "õrn" on ometi kaunid kvaliteedid ja maailm oleks parem paik, kui inimesed üksteisega hellemad oleksid.)

Pealegi on prioriteete määrata väga raske. Millest loobuda? Inimestest? Kirjutamisest? Koolist?
Mismõttes?!?!?! KÕIK need on ju prioriteedid nr 1 ometi!
Pärast lapsi s.t. Nende heaolust ju loomulikult ei loobu! Sest nemad on esimene prioriteet nr 1! (Või kuidas krt neid number ühtesid järjestada üldse? Mis on tähtsam, hingamine või südame töö?)

Muidugi, kangesti ihkaks endale rusikatega vastu rinda taguda ja mäurata: "Kes saab mind takistada, kui ma TAHAN (endast kõik anda nt)?!"
Ja ega keegi ei saagi. Lihtsalt kui kõik on juba ära antud ja otsas, siis on edaspidi väga vähe anda. Mu tass täitub üldiselt paganama kiiresti, nii et olen juba harjunud sealt peaaegu lakkamatult kallama, kallama, kallama. Mida rohkem ära anda, seda rohkem saab. Õudselt lahe.

Aga tundub, et inimvõimete piirid hakkavad ikka väga kätte tulema. Ma ei - leia enam iseennast üles kõigi oma rabeluste seest. Mida üldse saab endast anda, kui see "ise" on kuskile kaduma läinud?
Fassaad on püsti, aga sees on mingi segadus. Mitte häda ja õnnetus, lihtsalt hunnik, milles keegi mitu nädalat korda pole loonud. Lõngaotsad turritavad pusast välja ja tahavad, et neid rahulikult ja hellalt harutataks. V-o unistavad sellest, et neist kunagi midagi lausa luuakse..?

Inimeste veidrused, millele varem leebelt vaatasin, on hakanud ärritama.
Igapäevased kohustused tunduvad korraga väga suured (issand, ma olen täna juba 2x süüa teinud, te tahate öelda, et veel on vaja?!) .
Kogu aeg on tarvis ühele või teisele inimesele midagi ära öelda või edasi lükata, mis on ebameeldiv, tühjendab mu tassi üsna karmilt, ja tagasi ei tule nii ka midagi.

No ei ole enam kuskilt mujalt millegi jaoks aega võtta kui une arvelt ja pärast eelmist nädalat, kui silmaalused varjud ulatusid nina alumise servani välja, enam väga ei taha nii teha.
Nagu... kõigest muust hoolimata ihkaks ju ikkagi olla pretty pretty princess, mitte mingi tölbistunud eideke liiga pikaks kasvanud poisipea ja segase pilguga. Vähemalt fassaad peaks ju ikka paigas olema, eks ole, kui ka sees kõik imelikku lõngapussa keerdub!

See ei ole nii halb, nagu v-o kõlab. Kehvasti ei olegi otseselt midagi, lihtsalt - mina, mina, mina, ma hakkan ära unustama, kes ma üldse olen.
Ma ei ole ju oma teod.
Ma ei ole ju see, mida teised minust mõtlevad.
Ega see, mida endast teistele näitan.

Ja ma ei ole mingi kuramuse lõngapusa!

***

Kusagil kogu selle lume all oli tema soo. Tema rabamännid, tema turbasammal, tema sookail ja rästikute tee.
Naine komistas läbi lumetuisu edasi, silmi sulavast veest pooleldi pime, nahk külm ja kirvendav, tuul iga hingetõmbega kurku kraapimas.

Kusagil selle lume ja jää all olid tema laukad. Kui ta piisavalt kaua kõnnib, piisavalt kaua püsti püsib, leiab ta mõne nii hästi üles, et see haarab ta saabastes jalad oma märga suhu. Ja imeb selle järel nagu näljane imik endasse ka kõik muu.
Võib-olla osake temast suisa lootis seesugust lõppu.
Aga ta ei võinud ka edasiminekust loobuda, heita lumehange ja lihtsalt oodata.

Lumi piitsutas, tuul karjus nagu uksehinged hüljatud majas, naine hammustas oma kasukakraed ja rühkis edasi.

Oktoober

Olen selle, mida tegelikult öelda tahaks, ükskord juba ära kirjutanud.

Täna kõndisin Vabaduse puisteel ja tuul täis vabadust tõi mulle suure koguse kuivanud lehti juustesse. Hästi hall ja külm ilm, päike ei olnud veel pilvede tagant välja tulnud (nagu ta hiljem tegi) ning üldse väga selline... magusvalus hetk oli. Väga sügisene.

Ja siis mõtlesin, et tegelikult on hea, kui vahepeal on valus ka.

Tuletab meelde, mismoodi on päriselt elus olla.
See ei ole ju elu, kui haiget ei tee =)

***
Muidu:

"Asjad, mida keegi mulle ei rääkinud" on täna väga nunnu pildi üles pannud.


Selline mõte mind küll lohutab mu kurbadel hetkedel.

Cartilago costalis, arcus costalis, processus xiphoideus jt.

Üldiselt on nii, et luud jäävad palju paremini meelde, kui sul on neid kellegi pealt täpselt üle vaadata.
Eriti kui see keegi on nägus noor mees, kelle lahja kehaehitus laseb luud ka kompida.

Ikka veel on mul oma luude arvestuse osas väga must eelaimdus, kuid midagi on siiski õnnestunud ka selgeks õppida. Ütleme, umbes 1/8 materjalist.
Selged on skeletiosade nimed, umbes pool craniumi osadest, columna vertebralis enam-vähem, thorax (pildil) kuidagiviisi, sacrum enam-vähem, os coccygis kuidagiviisi... suurem osa femurist on samuti meeles.

Esimesel korral kukun ilmselt ikkagi läbi =P


***

Kui elu on nii hea nagu praegu, tekib kangesti hirm, et kohe varsti läheb miski väga halvasti. Ma tean, et teistel inimestel on praegu raske ja valus ja halb. Millega olen mina ära teeninud selle, et mul on nii narrilt hea?

Kuid... loogilise loogika järgi ei pea ju seepärast, et asjad on hästi, nad kohe ka halvaks minema? (Nagu üks sõber märkis. Täiesti õigesti).
Loogilise loogika järgi on hoopis nii, et anda oma parim on parim, mida üldse saab teha.
Ja ülejäänu läheb juba nagu läheb. See ei ole enam minu (ega sinu ega sinu ega sinu ka mitte!) vastutusala.
Kui sa oled andnud oma parima ning asjad on hästi, naudi seda, kuni saad!
Kui nad lähevad halvasti, tuleb seegi üle elada.

(Tavatarkusi tasub üle korrata küll. Nad on üldteada-nämmutatud klišeedeks saanud sageli üsna hea põhjusega.)

Kodutunne

Meil koolis on arvutiklassides arvutid ilma mäluta. Täiesti arusaadavatel põhjustel.
Sina ise keelad neil meeles pidada oma paroole ja nimesid. Selle eest, et nad ei mäletaks ühegi kasutaja kohta üldse mitte midagi, on hoolitsenud juba klassi ülevaatajad raalide toimimispõhimõtete paika seadmisel.

V.a. üks arvuti raamatukogu esimese arvutiklassi parempoolses nurgas.
See peab su lemmiklehed ja isegi su viimati avatud lehed meeles.

Ju ta lihtsalt unustati üldise sättimise käigus korralikuks ja mälutuks teha.

Ja mis te arvate, millise arvuti ma oma pooletunniste loenguvaheliste pauside ajal seltsiliseks valin?
Jah, ta pole nii turvaline selle sõna vihases, agressiivse kaitse mõttes.
Aga ta on kodune ja turvaline selles mõttes, mis loeb. Ehk emotsionaalselt. =)

Esemeline maailm

Asjad, mida ma lapsena jälestasin ja nüüd armastan

* keedetud, hautatud vm moodi valmistatud porgand, kaalikas, lillkapsas
* sibul igasugusel kujul
* pikamaajooks
* voodipesuvahetus
* saunast külma veekogusse sumatada
* teod (eriti keppivad teod. Kahesoolisus ja reaalsed armunooled on ikka päris pagana lustakad seksiasjaolud!)
* sinep
* mädarõigas
* brändi

Asjad, mis tundusid lapsena õudlahedad ja mida ma nüüd tõsiselt ei salli

* kastanid ja tammetõrud - neid, mida minu lapsed sügisel koju veavad, viskan järgmisel sügisel ikka veel eest ära, et uuele satsile ruumi teha. Vedelevad, kuradid, põrandatel ja riiulitel aasta läbi.
* hästi hilja üleval istuda
* Miki Hiir ja Co
* Purjus peaga kõvasti ja valesti laulvad inimesed
* haige olla
* igasugused loteriid


Asjad, mis tundusid lapsena ülilahedad ja tunduvad ikka veel:

* päikeselise ilmaga ostetud topsijäätis, mida kohe sööma hakkan
* Astrid Lindgreni raamatud Vladimir Beekmani tõlkes
* vahtraõied
* lehtlad
* jänesekapsas
* kaks punupatsi kahel pool pead. Eriti täiskasvanud naistel.
* "Kääbik"
* värvilised vahtralehed
* apelsinid

Füüsis juhib, tahe hoiab tublit teist kohta*

Phmt on selgeks saanud (taaskord), et keha ikka ignoreerida ei anna. Talle tuleb teha järeleandmisi, väikesi kingitusi, puhkepäevi, anda korralikku und ja muidu ka poputada või juhtub nii nagu pühapäeval, kui ma füüsilise ning vaimse nõrkuse tulemusena kasutasin kogemata ära umbes 110% oma sotsiaalsest krediidist teatud inimeste juures (e. natuke rohkem, kui oli üldse oligi teist).
Mis toob siiamaani kaasa teatud piinlikkustunnet.

Aga püüan lähtuda motost "edaspidi lihtsalt käitu vähem nõmedalt" ja mitte põdeda.

Muidu on - kuidas ma ütlengi?
Üks lähedane sugulane märkis pärast seda, kui jõudsin oma ülesannete ja tegemiste ja huvide loetlemisega umbes 40% kanti: "Aga sulle sobibki see, kui tegemist on nii palju, et pole aega peadki pöörata. Palju parem kui selline rahulik ja tüüne olemine."
Ja tal on õigus. Mis siis, et näost kergelt hall, vähemalt olen õnnelik, eks ole.

V.a. et on asju, mille tegemise ümber on vaja tühja aega. Mida ei saa teha sutsakana pärast kooli ja enne küllaminekut.
Nt, maeitea, mingite sisukate võrgupäevikupostide tekitamine.
Mul ei ole mahti mõelda. Pean kogu aeg rabelema.

* Tubli osasatavas käändes tõesti kirjutataksegi nii :D

Kes saaks mind takistada, kui ma TAHAN?

Phmt võiks mu viimase (ja ilmselt ka järgmise ja ülejärgmise) kuu elu kokku võtta järgmise pealkirjaga

Grandioosne vastasseis: mis jääb peale, kas inimese tahe kõike teha või tema füüsise sügav veendumus, et inimvõimed on piiratud?

Praegu on rebimine üsna tasavägine.

Laastud

Liiga palju asju ja elu. Muudkui toimub ja toimib.

Aga kirja saab panna ainult - mõtete kallal meelisklemisi, eks ole.
Sest mis on faktid? Ainult luud. Ja ma pole ometi eelkõige luukere! (Cranium, clavicula, scapula, humerus, ulna, radius, ossa carpi, ossa metacarpalia, ossa digitorum manus, costae, sternum, manubirum sterni, os coccygis, os pubis... ah, ma olen luude arvestuseks õppimist alles alustanud!)

***
"Sandman".
Lugesin kunagi läbi esimesed 3 osa ja ei leinud üles seda midagi, mis teeks sarjast unustamatu klassiku. Kenad raamatukesed, jah, aga...
Nüüd lugesin läbi peaaegu kõik ülejäänud ja - See Miski on seal olemas.
Ausõna!

"Sandmani" struktuuri moodustavad lihtsad lood, millele järgnevad veidi keerulisemad lood ja siis korraga muutuvad nad võrgustikuks, mille vahelt ja seest leiab palju keerukamaid lugusid kui ükski silmnähtav. Jutu justnagu igavalt sile pind vajas ainult valguskiirt, et kristallvõre tema all sillerdama lööks ja sind trepina iseenda sügavusse kutsuks!

Soovitan, aga mitte neile, kes kiiresti tüdinevad.

***
Päike paistis, õunad keerlesid purustajas ja pressides, mida toitsid teised inimesed, mina istusin oma mantli peal ja jõin kruusitäit värskeltpressitud toormahla.
Uskumatu, et nii hea asi üldse olemas on!
Tuli Tütarlapse onu, kes on selline inimene nagu mina kujutan ette härjapõlvlasi (neid, kes Gaimani järgi olid künkaaluste rahva seast kõige pikemad; ta on tubli 193 cm või umbes nii) - üleni tugevate joontega loomus ilma mingi õrna viirutamiseta - istus mu kõrvale ja ütles: "Elu on nii kuradi hea! Tunned seda?"
"Jah. See on just selline päev, mis jääb..." ja sel kohal sai mul julgus otsa, peas jooksis sada mõtet selle kohta, kuidas eluks ajaks on väga julge lubadus ja neid päikeselisi täiuslikke sügishetki on mul juba mitu tükki katalogiseeritud kui "ei iial unune" ja ega nad äkki ei hakka omavahel sassi minema, krt, eile oli ka ju imeline päev...
...ning siis ütles Kuradi Pikast Härjapõlvlasest Onu (teda võiks nt lühidalt Lugiks kutsda, ta on samasugune haarav segu headusest, lojaalsusest ja halastamatusest): "...jääb eluks ajaks meelde, jah. On küll. Selline päev."

Ja siis ma lugesin Sandmani edasi ja vist kaotasin enda jaoks selle sära ära, mida koos teistega mahla tehes oleksin tundnud, aga leidsin päevale natuke - teistsuguse, mõrkjama, nukrama maitse.
Nüüd jääb mulle eluks ajaks meelde hoopis see, et oli selline täiuslik päikeseline talgupäev, mis oleks võinud ja pidanud jääma eluks ajaks meelde kui sügisekuld - aga selle asemel valisin ma lugeda koomiksit ja kaduda vaimus kaugetesse paikadesse, nukrutseda ning uneleda, võtta laglede lahkumise ja muidu kaduvuse võlu endasse üle noor olemise, töö, naeru ja mahlaste käte oma.

Mul oli muidugi kerge pohmelus ka, selle võin vabanduseks tuua.

***
Pohmelus ei olnud muide üldse nii tugev, kui ta võinuks olla.

Vaimuseisundi mõju mu füüsilisele seisundile on ikka väga suur ja kuna joodud sai meeldivas seltskonnas + meeldivas meeleolus, siis kuigi ma jäin absoluutselt silmini purju ja magasin selle järel naeruväärselt vähe, oli järgmisel päeval ainult natukene habras, õnnetu ja kergelt iiveldav olla.

Lasin endale teatud joobumusastmes ka kaarte panna ja nad ütlesid mulle asju, mida ma nagunii juba teadsin.
Ühe erandiga, aga selle ma jälle unustasin hommikuks juba ära.
Selge näide, et ma ei tahagi oma ellu imesid ja ilmutusi =) Nad võivad isegi olla midagi mingil moel töötavat, aga kuna need ebateaduslikkused maailmapildis ebamugavalt hõõruma kipuvad, saadan nad teadvuses kuskile lava taha peitu.

Unenägude valda.
Kui mu unenägudel on midagi öelda, võivad nad olla päris paganama kõnekad.

Palju õnne! (e. sünnipäevasöökidest)

Täna on minu poja sünnipäev.

Mitte see ei ole oluline. Täna on lihtsalt üks päev. Poeg on mul ju olemas kuupäevast ning aastaarvust sõltumata!

Oluline on, kuidas sedasinast kuupäeva ja sünnipäeva fakti üldse omakasupüüdlikult ära kasutada.

a) Oma figuuri meeldivalt vormika (ja mitte vohavana) hoidmise nimel ei tee ma viimasel ajal enam väga sageli kooke.
Samas, eile kell 22.33 lükati ahju kook, mis koosnes peaasjalikult šokolaadist, suhkrust, võist, munadest ja majoneesist. Natuke oli jahu ja küpsetuspulbrit ka.
Kell 22.38 tiriti kook uuesti välja ja segati servadest juba pisut tahkunud taignasse kaks suurt pihutäit hakitud mandleid, mille ma esialgu ära unustasin. Siis läks ahju tagasi.
Küpsetamissaadus tuli suur, pontsakas ja magus, sest šhokolaadi oli võetud tavalisega võrreldes kahekordne kogus.
Muid aineid võeti pooleteisekordne kogus.

b) Kell 8 hommikul kanti eelnimetatud kook hõbedasel vaagnal voodi juurde, kus paraku ei maganud minu poeg, sest too oli mingil ajahetkel keset ööd otsustanud vahetada sängi õe madratsi vastu.
Sellel kitsukesel asemel magasidki minu lapsed üheskoos nagu imeline kahe peaga loom lüka-tõmba, üks pea peatsis, teine jalutsis.
Koogi kandja e. mina ei ilmutanud mingit üllatust (öösiti juhtub meil hullemaidki asju), vaid lasi imelise lüka-tõmba kõrval lahti laulu "Palju õnne sulle!" ning ulatas siis kandiku udusel ilmel ärkava Poeglapse-poolse pea suunas.

c) Seejärel pühendus ta (e. koogikandja e. mina siis) õnnelikult hiiglasliku koogi manustamisele. Sealjuures ei olnud (tal) mul eriti konkurentsi, kuna ma ei tunne väga hästi mitte ainult traditsioone ja seda, et sünnipäevahommikuks tuleb teha kooki, vaid ka oma poega.
Niisiis oli koogi kõrvale kandikule sätitud ka pakk kartulivahvleid, mida asus õnnelikult konsumeerima sünnipäevalaps ja nii palju, kui lubati, ka tema õde.

d) Kella poole kahteistkümneks olen koogist uimane ja jõuetu ja ja ja... noh, kahtlen, kas sünnipäeval midagi veel toimub, sest ma ei jaksa kahjuks eriti liigutada enam.
Aga siiski - Poeglaps sai kuulda ka teisest imepärasest, sünnipäevale ainuomasest annist: nimelt võib ta saada "nii palju kiirnuudleid kui tal vähegi sisse mahub".
Hämmastav asja juures on see, et temasse neid nuudleid muudkui mahub ja mahub ja mahub, nii et ilmselt ma siiski pean varsti liigutama hakkama.
Lubaduse pidamiseks on tarvis poest veel kiirnuudleid tuua.

Oh, need laste lemmikroad... Vähemalt pole neid raske valmistada.
Ja kook jääb mulle.

Kuidas ma kohviga läbi ei saa

Miks on kohv alati külm, kui ma ta kirjutamise kõrvale mekkimiseks arvuti juurde võtan, aru ma ei saa!

(Samamoodi nagu "Why is the rum always gone?!")

***

Kirjaniku imagoga sobiks nii ilusti kokku see, et muudkui istun, kirjutan ja joon sinna kõrvale kohvi. Millegipärast läheb kohv aga alalõpmata täiesti maagiliselt külmaks just selleks hetkeks, kui ma teda esimest korda lausete vahele lonksama asun.

(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)

Ka on mul mingi imeline kirjutamisvastane inimmagnetism kuskil lümfisoontes ringlemas, sest niipea, kui oma emamajas kirjutama asun, tuleb köögist vanaema ja valab mu üle tunniajase katkematu lobavooluga. (Ei oska ma teile umbkaudugi öelda, mitu korda olen juba kuulnud asjadest (enamasti peenmotoorikat puudutavad), millega mu vanaisa oma insuldi järel enam hakkama ei saanud, sellest, kuidas nemad vanaemaga omal ajal ühe viili ja käsikäruga maja ehitasid ja kuidas Animäe-Leeni mehe nimi oli Risu ja siis teda hüüti Risu-Leeniks, kuni Leeni ema käskis Risu-Peetril ikka teine nimi võtta ja siis sai Leeni Animäeks tagasi.

Ükskord mu pea veel plahvatab neist lugudest.)

Kohv läheb vanaema jutu ajal kindlameelselt üha külmemamaks ja külmemamamaks, aga ma ei saa teda ometi juua ajal, kui ma olen täiesti võimetu kirjutama, kuna vanaema aina räägib! See rikuks ilusa kirjanikupildi täiesti ära!

Kui ma olen omas kodus, ei tule rääkima mitte vanaema vaid Tütarlaps. Ja tema jutud on huvitavamad ja tähtsamad, nii et neid ei õnnestu niigi edukalt ignoreerida kui vanaema omi. Kohv jahtub ära peatamatult ja lõplikult isegi termoskruusis.

Raske, raske on see kirjaniku elu!

Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.

Õnnetuseks töötab kohviautomaat ainult 10- 20- ja 50-sendistega ning seega toimub iga loengupausi ajal automaadi ees pisike münditurg, kus ostetakse endale nt 86 senti osaliselt kohviks konverteeritavat valuutat 1 täiseuro eest, mis kahjuks otseselt automaadikohviks muudetav ei ole.

Kuna automaadikohv on nii palju parem kui sööklas pakutav, ei tundu see ostmise hetkel sugugi paha tehinguna. Paha tundub see aga hiljem, kui tahaks nagu teist kohvi veel, aga rahast ei jätku. =(
***

Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ja kohvi suhe on hetkel complicated.

Tühi aeg ja vaimu närimine

Praegu on siis selline hetk, kus üks loeng lõppes üle tunni aja varem, kui ette nähtud, ja järgmises e. anatoomias-füsioloogias tuleb ladina keele sõnade töö, nii et õudne kiusatus on tirida materjalid lahti ja õppida, kuni selg hirmuhigist aurab.

Kole on sõnade töö mitte seepärast, et ma kodus õppida ei viitsiks ja sõnu selgeks ei saanud, vaid seepärast, et meie õppejõud on sadist.
Sadism väljendub selles, et tööformaat pole "õppige selgeks need sõnad, kui kõik on õiged, saate A" vaid hoopis selline: "aega 10 minutit, kirjutage nii palju ladinakeelseid sõnu koos tõlkega, kui jõuate, hindamine toimub nii, et parim töö on 100% ja teised hinded moodustuvad protsendina sellest."
Igal aastal olevat olnud mingeid hulle, kes kirjutavad umbes 250 sõna nende kümne minutiga, aga ma saan aru, et kui mediaankeskmine kulgeb ikka väga palju allpool, siis toimub ka hindamises teatud õgvendumine.
Igatahes ma ei tea, kuidas mul oma "heal juhul 100 tuleb ära" sõnade arvuga läheb, aga olen üsna kindel, et üritades veel uusi sõnu meelde jätta lähevad minema needki, mis seal ajus praegu kenasti paigas on. (Genu-põlv, palatum - suulagi, palpebra - laug, palma - peopesa, dextra - parempoolne, sinistra - vasakpoolne jne jne jne jne.)

Niisiis istun arvutiklassis ja kirjutan teile oma elust, et eemale tõrjuda üleõppimiskiusatust.
Mite seepärast, et midagi öelda tahaks.

Kursus on mul väga muhe. (Kuigi ma nägin inimesi, kes olid välja kirjutanud 273 ladinakeelset sõna e. sihivad maksimumi suunas ja see muidugi tundub mulle ebasümpaatne, sest mina ligemale 300 sõna üheks korraks pähe õppida lihtlabaselt ei viitsi ja pean nende ülikõrgete tulemuste käes kannatama järelikult.)
(Huvitav, kas leo-lea, ursus-ursa annaksid kokku neli sõna kahe asemel või oleks see ajaraisk?
Animal-loom, bestia-elajas.)
Niisiis, kursus - muhe. Jap.
Kõik täiskasvanud inimesed, mh. ka mu lasteaaiaaegne armastus (ta on siiamaani vallaline ja kui ta natuke vähem uimane tunduks, v.o tasuks proovida, kas õnnestub see, mis lasteaias tegemata jäi), igasugu põnevate taustadega inimesi, üks komplekt ema ja tütart ning samuti üks abielus paar, üheskoos õeks õppima asunud.
Väga vähe selliseid inimesi, kes vaataksid lehmasilmadega ringi ja malbelt teataksid, et tulid "inimesi aitama". (Mul on selle "inimeste aitamisega" teatud omad probleemid.)
Rohkem selliseid oli meil EMO-s selline kahemeetrine üleni tätoveeritud tüüp, kes läks otse keset koridori deliiriumisse. Õed vahivad hirmuga läbi ukseklaasi. Ja mina...-tüüpe.
Noh, ning minusuguseid, kes loobivad muude valdkondade teadmisi õppejõudude jutu vahele ja segavad neid, aga samas ka motiveerivad - loodetavasti.

Täna tegime grupipilti. Reedel oli sotsialiseerumisüritus, kust ma küll väga armsa sõbra sünnipäevale minema lippasin - aga äge oli ka see poolteist tundi Õ-13 trallitamisest ja hõiskamisest osa saada. V-o saab meist pikapeale lausa sotsiaalne üksus! See oleks lahe, sest mu kunagise katse käigus akadeemilises ülikoolis õppida kursust kui sotsiaalset üksust ei tekkinudki ja see oli mulle meeletu pettumus.
(Sinna kadus ka fantaasia, et ülikoolis need tõelised sõpruskonnad vormuvadki. Pectum - rind. Cervix - kael. Collum - ka kael, aga teistmoodi. Fauces - kurk. Larynx - kõri. Bucca - põsk. Zygoma - sarn.)

Üldse on inimesed kohutavalt toredad. Toredate inimestega on niipalju tegemist olnud viimasel ajal, et tundub lausa mõistusevastane ja veider, et kõik inimesed siiski ei ole nii toredad ja nt pritsivad su silmini pori täis, kui juhtud valgete pükstega bussipeatuses seisma.
See oli nii hämmastav, et minusugune inimarmastaja ei taibanud õigupoolest vihastadagi kohe =) Aga oh, mu armsad inimesed, mingu 400 g armastust teie poole lendama praegu! See on nii hea, et te olemas olete ning ei pritsi mind poriga vaid hoopis naeratate, silitate ja kallistate!

(Orbita - silmakoobas. Oculus - silm. Tempus - oim. Nasus - nina. Naris - sõõre.)
Kui ma suudaksin nüüd võtta kuskilt veidi aega ja oma järgmise jutu viia "tooriku" staatusest "mustandi" staatusesse, siis oleks üldse kõik hüper.

Jah, väga bipolaarne naine on täiega üleval praegu.
(Superior - ülemine. Inferior - alumine. Ventralis - kõhupoolne. Dorsalis - seljapoolne.)

Mul on isegi kohtamine kokku lepitud.
(Inguen - kube. Vulva - häbe. Nates - istmik. Membrum - jäse, liige.)
Vahel on ikka väga äge vallaline olla.
See on see värk, mida üks sõber ütles: "Kui mul keegi on, siis ma olen temasse armunud. Oma mehesse ja ei kellessegi teise! Aga kui mul kedagi ei ole, olen ma armunud... no kohutavalt paljudesse, peaaegu kõigisse meestesse. Lihtsalt erineval määral."
Ma olen ka. Kas nüüd just kõigisse, aga paljudesse. Erineval määral =)
(Bonus - hea. Malus - halb. Magnus - suur. Parvus - väike. Multus - arvukas.)

Ja nüüd antakse sööklas ehk juba lõunat ka. (Varem olid ainult hommikupuder ja pannkoogid saadaval.)
Lähen ja toidan aju hädavajaliku kütusega ning loodan sõnade tööst parimat.

Tervisi!

...ah, ja see ka! Mu elurütm on nagu selle laulu oma. + see meeldib mulle.

Naised ühendavad mehi

Tartus, uue turu juures üle silla minnes.

Tulevad mulle vastu kaks meest, innustunult üksteisega rääkides. Laiad žestid, valjud hääled, elav miimika (naeratused!), säravad silmad. Ilmselgelt naudinguga peetav vestlus.

Soniga mees: "Vaata, mina olen see Paha ju! See, kellega võrreldes kõik teised tunduvad head! Aga mina, mina olen see Paha, sest meil oli kõik väga halvasti!"
Veidi noorem, kiilaks aetud mees: "Ei-ei-ei, mind ta sarjas ju ikka ka kõvasti! "Muud ta ei tahtnud kui keppi ja lapsed jäid ka ainult minu kanda," sellised jutud ikka käisid ringiratast ja jõudsid minu juurde tagasi ka!"

Mul läks kuidagi süda nii soojaks. Ühe naise mehed võivad ka päriselus üksteisega suhtlemisel õnnelikult elevile minna ja särada nagu rasvased pannkoogid vaagna peal!

Alone forever

Vahel mulle meeldi enda kohta tõtt tuvastada.

Rääkisin täna kena noore mehega prioriteetidest. Polnud pikk jutt, paar lauset. Et tuleb teada oma prioriteete ja neile panustada ning mõned muud pealtnäha toredad asjad on lihtsalt vaja kõrvale panna, kui tõesti tahad oma tähtsatest valdkondadest kõvasti kinni hoida.

Siis täitsin hiljem üht avaliku arvutivõrgu pakutud testi, kus pandi ette valikuid.
Ja sain korraga aru, et - ma vist peangi igavesti vallaline olema.

Sest mu prioriteedid on nii hirmsasti mujal.

Kui valida oleks kas sõbrad või armsam, valiksin ma sõbrad (jah, muidugi, miks mitte võtta mõlemat, eks ole. Aga kui peaks valima, siis elu sees ei koondaks ma riske sel moel, et valiksin oma sotsiaalseks võrgustikuks ÜHE armsama PALJUDE sõprade asemel!)

Kui oleks valida, kas armastus, raha, eneseväljendus või teadmised, valiksin ma eneseväljenduse.

Kui oleks valida, kas ülivinge karjäär või armsamaga ühes linnas elamine, valiksin ma karjääri.

Ükskõik mis valikud seal olid, ma valisin kogu aeg midagi muud kui armastuse.

Kuramus.
Maailm on selgesti liiga õiglane =(

Peeglike, peeglike...

Lõikasin juukseid. Soeng meeldis.

Värvisin juukseid. Sama karva, mis varemgi. Värv loomulikult samuti meeldis.

Vaatasin peeglisse ja miski oli valesti.

Värvisin igaks juhuks silmad ka ära.

Peegelpilt tundus seepeale veelgi valem.

Tükk aega ma ei taibanud, mis katki, mis valesti on.

Siis, valguse ülaltpoolt langedes, mõistsin: poisipea, tušitatud ripsmed, mille tõttu sinised varjud silme all tavalisest veel tumedamatena mõjuvad, peaaegu must juukse- ja (suvi on ju läbi!) peaaegu valge nahavärv + külma ilma puhul selga tiritud mõõdukalt liibuv meestekampsun (tervisi Tumenile ja Maxile!) koos laiade pükstega (tervisi Tindarienile) jätsid must mulje, nagu oleksin ma Euroopa Haige Mees Uuno Prostamool isiklikult.

Või vähemalt midagi sinnakanti, nt mõni narkomaanist Itaalia gootipoiss, kes päeval magab kuskil keldris ning roomab ainult öösel sealt tasakesi välja, et suitsu osta ja kuskil pimedal kõrvaltänaval saladuslikult vanade ajalehtedega krabistada.

Isegi käelabasuurused plekist liistakud, mis naiselikuma välimuse saamiseks kiiruga kõrvade külge said riputatud, ei päästnud.

No... ma ei teagi nüüd.
Kunagi täitsa olid ju ajad, mil suisa ihkasingi androgüünne välja näha...

Oh, vaadake ette, mida te soovite! See on nii ohtlik asi, see soovimine!

Tühi ruum keldris - kaevusügavuses

Mul on tegemata üks ammune asi.

Eelmisel aastal ilmus Aili Raualt raamat. Pealkiri "Kaev keldris".
Lubasin teost avalikult arvustada, aga nagu tähtaegadeta töödega ikka, on asi veninud ja veninud.


***

"Kaev keldris" koosneb lugudest.
Kuna tegu on suhteliselt väikesemahuliste tekstidega, mis lisaks mitmel korral (eriti osas "Etüüdid variatsioonidega etteantud teemal") vormistuvad nagu värsid, kus kasutatakse poeetilist keelt ja mille loogika ei ole alati päris loogiline, olen kuulnud kellegi käest lauset, mis vihjas, nagu oleks tegu luuleraamatuga.
Tegelikult ma ei teagi, kas see võib tegelikult nii ollagi või mitte. Kuigi seal sees on kindlasti lood ja puha. Sest...

"Kaev keldris" tekstid justnagu oleksid proosa:
* Korralik lauseehitus v.a. mõnes hüpakamas kohas, kus see tahtlikult segi on loobitud.
* Toosama korralikult lausestatud tekst jookseb suuremalt jaolt siiski lehekülje ühest servast teise välja (v.a. mitmed mitmed erandid, eks ole) ja sellest vormub peaaegu iga kord täiesti loona kulgev jutt.
* Tegelastel on tavaliselt olemas nimed, staatused, ametid - samas kui luules on tavaliselt kõik puha sinad, minad, meied, nemad jne.
* Ja neis lugudes JUHTUB asju. Nad ei ole lihtsalt seisundikirjeldused.

Samas - Baudelaire kirjutas ka ju "Väikesed poeemid proosas", kus tekst kulgest korralike lausetena vasakult paremale ja moodustas lõike, mitte salme?
Ja luule moodi on "Kaev keldris" igatahes ka.

* Mitmed lood on kas üles ehitatud (või vähemalt koolduvad mõnes olulises punktis) sõna- või suisa tähemängu peale ja alla. Argouse lugu tuleb muidugi esimesena meelde ses osas (sest tegu on üldse esimese jutuga raamatus), aga ta pole sugugi ainuke.
* Sageli on "Kaev keldris" tekstid täis tühja ruumi lausete vahel. Väga mitmes kohas on iga lause selle rõhutamiseks suisa eraldi reale lükatud.
See on sihuke tühi ruum, mille sees ei ole raske kirjaniku mõttekulgu jälgida, mis ei sunni lugejaid metsikult vaeva nägema, et sündmustikku mõista - aga on siiski selline tühjus, mis paneb lugeja ridadevahesid omaenda mõtetega täitma. Ning kui lugu jõuab lõpuni, ei pakuta seal enamasti valmis vastuseid. Jääb veel see samalaadne tühi ruum, kus ise edasi mõelda.
Mõnes kohas on valmis vastused siiski olemas (seesama Argouse lugu nt) ja siis mina oma aruga tahaks sealt vastusekohast delete-ga üle käia. Pole vaja!
Need on tühja mõtteruumi täis tekstid, kus väga hellade, täpsete pintslitõmmetega joonistatakse ette osa kujundit ja jäetakse ülejäänu aimata. Kui sellisel pildil on allnurgas mudel, kuhu mind kui lugejat tahetakse oma kujutlustega välja jõudvad, nõrgestab see minu silmis teost, mitte ei lisa talle hädavajalikku selgust. Aga see on ainult minu arvamus.
Ja Argouse-jutt on muidu ikkagi väga suupärane lugemine, lihtsalt viimaseid ridu mina ignoreerin =)

- Vahel on need õhku jäetud tühja-ruumi-küsimused väga selged.
Nt. üks mu kõige lemmikumaid jutte/luuletusi sealt kogust, "Koda ja kuri", evib lõpus lausa sõnaliselt esitatud suurt rasvast Elulist Küsimust. Aga sellega koos jääb õhku ka palju väikesi magusaid ja peenemaid küsimusi, mis seal suure küsimuse taustal oma pidu peavad.
- Vahel on need küsimused varjatumad.
Nt "Kuusik", ka väga hea jutt, on üldse üleni üks küsimus, kuigi kogu loos pole ainsatki küsilauset.
Tagasi teema juurde - selline tühja ruumi jätmine on samuti luuletuste kui juba eeldusena nappi vormi mahtuma pidavate tekstide omadus.

* Ja siis veel kujundlikkus. Kujund ei ole selles raamatus miski, mille sa lased teksti sees silmist sisse ja mis moodustab mööduva pildi, aga meelde ei jää.
Kujund on liider, kujund on (nagu luules, nagu vahel teatriski) erk ja esiplaanil, ja isegi kui ta jääb arusaamatuks, ei teki hästi tehtud kujundi puhul küsimustki, kas tegu on lihtsalt mingi rippuva linaga, mille taha asju peidetakse - iga puupea taipab, et kujund on kujund, see tähendab midagi.

Mõelge, mida võiks kujundina tähendada kaev keldris, eks ole.
***

Kokkuvõtteks ma nüüd ei teagi, kas tegu on siis luule- või proosaraamatuga.

Ja ma kardan, et seesama segadus on tabanud ka teisi lugenud inimesi, kogu "Kaev keldris" tundub ise ka olevat kukkunud kuskile tühja ruumi, kus teda ei nähta.
Sest miks muidu siis ei ole ma selle kohta kuskilt arvustusi leidnud?
Tekstid on ju tugevad, üksiku erandiga, mida ma nimetama ei hakka (äkki kellelegi teisele see just meeldib).

Võib-olla on asi selles, et niimoodi, üheskoos, tunduvad need lood oma proosaluules-luulelises proosas järjestlugejale liiga tihedad? V-o vajaksid nad enda ümber rohkem - nojah, tühja ruumi?
V-o tahaksid nad olla mitte kogutäis pisikesi jutte vaid paikneda nii, et igal jutul või nende tsüklil oleks vabadust esile tõusta ja ere olla?
Oleks ehk hea mõte olnud teha mitte õhuke mahult-piskeste-juttude-kogu vaid paks kogu, kus mahult tüsedate, mõttelt aga veidi hõredamate pikkade juttude vahel (mul pole kahtlust, et autor ka nendega hästi hakkama saab) oleksid need tihedad laastud 3-4 kaupa?

Ma ei tea.

Aga soovitan seda raamatut lugeda küll - kuigi ehk mitte kogu teost järjest, mis siis, et ta lehekülgede arvult üsna pisike. Nii saaks vast liiga palju mõtteid-küsimusi korraga pähe, nii palju, et neid ei jaksa enam mõelda.
Soovitaksin neid jutte lugeda 3-4 kaupa ja siis paus teha.
Lugusid on seal igasuguseid - absurdseid, igapäevaelulisi, maagilisi, unistuslikke. Igasuguseid!
Saate mõndagi, mille üle mõtiskleda, ja vahel on lõbus, vahel kurb, vahel mõlemat.

Elu väikesed tõsiasjad

Käisin eile Tindarienil külas ja selgusid mõned asjad, mis pidanuksid olema selged juba ammu, aga ootasid õiget inimest seltsi, et ennast sõnastada.

***
Naistel enamasti ikka on kedagi vaja.

Õnneks see, et mul keegid juba on (lapsed nimelt), on vabastanud mu meele vähemalt niivõrd, et kuigi ma näen oma igavese vallalisuse probleemi siiski probleemina, ei tunne ma ometi mingit vajadust võtta seda küsimust lahendama suvalist õigete suguelunditega täiteainet.
Aega, kui olin päriselt (mitte ainult hingelt) noor ja ilma lasteta ka, mäletan ma väga hästi. Siis oli ikka suhteliselt tihti tunne, et "keegi, oleks ainult keegi, ükskõik kes!"
Üsna piinlikke asju juhtus sellega seoses.

Nii et vähemalt see imevägi on lastega küll kaasa tulnud.
Võin olla täpselt nii kuradi valiv ja pirtsakas, kui tahan. Meeleheitehormoonid (üksindus on surm, kari on turvalisus!) ei sunni mind kuskile suvalise isase rüppe.
Pealegi on lapsed nii neetult kvaliteetsed õnnestunud, et see kergitab lati ka meeste osas suht taevasse =)

***

Lugu ei ole enne lõpetatud, kui ta on avaldatud. Punkt.

***

Iga kord, kui õues käin, jään uuesti haigeks. Konkreetselt nii ongi.
Õueallergia? Igatahes selline siis, mille vastu aceterin ei aita, sest seda ma juba näsin iga päev tableti (ja sellega seoses on mul üldiselt palju parem hingata kui varem - v.a. hommikuti.)
Köha vastu tundub aga aitavat ainult toaspüsimine ja kuum aur.

***

Mulle ei meeldi eriti tänapäeva kirjeldavad ja sealjuures realistlikule käsitluslaadile pürgivad raamatud - ja nende kirjutamine hoopiski mitte - sest sellised lood kõlavad enamasti nagu vastused.
Aga kirjandusest ei otsi ma ju valmis vastuseid! Valmis vastused ei eruta mind üldse. Tahan küsimusi, millele ise vastuseid otsida!
Kirjutada tänapäevast realistlikku raamatut nõnda, et see tekitaks küsimusi ja aitaks mõelda tähtsate asjade üle, on palju raskem, kui teha sama asja nt kuskil fantastilises maailmas.
Saab, muidugi saab. Aga raske on!

***