teisipäev, 19. november 2019

Perekondlik haigestumine

Loen kolmandat korda järjest raamatut "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Seekord oma pojale (lastele, eile oli tütar samuti külas) ette.
Ja noh.
See on nii minu raamat, et ajab naeratama isegi mõttest endale.
Ma jätan isegi vetsu ukse enamasti lahti, kui arvan, et keegi vetsust mööda ei tule, ja kui Poeglaps ikkagi tuleb, on ta: "Millal sa õpid, et uks on vetsul selleks, et ta kinni panna?!"
Muudest paralleelidest erinevate tegelastega rääkimata.

Mul on nii tore lugeda ja saada kinnitatud oma veendumuses, et kõik ei suuda kõike - aga üksteist aidates tuleb kokku täius.
+ selles, et võib küll teistele mitte meeldida ja ikka lahe olla.
Tõsi, mul ei ole tervet hiiglaslikku oma maja. See on nagu ... miinus. Te aitate mind küll korterilaenu sissemakseks raha kokku saada, aga ma juba mõtlen, et kas ikka saame ja kas ma laenu saan ja kes mu lähedastest oleks nõus aitama ja saaks laenu, kui mina ei saa jne. Aga siiski! Koos ollakse tugevad!

Meil on perekondlikult miski halb haigus. Selline haigus, et kõik selle saanud on nagu minad ja mina ise veel eriti hädine (ja agressiivne, sest kui ma parajasti ei ole leebe ja lahke, olen warrior ning kui ma olen haige, ei jaksa enam leebe ja lahke olla), sest pea käib ringi (mul käib ROHKEM ringi), midagi ei jaksa, vaiksed valud siin ja seal alailma (kõhus iga päev selline tunne, nagu oleksid päevad - mitte valusad ja hirmsad päevad, aga no TUNDA ON, pea tuikab, õlad valutavad, jalad valutavad) ja karmusetaluvus on madal, aga no kuna inimene on väsinud ja nõrk ja plahvatusohtlik, karmuse esilekutsumisvõime teiste seest kõrge.
Eip, ma ei palu vabandust. (Ei, epp ja kaur ja notsu, ma ei räägi siin toimunust, meie ju läksime kõik rõõmsalt ja sõbralikult laiali, eks? Kuigi see on veider pikk haigus ja mul on ta küljes olnud juba nädala.)
Tunne, et inimesed on üle ootuste juhmid, on tagasi ja raevukas. Aga samas ma TEAN, et see segab mind siis, kui haige olen. Kui pilt on ees ja jalad kindlalt maas, tean rahuga, et inimesed on erinevad ja vahel üle ootuste rumalad ja nii lihtsalt on. Ei ole minu asi maailma ära parandada. Kõik toimib ja mu rinnaga vastaste laskeava kinnikatmine  tapab ainult mu enda, aga keegi teine sellest õnnelikumaks ei saa.
Aga kui ma olen haige: ohhohhoo, jajah. Jajah!

Et perekondlik haigeolemine oleks ikka PÄRISELT perekondlik, lõhkus Totoro oma käpa ära.
Kirjutasin sellest tol päeval mõned salmid ja kuna need olid 100% dokumentaalsed, siis palun, siin on info:

Kaks koera kohtusid kesk sügisest parkmetsa.
Üks retriiver ja teine puhta krants.
Nad tundsid üksteist ennegi,
ei keegi üllatunud, et nad
hullunult rõõmustasid, mäng ja lust ja tants.

Soe tugev tuul küll möllas ümber nende,
tõstis lehti närbunuid,
omanikel leebe jutt,
ei koerad märgand miskit muud,
vaid rõõm ja ind neis tunded,
kuni viimaks lahku mindi,
väsimus ning kojurutt.

Alles kodus krantsi omanik märkama sai
põrandal veriseid jälgi.
Oh, kuidas siis nii juhtus,
te tramburai
keskel haavade märkaminegi luhtus?

No paistis, et luhtuski.
Loodan: nõnda ei surda.
Koertel vast siuke haav süütu?
Sööb rõõmsalt konti, ei niutsu, ei kurda,
vaid põrandapesu on tüütu.

No võis olla süütu vigastus, aga kui Totsik lonkas juba kolmandat päeva tugevalt (see otsus tuli mul pühapäeval, mis oli kolmas päev, nii et sündmus pidi niisiis aset leidma neljapäeval, loogika), panin siiski loomaarsti juurde aja kinni. Arst rääkis ka kohe telefoni, et sokk jalga, teibiga ümber, siis ei saa lakkuda (lakkumine ei lase paraneda), ja kuivõrd ta laseb mul seda jalga katsuda, kasvab haav ilmselt puhtalt ja hästi kinni juba, aga tulge üle vaatama ikka.
Käisime.
Loomaarst vaatas, ütles, et mhmh, jalavann kaaliumpermanganaadi lahusega, näete, siin on salv ka, ma selle koha pealt ei oleks hakanud õmblema isegi värsket haava, sealt paraneb tegelikult hästi ruttu, kümne päeva pärast on kõik korras, head aega.

Nüüd mul vähemalt ses osas süda rahulik. Teen Totorole jalavanne pärast õueskäimist lilla veega (maapähklivõi purgis, koera käpp on ju pisike, panen selle veega purki ja ongi jalavann =P ) ning iga päevaga on näha, kuidas haav kinni kasvab. Aga kuigi vigastus ei ole väga suur ega ole ka põletikku, ikkagi on koer sama loid ja uimane nagu me kõik. Peamiselt magab.
Ma ka peamiselt magaks, kui mul poleks koera, kellega õues käima peab =P
No ja kui juba nagunii minema peab, käin poes ka.
Ja koerakrõbuskid on otsas, nii et loomapoes ka.

... ja nüüd on mul süda paha (see on ka selle haiguse üks tunnuseid, et vahepeal on kerge iiveldus - aga ei midagi hullu, lihtsalt kerge iiveldus FAKING KAHEL NÄDALAL SUVALISTEL HETKEDEL), pea valus ja käib ringi ja juba kahel korral on olnud: "Ma tõusin püsti, et midagi teha, ent too tõusmine oli nii raske, et unustasin pingutades ära, mida ma teha mõtlesin ja nüüd lihtsalt seisan, sest midagi muud ei jaksa nagunii".

30 kommentaari:

  1. Koerte omamine iseenesest on mind juba teinud äärmiselt skeptiliseks selle "iga loom (sh inimene) teab ise, mis ta tervisele parajasti hea on" jutu suhtes. Koerad küll ei tea. Koerad arvavad, et nad peaksid sööma šokolaadi, mis sellest, et see võib nad ära tappa, ja lakkuma haavu, mis sellest, et see paranemist aeglustab. Nii et kui üks loom ei tunne midagi selle kohta, mis parajasti ta tervisele kõige kasulikum on, siis oleks nagu imelik väita, et mõni teine loom tunneb.

    VastaKustuta
  2. No lakkumisel see point on, et sülg on kergelt antiseptiline. Põletiku vastu on lakkumine parem kui haava mitte millegagi loputamine. Lihtsalt kui katkisele kohale rahu ei anta, on sel samas raske kokku kasvada.

    VastaKustuta
  3. (ja tegelt on šokolaadiga ka nii, et kui suur koer sööb mingit piimašokolaadiga kaetud batooni a la snickers, ei ole ohtu, et see ta tapab. Koerte ja šokolaadi mürgisuse ühendamine on natuke (mitte päris, sest on ka väikesi koeri!) nagu "õunaseemned on mürgised!" Ainult et selleks, et nad tegelikult inimesele halvasti mõjuksid, peaks neid umbes ämbritäie ära sööma.)

    VastaKustuta
  4. Minu oma õpetas end ise mitte varastama - sellega, et varastas kogemata laua pealt pooliku sidruni. Miks tema loomamõistus arvas, et just see on hea asi, mida suhu rabada, mina ei tea. Võiks ju arvata, et värskelt pooleks lõigatud sidrun on nii tugeva lõhnaga, et juba see peletab piisavalt eemale, aga ei.

    Muide, vanemas eas hakkas uuesti vargile, aga ainult siis, kui teine koer ka ruumis oli, st kui oli selge, et ei saa kindel olla, kumb süüdi on. Ma olen kindel, et see oli tema, aga ilma tõenditeta ju kedagi ei karista. :D Nii et lollid nad ei ole, lihtsalt see loomusund on vahel väga kummaline asi.

    VastaKustuta
  5. Minu keha, kui tal üksi tegutseda lasta, sureks väga kiiresti:
    - sööks end lõhki
    - spordiks end surnuks
    - ei magaks kuni imbetsiilsuseni välja

    Kõik need asjad juhtuvad muidugi praegu ka, aga tänu aju ja ühiskonna kontrollile ikkagi üsna piiratud tempos.

    Aga et keha teaks, mis talle hea on?
    Eh.. ei, ei.

    VastaKustuta
  6. Aga vbla sa ei mõista lihtsalt keha kuulata, ah, mh?
    =)

    VastaKustuta
  7. Ma ei ole nõus, minu keha näiteks ütleb mulle tihti oktoobri lõpus / novembri alguses, et keegi ei armasta mind, kõik on halvasti ja võiks hoopis voodisse jääda (vt ka hooajaline depressioon). Kui vedelengi õnnetult voodis, hakkab ühel hetkel parem, tõsi, aga kui ma vean end voodist välja loodusesse, vähese päikese ja värske õhu kätte, hakkab hulga kiiremini parem. Samuti ütleb minu keha õhtuti, et tal pole kõige väiksematki tahtmist magama minna, ma pean sundima, sest muidu on tulemus see, et hommikul on väga ebameeldiv. Või treenides ei hoiata mu keha poole tundegagi, et ületreeningu oht on, aju peab varasemate kogemuste põhjal selle hetke ära tundma. Kui ma kuulaks oma keha, ütleks ta ainult iga päev, et rohkem suhkrut, palun.

    VastaKustuta
  8. Njah, selle õhtuse magamaminekuga on mul ka raske, aga ma olen veendunud, et kui õnnestuks keha kuulata ja magada hommikul seni, kuni und on, oleks kokkuvõttes parem tunne.
    Lihtsalt noh - keha ja ühiskonna reeglid kuidagi ei klapi omavahel.

    Vat dooajalise depressiooni osas mul kogemused puuduvad.
    Mul on igat sorti depressioone peale nende, mis kõige levinumad.
    Sünnitusjärgse depressiooni asemel on mul nt olnud kahel korral sünnitusjärgne eufooria ja kõik on tore, kuni laps kuskil kaheseks saab. Sest kehakeemia arvab, et kõik on tore.

    VastaKustuta
  9. Puistan triviaalsusi: keha tarkusega on see asi, et ta saab ilma mõistusega õpitu abita teada ainult kohastumuslikke asju. Kui miski on ümbritsevas maailmas küllalt uus, et selle jaoks ei oleks jõudnud kohastumust evolveeruda, siis lahmib keha huupi varasemate kohastumuste järgi. Nt koerlased pole ilmselt saanud küllalt kaua kakaoga kokku puutuda, et kohastuda seda mürkainet vältima; keha tunneb ära ainult selle lõhna, et "toitev toit".

    Ega inimestega teisiti ei ole. Arukamatel loomadel on lihtsalt võimalik üksteisega jagada ka kasulikku infot sellisel moel, mis on evolutsioonist kiirem.

    VastaKustuta
  10. st kehal ei ole mingit müstilist tarkust, vaid tavaline katse-eksituse meetodil tekkinud tarkus, mis saab ofkoors käia ainult nende nähtuste kohta, mida on juba saanud küllalt kaua katsetada, et selle tagajärjed jälje jätaks.

    VastaKustuta
  11. Mulle ei tule ette, et ma oleksin kunagi enne lugenud luuletust koera tervislikust olukorrast =) Nii armas!!!

    Haavalakkumisest. Jaa, sülg on MÕNIGASE antiseptilise toimega, aga lakkumistegevustegevus ise toob reeglina rohkem kasu kui kahju, lisaks on koera suu ja hambavahed jne baktereid täis, paremaid ja halvemaid.
    Kas haav on käpapadjandis?

    VastaKustuta
  12. Ja „keha kuulamise“ osas on mul siiani eredalt meeles üks Rentsi postitus, kus ta värvikalt kirjeldas, kuidas keha ütleb talle hilisõhtul, et läheme nüüd külmutuskapi juurde, teeme ukse lahti ja võtame sealt jäätise.
    Mkmm, keha ei saa usaldada.

    VastaKustuta
  13. Mina olen veendunud, et saab - et mõni Rents vbla ongi oma keha arust liiga kõhn ja peaks rohkem sööma (eriti rasvast ja suhkrust) sest tema keha ju ei ole mingi sportlase keha, keha on lihtsalt inimlooma oma =)

    Jap, käpapadjandis jah.

    VastaKustuta
  14. On inimesi, kelle keha on signaalide andmise koha pealt rikkis. Näiteks ei tulegi ajju see signaal, et kõht on täis, ükskõik, kui palju süüa.

    VastaKustuta
  15. ja mõnikord tuleb rike elu jooksul. See võib tulla sellest, kui esialgu üldse oma keha ei kuula (nt anorektikud), aga pärast paraku on nii, et keha ei annagi enam arukat infot.

    VastaKustuta
  16. Ma ei tea, kuidas selle rikkisolekuga on - st. mu isiklik kogemus oli, et keha ei andnud "kõht täis" signaali, kogu aeg võiks süüa - ja siis hiljem taipasin, et signaal anti, aga ma ei kuulanud.
    Sest ma ei osanud keha kuulata.
    Ja kuna mul on see kogemus, mõtlen, et asi on ikkagi selles, et inimesed ei usalda oma keha või ei pööra ta signaalidele tähelepanu või (kõige sagedamini) mõlemat.

    Ehk ma võin teoreetilisel tasemel nõustuda, et mõni ei saa signaale, inimesed on lõppeks jube erinevad, MÕNED kindlasti ei saagi - aga samas ma isikliku kogemuse pealt mõtlen, et paljud lihtsalt ei saa aru.
    Ja siis väidavad, et keha ei saa usaldada.

    VastaKustuta
  17. ning jah, mul on magamaminekuga reeglina nagu Kauril. Ma olen küll mõelnud, mis saaks, kui ma magakski iga kord siis, kui uni tuleb, ja ärkaks, kui ära läheb. Aga see tsükkel, mis siis tekiks, ei oleks ööpäevaga tõenäoliselt täisarvulises suhtes ja mul on siiski vaja vahel teiste inimestega kohtuda ja asju ajada. Ma ei ütleks, et "ühiskond sunnib" asju ajama - on ju normaalne elu osa, et ma elan maailmas, kus on teisi inimesi ja suhtlen nendega kuigivõrd.

    Teiseks ei pruugi ma une tulemise hetkel üldse mingis heas magamiskohas olla. Tänaval ei hakka ju külge maha panema.

    Kolmandaks on mul unetuleku signaaliga selline lugu, et ma pean sellele õudselt täpselt häälestatud olema ja kullipilguga iseennast jälgima. Kui korraks tähelepanu hajub, läheb moment üle ja saabub uus pikk ärksusperiood. Või siis ajab magamamineku protsess ise une jälle pealt ära (isegi kui ma hambad pesemata jätan, voodisse või diivani peale võiks nagu ikka minna, minekul on jälle ergutav mõju jne). Sellest tsüklist on kõige kergem ikkagi välja pääseda nii, et lähen juba ennetavalt voodisse pikali ootama, siis ei ole vaja une tulles mingeid protseduure teha, mis mind üles ärataks.

    Ja ega selline elu, kus peab iseend kogu aeg kullipilguga jälgima ja mitte midagi muud teha ei tohi, kah mingi mõnus elu ei ole. Siis ei saaks mitte midagi teha, millesse on oht süveneda.

    VastaKustuta
  18. see asi ka, et teatud olukordades võtab keha ise oma signaalid maha. nt "runners' high" on tõenäoliselt just selline kohastumus, et kui on vaja jahisaaki taga ajada või kiskja eest põgeneda, ei hakkaks valu jne segama - küll jõuab vigastusi pärast ravida.

    Ja kuna evolutsioon on pikkade juhtmetega, lähevad sellised mahalülitused tööle ka olukorras, kus tegelikult oleks kasulik oma signaalid kätte saada.

    VastaKustuta
  19. a VVN, sa ei usu ju, et kehal oleks mingi transtsendentset päritolu puhas tarkus, ilma, et see info oleks kuidagi katse-eksituse meetodil elu jooksul või evolutsiooni käigus kogunenud?

    kui nõustuda, et keha annab neid signaale, mida ta on õppinud kas meie eellaste või meie enda minevikus andma, siis tuleb möönda ka seda, et ta võib anda signaale, mis on oleviku jaoks valed.

    VastaKustuta
  20. Ei, seda ma ei usu jah. Ja su näide koertest ja kakaost pädeb mu arust täiega.

    Ja minevikus põlvkondade ja põlvkondade jooksul teadmisi korjanud keha võib muidugi anda oleviku jaoks sobimatuid signaale, aga samas annab ta signaale, mida sa kuskilt mujalt ei saagi saada - räägib konkreetse sinu konkreetsetest olukordadest, mitte mingist "keskmiselt selles olukorras keskmisel inimesel oleks hea nii teha".
    Keha on iseendaasjatundja tasemel, kuhu ükski arstiteadus ei ulata - ta tunneb just seda konkreetset iseend nii hästi kui keegi üldse saab.
    Nüke, miks isediagnoosimist halvaks peetakse, on selles, et
    a) inimesed ei kuula oma keha ja igatahes kuulavad seda harva üle mõistuse, mis tegeleb nt interneti või raamatuga "Sisehaigused".
    b) isegi kui inimesed kuulavad keha ja neil on juba kirgas kogemus, et niih, sellise enesetunde ja sümptomitega on alati kaasnenud põsekoopapõletik, seekord on ka, ei ole neil arsti abita teadmist, mis ravimit ja kuidas seda kasutada.
    c) ja noh - keha arust õige ei tarvitse sugugi ühiskondlikult (no kui teised inimesed on mängus, siis "ühiskondlikult" on mu meelest pädev kirjeldus) õige olla. Alates uneajast ja kehakaalust lõpetades avalikus kohas peeretamisega.

    VastaKustuta
  21. see viib omakorda huvitava teema juurde: kuidas tervis on osalt sotsiaalne nähtus. Vaimse tervise juures on see muidugi eriti silmatorkav, aga küllap laieneb mingil määral ka muule.

    VastaKustuta
  22. Mõtlesin veel Rentsi (vabandust, et ma sedasi tagaselja arutlen su üle, aga ausalt, ei midagi kurjalt isiklikku!) kehakuulamis-kuulge-aint-suhkrut! tulemustele.
    Kirjutas kunagi, et kuigi tal on kalduvus rauasisalduse vähesuseks, ei taha ta kunagi maksa. Kusjuures maks on ok, kui see juba ees tal on, lihtsalt ei tundu ihaldatav.
    Aga ma mõtlen, et ta keha lihtsalt ilmutab suhtumist prioriteetidesse. Kui ma olin hästi kõhn, Peale Rongi, siis oli ju ka minu arust kõige parem toit maailmas paljas või. Ning kõik maitses paremini, kui oli magus, nt soolase rasvase kodujuustu asemel meeldis mulle magus rasvane kohupiim. (Ma küll ei kippunud üle 1000 kcal päevas sööma, sest "või on nii hea!" tähendas, et sõin päevas nt 5 viilu võid, viilu leiba, kahtede kiirnuudlite, mille lapsed ära sõid, vedelikud ja 3 tükki šokolaadi ja rohkem ei jaksanud, sest maitsed ju väsitasid!)
    Ehk siis mu keha ei olnud "hm, kaltsiumi, magneesiumi ja vitamiine on tal vaja, see luude kokku kasvatamine võtab palju", vaid "nii vähe kaloreid. Neid on hädasti juurde vaja, muidu sureme varsti nälga" ja mingid spetsiifilisemad isud, et mõnikord TAHADKI õuna, peeti või lillkapsast, veisesinki või teraleiba, tulidki alles siis, kui kehakaal üle 70 kg jõudis. Enne tahtsin peamiselt suhkrut ja rasva. Kooki. Peekonit (mitte mingit närust taisinki). leivale võid sama paksult kui leivaviil ise oli.
    JA nüüd on ses osas ok, et köögivili nämm ja võikogus leival taas pisike. Aga kui mu keha arvas, et APPIII, NÄLJASURM, siis teda üldse ei veennud, et KMI järgi oli täitsa tervislikus vahemikus. Tema leidis, et näljasurm on kohe kohal. Kook ja või.

    VastaKustuta
  23. Sa tundud lähtuvat eeldusest, et ma olen (vähemalt keha arvates) selline närb tegelane, keda ongi vaja nuumata, aga see selles mõttes mõttes ei meigi senssi, et mu soorituskaal on 58 kg või isegi vahel 57, aga rahulik talvekaal võib olla ka 64, enne kui ma ise pidurit hakkan tõmbama. See on tegelikult ühe jupatsi kohta päris suur kaaluerinevus, kõikumine kümnendiku ulatuses, selle loogika järgi peaks ta ühel hetkel seal ülemises otsas ise taltuma, aga ei ole mina veel näinud seda päeva.

    Teiseks ei treeni ma hetkel üldse, for obvious reasons, ja mulle tundub küll, et ma tahan suht sama palju süüa kui varem, st mu keha ei ole näljatunnet seoses koormuse vähenemisega reguleerinud. Samas, võimalik muidugi, et haigusest nõrk olemine vajabki sama moodi ressursse, lihtsalt juurde olen ma võtnud üsna kiiresti selle haigusega, nii et ilmselgelt mitte NII palju ressursse. :D Haigena näljas olla ka ei taha, nii et eks me hiljem tegeleme nende kilodega.

    Mina usun ka eelkõige teaduslikku lähenemist, seda enam, et just selles "nälginud olekus", st suvel oma madalaimas kaalus mind ei isutagi eriti kook - suvel pole probleemi mitte magusat süüa. Mis on ka loomulik, sest suvel näljasurm ju ei ohusta, aga talveks tahavad kõik loomad varusid koguda ja rahus haiberneitida. Nii et eks mu keha arvab ka, et on hea mõte talveks rasvavarusid koguda, et me ikka üle elaksime selle külmaperioodi. Suvel tahan ma õgida ainult siis, kui on stressiolukord (näiteks sess juunis), mis on samuti selline aastatuhandetega õpitud tarkus, et kui on parajasti raske aeg, on targem igaks juhuks kõht täis süüa, ei tea, millal jälle saab (sest ega keha ei tea, kas raske on füüsiliselt või vaimselt või mõnda muud pidi).

    VastaKustuta
  24. Ma murdsin millalgi endal mingi kondi ära, mispeale taastusravis soovitati kohupiima / kodujuustu süüa. Seepeale hakkas keha seda nõudma - vähemalt topsi päevas. Nii et me natuke ikka saame kehale öelda ka, mida ta meile endale ütlema peab :)

    VastaKustuta
  25. MINA muidugi arvan, et said maitse suhu (kehale meenus, et muidugi!) ja siis tuli ka seespidine nõue =)

    Mind on suht raske usu pealt "keha tark" maha võtta =) Sest olen seda nii teravalt ja raskelt õppinud ise.

    VastaKustuta
  26. Eeeeeeh oi oi siin on nii palju asju, mille kohta tahaks sõna võtta, aga esiteks:

    1. Misasi on "keha?" mida te mõtlete, kui seda väljendit kasutate? Teie aju? See kehaosa, kus on probleem? "Teie" laiemalt? Misasi?

    2. Ei, loomad ei söö ainult seda, "mis on neile hea". Koerad söövad konte ja saavad kondikildudest ummistuse või perforatsiooni, koerad söövad rotimürki, koerad söövad mis iganes toitu nii palju, et saavad maokeeru, koerad söövad sokke, nõelu ja kilekotte, hobused söövad kotitäie kaera, saavad soolepõletiku ja surevad maha.

    Evolutsioon on suht rohmakas tegelikult. See "keha kontroll" ei ole peenregulatsioon. Söömist - seda, mille järgi isu on - reguleerivad need aju osad, mis on miljoneid aastaid vana, vanem kui inimene ja kohe kindlasti vanem kui saiakesed ja jäätis. Sinna on kodeeritud, et rasv ja suhkur on head, sest seal palju kaloreid, sinna ei ole kodeeritud teadmist sellest, et sul ei lõpe söök otsa ei täna, homme, ülehomme.
    Evolutsiooni seisukohalt on oluline, et organism oma geene edasi kannaks. Evolutsiooni seisukohalt sa, vvn, oleks võinud rahulikult maha surra rongi all. Oleks võinud pärast esimest last surra - oleks võinud sündimata jääda. H. sapiensi kui liigi olemasolu see ei mõjuta.


    "Keha mälu" ei ole põlvkondade pikkune protsess, see pole isegi ühe liigi pikkune, come on nüüd.

    VastaKustuta
  27. Aa ja see isediagnoosimine, noh, on selline mõiste nagu "diferentsiaaldiagnoos", sellega sa oled ju ise ka tuttav... Eeh.
    (Minu trigger on see "arst ju ravib keskmist!" - ei ravi, arst ravib indiviidi, lihtsalt teatud... prognooside tegemisel PEAB toetuma keskmisele.)

    VastaKustuta
  28. jep, mis ma räägin - et evolutsioon on paras kirvetöö.

    Mis muidugi ei tähenda, et peaks ignoreerima selliseid signaale nagu "mul on pissihäda" ja "magama peaks minema".

    AbFab, kui ma räägin keha kuulamisest, siis räägin ma elementaarsest tähelepanelikkusest iseenda suhtes. Kas mul valutab midagi, kas mul on kõht tühi jne. Sest kui ma kuhugi ära süvenen, unustan ma kõik peale selle süvenemisobjekti. Avastades pinnale tõustes, et põis läheb kohe lõhki, ma oleks pidanud juba 3 tundi tagasi sööma ja nüüd läheb üldse kõik lappama, sest praegu võiks juba magama minna, aga ei saa, sest nälg segab.

    Sellisel puhul ei jagu mul muidugi tähelepanu ka väljast tulevate signaalide jaoks ja ma võin teha seda, mida siin ühe varasema postituse sabas keegi VVN tähelepanematu sõbra kohta hüpoteeris: mulle ei jõua ükski infokild pärale, mida mulle räägitakse, kuni ma ei ole sealt süvenemisest pinnale tõusnud. Selle süvenemise ajal võin ma jätta mulje, et olen adekvaatne, aga ma ei ole neist nõustuvatest mühatustest, mis ma teen, ise õieti teadlik. A. on juba õppinud, et kui ta tahab, et mulle miski päriselt pärale jõuaks, on vaja kõigepealt mind sealt transist välja tuua, esitada kontrollküsimusi, kas ma ikka olen kohal ja saavutada silmside.

    VastaKustuta
  29. ja selle põhjal, mis VVN on siin enne rääkinud, oletan, et ta peab kah silmas enese eest hoolitsemist ja oma vajaduste tähelepanemist. nt on ta siin ju kirjutanud, et ignoreeris "eelmises elus" migreeni ja alles praeguses etapis jõudis taipamisele, et selle vastu on lubatud rohtu saada. või näljutas ennast nooremana vms.

    VastaKustuta
  30. Ühest küljest: notsul õigus.
    Ja tegelt ma tean, et hea arst ravib indiviidi ja enamik arste ON head. Ma olen "nii on keskmine, nii peab, mismõttes sa lähed graafikust välja, sekkume meditsiiniliselt, me ju teame!!" näinud ainult sünnitusarstide hulgas ja kuna mu ESIMESEL sünnitusel seda jama ei olnud ja ma teisel juba julgem ja rohkem fakkjuu, ma väga palju asju ei lasknud endaga teha - ja mu sisekehavärktunne ütles, et need, mis lasin, olid ka halvad mulle.
    Poleks hormoontabletti võtnud, oleks vähem valus old nt. Ainus põhjus sünnitust kiirendada oli, et ma hläksin üle 24 tunni ja tegevus aeglustus ja ma mõtsin, et võiksin palatisse minna ja veits magada vahepeal. Mul polnud isegi veed tulnud, lapse südametoonid korras - lihtsalt aeg hakkas üle minema.
    Teisest küljest: seda kalordamise iseregulatsiooni näen näiteks ka oma koera pealt. Kel seisavad krõbuskid kausis, seisavad, seisavad - ja kui me siis oleme oma päevase pika jalutusringi ära teinud, ta jooksnud (suvel ka ujunud, nüüd ujub harva ja lühikest maad), sööb kõik ära. Sest kõht läks tühjaks füüsilise liikumise peale.
    Et noh - muidugi juhtub äpardusi ja ürgaju saab siis süüdistada, et tema arust suhkur ja rasv universaalselt head - aga minu praktiline kogemus ei ütle, et kehale, mis rõõmus ja mida ei ahistata, nii tundub. Minu praktiline kogemus on, et kui tähelepanu pöörata, keha paneb jumala tarka.
    Ei taha liiga palju süüa. Ei taha aint suhkrut ja rasva. EI taha ainult diivanil lebada. Ei taha kogu aeg üleval olla.
    Mina olen muidugi ebaloomulikult teadlik PR. Ma pööran külge ka mõningase kaalumise ja tunnetamise järel, et kas asendivahetus on asi, mida ma praegu tõesti tahan. Rääkimata nina nuuskamisest.
    Ma ei tea, mis selle viimase tõdemuse point on, kui aus olla. Ma lihtsalt tean, et minu "kas ma tahan?" tundub olema adekvaatne viis endaga hell olla, aga samas on see enda eest hoolitsemisel maksimaalselt tõhus. Ma EI TAHAGI endale halba, täiesti hämmastav.
    Aga jah. Ma mäletan samuti aega, kus ma polnud pooltki nii teadlik ja maailm oli neid mitteteadlikke täis ja oeh.

    Seotult: vat seda, et tegelt paljud loomadki (eriti muidugi koduloomad) ei oska oma keha kuulata, usun ma küll. Lihtsalt TUNDUB loogiline. Inimesed ei ole sel alal eriti ässad ja pole ka põhjust arvata, et nad teisi loomi aretades midagi kihva ei keeranud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.