esmaspäev, 15. detsember 2014

Minamidamina, jälle

Võibolla on kõigil pooltütlejatel õigus ja olengi depressioonis.
Täiesti mitterõõmus on olla küll juba mitmendat päeva ja näib, et süvenevalt. Isegi magada ei saa. Füüsilised hädad tunduvad enamlevat (see tähendab, et neid tuleb juurde), vaimsed... ka. Minestus, tasakaaluhäired, valestinägemine, parem käsi ei hoia ÜLDSE enam tagasi seda, et ei ole päris korras - jah, võib kurta ka kehaliselt.
Vaimselt on lihtsalt hullem.

Ma ei mäleta oma esimese lapse esimest sõna ega teise lapse sünnikaalu. Ei mäleta oma Keila arvutiparooli (ainult seda, et oli negatiivne ja mitteropp, küsimusega meenus nii palju). Ei mäleta, millal milliseid jõule peeti, ainult Anna puder on meeles. Ühte pin-koodi ei mäleta, ilmselt pean panka minema koos passiga. Ei mäleta, kus mu riided ja saapad on, et mul on sellised riided, et sai ostetud sellised pusad, et see mängupüstol on laenatud ja kuskil on tal ka võõras laskemoon.
Selle, mida olen kellelegi öelnud, unustan veerandi tunniga. Et üldse olen öelnud, enam mitte, vähemalt nii palju on edasiminekut võrreldes kahe kuu eelse ajaga, aga ma TAHAKSIN, et poleks. Iga kord, kui kuulen, kuidas olin suremas ja närune ja kuidas inimesed rõõmustasid iga mu elumärgi üle, lähen õhku täis nagu oleks paranemine siiani kuidagi minu teene. Nädalavahel Tartus kuulsin mitu korda, kuidas on ikka tore, et elan, ja rõõmustasin iga kord. Aga et ma VEEL paraneksin, ei usu. See ilmselt on ositi sellest, kuidas märkan negatiivset rohkem kui positiivset, seda, et kohv läks maha, rohkem kui seda, et kohv jäi kruusi, ositi järgnevast:

Et.
Ma tean küll, et inimesed on paranenud palju hullemast. Aga ma ju tean ka, et palju hullemast paranejaid on vähemus ja palju rohkem on neid, kellest me ei kuule. Ja mul on olnud juba kahtlaselt palju õnne seni, esiteks olen elus, teiseks mitte ratastoolis, kolmandaks trükin siin küll halvemini kui enne, aga siiski mitte päris halvasti ja peaaegu mõttekat juttu, ja ükskord peab õnn ju otsa lõppema? Nt praegu? Nt üleeile? See, et minestamine ja kehaline tasakaalutus ja valestinägemine, seda tahaksin jäävaks lugeda ja iga vihje sinnapoole, et ma ei tea, mis kuu aja pärast on (kuigi ei teagi) ajab meeleheitele.
Muidugi ei tea! Sina ka ei tea! Võibolla on hullem! Ma peaksin täna minema oma poja jõulupeole ja ei tea, kas jõuan kohale üldse. Võibolla kuu aja pärast seda probleemi pole, aga ma saan 35 ja arvestades, kui (vanadus)nõder ma juba olen, olen ka ettenägelik ja ilmselt on mul siis teised täpselt sarnased mured. Üritan kuhugi minna, aga ei tea, kas kohale saan, just. Üks kõndis ööga 60 km nii.
Ma võin ka hakata minema ja tee peal unustada, kuhu.

Minu meelest on kõik halvasti.

11 kommentaari:

  1. Õnn ei pruugi otsa saada. Tean omast käest. Pigem vastupidi - kui Su on olnud õnne tulla siiamaani ja niisuguste seitsmepenikoorma-sammudega, siis on vägagi tõenäoline, et Sa lendad selle hea õnne tiivul edasi ka.

    Aga kestva masenduse vastu võiks küll midagi ette võtta, eriti, kui masendus elamist segama hakkab.

    VastaKustuta
  2. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et me kõik unustame ju kogu aeg.

    Ma unustan korrapäraselt, et ma midagi öelnud olen või kellegagi millestki rääkinud. Kui õhtuks on vaja riideid otsida, siis ma ei saa seda oma mõtteis teha, sest mul pole aimugi, mis mu garderoobis olemas on.
    Mõnikord tuleb pesust välja mingi ese, mida vaadates ma imestan, et umbes sellist käisin ma just kaltsukast endale otsimas (edutult), sest mul oli just sellist vaja. Aga mitte osta. Lihtsalt mäletada, et mul on olemas see.

    Ja et ma usun, et sa oled väge täis.

    VastaKustuta
  3. 50 aasta eksperiment, mäletad? Sa oled sellest ainult mõned päevad teinud.

    VastaKustuta
  4. Aga mida ütleb nende minestamiste, käenõrkuse ja nägemishäirete kohta neuroloog? Missugune on tema prognoos?

    P.S. Kui sa tunnetad mingit tõsisemat tagasiminekut, siis võta kohe oma arstiga ühendust. Võib-olla tuleks uus kompuuter teha.

    VastaKustuta
  5. Tere.

    Ma ükskord surin ka ära, sest ma olin nii õnnetu, ei see ei ole-ohtundsinendkuisurin-eiei, ma suringi ära - ma võtsin kõvasti tablette ja kõvasti alkot ja saingi surma, aint üks jama- ärkasin ellu-oli siuke inimene, kes pidas seda vajalikuks, et ma jääks ellu, no kaua polnd ja siis ikka olin- 5 päeva intensiivis ja siis! 1,5 kuud seevldis. a mai ole jobu! ja ma ei ole..kurat, ma olen klammerdunud ja ma kardan üksi olla ja ma kardan nii paljusi asju, aga see, mis üks kommenteeria ütles- sul on tarvis abi! mul ka...a mind ei saa enam aidata, püütud juba on liigagi palju :)

    VastaKustuta
  6. Ou! Sa seda ikka mäletad, et laenasid mult pool aastat tagasi 400 eurot? Maksa ära!!!

    ;D

    VastaKustuta
  7. Mul on selline teooria, et õnn on mingi konkreetne number. Näiteks kaks kilo nelisada viiskümmend kaks grammi. Toppides oma nina sinna kuhu pole vaja, pudeneb iga kord veidi õnne teetolmu (kuigi mõnel on seda enam ja mõnel vähem). Kui olla väga intensiivses jamas väga pikalt, siis kahaneb ka kasutatav õnnehulk ennaktempos. Sellepärast ei saagi olla nii, et sa võid lõputult vihma käes seista. Mingi hetk hakkab külm. Või lihtsamalt öeldes -saad surma.
    Teiseks tuleks intensiivselt ohtlikke aegu kombineerida rahulike aegadega, et Õnn saaks vahepeal kosuda ja ennast reorganiseerida. Ka Õnn võib ju väsida...

    VastaKustuta
  8. Teatud mõttes ma olen kade. Saan aru, et sul ei ole hea olla. Aga sa saad vähemalt iseendaga olla, iseennast tunnetada, iseenda üle mõelda, õppida tundma oma valusid (nii kehalisi kui hingelisi), isegi õppida tundma oma lähedasi - sest nad ilmselt on sul hetkel lähemal kui pool aastat tagasi. Vahel mõtlen, et tahaks ka haiglasse kukkuda. Et just lihtsalt olla iseendaga, olla dieedil tööelust ja meelelahutusest, ning lihtsalt mediteerida nende valgete seinte vahel ja jõuda mingite järeldusteni. Et lähedased minu jaoks aega võtaks, sest muidu nad ei võta. Nii et jah, see võib tunduda küll rumala ja võibolla ka solvavana, kuid tõepoolest - olen natuke kade (kuigi ma ei tea, mis juhtus, kuidas juhtus ning mida see kõik endaga kaasa tõi).

    VastaKustuta
  9. Seda mäletan, et 50 aatat.
    Seda mäletaksin ka, et 400 eurot =)
    Ja olen ju harjunud mäletama rohkem, murca!

    aga haiglas ei saanud mõelda, seda üleni salgan. seal olid palatinaabrid pidevalt samas toas.

    muidu on see, et ma nagunii lähen jaanuari lõpus haiglasse tagasi. Neuroloog ilmselt ootab ka. Seni ta ootab, sest peapõrutus ollagi segane asi. Ju.

    VastaKustuta
  10. Anna endale aega. Kui õnnetusest oleks möödas mitu aastat, saaksime rääkida püsivatest kahjustustest. Seni ootame, kuni asjad paranevad. Ja otsi abi. Depressioon on tõsine asi ja võib saada võtmeks su tervenemisel.

    VastaKustuta
  11. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.