Esmaspäev, 24. september 2012

Pühendunu

Ma kõndisin ja lohistasin saaki
ja väsimust ei märganud,
ja vett, mis põlvist saati.
Ning vihmaraskust juustes ainult sellevõrra,
et mu tukka pühkisid.

Sa naeratasid korra
ja ma ei hoolinud, et naeratus on välk.
Mu tukas veritses su puudutusesälk.
Hall helendas ja silmi läikis märg;
mind veri kroonis nagu pruudipärg.

Kui kadusid ja toibusin, vast avastasin leha:
mu kannul lohises mu enda pundund keha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.