Teisipäev, 8. juuni 2021

Päeva teine

DISCLAIMER: Esitlusest endast teen väga vähe juttu.

Ossa, kus sai enda kohta targemaks! Jah, seepärast tasub teha endale raskeid asju, et mõte hakkab hoopis teisel kiirusel ja laiemalt töötama. 
Esiteks: juba kui ma enne õhtust minekut üles ärkasin, valutas pea. Ja ma ei tahtnud kuhugi minna, sest väh, valus, paha, veidi kiire ka ... (Sest ma ärkasin üles 6 minutit enne oma äratuskella, mis oli pandud ajaks, et ma täpselt jõuaksin riidesse ja meigi teha jms.)
Aga olin otsustanud. Nii et ibukas sisse, enda üleslöömine alga ja migreenitablett otse enne väljumist. Rongis teine otsa.

Päris valus oli. Nii et mõtlesin selle üle ja jõudsin otsusele, et mu keha kardab, aga kuna aju ei võta hirmu sisse, ta ainus võimalus mind pidurdada ongi valu. Aga kui mul on vahendid valu vastu, ma teen ju ikkagi - vahel. 
Ootan kerge õudusega aega, mil keha on tuvastanud uued meetodid, millega mu paigale saab. 
Ilmselt veel valusamad või lihtsalt võime sumatriptaani ignoreerida.
Lisaks kippusid sukad kogu aeg alla libisema. Need on Bon-Boni toode, koos aluspükstega, kuhu käivad tripid ehk siis phmt "sukahoidjaga sukad ilma sukahoidjata". Leevike kunagi kinkis. 
Ma ei ole neid eriti kandnud, sest ... midagi midagi.
Ega mul meeles polnud, miks mitte.
Noh, nüüd meenus jälle. Ehk siis sukad, mis libisevad allapoole, üritavad kaasa võtta ka aluspüksid, mille küljes nad trippidega on, ja no krt. 
Nii ebamugav!

Esitlus ise oli natu ... noh, ei olnud ootamatult hea. Maarja Kangro oli sama hirmus kui oma kirjutistes, selgelt naine, kelle juuresolek on kõhe. Aga Keiti Vilms ja Mudlum olid nunnud.
Ja kaks esimest autorit, kes rääkisid, olid põnevad.
Eestivene kirjandus on põnev!

Olen enda üle natu uhke, et ei jäänud "lähme pärast F-hoonesse juttu ajama ja pidutsema"-värgile, vaid seekord ometi kuulasin ennast ja ei sundinud end tegema asja, mida ei tahtnud.
Mis muidugi ei tähenda, et mu pea IKKAGI ei valuta veidi, sest noh - sai keha soovidest enne ikka kolinal üle joostud ja nüüd olen nii välja kurnatud, et väikeste järeleandmistega eriti midagi ei võida.  

Ostsin R-kioskist lattet ja tulin koju, aga mind üldse ei üllata, et ikka valutab.

JA.
Hoolimata üleslöömisest nägin kogu aeg kuidagi vale välja. Läksin aga peeglist mööda ja VALE. 
Sama efekt oli, kui käisime pojale ostmas neid jalgpallibuutsasid, mida ei saanudki ostetud viimaks.
Igast peeglist paistab vale naine. Üldse mitte nii ilus, kui võiks.

Koduteel (olin allalibisevad sukad ära võtnud ja palju kergem oli) saabus korraga arusaam, et see kõik on ju juba olnud! 
Kui ma sain 30, oli sama. Ma nägin välja kuidagi vale, mitte selline, nagu oodanuksin.
Pidin end ümber formuleerima teemal "kuidas ma välja näen", sest endale üllatuseks olingi hakanud välja nägema nagu 30. 

Foto ajast, kui ma ise veel hästi ei osanud end defineerida-kujundada, aga kuskile ajakirja rindadeteemalise jutu juurde oli pilti vaja ja siis stilist aitas meigi ja rõivastega.
Jutt on kadunud aegade hämarusse, midagi stiilis "kuidas on naiste elu erineva korviga rindadega" ja mina esindasin selles B-korviga naisi.
Fotograafi nime ma ka ei mäleta, aga üks piltidest on siin:


Nojah, ja nüüd on sama asi.
Juba tükk aega on tunne, et ma ei vasta oma ootustele, teen kõike, nagu varem, aga tulemus on kuidagi ... vale.
Nägu on teistmoodi, põsed vist veidi lõdvemad, vaod suu ümber märgatavamad. Värvin küll silmad ära, aga ikka ei ole See.
Ja õlavarred! Ma olen 25 aastat harjunud olnud, et olgu muuga, kuidas on, ma saan vähemalt alati kanda varrukateta asju ja sellisena hea välja näha. Aga nüüd ... ei, ega mu õlad ega käed KOLEDAD ei ole. Aga enam ei ole õlavarte paljastamine midagi, millega hoobilt ilule paar kraadi juurde saan keerata. 
Ümberdefineerimine, ümberformuleerimine, ümber --- mingi -eerimine kindlasti on veel. 

Krt, ma ei oska ju! 
Mingit ... maitea, STILISTI oleks vaja või midagi. 
Või võiks väljas käia ainult pimedas?

14 kommentaari:

  1. "Juba tükk aega on tunne, et ma ei vasta oma ootustele, teen kõike, nagu varem, aga tulemus on kuidagi ... vale."

    See vist on 40. Sest mul on täpselt sama probleem...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Onju. Ja rõhk on sealjuures _oma_ ootustel.
      Umbes sama, nagu olen märkinud enda võrdlemise kohta endaga - et oleks siis võrdleks ennast teistega, ei, võrdled ennast endaga ja jääd alati kaotajaks.

      Kustuta
  2. Lugedes su "päeva esimest", mõtlesin, kuidas see enda üleslöömisest saadav kiire rõõm on tegelt privileeg, sest noh, mõni mitte nii priviligeeritu võib ju ka ilusa kleidi selga panna ja näo pähe teha, aga ikka vaadatakse viltu, et "vaata mihuke on endale midagi sellist selga ajanud", pigem pettumus rõõmu asemel.
    Samas tundub, et päris suurel osal kaob see rõõm vananedes nii või naa ära. Mul on ka peeglisse ja fotosid vaadates tunne, et "vale!", kuigi mul on veel see vist, et mu enesekuvand on kinni jäänud kuhugi eelpuberteeti, ma eeldan, et näen välja nagu Twiggy, viimased 25+ aastat ei ole näinud :) Ma loodan, et saan sellest üle, mitte ei keeldu vanemas eas nina uksest välja pistmast nagu mu vanaema "ma olen ju nii kole, mida inimesed mõtlevad!" Teisalt, kui peaks tahtma end nooreks lõigata lasta, oleks see omas kehas valena tundmise emotsioon ehk veel suurem.
    Aga, kuidas on elada B-korviga naistel? Mina olen alati arvanud, et nende (ja C-korviga naiste) elu on puhas lillepidu? :D
    P.S. Stilisti ei soovita, või vähemalt tuleb hoolikalt valida, ma korra käisin, tehti täitsa vanamutt must...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jap, B-korv ei sega kuidagi. Imetamise ajal (ja praegu, ma olen ikka natu lihavam kui siis) oli C ja siis ma sain võrrelda, et mis teisiti, mis sama. Ja on mõlemad head, mhmh.
      Ja stilisti hoolikalt valimine on raudne teema.
      See peab olema keegi, kes näeb mind, mõtleb "oo, seda ja seda ja seda tehes saaks imelise tulemi" JA oleks samas sama maitsega kui mina.
      Sest mis kuradi kasu oleks mul tema arust imelisest tulemist, minu arust kuhugi ei kõlbaks?
      Nagu see meik, mis tehti, kui ma Kirjandusministeeriumis "Lihtsatest valikutest" rääkisin.
      Et mul oli seljas kleit, mis oli kitsaks jäänud (sest olin ise seda märkamata juurde võtnud), ei ole nii oluline, sest selle ma valisin ise, aga meik ...

      Kustuta
  3. Mul pole mitte "vale", vaid "harjumatu", sest ise teen ma ju ainult selfisid ja olen harjunud end mingi kindla nurga alt nägema, nii et tihti on üllatav, kui näen teiste ootamatult/märkamatult tehtud pilte või videosid. Näiteks mu õlgade laius jms muutub palju seoses sellega, kas ja kui palju ma parajasti trenni teha saan jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, vbla lahendab asja kodus peeglite seintele asetamine! Lähen kohe täna ja ostan Estpakist seinanätsu!
      Sest mul on peeglid küll, aga mitte seinte küljes kinni. Osad on üldse voodi all ootamas, osad on kuskile najale kaldu toetatud ja igapäevaselt, kui ekstra ei vaata, näen ma sealt oma jalgu ja kõhtu =P

      Kustuta
    2. Krt, rahakott jäi koju.
      Ma eile tapsin end ikka korralikult, pea üldse ei tööta.

      Kustuta
    3. Üks peegel vannitoas jäi vist pidama.
      Vähemalt seni.
      Suur peegel kukkus tunni pärast alla, praod sisse ja üks tükk ka välja.
      Ma nüüd tean, miks kõverad seinad halvad on - kahepoolne teip ei nakku asja külge üldse ühtlaselt, vaid ainult mõnest kohast.

      Kustuta
    4. Ei, vannitoapeegel kukkus ka alla ja tükkideks.
      Mul on vaja uut plaani =/

      Kustuta
    5. või trelliga tuttavat, kes aitaks konksu seina panna.

      Kustuta
    6. See ongi uus plaan.
      "Ei pääse puurimata."

      Kustuta
  4. Mul välimusega seda probleemi eriti ei ole - st üllatusi on küll, näiteks et mul ei kuku nüüd ümaramate vormidega enam mehe mängimine nii hästi välja kui varem kondisemana, aga kuna ma tajusin end noorena hirmus koledana, siis sellega võrreldes paistab praegu kõik peeglis väga hea ja õige.

    Aga enesetunde mõttes on küll ebameeldivaid üllatusi. Nt et kui ma hästi palju trennides käin, siis ei pruugi juhtuda see, et mu võimed järjest kasvavad ("harjutan võhmakaid tantse - saan rohkem võhma!"), vaid võib hoopis minna nii, et ma olen kogu aeg väsinud.

    VastaKustuta
  5. Ma nüüd kohe ei teagi, kust pihta hakata.
    Esiteks, sa blogisid täpselt sellest, millest mina plaanisin juba paar päeva tagasi kirjutada, aga sõnad polnud õigesti reas veel - kääridest ootuste ja tegelikkuse vahel omaenda välimuse osas.

    Teiseks, need käärid käivad hookaupa, ja vähemasti minu kogemus ütleb, et ca 20 aasta tagant. Klari siin nimetas neljakümmet. Ma püsisin 20 – 40 pea muutumatu välimusega. Hakkas isegi nagu mingi õnnis Dorian Gray tunne tekkima, et kõik teised vananevad, mina mitte. Ja siis äkki – põmm. Tulin ükspäev linnast koju, vaatasin peeglisse, ja ausõna, paari tunni jooksul oli suu kõrvale märgatav vagu tekkinud. Mingi pool aastat, vbl ka aasta muutusin, ja siis jäi asi pidama. Enda meelest 40sele sarnane nägin välja pea 20 aastat. Ja millalgi möödunud aastal/käesoleva alguses - järjekordne põmm. Muidu võib-olla polekski sellest nii palju mõelnud, aga kohas, kus ma praegu olen, liigun avalikkuses olude sunnil väga väheste kehakatetega, ja no teate. See pole nagu üldse mina? Või õigemini, see on tükk maad vanem mina? Mitte et see mind HÄIRIKS, kuid see HÄMMASTAB. Pean, nagu sa tabavalt märgid, end taas kord ümber “…eerima”.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tunne, et see on kuidagi nagu... noh, et just need ootused on sellised, millele tegelikkus kuidagi vastata ei saa. Sarnaselt Marcale on mu arusaam iseendast kuskile sinna paarikümne aasta taha kinni jäänud ja ei taha kuidagi tänapäeva tulla, ja ma saan seetõttu pidevalt väga palju ebameeldivaid üllatusi, kui ma jälle näen ja adun, et kurat, ma ei ole ju 20-aastane, MIKS ma ei ole, mida hekki? Keha nagu muudkui vananeb eakohaselt, pea ei tule kuidagi järele. Või noh, tuleb, kui arvestada intellektuaalsete võimete mürinal kahanemist ja mäluhäireid ja muud sellist, aga arusaam iseendast ei tule.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.