pühapäev, 19. mai 2019

Pühapäevane

Aasta esimene ujumaskäik: tehtud.
Ühtlasi sai selgeks, et Totoro
a) ei oska ujuda
b) kardab seega üle pea vette sattudes uppuda ja summib suvalt, nii et vesi pritsib poolde taevasse, kuni jalad jälle maha ulatavad
c) paneb mulle üliväga pahaks, kui ma ujun nii kaugele, et ta kätte ei saa, ja olen nii rahulik ja rõõmus ja "tuletulekaaa!" seejuures.
Ta lausa urises mu peale pärast! Olgu, see on selline mänguurin, aga kuna ta KURJALT ei ole üldse kellegi peale kunagi urisenud, siis põhimõtteliselt urises ta mu peale nii kurjalt, kui oskab. Haugatused, ving, hala ja nutt olid nagunii enne teema, aga kui kaldale tulin, ta urises ja ei tahtnud, et ma teda patsutan ja silitan. Peaaegu kuulsin kogu tema olekust paistvat: "Ma olin NIIIII mures! Mida sa arvad, et kõik on korras ja hästi ja ei mingeid probleeme, kui sa teed NIIII ohtlikku asja ja ma ei saa sind kaitsa ka, sest ma ei pääse järgi! Ja ei olekski pääsenud, kui sa teisel pool jõge minema oleksid läinud! Mis sa arvad, et see on tühiasi v???"

Noh, ta sai oma kättemaksu, kuigi kogemata, sest varsti tulid sinna ujumiskohta kaks naist, kel kaasas laps ja koer.
Kuna enne olid kaks last tee peal hüsteerikasse läinud ja "Ma ei taha!" karjunud, kui Totorot rihmata nägid (ma siis võtsin ta rihma otsa), siis enne, kui tuvastasin, et neil kahel lisaks lapsele ka koer kaasas oli, võtsin Totoro rihma otsa. Ja siis tõmbas ta seda rihma nii kõvasti ja ootamatult, et mu käsi sai rihma sinna hõõrdumisest haiget ja ma ütlesin: "Raisk!"
Siis vabandasin, sest laps.
Läks natuke aega mööda ja TÄPSELT sama stsenaarium kordus.
Siis vaatasin ka, et mis värk, kuidas NII valus oli.
No pealisnahk on nimetissõrmelt ühest kohast maha hõõrutud, vett välja ajav alusnahk aint alles.
Mul on jätkuvalt veits valus.
Nii et täiesti tõhus tasu selle eest, et ma koera minemaujumisega hirmutasin ja tema üle leebelt irvitasin, kui ta üritas mulle järele tulla ja üldse hakkama ei saanud.
Muidu teine koer oli vana ja Totoro vastu üldse sõbralikku huvi ei tundnud, ainult kui too täiesti närvidele hakkas käima, näitas hambaid ja klähvatas pahuralt. 

Aga tõden, et mulle jubedalt meeldib oma koeraga neid pikki jalutuskäike teha ja ma üldse ei taha kedagi teist kaasa. Kui teisi inimesi jalutamas ei ole (täna oli, sest pühapäev ja sihuke soe ilm ka, mis välja veab), on TÄIEGA tore sedasi Totoroga kahekesi uidata. Ma võiks väljas tunde ja tunde veeta, kuid muu elu on ka. Ainult koerajalutamine ja siis magamine pole nagu - päris elamise tunnet mulle andev.
Aga palju jalutada on teema, väga teema.
Muidugi on osad inimesed, keda kohtan, jubedad.
- "Võtke oma kuradi koer kinni!" Endal oli tal taks ja Totoro läks neile ainult kolm sammu lähemale, sest TEINE KOER! NII LAHE! Siis ma kutsusin ta juba ära, sest nojah. Ega ma teisi koerajalutaid terroriseerimas ole.
Ja
- "Nüüd te peate minu ees vabandama!" - "Ta ju ei puudutanudki teid!" - "Mis te arvate, et ma koeri kardan või? Ei, aga nad on räpased, teevad minu ka räpaseks! Topivad oma nina sita sisse ja siis levitavad seda igale poole!"
Aga toredaid on kordades rohkem.
Ja neutraalseid veel neist jube palju rohkem. 
Ei midagi uut - igal pool, kus on inimesi, on teatud % hulle samuti. Keskmiste arvude seadus.
Aa, vesi? Vesi oli kombes. Mitte päris suvesoe, aga ujusin, siis seisin kaelani vees ja meelitasin Totorot enda juurde ja siis ujusin natuke veel. Ei olnud "sulps! sisse, viis tõmmet, kähku jälle välja!"

Kätekõverdusi saab teha, hoian lihtsalt viga saanud sõrme üleval, aga selgub, et ma hästi ei jaksa.
Mis ma olen täna juba midagi rasket teinud v? Näiteks üritanud kinni hoida päris rasket koera, kes pürib kaugusse?

Tegelt see koeraga jalutamise, söömise ja magamise plaan ka kauem kui päev oleks kasuks mulle. Sest olen niiiiiiiiiiiii sitaks väsinud kogu aeg ja ma ju tegelt tean, kui palju mõnusam on elada, kui ei ole end kogu aeg rihmaks tõmmanud.
Vbla pikaajaliselt ei toimi, ok, ma olen nii palju pordi porranud seda uuesti proovida - aga võtame väikselt.
Kolm päeva.
Lubatud on koeraga jalutada, sooja toitu teha, juttu kirjutada, süüa, magada ja natuke trenni teha. Noh, ja lugeda. Ja elementaarseid asju koristada. Ja pesu pes ... vot näete, kuidas jälle lappama läheb.
Ütleme, et ma teen 6 nimetamistväärivat asja päevas ja mitte rohkem.

See on ju võimalik, eks???
Kolm päeva? 20. mai, 21. mai, 22. mai.

36 kommentaari:

  1. Ma JUBA pühkisin puhtaks esiku ja poole kööki, sest see mudahulk, mille Totoro eile koju vedas, ei ole veel otsas ja igale poole, kus ta lebab, jääb kuiva pori laik maha.
    Krt, kui keeruline on vähe teha!

    VastaKustuta
  2. Üks mu koertest oli selline, kes igaks kevadeks unustas ära, et ta oskab ujuda ja suisa armastab seda. Nii et igal kevadel meelitasime uuesti, et meelde tuleks. Iga koer ka ikka omamoodi, harjub sinu totu ka. 😊

    VastaKustuta
  3. Ma nägin täna unes, et sul oli selline kass, kes pidi inimesega kogu aeg koos olema. Käis sul sabas ja mitte nii nagu tavalised kassid, et ainult kodus, vaid tuli väravast välja järele, ükskõik kui kaugele.

    Selgus, et talle sobis ka minu sappa haakida, loomulikult hakkas mul (nagu kõigil teistelgi) kassikesest hale, kui ta sabas jooksis, ja ma võtsin ta sülle, mõeldes, et kindlasti peavad kõik mind loomapiinajaks, et mul on kassile lusikas, kahvel ja nuga kaelarihma külge riputatud, nad ju ei tea, et kodus on kassil niiviisi täiesti normaalne käia.

    Lisaks oli sellel kassil liivakarva kasukas, millest ta suurte karvatortide kaupa karva ajas - peoga sai ära tõmmata, talle meeldis see väga, nii oli ta laiguti kiilaks katkutud, aga see polnud mingi haigus, see oli niisuguste kasside puhul normaalne.

    Tõin pärast väljas käimis kassi koju tagasi, olles tema inimesevajadusest kurnatud, õnneks leidis ta kohe veel ühe kolmanda inimese, kellel sabas käia. Rääkisin sulle, et respekt: mina ei suudaks sellise kassiga elada, ma ei jaksaks talle nii palju tähelepanu pöörata. Ja et hea, et ta on nõus oma inimesevajadust vähemalt mitme inimese peale ära jagama, muidu läheks päris hulluks.

    VastaKustuta
  4. Mu praegune koer võõrastas vett, kui kutsikas oli. Nüüd hüppab peakat kah =) Anna Totorole aega harjuda, veeda ise madalas vees aega, aga ära teda meelita ega sunni enda juurde tulema. Ta saab ise pikapeale aru, et pole ohtlik, hoopiski lõbus on.

    See urin, kui sa ujumast tagasi tulid – see tuli Totorol tõenäoliselt hirmust, et sa tegid NII ohtlikku asja. Nad urisevad teinekord, kui kardavad.

    Oh, jah, rihmavärk. Sellega on mu meelest nii, et ükskõik mis õigustusi meie, koeraomanikud, endale otsime (mu koer on noor, sõbralik, ei hammusta, lapsi tuleb koertega harjutada jne) – tegelikult peame arvestama nende „pane oma kuradi koer kinni“ tüüpidega. Sest teised inimesed EI PEA meie koeri sallima ja nendega tegemist tegema tahtma. Ja ma ei liigitaks inimesi toredateks ja mittetoredateks selle järgi, kas nad mu koera sallivad või mitte. Mul endal oli tegelikult see probleem, et eelmine koer oli koer-agressiivne. Ta oli mul avalikkuses kogu aeg rihma otsas. Ja ma olin JUBEDAS hädas nende koeraomanikega, kes oma penisid vabalt meie poole jooksma lasid, hüüetega „mu koer on sõbralik! ta tahab ainult mängida!“ Paraku, minu looma arusaamine „mängust“ oli väheke teine kui nende oma =)

    Jaa, ja ma olen ka see, kes tundide viisi koeraga kahekesi võib ringi tuiata. Aga muu elu tahab kah elamist ju =)

    VastaKustuta
  5. Tead, mul nende laste ja nende ema ees, kes kartsid, olid süümekad jne. Et nad raudselt välja tulles ei arvestanud sellega, et mingi rihmata peni ilmub ootamatult keset parkmetsa ja no - kui inimesed kardavad, siis nad kardavad ja neil on selleks täielik õigus.
    Vt ka "Ma nägin last ja võtsin igaks juhuks Totoro kohe rihma otsa".

    Aga ma selle järgi ikkagi jagan inimesi, et kas ollakse põhjuseta agressiivsed või ei. Koer on lihtsalt suvaõigustus, ega mulle need inimesed ka meeldi üldse, kes mind ilma koerata ründama tulevad. Ka sõnaliselt ründama.

    VastaKustuta
  6. Esimene päev: absoluutne feil. Tegelt ma nägin juba eile ette, et kui mul on olmeprügikast täis ja pakendikott täis, läheb absurdselt palju tegevusi lihtsalt selle peale ära, et prügi välja viia. Täna viskasin paberikoti ka veel paberikonteinerisse, sest see oli ju ka äraviskamistäis, loomulikult saatsin poja kooli (igaargipäevane tegevus) ja mis siis jääbki aint 2 veel kogu ülejäänud päevaks v? Aga on ju vaja koeraga jõe ääres käia, süüa teha (ja millegipärast tuli täna peale soov ka kooki küpsetada), juttu kirjutada, K tuli põrandat tegema ...
    kuram.

    VastaKustuta
  7. Koertega seoses ilmneb inimestel tihtipeale fear aggression – st. nad kardavad koeri, ja hirm muudab inimesed agressiivseks. Kui ma viimati koeraga Suurlinnas käisin ja liftiga sõitsin, tegin algatuseks selle vea, et lasksin (rihmastatud) looma enda ees lifti. Liftis oli küll üksainus mees, aga ta sai ilmselgelt jubeda shoki. Mu koer on suurepoolne ja näeb üsna intensiivne välja, kuigi tegelikult on kiisu. Üle mõistuse piinlik, vabandasin ette ja taha. Mehe auks peab ütlema, et ta hoidis keele hammaste taga, aga kui pilgud oleksid tapnud, oleksime me mõlemad koeraga teises ilmas. Ja noh, mis ma oskan öelda – kodanikul oli täielik õigus. Ütleme kokkuvõttes nii, et ma südames olen sinuga jumala ühte meelt, ma mõtlen kah tihtipeale, et issand, kõik võiks ju koeri armastada, mis neil ometi viga on, tigedikud sihukesed. Paraku mõistusega saan aru, et koeraomanik peab tegema KÕIK ja rohkemgi veel, et kaaskodanikud ei oleks sunnitud tema koerapidamisest osa võtma.
    PS. Ma ei tea, minul ka ei kuku need „midagi ei tee“ päevad kunagi hästi välja.

    VastaKustuta
  8. Mina, palun, olen "pange oma kuradi elukas kinni" parteist. Ja ma ei ole sellisena sündinud, vaid mu on selliseks KASVATANUD need koerapidajad, kes EI PANE oma kuradi elukat kinni. Vaid naudivad hirmu, mida nende peletis tekitab. "Näete laps nutab, ehkki see on ju bernhardiin ja kõik peavad teadma, et see on sõbralik tõug." Sama bernhardiin lasti inimese ründamise pärast lõpuks lihtsalt maha.

    Värske näide (see kevad). Oleme looduses, grupis on puudega laps. Ühel hetkel lendab meie poole süütumast süütum koer - labrador. Aga - lendab!!!! Laps satub paanikasse, püüab põgeneda. Loom näeb grupist eralduvat last, suundub tema poole, ülisõbralikult muidugi, aga ülienergiliselt. Täiskasvanud püüavad lapse ja koera vahele astuda, aga ei jõua. Laps kukub, koer astub talle juurde... jne. Omanik oli hetkega kohal ja kutsus koera ära ja koer kuuletus hästi ja lahkus kohe.
    Ehk, kõik oli nagu hästi (kuuletuv ja väga leebe tõug, koolitatud koer, arusaaja koeraomanik), aga ikkagi oli jama kui palju.

    VastaKustuta
  9. Kontrollitud keskkonnas on koerad jälle super okeid. Meil on tööl kogu aeg koeri, igas suuruses, mulle väga meeldib.

    Peab ka ütlema, et vähemalt Tallinna koerad on erakordselt hästi koolitatud. Viimane kord, kui mul linnas võõra koeraga mingi jama oli, oli üle kümne aasta tagasi.

    Nii et kõva kiitus koerte omanikele ja kasvatajatele.

    VastaKustuta
  10. Tead, inimese suhtes, kel endal ei ole koer kaasas, olen ma hirmu teemadel ka sallivam. Aga kui tal on koer kaasas, ma ei saama aru muust kui "ründab mind provotseerimatult, lihtsalt igaks juhuks".
    Kui tema koer on kuri, piisaks hõikest "Minu koer on teistele koertele murdja!" (või "kuri", kui pole nii sõnaosav inimene), kui ta kardab, siis "Te koer on liiga suur, et mul julge oleks, võtke kinni!"
    Aga kui kohe tullakse "kuradi koeraga", ma lähen lukku ja mõtlen, et mölakas.
    Ja see tädi, kes leidis, et koerad on räpased, inises veel pikalt - kui ma Selverisse läksin, rääkis kõva häälega, kuidas ma nüüd lähen toidupoodi ja teen kõik toidu oma sitaste kätega sitaseks. Mu jooneltvastus oli: "Kui ei meeldi, ärge sööge!" ja leian, et mul on täielik õigus teda takkajärgi kah hulluks pidada.

    VastaKustuta
  11. On's Sul Jüri Aarma juhtumi kohta midagi öelda?

    VastaKustuta
  12. fb-postius: "Temasse olin ma ka lapse, teismelise ja noorena kaua ja põhjalikult armunud.
    Jäigi meeldima. Mingil tabatul moel puudutasid mind tema näitlemine (käisin toonases Noorsooteatris muuhulgas just tema pärast ühte ja sama lavastust vaatamas korduvalt), muusika, saated ja artiklid.
    Puudutas KÕIK.
    Ja nüüd on ka temal oma Rong. Kuigi talle on see lõplik."

    Ja link: https://www.youtube.com/watch?v=WDxYveH9K8I

    VastaKustuta
  13. Ma siiski veel korra õigustan neid “pange oma kuradi elukas kinni” inimesi, kuigi, nagu ütlesin, olen tegelikult südames sinuga sama meelt. Vähemalt pooltel neil “kuradi elukas” inimestel on tõenäoliselt mingi ebameeldiv koerakogemus vöö vahel, ja nad üritavad selle kordumist ennetada, paraku pahatihti mitte kõige viisakamal moel. Nende jaoks on igasugune koer, olgu suur või väike, võimalik ohuallikas. Mõistusega on sääraseid sügavale juurdunud hirme raske kontrollida, sellest ka nõme käitumine. Ainus, mida meie, koeraomanikud teha saame, on anda omalt poolt 200%, et_meie_koer negatiivseid emotsioone ei põhjustaks. Ja kannatada ära, kui keegi siiski meie peale oma koerahirmu/sallimatuse välja valab. Püüda mitte isiklikult võtta.
    Toon ühe julge võrdluse. Ma vihkan USA relvakultuuri. Ja kuigi ma tean, et enamik relvaomanikke on vastutustundlikud, tekib mul siiski hirm ja vastandumisvajadus, kui kedagi avalikus kohas tukiga näen. Pean end kõvasti tagasi hoidma, et mitte selle hullu tädi kombel “kõik relvad on tapariistad, kõik relvaomanikud on potentsiaalsed mõrtskad” pomiseda =)

    VastaKustuta
  14. Ok, tegelt ma usun ka, et ega nad vist üdini halvad inimesed ole seepärast, et mind (mul paar päeva tagasi oli siuke juhus) või mu koera halvustavad =)
    Lihtsalt - minu elus on sihuke kokkupuutumine nendega ja pärast nemad ise ka negatiivse märgiga =P
    Ma ise olen rahulejätja, kuni mul ei tunnet, et kedagi füüsiliselt või psüühiliselt otseselt kahjustatakse. Ja OTSESELT. Kui keegi toidab oma lapsi aint kiirtoiduga, ma ei sekku. Kui keegi ei lase neid õue, sest ta kardab, et ei suuda kahte korraga valvata ja üks võib trepilt kukkuda ja kaela murda, sellal kui tema teist herilasenõelatuna lohutab ja abistada üritab, ma ei sekku. (Kuigi mõte kahest väikesest lapsest, kes suve jooksul umbes 7 korda õue saavad, oli PÄRIS karm.)
    Ehk ma sekkun agressiivselt, kui tundub, et midagi päriselt kurja on teoksil - aga kümme korda tõenäolisemalt pigem toetan neid, kes midagi head paistavad tegevat. Ja siis mul on alati WTFWTFWTF, kui mingite suht tühiste asjade pärast inimesed mind ründama tulevad, samas kui ma ei ole tükk aega tajunud, et keegi mu häid tegusid toetada üritab ja "oot, kas inimkond ongi selline tervikuna? Iuuuuu!"

    VastaKustuta
  15. Ja veel üks mõte, õigemini küsimata nõuanne =) Miski ei paku neile “inisevatele tädikestele” suuremat rahuldust kui see, et koeraomanik änksi täis läheb ja vastu hakkab. Väike nõme võitlus on täpselt see, mida nad ootavad ja otsivad. Viisakaks ja/või ükskõikseks jääv vastane on neile suur pettumus. Nii et kui tahad tädikest_tõeliselt_ peedistada, ta päeva ära rikkuda, siis on targem naeratada ja vabandada ja vbl isegi paar sõbralikku sõna öelda. Proovitud. Sadu kordi. Töötab. Vastasel juhul annad tädikesele vabatahtlikult punkti ära, üksiti võimendad ta koera (ja koeraomanike) vihkamist veelgi.

    VastaKustuta
  16. (Ma vabandasin ka, mis see mulle maksab =) )

    VastaKustuta
  17. Teisel päeval läks natuke paremini. 8 asja.
    Aga ma ei loobu. Homme jälle vähem!

    VastaKustuta
  18. Epp - täpselt nii.
    Ja eriti teravalt mõjutavad meid kogemused, mis on seotud meie lastega.

    VastaKustuta
  19. VVN, sa oled maininud, et sul on iga käitumine mingi mõtlemise või plaani tulemus. Julgen öelda, et enamikul inimestel ei ole nii - neil on sageli kõigepealt impulsi pealt reaktsioon, alles seejärel tuleb heal juhul sinna taha mingi mõte, kas see oli nüüd ikka hea reaktsioon.

    Sa oled ka enne kirjutanud, kuidas sind rabas idee, et kõigil ei toimi "teed, mis tahad" printsiip, sest nende jaoks ei tähenda see mitte kaalutletud tahte järgi toimimist (kus selgitatakse kõigepealt välja, mida üldse tahetakse), vaid impulsiivset käitumist, esimese iha pealt, tagajärgedele mõtlemata. Aga isegi kui see on sinu jaoks üllatav mall, on see piisavalt tavaline, et Kahneman nimetas selle ratsionaalsuseelse variandi süsteem 1-ks - süsteem 1, kuna evolutsioonipuus ja tavaliselt ka inimisendi elu jooksul varem välja kujunenud. Ratsionaalsus on seevastu alles beetaversiooni tasemel.

    ja sealt tulevad siis emotsiooni pealt lahmimised nagu "kuradi koer" jne.

    Ma olen tõenäoliselt oma olemuselt pigem nende teiste moodi, lihtsalt mul on piisavalt ressurssi, et oma lahmimisele pidurit tõmmata. Tänu sellele tean ma, et see lahmimine on ise kerge tulema ja mõnevõrra raske pidurdada (kuigi pidurdamiseks saab omad automatismid välja töötada, aga selleks on vastavat kasvatust vaja).

    Sul on nähtavasti vastupidi, pingutada on vaja hoopis gaasi andmiseks.

    VastaKustuta
  20. Ma saan mõistusega aru. Sain isegi juba enne. Aga kaeblen, sest tundetasandil - ei saa eriti üldse.
    See gaasi ja piduri värk on sul hea metafoor. Mhmh. Nii ongi.

    VastaKustuta
  21. VÕIT! Juubeldus!

    Ma tegin täna ainult 5 asja! Isegi kui poeg läheb veel pessu (ma loen seda ka oma "teoks", sest vahel tuleb talle 5 korda öelda - kuigi ma arvan, et täna ei pea üle ühe, võibolla ei pea isegi seda ühte, sest ta ise kavatses eile juba minna, aga jäi magama), tuleb ikkagi ainult 6! Mis oligi eesmärk!

    VastaKustuta
  22. Tundetasandil - kas see keiss, kus sa territoriaalsete instinktidega tädi tõukasid, aitaks aru saada? sest see ei olnud ka sul nähtavasti kalkuleeritud.

    VastaKustuta
  23. Ei aita.
    See oli mu ajus (ma tean, et päriselt polnud) enesekaitse. Tema tuli mind ründama, ma kaitsesin ennast.
    Missugune tunne töötab hoopis teisiti. Ma siin võrgupäevikus olen sama teinud - kaitsen ennast. Aga see ei ole KUIDAGI sama asi, kui minna kuhugi teise võrgupäevikusse räuskama, et päevikupidaja elab valesti.

    VastaKustuta
  24. Aa, et loogika tuleb sisse sealt, et paljudel inimestel lülitub sisse "mind rünnatakse! Ma kordan, mind RÜNNATAKSE!" juba ammu enne, kui tegelik rünnak aset leiab, nt koera nähes?

    VastaKustuta
  25. Ehk phmt juhtub see, et inimene X tunneb, et teda rünnatakse (tegevuse peale, mida mina rünnakuna ei taju), kaitseb ennast minu pihta, mida mina omakorda tunnetan (provotseerimatu) rünnakuna ja kaitsen end vastu.
    Nojah =) Nii sain juba enne ka aru. Nt. Kaurist ja tema näidetest. Et näed koera lahtisena ja kohe tuleb rünnatud tunne. Aga ei sõnastanud ära, et mida fakki. Mina ju ei ründa, mu koer ei ründa, mis krdi tõlgendus see nüüd on siis?! Äkki oleks natu rahulikumad =P?
    (kusjuures huvitav - kartmise ma annan täiega andeks, aga vasturünnakut, mis on ju phmt sama asi, mitte. Siis mul tuleb endal "murran maha raisa!" Hm. HM.)

    VastaKustuta
  26. " lülitub sisse "mind rünnatakse! Ma kordan, mind RÜNNATAKSE!" juba ammu enne, kui tegelik rünnak aset leiab, nt koera nähes"

    Pean seda võimalikuks jah.

    Mul endal on võõrastest koertest mööda minnes umbes samasugune kõhedus sees nagu teismelistekambast. Sest ma ei oska kummalgi näo järgi aru saada, kas nad on agressiivsed. Ja mingid koerad mind vahel rünnanud on (mõnel juhul koos omaniku seletamisega "koer saab kohe aru, kas on hea või halb inimene").

    VastaKustuta
  27. Tuttavatele koertele teen erandi, kui ma neist juba TEAN, et pole vaja karta. Pmst on vaja, et koera oleks mulle tutvustatud. Tundmatust koerast lähen tänaval kas kaarega mööda - või käin küll otse, aga rahulikkuse teesklemine nõuab suurt pingutust, mida ei tee kergemaks jutud, et koerad pidavat lõhnast ära tundma, kes neid kardavad, ja just neid inimesi ründama.

    VastaKustuta
  28. Mian olen ühe korra RÄIGELT vihastanud. Tartus Vikerkaare tänavas oli üks värdjas koeraomanik, kellel oli kaks suurt koera. Ja okei, ma saan aru, kui juhtub õnnetus ja koerad saavad ühe korra välja. Aga nad tulid lihtsalt konkreetselt üle aia, kui ma oma koeraga seda tänavat mööda koju tahtsin jalutada - ja koeraomaniku soovitus oli, et "äkki te peaksite koeraga mõnda teist tänavat kasutama". Järgmine kord olin ilma koerata, aga tulin toidupoest, kotis oli hakkliha - ja need koerad lihtsalt piirasid mu ümber ja ei lasknud mind edasi, enne kui omanik (mitme minuti pärast) kohale jõudis ja nad ära kutsus. Ja taas leidis, et koerad ju EI TEINUD midagi. Jah, ma pidin lihtsalt kabuhirmus seisma seal ja mõtlema, kas visata toidukott maha (ja ma olin vaene tudeng, mul ei olnud nii palju raha, et lihtsalt minna ja uus toit osta) või seista ja loota, et keegi tuleb appi, enne kui nad päriselt mul koti käest kisuvad (paremal juhul) või kallale tulevad (kehvemal juhul). Ja selle värdja seisukoht oli jätkuvalt, et äkki ma ei peaks mööda seda tänavat kõndima, kui mul seal kogu aeg probleeme on. Nagu need probleemid oleks jumalast antud vms, mitte otseselt tema tegevusetusest tingitud. Siiani vihastan sellele mehele mõeldes, kui keegi mööda juhtub jalutama, visake muna aknasse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, ma valiks/varuks taoliste jaoks kohe mitu muna, veel parem palju mädamune.
      Kunagi 25 aastat tagasi elas minu kodukülas üks vene rahvusest perekond (vanemad ja umbes seitse last ja umbes 100 erinevat kodulooma) kes olid ülikuulsad oma harimatuse, rumaluse, sallimatuse, õppimisvõimetuse, varastamiskommete, mõistmatuse jms. pärast.
      Ühel ilusal suvepäeval seal külas olles sõitsin jalgrattaga järveäärsel teel ja pool sellest vene perekonnast olid oma hiigelsuure noore ja loomulikult lahtise koeraga samas kandis aega veetmas. Aimasin halba ja tulin ratta seljast maha - eks ma veidi teadsin koera tausta ka st. kuri ja enamuse ajast kuuri küljes ketis. Koer jooksiski vaikselt ja kergel sammul minu juurde ja LIHTSALT hüppas hammastega kintsu!Jumal tänatud, et asi piirdus ainult ühekordse hammustusega, aga seegi oli
      KOHUTAVALT valus! Ma karjusin "Fuu!" ja "Ei tohi!", aga sekunditega ju looma ei õpeta. Koera omanikud karjusid ka midagi arusaamatut...
      Lõpuks kui nuttes ja shokeeritult oma vanematekoju jõudsin oli mu isa valmis kohe kapist jahipüssi haarama ja uksest välja tormama :D, õnneks suutsime ta emaga maha rahustada.
      Selle perekonna "pahateod" jõudsid loomulikult seadusesilmani ja kohalik omavalitsus andis oma parima, et nad mujale "pukseerida", aga kuhu? Lõpuks nende pereisa lõpetas vangis, osa täiskasvanuid lapsi kolis mujale, aga see selleks...
      Mul läksi hästi, sest parema jala reiel olid ainult mõned verdimmitsevad erinevate suuruste ja sügavustega augud, hiljem tekkis turse ja veel hiljem hiigelsuur sinikas. Põletikust pääsesin, vbla tänu sellele, et mul oli toona ülitugev immuunsüsteem.
      Aga seda tollel "ilusal" suvepäeval mind vallanud viha, nördimust ja ahastust et MIKS OMETI peab selliseid nii rumalaid inimesi leiduma... ei unusta ma kunagi.

      Kustuta
  29. Ja VVN, kas sa lugesid Kauri postitusest ka seda, et see, keda nö "rünnati" oli PUUDEGA LAPS??? Sorry, aga sa ei saa puudega lapsele öelda, et "nahhui, ära tõmble nüüd ilmaasjata". Ta ei saa sellest aru, tal on SURMAHIRM, ta kardab, et ta kohe TAPETAKSE ÄRA. Ja siis koeraomanik naeratab ja ütleb, et "oh, ta ei tee ju midagi". Mina lendaksin vihast vahutades kõige räigema sõimuga peale ka siis, kui see poleks minu laps, sest nii hälvik annab ikka olla.

    Ja kui mina oma koera jaluta(si)n, siis ma ju ei tea kuidagi eemal gruppi inimesi nähes, kas mõni ehk kardab paaniliselt koeri, sest on varem hammustada saanud, kas mõnel lapsel on halvad kogemused, kas keegi on ebatüüpilise närvikavaga jne. Ja mina jalutasin enda oma ka nii, et ta ei olnud kogu aeg kinni (kuni ta nägemine veel okei oli), aga talle oli konkreetselt õpetatud, et inimrühma nähes tuleb seisma jääda. Ja seda ei ole raske õpetada, kui ütled iga kord eemal inimesi nähes STOPP, saab koer üsna varsti ise aru, milles kühvel, ja jääb seisma ka siis, kui ta neid inimesi sinust enne märkab.

    VastaKustuta
  30. Njaa. Mõjuvad näited ...
    Ma üritan seda "stopp" värki õpetada. Raske see ikka olla saab. Või noh, saab muidugi, aga ega ma taha ju inimesi, kes paaniliselt koeri kardavad, hirmutada =/

    VastaKustuta
  31. Võimaitea ka ...
    Vaata (suvaline "sina", ei ole isiklik) - ma kutsun koera nagunii enda juurde isegi seal parkmetsas, kui inimesi näen, lihtsalt tookord, kui need hirmunud lapsed olid, oli pühapäev ja ilus ilm ja inimesi tohhuijaa ja ma ei tea, mis ma mõtlesin - ilmselt midagi nagu "issake, ta ei saagi joosta, muudkui kinnivõtt ja kinnivõtt - noh, ja inimesed ei tundunud väga hirmunud".
    Tegelt ma võtan.
    Too taksikoeraga mees oli teisel pool kraavi ja see on päris sügav ja vesine ja totoro üldiselt ei lähe sealt üle - ühes kohas üks kord on linnu järel läinud. Talle meeldib linde taga ajada. Aga see oli ekstramadal koht, kus ujuda ei olnud vaja.
    Ja kuri tädi, kes koeri sitaseks peab, kohtus üldse täiesti rihmas koeraga minu seltsis, lihtsalt koer tahtis ta kätt nuusutada (mida ma ei luba, aga no ta vahel ikka üritab) ja tädi tõmbas õudusega käe ära.
    Vbla ma võtan õppust hoopis selles suunas, et kui on pühapäev ja soe ilm, tuleb koeraga mingisse kaugemasse ja võserikumasse kohta jalutama minna. Ei tasu sinna, kus eeldatavasti palju inimesi.

    VastaKustuta
  32. Seda Rentsi „stoppi“ on suht lihtne õpetada – kui näed inimest/gruppi, kellest koera eemale tahad hoida, ütled võlusõna ja annad maiust ja kiidad ülevoolavalt. Koer õpib ruttu, et teised kodanikud = maius/kiitus omaniku käest ning nagu Rents ütles, hakkab su käsklust isegi ennetama, tulles vabatahtlikult juurde. Aga see on jah kah vana hea nipp, et pühapäeviti jm ajal, kui rahvast palju liikvel, jalutada rahulikumates kohtdes.

    OK ja nüüd minu „jubedad kogemused koertega“. Ma elasin kogu oma Eesti-elu Nõmmel. Nõmme, teadagi, on kontrolli alt väljuvate koerte paradiis, iseäranis nende, kel lagunenud piirdeaiad. Rihmastatud, koolitatud koeraga Nõmme tänavtel jalutamine on hea hobi adrenaliinisõltlaste jaoks. Ma ei hakka kokku lugemagi, kui mitu korda mind ja mu looma rünnatud on. Ja mind ennast ka muidugi, kui kõnnin ilma koerata. Ja nende kuradi elukate peremehi pole ju ka käepärast, et saaksin sõimata - penid lõbustavad end omapäi, omanik tööl või toas vms. Nagu näete, see, et ma die hard koerainimene olen, ei tähenda, et ma pimesi koerasõbralik oleks. Või nende omanike-sõbralik. Ja ma kardan kõiki võõraid koeri. Aga mitte seetõttu, et mul vähe koertekogemust oleks, vaid seetõttu, et mul on koerakogemust liigagi palju.

    Notsule: ütled, et ei loe koerte agressiivsust nende ilmest. Enamjaolt polegi seda võimalik lugeda – need koerad, kes selge agressiivsuse märkidega ründavad (urin, karv turris, paljastatud hambad jne), on vähemuses. Koer võib täitsa süütult ja rahulikult läheneda, ning siis ootamatult rünnata, üllatusena isegi kogenud koerainimesele. Sorry, pikk jutt sai =)

    VastaKustuta
  33. Täpsustan: Tallinnas, Nõmmel. Eestis on ka teisi Nõmmesid.

    VastaKustuta
  34. Ka mina elasin Tallinnas, Nõmmel =) Phmt on mul hästi läinud - mind on aint üks kord näksatud, kui rattaga mööda sõitsin, ja see oli ka rohkem ehmatus kui valu, mis tekkis.
    See oli kunagi 90-tel.
    Tänapäeval on seal kõik hästi korras ja koerte osas sama turvaline kui ükskõik kus.

    VastaKustuta
  35. Ahaa, OK, seda on tõesti tore teada, et Nõmmel asjad muutunud. Minu kogemused on 10 ja rohkema aasta tagused.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.