Juba kolmat päeva on see (hästi pikk) hetk, mil ilgelt tahaks minna teise inimese kõri kallale, rappida nagu elajas, ja teha talle sama palju haiget, kui tema mulle.
Probleem on aga selles, et ma olen ühtlasi jube teadlik isik ja kuna ta ei teinud seda meelega, vaid lihtsalt on see, kes ta on, ja käitub nagu keegi, kes ta on, siis pole eelmises lauses mainitud plaan ei õilis, hea ega isegi mitte raasukestki funktsionaalne. Istun niisiis, jalad ristis ja hambad tangis, ise midagi teha ei taha (kuigi teen ikka, sest olen teadlik isik, kes teab, et elu on elamiseks!) ja enamus eluenergiat kulub sellele, et mitte rünnata, ent samas ikka lõõgastuda ja hingata ja öösel magada jms ka.
Söögiisu ka ei ole, mis on kümnenda augusti lähenemist arvestades muidugi hea uudis, sest käte kõverdamise ja jooksmise juures on väiksem kehakaal plussiks. Kõhulihaste puhul nii väga oluline ei ole, mis on kurb, sest just kõhulihastega on mul kõige suurem probleem. Muud asjad tunduvad suht purgis olema, aga kahe minutiga 74 kõhukõverdust ma lihtsalt ei jaksa teha, vähemalt jalgu tugitooli all hoides mitte.
Ebamääraselt loodan, et kui päris inimene neid kinni hoiab, on äkki natuke kergem, sest siis ei kerki jalad koos tugitooliga õhku alailma ja ma ei pea kulutama lisalihasjõudu nende maas hoidmiseks.
Miska seoses - tulge mulle ometigi 10. augustil külla vaatama, kuidas ma end näost punaseks ja ägisevaks ajan! Asjadest lubas tulla (saada mulle palun kiri!) ja üks neist võluvatest noortest (Tartu?) poetessidest ka, millega on õnneks minimaalne vajalik inimkoosseis olemas (noh, et üks hoiaks jalgu ja teine jälgiks aega kõhulihaste juures), aga keegi võiks ju veel tulla =)
Ja siis võiks kommentaariumis anda veel viimaseid trenninõuandeid tippvormi 10. augustiks ajastamiseks.
Aga kui pöörduda nüüd tagasi mastaapse pahameele ja haigetsaamise juurde, siis... siis see üldine teadlikkus on vahel ikka risuks ees küll.
Ei saa isegi rahulikult nördinud ja ennasthaletsev olla, sest osake minust mõtiskleb samal ajal, et vast on tegu hoopis minu tüüpreaktsiooniga muljele, et tunded justkui jaheneks - ja siis tuleks justkui provotseerida suurem kaklus ja sundida teist poolt jõumeetodil järele andma ning olema meeleheitlik, kurvasilmne, alandlik jms. Ma ju tean, et nooremas põlves mul oli vastav käitumismuster täiesti kasutusel, küll ebateadlikult, kuid seda häbitumalt.
Ning see, et ma ei taha seda enam teha, ei ole mitte ainult kangelaslik püüdlus olla hea ja õilis inimloom, vaid sama hooga ka viimasel ajal tekkinud loogiline tõdemus, et kui hakata logisema hakanud tunnet taastama suure kaklusega, võib küll saavutada lühiajalise ekstaatilise intensiivsuse hingeelurindel - ent pikas perspektiivis on vaene mees siis niimoodi surve all ja manipuleeritud, et talle ei saaks ju isegi pahaks panna, kui hakkabki meelega nõmedalt käituma.
Nojah, ja seda ma ju ei tahaks.
Praegu, onju, käitub ta nõmedalt siiski kogemata ja samas täiega hindab ja hellitab mind oma loomusele sobivatel viisidel.
Mis noh... on ju siiski hea uudis.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 31. juuli 2013
esmaspäev, 29. juuli 2013
Parim pühapäev
Tähendab, elus on palju toredaid asju.
Armunud seks kahepoolse kire ja hellusega, põnevad raamatud, noorte meeste lõhn, keefir, inspiratsioon, kui õnnestub inimesele hea kingitus teha ja ta on siis siiralt rõõmus, jasmiinilõhn, tass rohelist teed küdeva ahju ees, su lapse juuste lõhn jne jne. Vast meenub.
Aga ausõna. Ma peaaegu arvan praegu, et purjeka sabas soojas merevees köiega lohisemine võidab nad kõik.
Kui lõpuks poleks külm hakanud, ma vist ei olekski välja tulnud. Aga hakkas külm ja hea oligi, sest nagunii kõrbesin näost veidi ära ja poleks seda üldse tähele pannud, kui poleks välja tulnud veest.
Aga kui meri me ümber näidikute järgi järjest soojemaks ja soojemaks läks, oli kahju küll. Õudselt oleks tahtnud veel soojemat vett proovida sabassulisemiseks!
Meelis tegi pildi ka. Sellest, kui ma veel vees ei olnud, aga vahtisin isukalt sinna suunas ja sügasin sääsekupla.
Armunud seks kahepoolse kire ja hellusega, põnevad raamatud, noorte meeste lõhn, keefir, inspiratsioon, kui õnnestub inimesele hea kingitus teha ja ta on siis siiralt rõõmus, jasmiinilõhn, tass rohelist teed küdeva ahju ees, su lapse juuste lõhn jne jne. Vast meenub.
Aga ausõna. Ma peaaegu arvan praegu, et purjeka sabas soojas merevees köiega lohisemine võidab nad kõik.
Kui lõpuks poleks külm hakanud, ma vist ei olekski välja tulnud. Aga hakkas külm ja hea oligi, sest nagunii kõrbesin näost veidi ära ja poleks seda üldse tähele pannud, kui poleks välja tulnud veest.
Aga kui meri me ümber näidikute järgi järjest soojemaks ja soojemaks läks, oli kahju küll. Õudselt oleks tahtnud veel soojemat vett proovida sabassulisemiseks!
laupäev, 27. juuli 2013
Head käed
Mul on olnud paar rasket päeva pärast toredat maalolekut. Tunne on nagu vanal poolsurnud takutuustil, peavalu ning üldine ikaldus. Mõtsin, et postitaks siis midagi helget, vastukaaluks eluraskustele.
Maal kirjutasin.
***
Ma istun arvuti taga ja ajan mingit asjalikku asist asja, keskendunult. Leevike istub ka sealsamas ja arutab minuga sedasama asjalikku asja.
Maal kirjutasin.
***
Mulle meeldib söögiasju lõigata.
Näiteks sinki, leiba, juustu, tomateid jne. Eriti meeldib see mulle
suviti ja kolmveerandvarrukatega või meestesärgis, üleskääritud
käistega. Mulle meeldib vaadata alla oma käe poole, selle tugevad
esiletungivad veenid, päevitusvärv ja heledaks pleekinud karvad.
Punane tomat, valge särk, pruun käeselg, must noapea.
Lumivalgekese ema tundmused hinges.
Ükspäev jäin mõtlema, et mulle vist meeldib eriti selle lõikava käe aimatav mehelikkus: kuldseks pleekinud karvu tundub olevat rohkem kui muidu, täitunud veenid viitavad füüsilisele aktiivsusele ja jõule ning eriti äge on just see laia varruka ja kõhna käsivarre kontrast. Üldiselt, mis seal imestada: ma olen naine, mulle meeldivad mehed, muidugi meeldivad mulle (enda juures samuti) ka mehelikud atribuudid.
Siis jäin mõtlema, kas meestele, kellele meeldivad naised, meeldivad ka endi juures naiselikud atribuudid? Veidi pehmemad jooned, rohkem rasvkudet ümarusi loomas, karvadeta lõug ja ninaalune? Ja kas see selgitab, miks nii paljud mehed kipuvad kõhtu kasvama ja miks näo raseerimine nii popp on?
Lumivalgekese ema tundmused hinges.
Ükspäev jäin mõtlema, et mulle vist meeldib eriti selle lõikava käe aimatav mehelikkus: kuldseks pleekinud karvu tundub olevat rohkem kui muidu, täitunud veenid viitavad füüsilisele aktiivsusele ja jõule ning eriti äge on just see laia varruka ja kõhna käsivarre kontrast. Üldiselt, mis seal imestada: ma olen naine, mulle meeldivad mehed, muidugi meeldivad mulle (enda juures samuti) ka mehelikud atribuudid.
Siis jäin mõtlema, kas meestele, kellele meeldivad naised, meeldivad ka endi juures naiselikud atribuudid? Veidi pehmemad jooned, rohkem rasvkudet ümarusi loomas, karvadeta lõug ja ninaalune? Ja kas see selgitab, miks nii paljud mehed kipuvad kõhtu kasvama ja miks näo raseerimine nii popp on?
***
Ma istun arvuti taga ja ajan mingit asjalikku asist asja, keskendunult. Leevike istub ka sealsamas ja arutab minuga sedasama asjalikku asja.
Heidab üle õla minu poole pilgu.
Mina (jään poole lause pealt vait ja hakkan naeratama.)
Tema: Mida? (Naerab.) Sa äkki mahenesid vähemalt kuuskümmend kraadi!
Mina: Sulle on natuke vurre kasvanud jälle. See on nii ilus!
Tema (vabandavalt): Nojah, pole mahti olnud habet ajada... Peaks vist jälle.
Mina (jään poole lause pealt vait ja hakkan naeratama.)
Tema: Mida? (Naerab.) Sa äkki mahenesid vähemalt kuuskümmend kraadi!
Mina: Sulle on natuke vurre kasvanud jälle. See on nii ilus!
Tema (vabandavalt): Nojah, pole mahti olnud habet ajada... Peaks vist jälle.
Mina
(valuline pilk): ?? ?!
?!?! !!!!! (Pilk, mis on jätkuvalt pööratud armsama
kergelt tumedavurrulisele näole, leebub, sest sellele lihtsalt pole
võimalik vastu panna): No olgu.
Eks sa siis aja ära. Kui sa just pead.
***
Tegelt, muidugi, ei
ole mu käsivars üldse mehelik. See on ikkagi minu oma, 100% naise
käsi oma loomulikus olekus, ja kui küüned on lakitud ja/või käevõru ümber, meeldib ta
mulle veel eriti.
Kuigi muidugi võib seda seletada sellega, et kerge transvesta-võlu tekib lisaks =)
Samuti on mul viimasel ajal siuke mure, et kui juuksed vähe pikemaks kasvavad, ei meeldi ma endale enam üldse ja lõikan nad kasvõi öösel kell pool üks ise käsitöökääridega maha, et ilgest liigsest karvakasvust peas võimalikult ruttu vabaneda.
Kuigi muidugi võib seda seletada sellega, et kerge transvesta-võlu tekib lisaks =)
Samuti on mul viimasel ajal siuke mure, et kui juuksed vähe pikemaks kasvavad, ei meeldi ma endale enam üldse ja lõikan nad kasvõi öösel kell pool üks ise käsitöökääridega maha, et ilgest liigsest karvakasvust peas võimalikult ruttu vabaneda.
reede, 19. juuli 2013
Kõik inimesed ei ole kalurid
Olen õngitsemist üsna vihkama hakanud.
S.t. päriselt kala pole ma kunagi püüdnud, ei õngega ega ilma, aga on teatud tüüp inimesi, kes kui näevad, et sa oled hädas, leiavad, et vist peaks aitama, ja siis otsustavad anda sulle õnge ja mitte kala.
Näiteks õpetavad, kuidas mingit asja ümber õmmelda. Või kuidas arvutist pahavara ära saada. Või otsivad sulle mingit aeganõudvat halvastitasustatud tööd, kui sul on raha otsas. Vms.
Iseenesest on see neist ju kena. Kulutavad oma aega, oma tähelepanu ja teoreetiliselt on mul edaspidi elu kergem ja ma oskan uusi asju ka lisaks.
Kahjuks praktikas see nii ei käi.
Praktikas on hoopis nii, et ese, mida ma olen kaks päeva raevukalt ümber õmmelnud, on nüüd hoopis teistmoodi kõlbmatu selga panna kui enne, aga lisaks olen ma sinna ära kulutanud kaks päeva oma eluajast, tohutul hulgal närvirakke, mingi hulga kena uut kangast - ja mul on absoluutse läbikukkuja tunne, sest ma ju tegin, mis mulle öeldi, nägin nii palju vaeva ja ikka on peldik.
Või on mul uuesti installitud uus windows tuliuute programmidega, ainult et juhuslikult võtab see kõik arvutis umbes 300 mega rohkem ruumi kui vana versioon, ja ma ei saa enam korraga muusikat kuulata ja kirjutada, sest mu peamiselt kirjutusmasinafunktsiooni täitmiseks ja juutuubi-ketramiseks mõeldud vana arvuti on iga liigutuse peale koomas, ja lisaks olen ma ka selle lõbu peale kulutanud terve päeva oma kallist eluaega ja lugematuid närvirakke ning tunnen end selle kõige tagajärjel küündimatu inimesena, kes teeb küll tööd ja näeb vaeva, aga suudab endale kokku keerata ainult teistmoodi sita kui varem. Ja kui ei taha seda kõike tagurpidi uuesti teha, peab nüüd kuskilt leidma lisaraha ja lisaosavuse lisamälu hankimiseks ja kastile külge liitmiseks.
Või võtab see lisatöö viimsegi vaba- ja uneaja riismed, mis mul veel alles on, ja lisaks on lisasissetulek nii minimaalne, et seda pole eelarves õigupoolest märgatagi, ja ma teeninuks ilmselt kokkuvõttes paremini, kui ma selle aja lihtsalt kirjutamisele pühendanuks - ja arvestame, et ega selle kirjutamistöö eest ka just palju ei maksta, on ju. Ja mul on närvid läbi, peal tunne, et olen kõiki alt vedanud ja lisaks ka loll, et ei saanud kohe aru, et see asi on töömahukas ja raske, mitte mingi kiiresti-valmis-visata-ja-mündid-kokku-korjata-värk. (Õnneks see tööasi oli ammu, viimasel ajal ma enam nii rumal ei ole ja suudan siiski tööpakkujatele ka ära öelda, kui tundub, et asi ei tasu end ära.)
Ühesõnaga, mul on õngedest suhtkoht kõrini.
Pole aega ja jõudu, et neid kõiki korralikult käsitlema õppida, seda enam, et igasugune käsitöö on mulle lapsest saati võõras ja imelik teema olnud. Ega mulle ei pea kala andma, kui ma nutan ja teil seda parasjagu ülearu pole, võib ka lihtsalt halisemist kuulata, kaasa tunda ja pai teha.
Ausalt, see töötab hulga paremini kui järjekordne õng, mida ma pean kasutama õppima, ei saa asjadele pihta ja tahan hiljem meeleheites rongi ette viskuda, sest kuidas ma siis ometi nii loll ja nii võimetu olen, et kõike ei oska.
S.t. päriselt kala pole ma kunagi püüdnud, ei õngega ega ilma, aga on teatud tüüp inimesi, kes kui näevad, et sa oled hädas, leiavad, et vist peaks aitama, ja siis otsustavad anda sulle õnge ja mitte kala.
Näiteks õpetavad, kuidas mingit asja ümber õmmelda. Või kuidas arvutist pahavara ära saada. Või otsivad sulle mingit aeganõudvat halvastitasustatud tööd, kui sul on raha otsas. Vms.
Iseenesest on see neist ju kena. Kulutavad oma aega, oma tähelepanu ja teoreetiliselt on mul edaspidi elu kergem ja ma oskan uusi asju ka lisaks.
Kahjuks praktikas see nii ei käi.
Praktikas on hoopis nii, et ese, mida ma olen kaks päeva raevukalt ümber õmmelnud, on nüüd hoopis teistmoodi kõlbmatu selga panna kui enne, aga lisaks olen ma sinna ära kulutanud kaks päeva oma eluajast, tohutul hulgal närvirakke, mingi hulga kena uut kangast - ja mul on absoluutse läbikukkuja tunne, sest ma ju tegin, mis mulle öeldi, nägin nii palju vaeva ja ikka on peldik.
Või on mul uuesti installitud uus windows tuliuute programmidega, ainult et juhuslikult võtab see kõik arvutis umbes 300 mega rohkem ruumi kui vana versioon, ja ma ei saa enam korraga muusikat kuulata ja kirjutada, sest mu peamiselt kirjutusmasinafunktsiooni täitmiseks ja juutuubi-ketramiseks mõeldud vana arvuti on iga liigutuse peale koomas, ja lisaks olen ma ka selle lõbu peale kulutanud terve päeva oma kallist eluaega ja lugematuid närvirakke ning tunnen end selle kõige tagajärjel küündimatu inimesena, kes teeb küll tööd ja näeb vaeva, aga suudab endale kokku keerata ainult teistmoodi sita kui varem. Ja kui ei taha seda kõike tagurpidi uuesti teha, peab nüüd kuskilt leidma lisaraha ja lisaosavuse lisamälu hankimiseks ja kastile külge liitmiseks.
Või võtab see lisatöö viimsegi vaba- ja uneaja riismed, mis mul veel alles on, ja lisaks on lisasissetulek nii minimaalne, et seda pole eelarves õigupoolest märgatagi, ja ma teeninuks ilmselt kokkuvõttes paremini, kui ma selle aja lihtsalt kirjutamisele pühendanuks - ja arvestame, et ega selle kirjutamistöö eest ka just palju ei maksta, on ju. Ja mul on närvid läbi, peal tunne, et olen kõiki alt vedanud ja lisaks ka loll, et ei saanud kohe aru, et see asi on töömahukas ja raske, mitte mingi kiiresti-valmis-visata-ja-mündid-kokku-korjata-värk. (Õnneks see tööasi oli ammu, viimasel ajal ma enam nii rumal ei ole ja suudan siiski tööpakkujatele ka ära öelda, kui tundub, et asi ei tasu end ära.)
Ühesõnaga, mul on õngedest suhtkoht kõrini.
Pole aega ja jõudu, et neid kõiki korralikult käsitlema õppida, seda enam, et igasugune käsitöö on mulle lapsest saati võõras ja imelik teema olnud. Ega mulle ei pea kala andma, kui ma nutan ja teil seda parasjagu ülearu pole, võib ka lihtsalt halisemist kuulata, kaasa tunda ja pai teha.
Ausalt, see töötab hulga paremini kui järjekordne õng, mida ma pean kasutama õppima, ei saa asjadele pihta ja tahan hiljem meeleheites rongi ette viskuda, sest kuidas ma siis ometi nii loll ja nii võimetu olen, et kõike ei oska.
esmaspäev, 15. juuli 2013
Estcon 2013
Õnnestus viimaks ometi taas läbi elada suurem avalik üritus, kus oli täiesti tore olla. Nimelt Estcon 2013, kus ma käisin ja nautisin imehead ilma, puhaste linadega voodit, sooja soojärve ja peaaegu puuduvaid sääski - mis juba olekski neetult hea nädalavahetuse retsept, aga lisaks nägin ma paljusid toredaid inimesi, mõnega isegi rääkisin pikemalt kui lõkkeäärse loputamise jagu. Kuulasin mitut lahedat ettekannet ja osalesin sedasorti lõbusal läbularpil, mis nõuab minimaalselt ettevalmistust, aga pakub kõvasti lusti.
Räägitakse, et tegu oli natuke väiksema osalejate arvuga Estconiga kui mõnel viimasel aastal, aga mulle see muutus meeldis - eelmistest kordadest on meeles kerge ummistuse tunne, kõik kohad olid rahvast täis, nüüd oli parasjagu hingamisruumi ja eraldumise kohti - nagu Liisa Vesik rääkis oma pühapäevases päikeseiharas ettekandes, vajab isegi hiir vahepeal võimalust omaette olla, muidu läheb opakaks. Kõrgema intelligentsiga olenditest (nagu rotid ja inimesed), rääkimata.
Estconil oli ruumi, see oli äge.
Kuna mina eriti ei oska vestelda, eriti mitte julgust võtnud meestega, kes muutuvad väga kategoorilisteks, siis vabadus mitte kogu aeg suhelda oli hästi mõnus. Lugesin päikese käes raamatut ja isegi see, et raamat oli jama, polnud eriline kaotus. Ka halvast raamatust võib paljugi õppida (mh. nt seda, kuidas ei tasu topeltmängu-juttu kirjutada. Mis hetkel on väärtuslik informatsioon) ja ilm oli nii hea, päevitus nii iirisevärviline ja ümbritsev aura hästi mõnus. Ja õhtul, kui jõud sai otsa, siis soe dušš ja puhaste linadega voodi on alati asendamatud seltsilised.
Esimene päev oli mu jaoks selline päris conipäev, kus ma vaatasin ettekandeid, suhtlesin, elasin täiega kaasa ja käisin ujumas. Inimeste kohta mõtlesin, et küll jõuab, aga väikesed sissejuhatused tegin ära, mis oli hea, sest ette rutates olgu öeldud (mu kirjandusõpetaja lemmik-lausekonstruktsioon), et hiljem enam väga ei jõudnudki.
Reedel pandi ka paika ka kogu ürituse soundtrack, mis koosnes mu jaoks ühest loost ja vilistas kogu aeg kõrvus, sest see on üks kohutavalt kummitaja lugu:
Ettekandel mängiti ka muid väga kuumi lugusid (oleks tore, kui nimekiri kuskile üles saaks, et saaks neid hiljem välja otsida ja üle kuulata!), aga jumal paraku, selle loo algesitajate poolt uuesti sisse mängitud versioon tuli viimasena ja jäi niimoodi ajju, et küüntega ka ei kiskunud enam välja.
Muuseas, nagu selgub, on tegu ka ametliku vene kosmonautika hümniga.
Teisel päeval olin ma esimese päeva suhtlusalgetest kurnatud ja pidin osalema kirjanduskriitika paneelis.
Tõtt-öelda osutus paneel vähem muljetavaldavaks, kui ootasin. Mõnes mõttes oli tegu kergendusega (keegi ei öelnud, et ma olen loll ja ei kõlba oma ametisse: vbla olid viisakad, vbla petsin nad ära), aga ma lootsin, et saame tõsiselt vaielda selle üle, kuidas siis ulmekirjandust ikkagi peaks arvustama, kus arvustama ja kes peaks seda tegema, ent me lihtsalt istusime ja rääkisime, et oleks tore, kui arvustaja oleks tark inimene ja ajaks tarka juttu.
Alles takkajärgi mõtlesin, et "parem muljeta BAASiski, kuitahes lihtsakoeliselt, mis siis, et omast arust ei oska, kui et jäta üldse arvustamata!" oleks olnud hea hüüdlause välja karjuda, arvestades vähest reklaami, mida ulmekirjandus Eestis saab. Oleks ma taibanud selle välja pakkuda, oleks vast vaidlustki kõriauguni olnud. Aga noh, nüüd oli selline leebe üksteisele kaasa noogutamine ja siis olin ma oma Estconi pileti seekord lunastanud, sest esineja-töö oli tehtud.
Kohe seejärel käisin ujumas ja kui veest välja jõudsin, hakati parasjagu Stalkereid jagama. Mul ei olnud erilisi lootusi ega ootusi (mis oli õige lähenemine, nagu selgus), aga rõõmsameelne ja optimistlik Riivo minu kõrval ikka ärgitas mõlemaid - ja ei saa eitada, et kui jutustuste ja lühiromaanide punktid olid viienda kohani ette loetud ja kumbagi minu beebit polnud veel nimetatud, hakkas mu süda tõesti suht ootusärevalt peksma.
Aga siis nad kohe tulidki, 4. ja 2. koht, ja noh, siis rahunes süda jälle maha. Seekord ei saanud, mis seal ikka.
Ometi, emotsionaalne koormus oli piisav selleks, et kui ma olin maha mänginud ka kiire lõbu-läbu-larpi, kus kuningas Robert mind armsasti oma põlvele võttis ja punast baldahhiinvoodit lubas, ning kell oli 9 õhtul, läksin ma lihtsalt magama.
No... no olin väsinud, noh!
Ja Pagan läks ka ära, nii et mul ei õnnestunudki tema isikliku elu kohta rohkem teada saada, kui esimesel õhtul. =)
Öösel käisin veel ringikese vestlemas ja inimesi vaatamas ja Mandi ning Anne-Mai liha rottimas, aga poole kahe paiku - no lihtsalt ei jaksanud!
Pühapäev osutus sama päikeseliseks ja säravaks kui eelmine, ja sel päeval iseendalegi üllatuseks sattusin veel üritusele jäänud inimestega viimaks pikemalt rääkima ja sain teada päris asju päris nende ja nende päris elu kohta, ja lisaks ujusin umbes poole pikema ringi, kui eelmistel kordadel: poole tunni asemel tunnise.
Sotsiaalse avatuse teke oli nii tore ja üllatav, et ma ei läinud isegi Lauriga Tallinna tagasi, sest temaga ma siiski olin juba reedel kolm tundi autos olnud, aga Sashiga polnud paar aastat õigupoolest rääkinudki mitte. Mida kiiresti tasa teha oli meeldiv.
Pühapäev osutus niisiis suhtluspäevaks (Liisa roti-ettekanne ajastus sinna väga sobivalt) ja viimaks õhtul 22 paiku koju jõudes olin täis sügavat õnne ja rahulolu ürituse üle.
Lisaks on mul nüüd kodus päris oma Erikson, nimelt "Gardens of the Moon". Järgmine Erikson on sellest muidugi parem, aga parem pool muna, kui tühi koor, ja tasuta saadud asja üle absoluutselt ei virise. Vastupidi, olen rahul ja rõõmus.
Mõned inimesed üllatasid mind conil siiralt oma headuse ja siiruse ja vahetusega, mõned esinesid tuntud headuses - kas te nt oletaksite raamatute põhjal, et Siim Veskimees on lihtviisiselt hea inimene, kes annab ikka leebelt teise võimaluse ja mahendab ümara leebe häälega enamiku vastuolusid enda ümber? - ja lõpuks, kuigi mulle Stalkerit ei jätkunud, ei saa ka öelda, et ma oleksin hääletustulemustes pettunud. Täitsa rahul olen.
Illustratsiooniks siis ka ülaolev pilt. Pildi autoriks on Leila Tael-Mikešin (kes on kangelasema ja kantseldas intensiivselt kogu Estconi kahte väikest last. Mina laisa emana jätsin enda omad maha, kuigi nendega oleks jama olnud umbes viis korda vähem, sest nad on umbes poole suuremad).
Räägitakse, et tegu oli natuke väiksema osalejate arvuga Estconiga kui mõnel viimasel aastal, aga mulle see muutus meeldis - eelmistest kordadest on meeles kerge ummistuse tunne, kõik kohad olid rahvast täis, nüüd oli parasjagu hingamisruumi ja eraldumise kohti - nagu Liisa Vesik rääkis oma pühapäevases päikeseiharas ettekandes, vajab isegi hiir vahepeal võimalust omaette olla, muidu läheb opakaks. Kõrgema intelligentsiga olenditest (nagu rotid ja inimesed), rääkimata.
Estconil oli ruumi, see oli äge.
Kuna mina eriti ei oska vestelda, eriti mitte julgust võtnud meestega, kes muutuvad väga kategoorilisteks, siis vabadus mitte kogu aeg suhelda oli hästi mõnus. Lugesin päikese käes raamatut ja isegi see, et raamat oli jama, polnud eriline kaotus. Ka halvast raamatust võib paljugi õppida (mh. nt seda, kuidas ei tasu topeltmängu-juttu kirjutada. Mis hetkel on väärtuslik informatsioon) ja ilm oli nii hea, päevitus nii iirisevärviline ja ümbritsev aura hästi mõnus. Ja õhtul, kui jõud sai otsa, siis soe dušš ja puhaste linadega voodi on alati asendamatud seltsilised.
Esimene päev oli mu jaoks selline päris conipäev, kus ma vaatasin ettekandeid, suhtlesin, elasin täiega kaasa ja käisin ujumas. Inimeste kohta mõtlesin, et küll jõuab, aga väikesed sissejuhatused tegin ära, mis oli hea, sest ette rutates olgu öeldud (mu kirjandusõpetaja lemmik-lausekonstruktsioon), et hiljem enam väga ei jõudnudki.
Reedel pandi ka paika ka kogu ürituse soundtrack, mis koosnes mu jaoks ühest loost ja vilistas kogu aeg kõrvus, sest see on üks kohutavalt kummitaja lugu:
Ettekandel mängiti ka muid väga kuumi lugusid (oleks tore, kui nimekiri kuskile üles saaks, et saaks neid hiljem välja otsida ja üle kuulata!), aga jumal paraku, selle loo algesitajate poolt uuesti sisse mängitud versioon tuli viimasena ja jäi niimoodi ajju, et küüntega ka ei kiskunud enam välja.
Muuseas, nagu selgub, on tegu ka ametliku vene kosmonautika hümniga.
Teisel päeval olin ma esimese päeva suhtlusalgetest kurnatud ja pidin osalema kirjanduskriitika paneelis.
Tõtt-öelda osutus paneel vähem muljetavaldavaks, kui ootasin. Mõnes mõttes oli tegu kergendusega (keegi ei öelnud, et ma olen loll ja ei kõlba oma ametisse: vbla olid viisakad, vbla petsin nad ära), aga ma lootsin, et saame tõsiselt vaielda selle üle, kuidas siis ulmekirjandust ikkagi peaks arvustama, kus arvustama ja kes peaks seda tegema, ent me lihtsalt istusime ja rääkisime, et oleks tore, kui arvustaja oleks tark inimene ja ajaks tarka juttu.
Alles takkajärgi mõtlesin, et "parem muljeta BAASiski, kuitahes lihtsakoeliselt, mis siis, et omast arust ei oska, kui et jäta üldse arvustamata!" oleks olnud hea hüüdlause välja karjuda, arvestades vähest reklaami, mida ulmekirjandus Eestis saab. Oleks ma taibanud selle välja pakkuda, oleks vast vaidlustki kõriauguni olnud. Aga noh, nüüd oli selline leebe üksteisele kaasa noogutamine ja siis olin ma oma Estconi pileti seekord lunastanud, sest esineja-töö oli tehtud.
Kohe seejärel käisin ujumas ja kui veest välja jõudsin, hakati parasjagu Stalkereid jagama. Mul ei olnud erilisi lootusi ega ootusi (mis oli õige lähenemine, nagu selgus), aga rõõmsameelne ja optimistlik Riivo minu kõrval ikka ärgitas mõlemaid - ja ei saa eitada, et kui jutustuste ja lühiromaanide punktid olid viienda kohani ette loetud ja kumbagi minu beebit polnud veel nimetatud, hakkas mu süda tõesti suht ootusärevalt peksma.
Aga siis nad kohe tulidki, 4. ja 2. koht, ja noh, siis rahunes süda jälle maha. Seekord ei saanud, mis seal ikka.
Ometi, emotsionaalne koormus oli piisav selleks, et kui ma olin maha mänginud ka kiire lõbu-läbu-larpi, kus kuningas Robert mind armsasti oma põlvele võttis ja punast baldahhiinvoodit lubas, ning kell oli 9 õhtul, läksin ma lihtsalt magama.
No... no olin väsinud, noh!
Ja Pagan läks ka ära, nii et mul ei õnnestunudki tema isikliku elu kohta rohkem teada saada, kui esimesel õhtul. =)
Öösel käisin veel ringikese vestlemas ja inimesi vaatamas ja Mandi ning Anne-Mai liha rottimas, aga poole kahe paiku - no lihtsalt ei jaksanud!
Pühapäev osutus sama päikeseliseks ja säravaks kui eelmine, ja sel päeval iseendalegi üllatuseks sattusin veel üritusele jäänud inimestega viimaks pikemalt rääkima ja sain teada päris asju päris nende ja nende päris elu kohta, ja lisaks ujusin umbes poole pikema ringi, kui eelmistel kordadel: poole tunni asemel tunnise.
Sotsiaalse avatuse teke oli nii tore ja üllatav, et ma ei läinud isegi Lauriga Tallinna tagasi, sest temaga ma siiski olin juba reedel kolm tundi autos olnud, aga Sashiga polnud paar aastat õigupoolest rääkinudki mitte. Mida kiiresti tasa teha oli meeldiv.
Pühapäev osutus niisiis suhtluspäevaks (Liisa roti-ettekanne ajastus sinna väga sobivalt) ja viimaks õhtul 22 paiku koju jõudes olin täis sügavat õnne ja rahulolu ürituse üle.
Lisaks on mul nüüd kodus päris oma Erikson, nimelt "Gardens of the Moon". Järgmine Erikson on sellest muidugi parem, aga parem pool muna, kui tühi koor, ja tasuta saadud asja üle absoluutselt ei virise. Vastupidi, olen rahul ja rõõmus.
Mõned inimesed üllatasid mind conil siiralt oma headuse ja siiruse ja vahetusega, mõned esinesid tuntud headuses - kas te nt oletaksite raamatute põhjal, et Siim Veskimees on lihtviisiselt hea inimene, kes annab ikka leebelt teise võimaluse ja mahendab ümara leebe häälega enamiku vastuolusid enda ümber? - ja lõpuks, kuigi mulle Stalkerit ei jätkunud, ei saa ka öelda, et ma oleksin hääletustulemustes pettunud. Täitsa rahul olen.
Illustratsiooniks siis ka ülaolev pilt. Pildi autoriks on Leila Tael-Mikešin (kes on kangelasema ja kantseldas intensiivselt kogu Estconi kahte väikest last. Mina laisa emana jätsin enda omad maha, kuigi nendega oleks jama olnud umbes viis korda vähem, sest nad on umbes poole suuremad).
neljapäev, 11. juuli 2013
Kutse
Ma ei ole ikka veel seda Kaitseväe füüsiliste nõudmiste 300 punkti ära teinud.
Kogu aeg tundub, et olen peaaegu valmis, 295 punkti juba tuleks juba kindlalt - aga natuke vaja ju veel paremaks vaja saada, et ikka kindlasti toime tulla!
Selle asemel aga mõtlen igal konkreetsel päeval hoopis, et hei, olen phmt ju nii tugev küll, et võin selle vahukoorerulli ära süüa, pärast ikka 50 kätekõverdust ära teha - ja üldse läheb kuidagi nii, et laisklen terve nädala. Ning näen siis teise nädala vaeva, et kaotatut tasa teha ja jälle otsast peale.
Sest kui eesmärk on väga lähedal, ei tundu selle nimel pingutamine enam üldse nii põnev, aga kui ta natuke eemale nihkub, siis tundub ta seda taas.
Ja mu head vanad tossud olid katki ning ma viskasin nad ära (hais oli ka kohutav), halvad vanad tossud (palju vähem kantud ja seega vähem haisevad) aga hõõruvad ja ma jooksen enamasti lihtsalt kingades rongi peale 500 m korraga ja krt teab, võib-olla ma ei oskagi enam joosta varsti ja ei saa oma jooksupunkte kätte, mis oleks väga piinlik, sest neid antakse nii odavalt.
Lisaks on Kaitsevägi vahepeal nõudeid natuke muutnud: 48 kätekõverduse asemel tuleb nüüd minuvanusel naisel 2 minutiga ära teha 45, aga kõhulihaseid tuleb 70 asemel teha 74 ja ma täiega ei jaksa neid ülearust nelja teha, maitea, peaks kuidagi osavamalt treenima, aga ei tea kuidas ja kas üldse viitsibki ja..?
Kokku tundub sedasi, et kui ma ei pane endale mingit tärminit, mil oma 300 punkti ära teha, ei saagi see tehtud ja see oleks halb, kurb ja piinlik, sest ma olin ometi nii lähedal!
Ja kui panna juba tärmin, siis võiks sel ajal kohal viibida ka mõned abilised-tunnistajad, kes võtaks aega ja hoiaks kõhulihaste tegemisel mu jalgu kinni ja innustaks (ega naeraks mu üle, kui ma nt ikkagi aint 290 punkti saan ja pean asja kuu aja pärast kordama).
Ma mõtlen, et see tärmin võiks olla 10. august 2013, õhtul kell 17 midagi.
Siis kuluks koos soojenduse ja puhkepausidega vast maksimum poolteist tundi sportliku ägisemise peale. Ning pärast võiks juua natuke alkoholi ja süüa midagi head ja ajada juttu ja sõlmida või tugevdada sotsiaalseid sidemeid.
Koha osas ma pole veel kindel, aga küll midagi pähe tuleb. Ma isegi julgeks sind endale koju kutsuda.
Kas sa tahaks muidu tulla? Ma mõtlen, et kui meid on näiteks kuus kokku, on see juba päris väikese peo moodi ja et asi oleks hästi vähe normaalne (ja seega eelduste järgi vast natuke vähem ebamugav), kutsun sind sedasi avalikult ja mitteisiklikult.
Just sind, kes sa ütled julgelt, et tahad tulla.
Mis sa arvad, mh?
Kogu aeg tundub, et olen peaaegu valmis, 295 punkti juba tuleks juba kindlalt - aga natuke vaja ju veel paremaks vaja saada, et ikka kindlasti toime tulla!
Selle asemel aga mõtlen igal konkreetsel päeval hoopis, et hei, olen phmt ju nii tugev küll, et võin selle vahukoorerulli ära süüa, pärast ikka 50 kätekõverdust ära teha - ja üldse läheb kuidagi nii, et laisklen terve nädala. Ning näen siis teise nädala vaeva, et kaotatut tasa teha ja jälle otsast peale.
Sest kui eesmärk on väga lähedal, ei tundu selle nimel pingutamine enam üldse nii põnev, aga kui ta natuke eemale nihkub, siis tundub ta seda taas.
Ja mu head vanad tossud olid katki ning ma viskasin nad ära (hais oli ka kohutav), halvad vanad tossud (palju vähem kantud ja seega vähem haisevad) aga hõõruvad ja ma jooksen enamasti lihtsalt kingades rongi peale 500 m korraga ja krt teab, võib-olla ma ei oskagi enam joosta varsti ja ei saa oma jooksupunkte kätte, mis oleks väga piinlik, sest neid antakse nii odavalt.
Lisaks on Kaitsevägi vahepeal nõudeid natuke muutnud: 48 kätekõverduse asemel tuleb nüüd minuvanusel naisel 2 minutiga ära teha 45, aga kõhulihaseid tuleb 70 asemel teha 74 ja ma täiega ei jaksa neid ülearust nelja teha, maitea, peaks kuidagi osavamalt treenima, aga ei tea kuidas ja kas üldse viitsibki ja..?
Kokku tundub sedasi, et kui ma ei pane endale mingit tärminit, mil oma 300 punkti ära teha, ei saagi see tehtud ja see oleks halb, kurb ja piinlik, sest ma olin ometi nii lähedal!
Ja kui panna juba tärmin, siis võiks sel ajal kohal viibida ka mõned abilised-tunnistajad, kes võtaks aega ja hoiaks kõhulihaste tegemisel mu jalgu kinni ja innustaks (ega naeraks mu üle, kui ma nt ikkagi aint 290 punkti saan ja pean asja kuu aja pärast kordama).
Ma mõtlen, et see tärmin võiks olla 10. august 2013, õhtul kell 17 midagi.
Siis kuluks koos soojenduse ja puhkepausidega vast maksimum poolteist tundi sportliku ägisemise peale. Ning pärast võiks juua natuke alkoholi ja süüa midagi head ja ajada juttu ja sõlmida või tugevdada sotsiaalseid sidemeid.
Koha osas ma pole veel kindel, aga küll midagi pähe tuleb. Ma isegi julgeks sind endale koju kutsuda.
Kas sa tahaks muidu tulla? Ma mõtlen, et kui meid on näiteks kuus kokku, on see juba päris väikese peo moodi ja et asi oleks hästi vähe normaalne (ja seega eelduste järgi vast natuke vähem ebamugav), kutsun sind sedasi avalikult ja mitteisiklikult.
Just sind, kes sa ütled julgelt, et tahad tulla.
Mis sa arvad, mh?
pühapäev, 7. juuli 2013
Kõik omal kohal
On suvi, ilm on imeline, mul on olnud järv, muruniiduk, hekikäärid, maasikad, muusikad, une- ning kirjutamisaeg, raamatud, küünelakk, õlu, päevitus, võrkkiik ja lapsed - ja ikka ei ole hea.
On - rahuldav.
On - täitsa ok.
On - - - - - - - no on.
Ärkasin hommikul üsna kõlbulikust unenäost selle oma armsama kõrval, keda ma näiteks kaks nädalat näinud ei olnud, äratuskellani oli tubli 20 minutit aega ja nii ma panin kella kinni ja lebasin. Oli soe, aga mitte talumatult. Ometi kord polnud ka mingit saatanlikku kärbest kuskil ronimas, need rikuvad hommikud suurepäraselt ära.
Ja ma hoidsin ühte kätt tema ihu vastas ja tegin vahepeal silmad lahti ning vaatasin ka.
Ta on ärkvel kujul täiesti kena mees fantastiliselt lõbusa ninaga (esialgu olin ma seisukohal, et inimene, kel on selline nina, ei saa-gi kunagi õnnetu ola, sest noh, see nina, see on ju muretuse kvintessents!), aga magades millegipärast ikka täiesti ootamatult kaunis.
Miks mõned inimesed näevad magades paremad välja ja mõned ei näe üldse kuidagi välja, vaid on lihtsalt mingid puntrad?
Nojah, ja siis ma suudlesin teda siidistele sõrmenukkidele, panin riidesse ja tulin ära, sest sada asja vaja teha nagu ikka, ja oma hommikust banaani järades ma siis mõtsin, kuidas me õhtu oli tegelt täiesti mittekontaktne ja arusaamatu. Oli nagu tuttav inimene küll, ponnistati nagu ka mõlemalt poolt, aga kontakti ei saagi, me kontakti ei saagi, kontakti ei saagi, pole mõtet karta-agi.
Pankrot.
Mul on seda viimasel ajal palju, millegipärast eriti just meestega. Huvitav, kas armsama oma ellu haakimine toob kaasa mingi automaatse isaste inimestega suhtluse hangumise või?
Väga halb. Kui nii on, siis ma ei ole üldse rahul sellise asjade arenguga.
Tõsi, tegu võib olla ka kas täiesti juhusliku asjaolude kokkulangemisega või näiteks minu enda teistmoodi käitumisega (natuke diskreetsem paari teemaga, sest teine inimene on teine ja teda vist ei tohiks nii vabalt jagada kui iseend), mida ma oma aruga tajun väikese, aga teised vbla suure muutusena.
Või siis on asi selles, et ma lihtsalt olengi nüüd natuke igavam ja nii ongi.
Ma tunnen end tülpinuna.
Mismõttes, kui on olnud järv, muruniiduk, hekikäärid, maasikad, muusikad, une- ning kirjutamisaeg, raamatud, küünelakk, õlu, päevitus, võrkkiik ja lapsed, tahaks ma teada! Isegi armsam on, kuigi ma teda ei näe viimasel ajal eriti, sest suvi ja erinevad graafikud.
Aga ikkagi, mida mul siis veel vaja on?!
Kass murdis linnupoja maha maal.
Laibakülluse aeg, nagu ma ütlesin.
Ma võtsin teise poja tema käest ja pesa sõstrapõõsast ära ning elasin üle närvesööva ööpäeva, mille jooksul muretsesin, kas linnuvanemad leiavad oma allesjäänud poja + pesajäänused sirelipõõsast kõrgema koha pealt üles, ning hoidsin kassi majas sees, mis tegi kurvaks nii minu kui tema. Mis hea kassielu see on, kui viimaks ometi tuuakse maale, sellesse lahedasse suurde-suurde tuppa, kus on sada korda põnevam vaip kui kodus ja vahepeal sajab laest vett, ja siis hoitakse ikkagi majas kinni?! Njau-jou-jau-au-NJAU?!
Aga välja teda ikkagi ei lasknud.
Mõtlesin hoopis, et miks see kõik mind nii kohutavalt häirib.
Lõpuks. Linnud tegid pesa sõstrapõõsasse, mis tundus neile hea varjatud koht (ja vbla oligi, enne kui ma tõin kohale muruniiduki ja kassi) ja valmistasid sinna ka pojad. Käitusid nagu lindudele ette on nähtud.
Kass käitus nagu kass peabki. Suure laisa ja aeglase voluka kohta, kes sööb ainult kassikrõbuskeid, tegelikult vägev värk. Noh, et ta üldse midagi peale kärbse kinni suutis püüda.
Tema pilk, kui ma talle raamatuga vastu nina andsin ja linnupojad ära võtsin, oli hämmeldunud ja sügavalt kurb.
Ja mina? Miks mina olin üleni häiritud ja vaevatud, kuigi kõik tegid ainult seda, mida nad tegema pididki?! Miks?!
Siis jõudis mulle kohale, et noh, mina ju käitusin ka, nagu mina pidin käituma. Põdesin linnuvanemate pärast, kes on kevad otsa ilmaasjata lapsi kasvatanud ning nüüd vbla meelt heidavad, ja kassi pärast, kes ei saanud üldse aru, mida ta valesti tegi ja miks imelikud inimesed tema liikumisvabadust piiravad, ja ega see midagi paremaks ei teinud - aga kui ma ei oleks tundnud mingit hingevaeva, oleks hoopis see olnud kuidagi vale ja kale ja kõle.
Ma täitsin oma osa, hoidsin ringi suletuna, tegin seda, mis vaja, ja see oligi enda sitasti tundmine.
Nii et vbla see, et mu meessõbrad muutuvad mälestuselisteks, on ka kohane ja õige, kust mina tean. Vbla on nad kõik omal kohal ja mina ka? Need on need asjad, millest ma midagi ei jaga - need suhete- ja piiridevärgid.
Aga isegi kui nii on, ega see mulle meeldima ikka ei pea.
Muide, linnupoeg istus järgmisel päeval jälle sõstrapõõsas, täiesti elus ja lennuvõimeline. Ma tegin tast oma õe seebikarbiga pildi ka, aga kuna arvuti ja fotoka vahele käiv juhe on kadunud juba aasta otsa, siis ei tule sellest illustreeritud blogiposti.
Ka hurmavad madala kvaliteediga kassipildid paksust kõutsist naatide all jäävad lisamata.
On - rahuldav.
On - täitsa ok.
On - - - - - - - no on.
Ärkasin hommikul üsna kõlbulikust unenäost selle oma armsama kõrval, keda ma näiteks kaks nädalat näinud ei olnud, äratuskellani oli tubli 20 minutit aega ja nii ma panin kella kinni ja lebasin. Oli soe, aga mitte talumatult. Ometi kord polnud ka mingit saatanlikku kärbest kuskil ronimas, need rikuvad hommikud suurepäraselt ära.
Ja ma hoidsin ühte kätt tema ihu vastas ja tegin vahepeal silmad lahti ning vaatasin ka.
Ta on ärkvel kujul täiesti kena mees fantastiliselt lõbusa ninaga (esialgu olin ma seisukohal, et inimene, kel on selline nina, ei saa-gi kunagi õnnetu ola, sest noh, see nina, see on ju muretuse kvintessents!), aga magades millegipärast ikka täiesti ootamatult kaunis.
Miks mõned inimesed näevad magades paremad välja ja mõned ei näe üldse kuidagi välja, vaid on lihtsalt mingid puntrad?
Nojah, ja siis ma suudlesin teda siidistele sõrmenukkidele, panin riidesse ja tulin ära, sest sada asja vaja teha nagu ikka, ja oma hommikust banaani järades ma siis mõtsin, kuidas me õhtu oli tegelt täiesti mittekontaktne ja arusaamatu. Oli nagu tuttav inimene küll, ponnistati nagu ka mõlemalt poolt, aga kontakti ei saagi, me kontakti ei saagi, kontakti ei saagi, pole mõtet karta-agi.
Pankrot.
Mul on seda viimasel ajal palju, millegipärast eriti just meestega. Huvitav, kas armsama oma ellu haakimine toob kaasa mingi automaatse isaste inimestega suhtluse hangumise või?
Väga halb. Kui nii on, siis ma ei ole üldse rahul sellise asjade arenguga.
Tõsi, tegu võib olla ka kas täiesti juhusliku asjaolude kokkulangemisega või näiteks minu enda teistmoodi käitumisega (natuke diskreetsem paari teemaga, sest teine inimene on teine ja teda vist ei tohiks nii vabalt jagada kui iseend), mida ma oma aruga tajun väikese, aga teised vbla suure muutusena.
Või siis on asi selles, et ma lihtsalt olengi nüüd natuke igavam ja nii ongi.
Ma tunnen end tülpinuna.
Mismõttes, kui on olnud järv, muruniiduk, hekikäärid, maasikad, muusikad, une- ning kirjutamisaeg, raamatud, küünelakk, õlu, päevitus, võrkkiik ja lapsed, tahaks ma teada! Isegi armsam on, kuigi ma teda ei näe viimasel ajal eriti, sest suvi ja erinevad graafikud.
Aga ikkagi, mida mul siis veel vaja on?!
Kass murdis linnupoja maha maal.
Laibakülluse aeg, nagu ma ütlesin.
Ma võtsin teise poja tema käest ja pesa sõstrapõõsast ära ning elasin üle närvesööva ööpäeva, mille jooksul muretsesin, kas linnuvanemad leiavad oma allesjäänud poja + pesajäänused sirelipõõsast kõrgema koha pealt üles, ning hoidsin kassi majas sees, mis tegi kurvaks nii minu kui tema. Mis hea kassielu see on, kui viimaks ometi tuuakse maale, sellesse lahedasse suurde-suurde tuppa, kus on sada korda põnevam vaip kui kodus ja vahepeal sajab laest vett, ja siis hoitakse ikkagi majas kinni?! Njau-jou-jau-au-NJAU?!
Aga välja teda ikkagi ei lasknud.
Mõtlesin hoopis, et miks see kõik mind nii kohutavalt häirib.
Lõpuks. Linnud tegid pesa sõstrapõõsasse, mis tundus neile hea varjatud koht (ja vbla oligi, enne kui ma tõin kohale muruniiduki ja kassi) ja valmistasid sinna ka pojad. Käitusid nagu lindudele ette on nähtud.
Kass käitus nagu kass peabki. Suure laisa ja aeglase voluka kohta, kes sööb ainult kassikrõbuskeid, tegelikult vägev värk. Noh, et ta üldse midagi peale kärbse kinni suutis püüda.
Tema pilk, kui ma talle raamatuga vastu nina andsin ja linnupojad ära võtsin, oli hämmeldunud ja sügavalt kurb.
Ja mina? Miks mina olin üleni häiritud ja vaevatud, kuigi kõik tegid ainult seda, mida nad tegema pididki?! Miks?!
Siis jõudis mulle kohale, et noh, mina ju käitusin ka, nagu mina pidin käituma. Põdesin linnuvanemate pärast, kes on kevad otsa ilmaasjata lapsi kasvatanud ning nüüd vbla meelt heidavad, ja kassi pärast, kes ei saanud üldse aru, mida ta valesti tegi ja miks imelikud inimesed tema liikumisvabadust piiravad, ja ega see midagi paremaks ei teinud - aga kui ma ei oleks tundnud mingit hingevaeva, oleks hoopis see olnud kuidagi vale ja kale ja kõle.
Ma täitsin oma osa, hoidsin ringi suletuna, tegin seda, mis vaja, ja see oligi enda sitasti tundmine.
Nii et vbla see, et mu meessõbrad muutuvad mälestuselisteks, on ka kohane ja õige, kust mina tean. Vbla on nad kõik omal kohal ja mina ka? Need on need asjad, millest ma midagi ei jaga - need suhete- ja piiridevärgid.
Aga isegi kui nii on, ega see mulle meeldima ikka ei pea.
Muide, linnupoeg istus järgmisel päeval jälle sõstrapõõsas, täiesti elus ja lennuvõimeline. Ma tegin tast oma õe seebikarbiga pildi ka, aga kuna arvuti ja fotoka vahele käiv juhe on kadunud juba aasta otsa, siis ei tule sellest illustreeritud blogiposti.
Ka hurmavad madala kvaliteediga kassipildid paksust kõutsist naatide all jäävad lisamata.
Tellimine:
Postitused (Atom)