Neljapäev, 3. juuni 2021

Keha ja mõistus, loom ja inimene vol III

Vestlesin, vahetasin kogemusi ja sain rohkem aru, kuidas minu jaoks mõistus ja tunded nii väga erinevad on - ja samas kõigi jaoks üldse ei ole.
Varem kirjutasin duaalsustest nt seda

Mul oli Leevikesega (mida, minu hiljutisim enam-vähem armusuhe, kui Rongimees välja arvata!) mitu korda olukord, kus ta tegi mingit asja, mis mulle hülgamisena tundus. Näiteks tegi ta ema meile eraldi asemed, mina ronisin enda omast tema kõrvale ja tema öösel siis minu tühjale. Ja kuigi ma sõnastasin endale ära, et ilmselt ta tahtis magada, ei saanud, sest ma olen liiga soe ja ses kitsas voodis ei ole võimalik end eemale keerata, seepärast ta kolis, ma olin väga kurb. Otseselt ei nutnud, aga hinges küll. Ja ma ei maganud, kuni valgenes.
"Miks ta mulle ei ÖELNUD?!"
Hommikul küsisin, et miks ta läks. Mhmh, tahtis magada, mhmh, palav ja kitsas ja ei saanud, kui mina nii lähedal. 
Aga miks sa mulle ei öelnud kõike seda?!
Ma ei tahtnud sind kurvastada.
Ja mul oli ja on siiamaani WTF. 
Sest kui mulle öeldakse, ma võtan selle info vastu mõistusega ja ahastav kurb loom, tundeline keha ei saa üldse löögile. Leevike läks teise voodisse, sest minuga koos ta ei saanud magada, selge. Aga kui mulle ei öelda, siis võin ise faktid välja mõelda küll, aga keha, suur kurb loom, kurvastab ikka edasi ja teda ei huvita. Et ma midagi tean, ei tähenda üldse, et ma seda tunnen. 
Tunded on oma maailm. Mõistus on oma maailm. Mingi side nende vahel on, aga see on habras ning ebakindel. 

Mis toob kaasa nt selle, et mulle meeldivad väga sõnad ja meeldib väga muusika, aga mul on siiamaani natuke raske mõlemale korraga keskenduda ning minu jaoks ideaalses muusikas kas pole sõnu või on need keeles, millest ma aru ei saa. Ning muusikale jälgides olen: "Issand, jälle nad laulavad. Kas ei saaks nii, et ei laulaks?!"
Saan mõistusega aru küll, et viisikäigud, korratavad fraasid moodustavad omaette tähendusi ja need on lisatähendused sõnalisele, aga ma ei saa sellest tunnetega aru. Mulle on muusikalis muusika lihtsalt häiriv aspekt sõnade juures, korraga kaob elu ja tekib mingi täiesti teine koodiühiskond täiesti teiste reeglitega. Halvemal juhul pistavad tüübid veel tantsima ka ja mul jookseb kõik kokku.
Mitte ainult aju, vaid KÕIK. Tunded ka. Ehk ma ei suuda enam kaasa elada, sest ma ei suuda tunda. Mõistusega võin võtta, et see ja too on, ent ma ei tunne kaasa. "Hüljatute" muusikal on seetõttu nt täiesti absurdne minu jaoks, et kogu sealne süžee on tunnetepõhine, inimestest kahju, kui neil valus on, ja inimestest rõõm, kui neil hästi läheb --- ja siis minu jaoks lülitab vorm kõik tundmisvõimalused välja. 
Jälgin mõistusega ja mul on igav. 
Ja muusika on veel mulle tuttavaim "teine" kood, sellest ma saan tegelikult aru, viisikäigud või tungiv rütm võivad mulle pisarad silma ja kananaha ihule tuua.

Kuid ballett on: "Aga ... MIKS?!" 
Visuaalkunst: "No on, jah, kena pilt, korraks vaatan, mhmh ... keegi tegi seda kuu aega?! Nagu ... miks?!" (Või skulptuur või või krdi keraamika või mis iganes.) Ma saan seina roheliseks värvimisega suurema efekti.
Raamatutest ma illustratsioone ei mäleta välja arvatud juhul, kui tegu on osaga jutust ("Kõnelused tiiigriga") või kui pildid on minu jaoks häirivad. Üldiselt ma lihtsalt ei vaatagi neid. 
Teater mulle meeldib, sellest ma saan aru. 
Aga kui mõnest mulle meeldivas raamatust tehakse film või sari, ma suhtun alati ebalevalt. Sest noh. Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Kas tulemus on vale (s.t. mitte see, mis mu peas) või siis sama kui mu peas ja seega ma tegelikult juba tunnen seda ja midagi uut pole. 
Jah, filmide reaalsuses on vahel mõned asjad lahedamad olnud, kui ma ette kujutasin, ning vahel on muutusi algtekstiga võrreldes, mis mulle isegi meeldivad. Aga üldiselt ma vihastan endale kalliste raamatute põhjal tehtud filme vaadates, sest: "See on ju VALE! NII VALE!!!"
Harry Potteri filmid lähevad valeks peale 4. osa. Sõrmuste Isanda filmidest esimene oli hea, teise suutsin alla neelata, kolmas oli kohutav. 

Olgu, tegelikult ei ole enam esialgne teema see, ega ju =)

Mu jutu iva oli selles, et mulle ei sobi väljendusvahendite segamine. Sõnalavastused on head, sest inimeste käitumise olen sõnadega koos omandanud ja need käivadki koos mu jaoks.
Ent kui sõnad mängu tuuakse, mul on kindlam tunne, kui lihtsalt käitumist tõlgendades. Pantomiim on kahtlane, phmt "Miks?"
Ma olen sõnainimene.
Läbi ja läbini.

Aga on hulk inimesi, kelle jaoks väljendusvahendite segamine on loomulik ja isegi tore. Kellele meeldivad muusikalid ja operetid. Ja (see on nüüd oletus) kel on ilmselt lihtsam tuletada kellegi teise käitumisest tema motiivid ja siis tundagi midagi nende motiivide pihta, samas kui mina olen "aga miks mulle ei ÖELDA!?" taga kinni. 
Mul ei toimi nii, et mõtlen: "Vist tahtis magada," ja olen siis ise rahulik. 
Kui ma juba oletama hakkan, oletan seda sõnastamatagi, tunnete tasandil, et võibolla ma tundusin talle lohemaona, kes tahab teda une ajal lämmatada, või ta ei suutnud mu lähedust taluda või ta tundis, et tema lapsepõlveaegsesse turvapaika tungis mingi võõras ülbe jõud või ... misiganes. 
Kui öeldakse, on selge. 
Aga oletada võib KÕIKE.
Üks väljendusvahend korraga, eks ole. 
Sõnad ja mõistus või tunded ja ... tunded. 
Sest muusika on "tunded". Ju. Ja inimeste käitumine on tunnete värk. Ja midagi midagi midagi. 

6 kommentaari:

  1. Ai, kui huvitav! Mul on sõber, kes paneb silmad kinni, kui temaga rääkida. Algul oli juba häiriv. Kas tal on igav? On ta väsinud? Kas ta väljedab, et ah, las räägib? Äkki peaksin suu kinni panema ja ära minema?Lõpuks küsisin. Tuleb välja, et mitu meelt korraga segab teda. Ta kuuleb paremini kui ei näe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma panen ka teinekord silmad kinni rääkides, on hulka kergem. ja vastupidi samuti. mu arust ka väga loogiline.

      Kustuta
  2. Ma märkan seda enda juures järjest rohkem, mida vanemaks saan - et eri väljendusvahendite segamine kurnab. Suuresti sõnainimene olen kogu aeg olnud, aga see on viimaste aastatega aina enam juurde tulnud, et mitu meelt korraga on keeruline. Mitte võimatu, aga tõmbab tühjaks, ja kui juba enne väsinud olla, siis kaob mõtlemis- ja tundmisvõime üldse ära. Nüüd ma ei jaksa enam väsinud peast vokaalmuusikat kuulata - täiesti uus nähtus mu jaoks, varem võisin isegi ooperit taustamuusikana kasutada.

    VastaKustuta
  3. Ma vatan rääkides võimalusel aknast välja. Kuidagi mõnusam on. Teise inimese pilk nagu võtaks tähelepanu ära.
    Too Leevike ilmselt pelgas ema, kuna ema oli teid eraldi paigutanud (minu teooria, oletus).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tal on hästi nunnu ema, eraldi asemed tegi ilmselt lihtsalt seetõttu, et sinna tuppa poleks kõrvuti mahtunud. Tihkelt mööblit täis.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.