Laupäev, 26. juuni 2021

Kirjandusest natuke

Vaatasin läbi vanu alleshoitud pabereid. 
Leidsin oma esimese nö. luulekogu. Väljaprinditud luuletused nime all Fat Fabilooser. 
Too nimi on ema mehelt, kes ütles mulle ükspäev tookord-ammu, et talle tuli pähe lahe nimi. 
Võtsin selle kasutusele, sest tundus sobivat.
Õnneks olin oma esimese päris luulekogu ilmutamise ajaks natuke vanemaks saanud, mitte 15, ja ei kasutanud seda enam.
Ega ks-i asemel x-i.

Aga teate mis: ma tunnen end ikka veel täiesti ära neis luuletustes. 
Seda ma mõtlengi, kui ei suuda näha lapsi kui mingit eraldiseisvat liiki, inimese röövikuid. 
Mina olin mina, mis siis, et alla kaheksateistkümnene!

Inimlik rahulolematus

Ükskõik, kuidas ma ka armastan rohtu,
ükskõik, kuidas armastan maad,
ei leia ma iial vist lohtu,
et kuidagi taevast kätte ei saa.

Või see. (Selgelt minu ettekujutus paradiisist, minu Nangijaala.)

Mina lähen ka lõpuks ära.
Liigutan kõrvu ja tõusen lendu.
Aasta ja päeva pärast olen päral.
Kõhklen. Siis võtan südame rindu.

Maandun pisikesel rohelisel tähel,
sörgin erutatult koju piki randa.
Niiske vetikas mu varba vahel
võtab kõik mu mured enda kanda.

Mul on kodu hästi suure puu sees,
okste vahel imelised viljad nagu sahvris,
õõnes mitu tuba, vann ja WC,
koristavad minu järelt sõbralikud ahvid.

Ümberringi liiv ja kanarbik ja rohi,
mõned tähepojad, keda rõõmuks vajab keha.
Mitte kellelegi haiget teha siin ei tohi,
arutame maailma asju, muud ei viitsi teha.

Et ... ma kohendasin natuke praegu. Kui sõna "ma" esines neljas reas neljast, vähendasin "ma"-de kogust kahele, kuid midagi rohkemat ei teinud - ja phmt võiksin praegugi umbes sedasi kirjutada, ainult koristama olen ise nõus. 
Ei koormaks ahve. 
14 või 41, ma olen üsna samasugune inimene. Ja ei saa aru, TÕESTI ei saa aru, mis peale ajatunnetuse on see oluline kvalitatiivne vahe minuga 27 aastat tagasi. Krt, isegi solvumus "mind ei hinnata!" oma kirjanduse laiale kivile paiskamise järel on sama!
Tollal sain jubeda trauma, kui Asta Põldmäe ütles, et "Loomingule" pole siit (minu fiktiivsest luulekogust) midagi võtta. Jap, keskkooliõpilasena arvasin, et no paremini ma ei oska ja ei saa ja kui nad ei taha praegu, ei taha kunagi.
Nüüd olen nördinud romaanivõistluse pihta, mis on seda koomilisem, et mina ise ei ole tegelt kirjutatuga rahul ja vaikselt teen seda ümber ja paremaks, ent MIS MÕTTES nemad ei ole?! Kui nad ei taha, ei taha, keegi ei mõista ja hinda mind ... siis tuleb meelde: fännikirjad ja "avastasin enda jaoks uue imelise kirjaniku" ja no on olemas inimesed, kelle jaoks ma taban täpselt õiget punkti.
Et on ka ülejäänud ... noh, pole vähe rahvast, kelle arust Bukowski ja Coelho on head kirjanikud, Reeli Reinausile on keegi isegi mingi auhinna andnud (ja ta oli ka seekordses romaanivõistluse žüriis, WTF?!?!?!) ja üldse on jumala palju inimesi, kellele ei meeldi lugedes mitte saada uusi ideid või vaadata vanu uudse nurga alt, vaid kes päriselt ja tõesti rõõmustavad, kui neile öeldakse asju, mida nad juba teavad.

Mulle on palju-palju vastuvõetavam kriitika "see ja too ei olnud päriselt usutavad, näen, kuhu ta endale lati pani, aga ajas selle maha" kui "aga miks ta kirjutab SEDASI, miks ta ei kirjuta teistmoodi, miks ta ei kirjuta nagu need teised?" 
Sest ma ei suuda, ma ei taha, mulle ei meeldi ja mul on halb lugedagi, rääkimata ise samasuguste juurde kirjutamisest! Jätan pooleli ja judisen õudusest, kui meelde tuleb. 
Veronika Kivisilla on ka ju ... tunnustatud kirjanik. Olgu, Reeli Reinausiga võrreldes on ta üsna okei tegelikult kah, kuid ... 
võeh. VÕEH!!!!

Miks ma ainult teistest Eesti naiskirjanikest räägin? Aga mehed?
Ausalt: ma lihtsalt ei tunne nende raamatute peale nii tugevaid tundeid. Jah, oli raamat, jah, lugesin, mhmh. Ei olnud imeline, ei olnud kohutav, ei kahetse, et ette võtsin. Läbi lugesin, kuid midagi enamat öelda ei ole. 
Üldse loen ma tänapäeval nii vähe ja umbes pooles ulatuses raamatuid, mida juba lugenud olen (kui ma tean, et on hea, mul on hea turvaline tunne üle lugeda ja taas nautida!), et ega ma väga kursis olegi, mis toimub. Aga kui hästi öelda, siis: see Kell Rajasalu lugu on imeline. I-me-li-ne!

15 kommentaari:

  1. Puhtast uudishimust - miks Bukowski ei ole hea kirjanik?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest tema kirjutatust saan ma kaks emotsiooni: "Ah, jälle ta ajab sedasama igavat asja, mida seal ja seal ja seal, ilmselt ta ise ei ole osanud tagumikku pühkida, et see on tema korduv motiiv" ja "Keda see värk huvitama peaks???"

      Kustuta
    2. Ja veel: ma ei ela sellises maailmas, nagu Bukowski. Ei puutu sellega kokku.
      Aga kui elaksin, mul poleks mitte kahtlust, et vbla ei ole elamine ikka seda vaeva väärt, vaid suremine oleks absoluutne hädavajadus. Selline maailm oleks lakkamatu õudus ja piin ja ma põlgaksin igaüht, kes seal elaks ja EI põgeneks.

      Kustuta
  2. Sa võiksid rohkem luuletada...pole Su raamatuid lugenud, alates laste sünnist olen väga vähe lugenud, maalinud jne.Aga sellist luulet loeksin hea meelega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võibolla saad blogiautori käest soetada eksemplari luulekogust “Lagunemine”.

      Kustuta
    2. jaa, see on väga hea.

      Kustuta
    3. Nii kena teist sedasi öelda =)
      Aga mul endal ei ole enam. Üks eksemplar on, aga selle hoian endale.

      Kustuta
    4. http://villu.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?169147
      Raamatukois täitsa saadaval, vähemasti hetkel.

      Kustuta
    5. Muidu: rohkem luuletamisega - tead kui sitt on luulekogusid välja anda :D?
      Mul on uue kogu käsikiri olemas ja vahel parandan seda, kirjutan juurde ja tõstan ümber jms.
      Aga ma olen seda seni vist viite kohta saatnud ja saanud alati kas täieliku tagasisideme puudumise või "luulekogusid anname välja ainult avaldaja kulul" ja no - mul ei ole esiteks raha üle ja teiseks ka mitte mingit motti sedasi avaldada.
      Kui mulle mitte midagi ei maksta, MIKS ma peaks seda avaldada tahtma? Aa, et taotleksin kulkalt mingit raha ise, mitte ei laseks seda kirjastustel teha? AgA kulka annab kirjastustele palju lahkemalt kui iseavaldajatest autoritele, MIKS mina peaks ise taotlema???
      Sest kellelgi teisel pole seda kogu vaja?
      No mul ka ei ole. Ma vaatan ennast kui proosakirjanikku, luuletused on lihtsalt elu kõrvalsaadus.
      Ja nii ta jääbki avaldamata.

      Kustuta
  3. Oh, mul on romaanivõistlusega ka täitsa sama nördimus, et ise hakkan nägema, et jaa siit ja sealt kohast oleks paremaks saanud, aga no mis mõttes isegi äramärkimist ei saanud. Sest jube palju häid kohti oli ka ju sees, ja mis mõttes keegi ei pannud tähele, et oo see lahe. Kuigi teisalt samas oli jube palju võistlustöid ja ega see, et ei saanud midagi, ei tähenda veel, et see on nende arust mõttetu kõnts. A noh, tore olnuks ikkagi, hirmus palju tööd ja südant sisse läinud, tahaks selle eest kiita ka saada ja et see kellelegi korda läheks (kuigi testlugejad kohati kiitsid ka. aga tahaks, et paljude jaoks oleks, et oo, vaimustav) ja veidi see tunne on ka, et kui romaanivõistlusel tulemust ei saa, kesse siis üldse lugeda viitsib

    VastaKustuta
  4. Triinu luulekogu on mu lemmik! Sellest tuleks kordustrükk teha!
    Loodan, et käsikiri leiab ka oma õige koha. 80st 10 äramärgitud on ikka väga tihe sõel, eriti arvestades, kui erinevad on inimeste kirjandusmaitsed. Sinu käsikiri on kahtlemata väga hea, aga võib olla ei osutunud seekordse žüriienamuse maitseks.
    Teadlasetöö on ka selline, kus umbes viiest tagasisidest neli ütlevad, et sa oled loll (granditaotlused, teadusajakirjade toimetajad-retsensendid...). Siis paar päeva kurvastad ja plaanid kõik nurka visata ja purjekaga ümbermaailmareisile minna, ja siis korjad ennast jälle kokku ja pusid edasi. Ükskord on jälle see viies kord, ja merereisile nagunii enne minna ei saa, kui lapsed suuremad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle žüriliige, keda natuke tunnen, andis tagasisidet, et viimase 12 sees ta oli ja hea romaan as phmt olen taas tuleviku osas lootusrikas.

      Kustuta
    2. as = väga trükivigasena kirjutatud "ja", mitte libastumine inglise keelele.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.