neljapäev, 27. jaanuar 2011

Okse esteetika e. leia valust ilu

Mul ei ole enam sõnu, sest mõtted on lineaarseks tekstivormiks liiga tihedad.
Nagu mingi suur kamakas, mille lähemal uurimisel võib leida miljoneid üksteisesse põimunud kiude.
On väga õudne ja kuidagi nagu päris põnev ka.

4 kommentaari:

  1. Paradoksaalsel kombel on ka inim-aju üks nätske klimp, milles on määratu hulk imepisikesi kiude.

    VastaKustuta
  2. Ma nagu tahaksin öelda, et need 3 rida ei ole nagu kirjutatud mingiks kirjanduslikuks šedöövriks.


    Üldiselt markeerivad lugematud nagud siin minu ebakindlust kujunenud olukorra (ja selle kirjelduse adekvaatsuse) suhtes.

    !nagu on ja nagu ei ole ka!

    VastaKustuta
  3. Ja mina mõtlesin siiralt, et see nagual oli viide Carlos Castaneda vaimus jaaguarikskäijate tungimisele sinu muutuda üritavasse sisemaastikku, mille ootel su teadvus juba on tõmbunud värelevaks kiudjaks ootusrikkaks klombiks. Plahvatuse eelaimdus.

    Sest ma tean paljusid, kes sõna 'nagu' täpselt samamoodi kasutavad kui sina - harva, aga vajadusel võimsalt.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.