pühapäev, 1. veebruar 2015

Küsimise kunst

Ma sain ühe raamatu Timolt sünnipäevaks.
See ei ole mul läbi kaugeltki (olen leheküljel 26, sest aeglane lugeja hetkel - kiirem kui vahepeal, kuid aeglane ikkagi), aga 13. leheküljel oli üks lõik, mis kõlas muga kaasa nii hästi, et pean kordama.

From what i've seen, it isn't so much the act of asking, that paralyzes us - it's what lies beneath: the fear of being vulnerable, the fear of rejection, the fear of looking needy or weak. The fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one.

Emake maa, kus ma mõistsin korraga kõiki neid, kes küsida ja paluda ei taha või ei suuda! Jaa, sellepärast mina ja rong ja mhmh!
Sest ma olin umbes oma elu tipul. Enam kunagi ei saa ma nii nooreks, ilusaks, loominguliseks, nii osavaks ja targaks, nii tegusaks - ja ometi polnud ma ju midagi erilist. Ei saanud rikkaks ega olnud õnnelik, ma olin lihtsalt nagu kõik ja kõik ja

kõik. Muud midagi. Täiesti tavaline. Mitte kunagi ei kirjuta ma nii head romaani nagu Neil Gaimani "Ameerika jumalad". Mitte kunagi ei ole ma ilusam Amanda Palmerist, kellega me jagame paljut, näiteks armastust sukkade vastu, karvu ja soengut. Hei, ta kirjutas isegi raamatu!
Nad on olemas juba mõlemad, mind pole? polnud? vajagi, ja kui ma ise ei ole? olnud? ka õnnelik...


Ma vist mõtlesin - ikka veel ei mäleta, aga tundub tõenäoline - et krt, sel korral pole ma vähemalt mömm. Et mõtleb ja mõtleb, aga teoks ei tee, alati on vabandusi ju. Alati leiab mingeid põhjendusi, miks mitte, miks vapram on edasi elada, et tõeliselt vapper on näiteks laste heaks kesta läbi sünguste - ähhh.
Vabandusi leiab ju alati.
Mul endal on mulje, et ma leian vabandusi alati-alati-alati. Siis ma ei tahagi neid otsida ega leida.

Mu viimane mälestus on rongi suhtes õigest kuupäevast ja selle sisaldus on: "Oot, õhtuks tuleks poes käia. Ja teisel pool raudteed on see Selver, ma võin sinna ka minna, mitte Rimisse, mis on mu selja taga."
Millega on selgitatud, miks ma ei läinud kuskile võsa vahele, kuhu kiirabi poleks nii ruttu jõudnud: nägin rongi, mõtlesin, et ei taha olla mömm, ja hüppasin. Mingit pikaajalist plaani polnud.

Aga nüüd olengi päriselt katki. Mitte nii ilus, noor, loominguline, nii tark, tegus ja osav, vaid selline, kes saab rõõmustada, et loeb päevas 20 lehekülge, teeb 72 kätekõverdust ja käib veel poeski. Nii palju tehtud. Jee.
Ja ma küsin abi, häbenematult, sest nüüd ma võin. Kui näos on seniolematud kortsud ja pea käib pidevalt (pidevalt! 3 nädalat seni, kuigi mu palatinaabril käis poolteist aastat - ja enam ei käi! See annab lootust!) ringi, kui kohvitassi võtmine parema käega on oluline pingutus, kui aina tahaks magada, kui meel on kurb ja juuksed pikad - siis võib ka küsida ja saada, polegi nii häbi. Jaa. Praegu ses osas ma võitsin, et saan abi küsitud ja vastu võetud põdemiseta.

Aga muidu ju... oli häbi, oli põdemine, kõik oli.

Me kõik mõtleme asju, mida hiljem on kahju teadvustada. Ma tean, olen inimestega rääkinud. Näiteks mõtlesin mina, et olen juba nii oivaline kui suudan, aga see ei vii kuhugi. Ei tee õnnelikumaks. Miks üldse? Vat oleks rohkem aega, küll oleks hea!
Noh, nüüd mul on aega.
Ning tuleb ka see aeg, kus jõuetus ja katkisus enam mind ennast ei veena, kus ma peaksin juba olema korras, produktiivne, mitte koormav, ja jälle on raske paluda, sest Nad võivad ju keelduda, ilma et see Neid kuidagi negatiivselt mõjutaks.

Varem ma ei tahtnud paluda, sest ma eeldasin endalt, et tulen kõige vajalikuga ise toime ja kui ei tule, on see järelikult minu enda viga. Tõesti-tõesti uskusin seda. Palusin ainult siis, kui teisiti ei saanud, täiesti teadlik, et vastuseks võib ka "ei" olla. Võttes selle juba ette eelduseks, sest kõige hullemaks tuli end ette valmistada. Võttes selle eelduseks ka sõnades.
Samas, kui oli tingimata vaja, ma ikka küsisin ka, sest võis ju tulla "jaa". Aga "the fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one" on ikka veel väga tõene. Mingi eesmärk, suurem kui mina, pidi olema, et julgeks küsida midagi selle täitmiseks üldse.

Mingi eesmärk.

Mu Tütarlapsel on kuulsusrikas suguvõsa, kuhu kuulub ka lell, keda nimepidi pole aus nimetada. Too lell saab varsti lapse, tema praegune naine ja tulevase lapse ema aga ütles jõulude aegu muuseas hellalt "...ja kuna U. elueesmärgiks on teha igale poole permakultuuri-kasvuhooneid, tahtis ta teha permakultuurset kasvuhoonet ka mu ema keldrisse..."
Tema (rasedus on püha, teate?) ütles oma lause muuseas, aga sestsaati on elueesmärgi teema mind painanud.
Üks teine, keda ka pole aus nimetada, ütles, et tema eesmärk on zen-rahu, ja laiemalt kogeda niipalju ägedusi, kui saab.
Mul on tunne, et seda me tahame kõik: kogeda ägedusi. Selle nimel elada ju võib? Võib.

Aga mis sinna kogemiseni viib, oleneb juba ägeduse definitsioonist. Mulle näiteks meeldib heakskiit kellegi poolt, keda ma usaldan. Must saaks jubeda kapteni, aga täiesti hea leitnandi kaptenile, kellest hästi mõtlen. Või noh, hea leitnandi vähemalt paranenud kujul, praeguse eest ei vastuta.

Niisiis tuleb mul ka eesmärk leida selline, mis meeldib kellelegi, kellest hästi mõtlen. (Teha inimestele rõõmu? Ilmselt ma tegin ärkamisega teadvusetuse sügavustest tõepoolest rõõmu mitmele inimesele. Mis tähendab, et see ei kõlba, see ei hoiaks mind tagasi, aga ma tahan midagi, mis hoiaks mind tagasi. Ju. Sest paraneda aasta, nagu oletas see Üks, on hirmutav. Paraneda viis aastat... Võeh. Vähemalt takkajärele tahaks õigemini valida, ma ise leian endale ainult valed eesmärgid!)
Oot! Et leida, mis meeldib kaptenile, ma peaks ju teadma esmalt, kes on kapten?!
Aga... aga... aga otsides seda kaptenit ma ju üldse jõudsin sinna rongi alla! Kuramus!

Tuleb ikka ise olla kuidagi. Kuidagi. Ise. Seisev.
Küsimata ja palumata?
Ah, ma lähen ja loen raamatut edasi, kakskümmend pluss lehekülge ei ütle veel midagi!

22 kommentaari:

  1. Järsku loed UTd? Tundun seda soovitades ka ise endale naiivne, ent jutt oli ju Kaptenist? Mitte viinaveaga pootsmanist?

    VastaKustuta
  2. Kui sa suudasd nii soravalt kirjutada,siis tundub kuidagi tühiasi see kohvitassi haaramise jõuetus...

    VastaKustuta
  3. One word: audiobook

    VastaKustuta
  4. Ähh, nii palju selliseid mõtteid, mis kaasa kajavad, et ei oskagi midagi tarka lisaks öelda. Ise pole veel lahendusi leidnud..

    VastaKustuta
  5. Küsimise kunst.
    Anektoot.
    Porutsik Rževski oli kuulus naistemees. Polgukaaslased tundsid kadedust, et kuidas nii, et temal on kogu aja naisi, aga kõik teised istuvad kuival.
    Läks siis üks leitnant küsima, mis imeline asi see on, kuidas sa seda teed…
    „See on väga lihtne,“ ütles Rževski, „lähed näiteks linnas, näed, ilus naine tuleb vastu. Siis lähedki tema juurde ja küsid – kas keppi saab…“
    „AAAHH! Nii võib ju vastu kõrvu saada!“
    „Võib küll. Aga keppi võib kah saada!“

    Moraal: Kui ei küsi, siis ei saa niikuinii. Kõige hullem, mis saab küsimisega juhtuda on see, et kõik on samamoodi, kui siis, kui ei küsinudki.

    VastaKustuta
  6. 72 kätekõverdust?! Ma võin lugeda ka 200 lehekülge päevas, aga ei saa hakkama korralikult isegi 7 kätekõverdusega! Praegu on mul muidugi õlg haige, aga enne, tervena, ka ei saanud. Sa oled võimas.

    VastaKustuta
  7. Hea meel, et loed ja kõnetab :)

    VastaKustuta
  8. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  9. et nagu ühelt poolt soov olla midagi erilist ja silmapaistvat, igatahes mitte tavaline, ja teiselt poolt soov olla Teine, mitte Esimene, olla leitnant, mitte kapten. võibolla selles peitubki error? sest see eriline, see on ju Esimene, see on kapten, mitte leitnant...

    aga sellest "ei"-hirmust ma vist ei saa päris hästi aru. kui ei küsi, siis pole ju võimalik ka jah-i vastuseks saada? see on siis ju nagu eesti meeste külgelöömisega, et eitav vastus oleks nagu solvang? ja siis veel imestatakse, miks lõunamaalased nii menukad on...

    ep

    VastaKustuta
  10. Ikka veel mõtlen, et kes/mis on UT. Unfished Tales Tolkienilt ilmselt mitte, aga muud ühendust ka ei loo. Ma ei loe ka seda, selgesti, aga mis see on?!

    Teisele kommenteerijale: kusjuures mõnes mõttes nii ongi. Et mul on alles päris oluline protsent mõistusest (mitte kõike, aga laias laastus sama inimene siiski), käib ja räägib, siis tegelikult ei ole nuriseda midagi, jubedalt hästi on läinud ju. Aga samas - "sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on."

    aga mu probleem vist polnud selles, et olla midagi erilist vaid just selles, et ma olin nii hea kui suutsin. ja see polnud... midagi erilist.

    VastaKustuta
  11. Mingil põhjusel meenus slõugan " Ärge muretsege, hakake elama"! Ja, et seda slõuganit võiks just haiglas presenteerida. Näiteks neile, keda toidetakse sondiga. No ja üldse -nii positiivne ju?

    Mulle on alati jätnud sügava mulje need inimesed, kes räägivad sellest, et "negatiivne energia tõmbab ligi negatiivsust" ja "et kõik mida sa teistele teed tuleb sulle endale tagasi" ja "haigus on tingitud mõtlemisest" jmt imeliselt positiivsed asjad.

    Kindlasti tuleks neid suurepäraseid seisukohti levitada haiglate traumaosakondades ja ka sünnitusmajades,kus sünnib ju aegajalt väärarenguga lapsi. Aga väärareng pole ju midagi muud, kui vale mõtteviisi tulemus!

    VastaKustuta
  12. UT on ilmselt Uus Testament.

    VastaKustuta
  13. Inimese emotsionaalne seisund (mis on seotud ka mõtlemisega) on siiski oluline ka füüsilise seisundi puhul. Just rääkisin naistekliiniku intensiiviõega, kes kinnitas, et tavaliste (ja väiksemate) operatsioonide patsiendid vajavad tunduvalt rohkem valuvaigisteid, kui keisrilõike omad. Keisrilõikega sünnib enamasti elus ja loodetavsti terve laps, emal on õnnehormoonid ja need toimivad päris kenasti valuvaigistitena ja aitavad küllaltki raskest operatsioonist kiiremini paraneda.

    Ärge kandke mõtlemist ja tundeid ikka päris maha ka! (See ei tähenda, et iga trauma või õnnetus ainult "välja mõeldud" oleks, nii radikaalseid ideid ma ei paku).

    VastaKustuta
  14. tundeid ei saa muidugi maha kanda, aga kas sünnitustegevuse käigus ei teki need valuvaigistavad hormoonid siiski juba n.ö etteprogrammeeritult, nii või teisiti?

    VastaKustuta
  15. hm, mul ei ole vist niivõrd ei-hirm, kuivõrd seesama, et mind hakatakse nägema koormana ja kogukonna ebaproduktiisve liikmena. lihtsamalt väljendudes - hirm, et kui ma liiga palju küsin, siis mind kantakse maha ja keegi ei armasta enam. ja siis kindluse mõttes ei küsi, sest äkki kunagi on PÄRIS suur häda ja siis ma olen selleks ajaks oma küsimiskrediidi ära raisanud.

    aga ma ei tea, kui suur see PÄRIS suur häda peab olema, et juba tunduks, et on õigustatud. kui ma olin opereerituna suht kehva liikumisvõimega, siis tundus enamasti ikka, et see ei ole piisav, et kelleltki sõidutamist küsida.

    ainult hääletades on miskipärast tunne, et on okei abi, tähendab, küüti küsida. sest näh, ma ju olen siin ja täitsa ilmselgelt ei saa omal jõul sinna kuhugi teise kohta, kuhu ma tahan minna.

    VastaKustuta
  16. Keisrit ja muid lõikusi ei saa ikka üldse võrrelda, naise valutundlikkus muutub sünnituse ümber ikka tunduvalt (üldiselt naiste valulävi on madalam kui meestel, v.a kohe enne ja pärast sünnitust, siis on kõrgem, sest, well, valus pidi olema.)

    VastaKustuta
  17. mustas augus käinud inimesena julgen ma arvata, et kui väiksemate asjadega ei harjuta, siis suure tõenäosusega PÄRIS häda korral lihtsalt ei oska abi küsida.

    aga ma katsun selle Esimese ja Teise asja uuesti sõnastada. ütleme nii, et kui sa üritad kandideerida leitnandi positsioonile kapteni positsiooni täitmiseks vajalikke omadusi demonstreerides (olgu või halvasti, aga rõhutades just neid omadusi), siis need kaptenid, kes leitnanti otsivad, ei pea sind parimaks kandidaadiks, sest võivad arvata, et sa varem või hiljem üritad ise kapteniks trügida. seega mulle tundub, et võibolla tasuks mõttes läbi mängida selline skeem, et kui sinu ette peaks pandama valik, kas olla ise eriline ja täiuslik või pühendada end mõnele erilisele inimesele/ülesandele, siis kumma sa valiksid? tingimusel, et mõlemat korraga ei saa? elu pole siiski enamasti nii mustvalge, aga skeemides mõtlemisest võib mõnikord mõtete korrastamisel abi olla.

    ep

    VastaKustuta
  18. kass tuletas ennast meelde. tema küsib alati, kui midagi tahab, süüa või sülle; mõtlesin, et just see ongi see, mis teeb lemmikloomast pere produktiivse liikme. pakub andmise rõõmu ja kuna ta küsib (või ronib nelja jalaga ise sülle), siis ei pea ka vaeva nägema tema tahtmiste mõistatamisega. või taluma mossitamist küsimise asemel (mossitamine oleks inimlikum käitumine - "tahan küll seda-ja-teist, aga küsida ei julge, sest siis hakatakse mind koormaks pidama, aga ikkagi tahaks ja miks nad ise ei anna.")

    VastaKustuta
  19. Mulle tundub väga tihti,et tänapäeval on depressiooni aluseks muuhulgas see, et inimestel on ekslik illusioon, et igaühel on teoreetiline võimalus olla eriline. Kui ei saa olla Hemingway, ole vähemalt Kim Kardashian! Ja kui inimene avastab, et ei suuda olla ka Kim Kardashian, sest on terve elu dieeti pidanud ja sobivalt suurt tagumikku pole kuskilt võtnud, on perse majas. (Saite aru, jah? Nii hea nali oli praegu.)

    Vanasti sündisid kingsepa pojana ja said kingsepaks. Sündisid tütrena ja kui väga vedas ja tegid karjääri, ei läinud mehele mitte rätsepale või kingsepale vaid mõnele vaesemale poodnikule ja oli ka juba hea. Kui ei vedanud, elasid kingsepaga ja oli natuke nagu nõme, aga ei olnud hetkekski sellist tunnet ka, et keegi sinust midagi enamat eeldaks. Vastupidi, oleksid sa üritanud liiga kõrgele ronida, oleks sealt kohe kolinal alla tiritud.

    VastaKustuta
  20. Võimalik, et kui maailmas oleksidki ainult erilised ja ägedad inimesed (Neil Gaiman, Amanda Palmer ja See Kolmas Tüüp), tunneksid nad veidi puudust neist igavatest ja keskpärastest (eriti See Kolmas Tüüp). Nagu rätsepad ja kingsepad ja väikepoodnikud. Ja lähisugulased (mõned). Sõbrad. Ja vaenlased.
    Kas erilisus ja ägedus ei ole tegelikult sellised subjektiivsed omadused, mis kehtivad mingi grupi sees? Nii saab neid omistada sobivalt valitud igavatele ja keskpärastele. Nt "üks mu vähestest sõpradest". Või "mu ainuke ema". "See Müüjatädi, Kes Mulle Uue Jäätise Ulatas, Kui Ma Enda Oma Maha Pillasin Ja Emal Uue Ostmiseks Raha Ei Olnud, Nii Et Ma Lubasin Temaga Abielluda, Kui Ma Suureks Kasvan."
    Anonüümsete Keskpäraste Ühing kõlab täiesti nagu asi. Nende tunnuslaul võiks olla nt
    "Ma tahaksin olemas oollaaa,
    kui õunapuud õitsevaaaad..."
    Või rahvusvahelisemalt "I want you to fucking exist".
    Või "有一个在我的汤飞。和胡萝卜"

    VastaKustuta
  21. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.