Laupäev, 15. september 2012

Natuke vaikust ka

Ühe postituse jätan diskreetsuse huvides tegemata.
Mitte et mu elu poleks sellest väga toonitud parasjagu, aga kui mulle on jäänud veel mõni pikaajaline lugeja, siis ta vahest mäletab, et kui selle võrgupäevikuga alustasin, oli mul inimesi, kellega rääkida (näost näkku või muidu) väga vähe. Kuskil 2009. aastal, võimalik, et ka 2010, veel täitsa halasin siin alatihti teemadel "oo, oo, ma olen nii kohutavalt üksik!" ja siis ühel hetkel otsustasin hakata inimestega suhtlema. Süstemaatiliselt ja teadlikult.
Ja, uskumatu küll,
aga
see töötas. Aitas üksinduse vastu nagu midagi.

Nüüd on mul palju inimesi ja kuigi üldiselt püüan neid mainida siin riivamisi, vihjamisi, nimesid nimetamata ja kedagi solvamata, tekivad raskused, kui ikka tahakski mingi elusündmuse kohta päriselt halvasti öelda. Eriti kui asjaga seotud inimesele näo ees on juba natuke öeldud, mis ma arvan. Viisakalt ja hoidudes haiget tegemast - ning tundub, et jõudis kohale ka.
Nüüd oleks hiljem blogis kriisata ja needa ikka lausa mõttetult õel.
Aga igatahes oli mul umbes nädal tagasi üks halb kogemus (ja muidugi olin ise ka ning isegi eelkõige süüdi, see on eluseadus) ja nüüd koperdan aeglaselt mööda tuba, näost kaame nii kaame, ja valutan ja mõtlen, et kurat küll!

Eilne päev läks plaanitud tegevuste osas lörri, sest jätsin radiaatoril kraani lahti ja eile katsetati vee sisselaskmist. Pärast koolist ja lasteiast koju jõudmist kulus natuke aega ja jõudu vett kokku koristades ja madratseid kuivama pannes. Iga viimane kui tilk pissi, mille lapsed kunagi varases eas öösel voodisse olid lasknud, asusid sooja radiaatorivett saades õnnelikult haisema. Kass sai lõhnašoki ja läks liivakasti asemel kakale dušialusele, kuhu need madratsid end tasapisi kuivaks nõrgusid.
Ja täna on mul siis nädalavanuse juhtumise järelmõjud ning ka kõik füüsilist või vaimset energiat nõudvad tänaseks planeeritud tegevused paistavad tegemata jäävat. Kõik, mida selle lolli olukorra kohta öelda oskan on: "keha ja vaim ikka täiega on üks tervik". Kõik pained löövad vastu.

Kuna hakkan oma vanu varjatud hingehaavu tasapisi kinni kasvatama, siis võib-olla kirjutan lähipäevil hoopis nendest. Lõpuks pole neid siin kunagi paljastatud ega isegi dekolteest muud, kui valendavat kaela näidatud, ning nad võiks ometi huvitavad olla! Mu tuvastatavatest lugejatest vähemalt kolm (vähemalt!) on umbes minuvanused võluvad naised, kes lõputu vallalisuse seisundis elavad ja soovivad sellest võimalusel vabaneda, samas leides, et tõenäosus selleks üha langeb. Sest nõudmised on neil ju... no piisab sellestki, et neil on ka mingid nõudmised ja eeldused.
Igatahes meeldivad neile mehed nagu mullegi.
Ja siis neil kindlasti oleks huvitav mu unelemisseiklustest lugeda ju.

8 kommentaari:

  1. Mind hakkas praegu huvitama, et kuidas see teadlikult jne suhtlemahakkamine käib. Mitte et "issand, selliseid asju ei saa otsustamise peale teha", vaid tehniliselt. Selles mõttes, et mul on tutvusvõrgustik olemas ja tahtmise korral on päris lihtne rohkem suhtlema hakata ja seda ringi laiendada. Aga kui võrgustikku ei ole - kohe päriselt ei suhtlegi kellegagi - kust siis pihta hakatakse? nii nagu kurikuulus kohtingutreener õpetab, et "suhtle kassasabas ja baarileti ääres"?

    Kunagi vanasti, kui ma välismaal elasin ja mul oli suhelda ainult oma toanaabritega ja ülikooli grupikaaslastega (aga loengud olid ainult kord nädalas), siis oleks selliseid võtteid hädasti tarvis läinud. Ma küll pingutasin, võtsin endale sealtsamast välismaa ülikoolist täiesti asjassepuutumatuid kursuseid ja natuke selle võrra siis ka suhelda sai, aga paras nälg oli ikka.

    VastaKustuta
  2. no ma alustasin siinsamas blogis nõudmisega, et kuulge, kas keegi tahab äkki muga kokku saada?

    Ja erinevalt varematest aegadest, kui ma kõik suheldasoovijad puu taha saatsin, sest nad olid mingi Koledad Võõrad Inimesed, keda ma kartsin, hakkasin tõepoolest kohtuma ka.
    Siis läksin kohale mingite netikollektiivide kokkutulekutele, mida senini kuivalt ignoreerinud olin, ja jäin teiste ürituste, mis mulle huvi pakkusid, aftekatele ka, selle asemel et põgeneda nagu tuhkatriinu.
    Ja kui keegi otsis kontakti või kutsus kuhugi, siis ma mitte ei teatanud kohe, et eieiei nagu vanasti, vaid vastupidi, võtsin võimaluse vastu, kui see just tõesti mul konti või suisa kaela ei paistnud murdvat.

    Täiesti üllatav, kui paljud inimesed mu vastu sõbralikku huvi tundsid! Siiamaani tunnevad!

    VastaKustuta
  3. Kõik see on tore, aga... oma hinges jääd ikkagi üksikuks. Ma ka vanasti ei suhelnud inimestega ja keeldusin igasugu üritustest. Nüüd on mõnikord tervel nädalal kõik õhtud sisustatud ning üksindus nagu peletatud. Kuid siis tuled mingil sisustamata neljapäevaõhtul oma koju, vaatad telekat ja lähed magama. Ning ei suuda uinuda, sest taipad, et tegelikult on see kõik vaid näiline.

    Okei, ära pane tähele, mul on ilmselt depressiivne periood praegu.

    VastaKustuta
  4. Ei, ma olen täiesti nõus. Surrakse ikkagi üksinda.
    Aga mu arust see ei ole probleem tegelikult. Kuni sul on inimesi, saad sa nad vahel pikali joosta oma hingehaavu või vaimustusi välja valades, ning et nad tegelikult ei saagi kuidagi muidu aidata, kui see puhang vastu võttes ja jahmunult pead vangutades, on täiesti ok.
    Oma probleemid tuleb nagunii ise lahendada, oma valud ise ära valutada, kuitahes hea sõpruskond sul ka on. See on privileeg, mitte koorem.
    Teisiti ei saaks ju päriselt inimene olla!

    VastaKustuta
  5. Elatakse ka üksinda.

    Kõik muu on illusooon ... parimal juhul.

    VastaKustuta
  6. mu arust võiks vahet teha eraldi olemisel ja üksi olemisel - selles mõttes, et kontakt saabki ju olla ainult eraldi indiviidide vahel. kui inimesed sulaks juba kokku, siis ei oleks enam mõtet kontaktist rääkida.

    ja kontakt on just selles mõttes äge, et saab kokku puutuda teise inimesega, kes ei ole üldse mina ise ja kellest on jumala raske aru saada ja kõik info on uus! ja sellega on vaja vaeva näha, nii huvitav! täielik teineteisemõistmine on sellega võrreldes stagnatsioon.

    VastaKustuta
  7. Huvitav, et ma isegi mäletan neid Sinu kunagisi mõtteid.

    VastaKustuta
  8. Vaat kui oleks neid inimesi, kellega saaks oma hingehaavasid leevendada, siis see vist natuke jah leevendaks üksindust. Paraku mehed omavahel sellistest asjadest ei räägi ja kui naistuttavaid pole, siis oledki üksinda... Rõõmude jagamisega on natuke parem, selleks on kasvõi Facebook. :)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.