Reede, 7. september 2012

Meeles

Käisin eile oma lemmikvanaonu matustel.

Enne, kui kõigil väga kurb nägu pähe tuleb, pean tunnistama, et mul ei olnud üldse kurb. Põhiliselt olin ma nördinud, et mismõttes, just jättis ta mu vanaema sünnipäevale tulemata, et mitte enne operatsiooni külma saada, ja nüüd siis suri operatsiooni järel ära! Täitsa ilma igasuguse hoiatuseta!
Samas andis just seesama asi põhjust lausa rõõmu tunda, sest niimoodi, etteteatamiseta ja endalegi ootamatult üsna kõrges vanuses (83 aastat on mehe kohta tubli saavutus!) maha surra on umbes kõige toredam viis surra üldse.
Kuna vanaonu oli inimene, kes (nagu peiejuttudest selgus, siis juba varasest lapsepõlvest saati) püsis kõigutamatult positiivne, naeris palju ja leidis kõiges head, siis v-o on tema surma järel mitte kurb olla ka täiesti ok ega näita mu külma südant ja empaatiapuudust.

Aga kuna sealsamas peielauas rääkisid temast ikkagi ainult inimesed, kes minuga võrreldes vähemalt 2x vanemad, siis ma kuidagi ei leidnud endas vunki püsti tõusta ja oma lugu vanaonust nendega jagada. Jagan siis siin. Parem ikka kui paljas vesi.

Kui ma olin umbes 8-aastane, käisime me suvel onu Volliga rannas.
Kloogarannas rannas. Miska seoses, pole mul ausalt öelda aimugi, aga supelusretkel olime mina, mu väike vend ja tema, ja kuidagi läks nii, et mina ja tema hakkasime luuletusi kokku improviseerima. Me tegime neid rannal ja meres ja rannal ja meres ja tagasisõidul ja täitsa võimalik, et jätsime riimis hüvastigi.
Ja iga kord, iga jumala kord pärast seda, kui ma onu Volliga kohtusin, küsis ta, kas ma ikka veel luuletan.
Mul oli tegelikult vahel päris piinlik vastata, et nojah, väikestviisi ikka.
Sest meie suguvõsa on asjalik suguvõsa. Seal pole ühtegi teist liiget (peale mu isa, muide!), kes niisuguse piinliku ja madala tegevuse nagu kaunid kunstid kohta midagi küsida võtaks. See teema on umbes nagu seksiteemagi - no et kui sa just pead ja teisti ei saa, siis tee kuskil salaja ja omaette, aga me tõesti ei taha sellest midagi teada! Hoia oma häbiväärsed intiimsed saladused endale!

Aga nüüd tagasi mõeldes ma saan aru, kui oluline mulle oli, et onu Volli seda küsis. Jälle ja jälle. Et ta tahtis, et ma kirjutaks. Et talle see piinlik ja intiimne saladus korda läks ja ta ei pidanud seda häbenemisväärseks.
Selline väike asi. Aga kui palju "oh, mis te nüüd!" näo alla peidetud rõõmu see mulle ikkagi tegi! Ega teda vist tegelikult asi iseenesest nii väga ei huvitanud, et mida ma kirjutan ja kuhu ja mis avaldatud teostest muidu arvatakse jms. Aga teda huvitas see, et tema suguvõsas oleks keegi, kes jagaks tema huvialasid. Ja seegi oli juba oluline ägedus mu jaoks.

Ise kirjutas ta ka, hobi korras. Ja joonistas, ka hobi korras, aga hästi. Ja oli muusik eluaeg, tisleriameti kõrvalt (ausalt öelda ma kujutasin tema põhjal kaua aega ette, et kõik klaverivabriku töötajad ongi ühtlasi muusikud. See tundus nii loogiline!)
Ja kogus linnuhääli. Ja üldse, kui teda miski huvitas, ei kõhelnud ta sellest tagasi vaid tegeles!
Viimased aastad nuhtles ta nt paljusid mu sugulasi hirmpikkade skaibikõnelustega. Mitte et ta nüüd mingi ülihäkker olnuks, aga ta nägi võimalust tasuta kõnedeks, ja kasutas seda. Ka luges ta lehti netist. Tal oli isegi facebooki konto, kuigi ta seda keskkonda eriti ei kasutanud! Aga muidu kasutas vanaonu seda arvuti-nimelist aparaati igapäevaselt ja suutis tekkivad lihtsamad arvutiprobleemid ka ise ära lahendada.
Ühe lausega: onu Volli vaatas maailma kuni lõpuni avatud silmadega, õpivõimelise ja -huvilisena.
Kuigi matusekõneleja heietas meile midagi elunurmele külvamise teemadel (ja kordas seda väljendit kõne jooksul veel kaks korda), ütleksin mina pigemini nii, et onu Volli ei võtnud elu nagu tööd. Ta võttis seda huvialana. Tal oli huvi elamise vastu ja see on selline vaatepunkt elule, mille ma üleni heaks kiidan.

Loodetavasti tundub surm talle sama põnev ja huviäratav nagu elugi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.