Talvenaine vol II

Ei suuda talvest lahti lasta.

Need soojad ilmad ja bikiinides aknapesu (ainult ühte akent küürisin ja see ka ei läinud puhtaks - mainin ära juhuks, kui kujutlus minu ja aknapesu ühendusest kedagi hämmastama peaks) on ju kenad küll, aga kus on nüüd minu lumehanged ja -labidas? Mis mõttes kõnnitee on neli korda laiem kui peaks, ja käidav mõlemal pool sõiduteed?! Mis mõttes ei tundu enam normaalne istuda päevad otsa arvuti taga ja trükkida nagu marutõbine sekretär?!?!

Ja iga kord kui õuest tuppa tulen, on tunne, nagu roniksin voodi alla. Tolmune, sumbunud ja liiga soe.
Tavaline talvine koristamismäär on pika päevavalgusperioodi ja kõige selles valguses paljastuva tõttu selgesti ebapiisav.

Tahan lund ja pimedust tagasi!

Kirjutatud teksti anna mulle tänapäev

Olen umbes 100 korda kuulnud arutlusi teemal, kas kirjutatud uudised ja artiklid on minevik ja videolõigud meedia tulevik, kusjuures enamasti kalduvad arvamused sinnapoole, et noh, eks ta sinnapoole kisub jah.
Ja minul on väga kindel seisukoht, et ei, ei, ei, ei, EI. Palun ei!

Just praegu üritasin kuulata-vaadata "uue meedia" arvamuslugu helis ja pildis. Ja see oli nii aeglane, nii aeglane, nii talumatult aeglane!! Selle ajaga, kui ma kuulasin ära kaks minutit pika sissejuhatuse (mis enne pidi lisa-kaks-minutit üles laadima, et hakkimata joosta) oleks ma kogu selle kümneminutilise videolõigu tekstiosa jõudnud ammu läbi lugeda, asja üle natuke mõtiskleda ja uutele jahimaadele liikuda.
Ma ei suuda nii aeglaselt mõelda, kui inimesed räägivad! See on kohutav! Võigas! Talumatu! Mul hakkab NII IGAV oodates, kuni esitaja hingab või oma vanemaid tervitab või žestikuleerib, et ma lihtsalt jätan uudise pooleli.

Nii et andke palun mulle trükitud teksti!

Ja kuna mina ei ole maailma targim inimene, siis on teisi, kel seda veel rohkem tarvis läheb ja kes oleksid meedia videokujule üle kolides veel enam hädas.

***

Täna mänguväljakul

Õhus heljub suitsulõhn, kusagil lähikonnas tehakse lõket.
Väike poiss: "Ma nuusutasin oma särki. See lõhnab nagu... nagu mingi... nagu vana sardell!"

Raamatul on isiksus

Poeglaps: Loe seda raamatut!
Mina: Mhmh, kohe! (Ja jutujätkuks, et osta endale minutike poolelioleva tegevuse lõpetamise aega:) Sulle meeldib see raamat?
Poeglaps: Ei, see raamat mulle eriti ei meeldi. Aga sellega on selline lugu, et mina meeldin hoopis talle.

Kuidas reageerivad sõbrad, kel on kõriauguni

Üks ütles hiljuti sügava veendumusega: "Mul on kahju, aga sa ei leia endale kunagi normaalset meest!"

Teine arvas, et mul oleks vaja minna ja otsida endale armsamat kuskilt baaridest või kontserditelt (olgu selgituseks öeldud, et mina ise kummaski kohas hea põhjuseta ei käi ja pole ka mingit alust oletada, et ma sobiksin sellistes kohtades käivate ja seal naistele tähelepanu osutavate meestega).

Kolmas pidas vajalikuks mainida, et ta ei tahaks oma meest mulle meeleldi anda (kuigi ma omast arust tolle vastu mingit huvi ilmutanud ei olnud), andes sellega ühtlasi mõista, et tema meelest ongi lugu nii, et ma käin ja üritan väikeste lastega meest tolle naiselt aktiivselt üle lüüa.

Kokku on mul sellest negatiivsusest sihuke ärritus, et on jube tahtmine minna ja otsida endale mingi eriline alatu tuhapea kuskilt baarist ja siis nende kõigi ees käsi laiutada ja käratada, et olge lahked, teil oli õigus, ma olengi täielik jobu! Rõõmustage!

Olgu, püüan mõista. Minu igavese vallalisuse probleem ei ole nende (teie) oma ja kuna n(t)eil kellelgi ei ole üldse mingisuguse vallalisusega ammu enam kogemusi olnud, võib minu järjekordne õhinal ahhetatud "Seejasee on nii äge!" ja sinna vahele "Miks on kõigil ägedatel kogu aeg naised?!" üsna tüütu olla.

Aga niimoodi kolmest kohast järgemööda vastu hambaid saada on väga ebameeldiv.
Kus on nunnutamine ja lohutamine ja positiivsed kinnitused, millele ma arvan endal õiguse olevat?

Mina mina mina mina

Ei taha siia üldse mitte midagi kirjutada.

Paar päeva tagasi sain korraga täiesti selgeks, miks mul on raskusi inimestega suhtlemisel ja miks kunagi notsu poolt pakutud "aga on ju ka huvitavaid inimesi ja huvitavaid teemasid, kelle-mille puhul ei pea pingutama, et küsimusi küsida jms" idee tundus mulle küll meeldiva, aga mitte päriselt usutavana.

Nimelt on maailmas olemuslikult täpselt üks teema, mis mulle huvi pakub: see olen mina ise.
Kõik muu tuleb kõne alla võtmes "kuidas see suhtestub minuga".
Ma võin olla jumalast huvitatud teise inimese tegemistest ja mõtetest ja muredest - kuni neil on minu omadega piisavalt suur kattuvus või vast ka muud laadi seos. Olemuslikult aga on see ikkagi mina, kes mind ka kellegi teise juures huvitab - mitte teie avastused optika alal v.a. juhul, kui ma saan kohe minna proovima, kas mina näen rohelist värvi kaugemalt kui punast või vastupidi.
Mulle meeldivad inimesed, kes räägivad omadest asjadest ise ja küsivad küsimusi minult (mitte vastupidi), nii et mina ei pea nende kohta küsima vaid saan süümepiinadeta (ise ta küsis ju!) rääkida endast, sest see on mu lemmikosa vestlusest, jee.

Phmt nõme.
Phmt nõme ja alandav ja vastik.

Kohe pärast seda avastust hakkas võrgupäevik ka talumatult nõme tunduma. Et heitnud kõrvale õilsad ja lustlikud põhjendused, nägin kurvastusega, et see on lihtsalt koht, kus ma saan karistamatult ainult endast rääkida.
Ja kus teised, kui räägivad, räägivad ka minust.

Ainus lohutus on praegu lootus, et äkki on kõik teised inimesed sama nõmedad. Ja kõiki plokke peetakse mingit sorti eneseupitamiseks. Ja mitteblogijad on ka sama nõmedad, aga varjatumal moel.
Tundub jumala võimalik kusjuures.
Mul ei tule esimese hooga meelde ühtegi seda teooriat välistavat blogi.
Ja noh, mis toimub inimeste sees varjatult, seda ma nagunii ei tea, aga võin ju kahtlustada halvimat, kui tahan.

/pessimistlikult meelestatud

Mina ja Erikson

Eelmine postitus on selge näide sellest, et nii kõrges eas inimesed nagu mina ei peaks öösel jutuka (jutukas nagu juturaamat, mitte mingi üheksakümnendate lõpuaastatel levinud veider suhtlusvahend) taga üleval istuma, kui nad hommikul kell 6 tõusma peavad - kolm tundi und on liiga vähe.
Ma magasin seda pärast tasa neljal järgneval päeval, millest üks sisaldas ka tõsist kassiahastust. Siiamaani on kuidagi unine olla.

Aga see-eest võin fantasyhuvilistele soovitada seda sarja.
Kui on vaja midagi, mis (öösel) ärkvel hoiaks hinge.

Siia sobib ka illustreeriv pilt äärmiselt andunud lugejast, kes peitub jäise Haapsalu meretuule eest suvekohviku nurga taha.

Oh, ja - kui te lingi avate ja arvate, et olete vast tõesti neist raamatutest huvitatud, ärge ometi liiga palju ette ära lugege!
=)

Muidu kaotate palju magusaid hetki, mil viimaks hakkate aru saama, millest on jutt, kes on kes ja üldse, misMOODI see mees kirjutab!

Päevakava

6:50 - ärkan, äratan, sebin, pesen nõud, söön, saadan kooli - kõiksugu ebaolulised asjad.

8: 10 - istun arvuti taha ja tunnen, et vihkan kogu maailma ja olen küündimatu inimene ja jälle pole midagi huvitavat öö jooksul juhtunud, mis seda tunnet peletaks.

8:45 - jätkuvalt sama

9:00 - otsustan teha midagi kasulikku - loen oma valmis kirjutatud juttu, parandan siin-seal komasid, sõnastust või lauseehitust ja põen, miks ma neid vigu varem ei märganud.
Klikin uuesti läbi kõik 10 linki, mis hommikul teatasid, et öösel pole midagi huvitavat juhtunud.
Ka viimase tunni jooksul pole midagi huvitavat juhtunud.
Külmetan.

10: 00 - on nii igav, et kaalun magama minemist. Peaks küll tegema midagi kasulikku, aga kuna mul on äärmiselt küündimatu enesetunne, ei suuda ma end selleks sundida.
Selle asemel klikin uuesti läbi 10 linki.
Teine laps ärkab. Annan talle süüa ja pesen veel nõusid.
Põen, et pole midagi kasulikku teinud. Põen ka, et pole isegi midagi toredat teinud. Kui olla laisk, võiks see vähemalt tore olla!

11:05 - Loobun ja lähen magama. See on ju tore?

Pärast teistkordset ärkamist umbes kell 13:30 olen tavaliselt nii sooda, et 10 lingi klikkimine tundub suht ok meelelahutus - ja siis on ju peagi tulemas ka igaõhtune põnev dilemma "kas teha kooki või trenni?" Vahel võidab üks, vahel teine variant, aga nende vahel põdemine võtab ka umbes kaks tundi sujuvalt ära.

Ja siis ma saangi juba õhtul magama minnes põdeda, et miks ma üldse elan, kui ma eluaega nii sitasti kasutan.

Testid - iha vahtida ennast läbi kellegi teise silmade?

Tegin jungiaanliku testi.

Jung Explorer Test
Actualized type: ENFP
(who you are)

ENFP - "Journalist". Uncanny sense of the motivations of others. Life is an exciting drama. 8.1% of total population.

Preferred type: ENFJ
(who you prefer to be)

ENFJ - "Persuader". Outstanding leader of groups. Can be aggressive at helping others to be the best that they can be. 2.5% of total population.

Attraction type: ENTP

(who you are attracted to)

ENTP - "Inventor". Enthusiastic interest in everything and always sensitive to possibilities. Non-conformist and innovative. 3.2% of the total population.

Take Jung Explorer Test
personality tests by similarminds.com

Tulemus peaks tähendama umbes midagi siukest.

Kuidagi õigesti kõlab küll.

Mina (reklaamiahvi näo ja hääletooniga): Ja millise testitulemuse said sina?

Veel üks lihtne elutõde

Kuidas saada asjad tehtud: selle asemel, et nuputada ette välja, mis, kus, kuidas ja siis hakata asju ajama, tuleb hakata asju ajama ja jooksu pealt lahendada küsimused mis, kus ja kuidas.

Planeerimine üle taseme "ma tahaks teha seda. Selleks on vaja tol ja tol kuupäeval dokumendid sisse anda ja sel kuupäeval raha maksta" on üleplaneerimine.

Uskumatu. Aga tõsi.
Kõiki muid asju on hoopis mõttekam lahendada jooksvalt, lühikese etteteatamise ja korraldamise teel.
Võiksin ka seletada miks (sest hoolimata kahekuulisest etteteatamisest võib juhtuda, et su kokkulepitud lapsehoidja on ikkagi just sel nädalal haige, millele teil lepe oli nt), aga ei viitsi.

Kui palju esimesi saab olla?

Mäletan, et kui olin umbes 16, märkasin esimest korda juuksevärvireklaami, mis teatas: "Esimene juuksevärv, mis tervendab sinu juukseid!"
Küllap märkasin sihukest just tookord esmakordselt seepärast, et kuskil 15-aastasena värvisin esimest korda juukseid ja sellest jäi mingisugune huvi antud teema vastu.

Sestsaati on analoogilisi reklaame muudkui tulnud ja tulnud. Täna jälle.

No... miks?! Miks nii ?! Kaua võib?!