Neljapäev, 24. juuni 2021

Oot, "laps" on laps, sest ajatunnetus?

Nagu kursavend Mikk Tarrastest veel vähe oleks, on mu esimese ülikooli aegsest sõbrast (lõpuks me küll enam ei suhelnud, sest tema naiseks saanud minu korterikaaslane ja endine sõber solvus mu peale ja kolis välja, Helmetiga kokku) saanud Tuntud Pervertõpetaja

Mis kehutas mind mõtisklema teemal: "Mis on laps?!"
Sest see natuke, mida ma tema enda sõnadest artiklist lugesin ja kunagist Helmetit meenutades ka loogiline tundub ja nii edasi ja tagasi, on tunne, täiesti ehe ja aus tunne: "Ma ei tee ju midagi valesti, ma näen neis [tüdrukutes] inimesi! Ehedaid inimesi, mitte lapsi!"
Sest "laps" on keeruline sõna tegelikult. 
Mida "laps" tegelikult tähendab?!
Lapsega ei või seksida ega üritada neid "ära rääkida", sest see on alati ärakasutamine. Lastele ei kehti kriminaalkaristused üldse samal moel, kui täiskasvanutele (ja kui kuskil kehtivad, on tegu ebainimlike, hukkamõistetavate seadustega, inimõigused ei ole järgitud). Alaealised ei tohi alkoholi  juua ja suitsetada, sest pole küpsed otsustama, et just seda nad teha tahavadki. 
Ja vähemalt minu jaoks sellal, kui mina laps olin, tõlkus see ideesse: "Lapse teod ja tunded ei ole päris, ei ole ehtsad. "Laps" ei ole päris inimene. Päris inimeseks, kelle tunded ja teod midagi ka tähendavad, kelle sõnu usutakse ja kel on õigus enda üle otsustada, saadakse täiskasvanuna."
Ehk lühidalt:

laps ei ole inimene

Mitte päriselt. Mitte nii, et tema tunded, sõnad ja tahe loeksid ka. Laps peab koolis käima, ei saa valida, kas tahab või ei taha. Laps peab ... igasuguseid asju, ei tohi igasuguseid asju ja kui ta mässab, üritab oma tahet tähtsaks pidada, öeldakse talle, et ta on laps veel, saab täiskasvanuks, siis teeb, mis tahab. 

Samas, olles elus teatud hulga lastega kokku puutunud, muuhulgas ka ise laps olnud (mitte et ma kunagi väga oma lapsolemist afišeerinuksin, ma pidasin lapsolemise rõhutamist nagu kinnitamiseks, et olen vaimse puudega ja otu), mul ei ole mingeid kahtlusi ka, et lapse tunded ON ehedad ja päris.
Neid ignoreerida on julm ning rumal.
Kas siis ... lapse tunded on nii tugevad, et ... maitea, et neid ei saa mõistusega kontrollida või midagi? Vähemalt võivad olla nii tugevad? Ja siis seadused on nagu ... mõistus? "Lapsehoidjaühiskond" on "inimeste tunded on üldse liiga tugevad, me reguleerime mõistusega!"
Jajah. Ja samas "mõistus" on muidugi üheseltmõistetav ja lamemaalased ja vaktsiinivastased on ju ka täiesti mõistlikud täiskasvanud! Mõistlikud ja mõistuslikud, üldse mitte tunnete küüsis, mis on peamine ...

Oot, ei.
Nagu ma olen juba arutlenud, et ole tunded ja mõistus üksteist kuidagi välistavad. Mõlemat võib olla üpris palju ja korraga - või ka üpris vähe ja ikka korraga. Tuim napakas, eks ole, mitte eriti harv nähtus. 
Kusjuures eriti koomiline on, kui sihuke hakkab sulle asju mõistuslikust seisukohast esitama, sest kuna mul on tunded, ma ju ometi ei suuda ka algeliselt mõelda, mkmm! Kõik need triviaalsed ideed on mulle täiesti uudsed ja ma ei ole neid kunagi kuulnud ega nende üle mõtelnud ega neid "prügiks" klassifitseeerinud, mind peaks ikka valgustama nende suhtes, onjo?!
Ok, aga ... Ideaalis oleks igal lapsel olemas täiskasvanu, kes kinnitaks. et see on väga halb ja kurb, et tal on paha, kes tunnustaks tema vajadusi ja ihasid, aga paneks need natuke kontrolli alla ka. Ütleks: "Ma mõistan, et sa tunned ja tahad praegu nii. Aga inimene sinu vanuses kasvab väga kiiresti ja aeg, mis minu jaoks ei tähenda eriti millegi muutumist, tähendab sulle võibolla poole isiksuse teistsuguseks saamist. Seetõttu keelavad seadus ja terve mõistus sul teha otsuseid, mis jäävad sind kauaks mõjutama - praegu, kuni sa kogu aeg muutud ja mõne üürikese aastaga täiesti teistsuguseks minna võid. Mitte et sa praegu ei ole tõsiseltvõetav - oled ikka. Lihtsalt ei sina ega keegi teine ka tea, mida sa näiteks poole aasta pärast tahta võid ja seega on su elumuutvate otsuste tegemise võimalus piiratud."

Nii et ... lapse tunded on päris kogu aeg. Ja ei ole isegi eeldust, et saab täiskasvanuks, on rohkem mõistuse kontrollitud vms - ega ikka ei ole küll nii, inimesed on ka täiskasvanuna vahel sageli kohutavalt ebamõistlikud. Ja ebamõistuslikud (mis ei ole üldse sama asi).
Aga ajatunnetus on teine. Kolm kuud, mis lapsena näib igavikuna, on täisealisele juba ettekujutatava mahuga ajaports, eks? Jah, muidugi ma vaatan praegu aja möödumisele veel kõvasti teistmoodi, kui kahekümnesena. Tollal ... mul on meeles, et kui rasedaks jäin, ma olingi kogu oma ettekujutatava tuleviku rase. Et see laps kunagi sünnib ka, oli nii kauge tuleviku muusika, et ma ei kujutanud seda päriselt ettegi.
Aga lapsena? Jestas, üheksa kuud oli terve ... no ma olin põhikoolis, kui võimatu oli isegi mingeid pisikesi plaane teha kaugemale kui nädal ette! 
Krt, mul on PRAEGU nii, et ma ei suuda pikki plaane teha, sest no ... aasta pärast võib ju kõik muutunud olla! Vbla on tuumasõda alanud, vbla sain katuselt kukkuva tellisega pähe, vbla jään auto (khm, või rongi) alla ...
Ja ma olen 41. Ei muutu vähemalt ise enam aastaga kuigivõrd. 

Nii et laps olemine ei ole mitteinimene olemine mitte kuidagi. Lihtsalt see on muutuste aeg ja pika perspektiivi otsuseid ei tohi teha. 
Krt, vaata aga. Täiesti loogiline!

20 kommentaari:

  1. Seksuaalsuhete puhul on lapsestaatusel - suuresti ka võimusuhte tähendus. St siis, kui pealtnäha on tegemist täiskasvanuga. Eriti, kui tegemist on õpetaja ja õpilase vms suhtega, kus võimusuhe oleks mängus isegi täiskasvanute vahel. Ühel on nii palju hoobasid teise mõjutamiseks.

    Seepärast ei võta ma nt ajaloo aadliabielusid samas võtmes nagu praegusaja teismeliste suhteid. Või ütleme ka tolle aja aadlinooruki ja madalama staatusega täiskasvanu suhet - võimu asümmeetria oleks sel puhul hoopis tolle nooruki kasuks, ajal, mil kõrgest soost nooruk võís näiteks sõjaväes endast mitu korda vanemaid sõdureid kamandada ja valitsejast noorukil võis olla võimalik täiskasvanute elu ja surma, vabaduse ja vangistuse üle otsustada.

    VastaKustuta
  2. Ma ei saa hästi aru, kuidas see lapse seksuaalsuse valiidsus asjasse puutub? Kui tänaval tuleb mulle ligi purjus töll ja teeb ettepaneku seksiks ning mina vastan "eww, ei," siis see ei tähenda ju, et ma ütleksin, et purjus töllidel pole õigust seksuaalsele enesemääratlusele või et ta ei tea, mida ta ihaldab, ma ütlen ainult, et MINUL pole mingit huvi selles osaline olla. Kui nüüd tegu on purjus tölliga, keda ma väga ihaldan, ja mina lähen teda ära rääkima, siis pole ju õnnestumise korral tegu tavalise mõlema rõõmsal osalusel sündinud aktiga, vaid ma kasutasin ära oma võimet parajasti osavamalt manipuleerida (ning tema ajutist võimetust sellest hästi aru saada).

    Minu jaoks kehtib sama ka siis, kui me vaatame suure vanusevahega täiskasvanuid, kellest noorem ametlikult lapseeast väljas - kui 18aastane ja 30aastane satuvad lihtsalt vestlema ning armuvad, on kõik ilus ja lilleline. Aga kui 30aastane kasutab ära oma suuremat elukogemust, et nooremat suhtesse manipuleerida (väga paljude vägivaldsete suhete algus), on rõve. Ja teatud tingimustel võib kirevama taustaga ja elukogemusega 20aastane osavalt manipuleerida naiivset 30aastast, kel selja taga ainult 1 suhe. Päris lapseealise puhul on oht, et ta on ise sellest mängust huvitatud, aga tal on selles väga vähe kogemust ja ta on seega suuremas ohus, nii et minu meelest mõistlik öelda, et nühkigu end vastu omavanuseid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, see võimuteema on täiega teema, nagu notsu ülevalpool seletas. Et seksuaalse enesemääramise õigus, mis üles kerkis, ei ole mitte õigus olla manipuleeritud ja mängitatud, vaid hoopis midagi muud ja piirang ei olegi noorele ju, vaid täiskasvanule seal.
      Ja täiega tore, et on piirang täiskasvanule.

      Kustuta
    2. kui ma nüüd õigest asjast räägin ja su jutule üldse pihta sain. Just ärkasin ja veits uimane veel.

      Kustuta
    3. Mhmh, said küll pihta, just seda ma mõtlesingi.

      Kustuta
  3. Et ma ei kirjutanud seda posti teemal "lastega peab saama seksida, sest neil peab olema enesemääramisõigus" mõttega, oo ei!!

    Ma lihtsalt hakkasin mõtlema, mis teeb lapsest lapse ja taustal oli ka tunne-teadmine, et ma olen valmis pea kallale minema inimestele, kes keelavad lastel ropendada või kolmandat jäätist võtta vms, sest "sa oled laps".
    Samas kui nende põhjendus on "sest mulle ei meeldi ropendamist kuulata" või "jäätis saab otsa ja mul ei ole raha ja ma ei taha ka sind ainult jäätisega toita, samas ise ilma jäädes", on kõik mu jaoks täiesti okei ja kombes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma hakkasin oma tutvusringkonnast ja mälust otsima ja ei leidnud kedagi, kes nii üldse ütleks. a vbla on mul lihtsalt ringkonnaga vedanud.

      Kustuta
    2. "nii" tähendab siin mõistagi "sest sa oled laps".

      Kustuta
    3. ainus loll, keda olen kuulnud midagi ligilähedast ütlemas, olin mina ise umbes 12-aastasena, kui ma üritasin väikevennale vanusevahe-argumendiga pähe istuda. Ei õnnestunud.

      Kustuta
    4. sul on tutvusringkonnaga vedanud.
      Mu ema mees minu lastele nt on, mu vanaema on, mõtsin, et see on tavaline.
      Ei ole v?

      Kustuta
    5. Ja kui ma lõrisema hakkasin, nimetet ema mees veel lisas, et lapsed vajavad piire, mhmh.

      Kustuta
    6. Ma olen kuulnud varianti "sest mina ütlen nii" (alatooniga "sest mina olen tugevam", mis ilmselt on tol hetkel seotud vanusest tuleneva jõupositsiooniga) - aga samas kipub see inimene sarnast lähenemist ka kõigile teistele rakendama, mitte ainult endast noorematele, nüüdseks lihtsalt kedagi ei huvita.

      Kustuta
    7. Ei mäleta oma lapsepõlvest sellist argumenti, v.a. vanaema poolt poolnaljaga (sest mitte 1 laps sellest kinni ei pidanud= "laps räägib siis, kui kana pissib". Millele järgnes ka väikene selgitus, et kana ei pissigi, haa-haa, anatoomia ja looduslugu ühes pirukas.
      Ainuke kord, kui seda ilma muude põhjendusteta minu peal kasutati, oli siis, kui nliidus (selle lõpuagoonias) tekkis laiaulatuslik ja traagiline kohvikriis ja kui mulle varem umbes 12ndast eluaastast oli küll kohvi lubatud (mitte õhtuti, sest see ju segas magama jäämist) siis 14aastasele minule öeldi äkki, et kohv on lapsele kahjulik. Sellest tuli pikem vaidlus, mis päädis mulle koti roheliste ubade ulatamisega, et noh, kui ise röstid, siis saad. Sest korralik kohv on emmele ja issile, kes teevad tähtsat tööd.
      Kõigile ei jätku. A mul polnud selle vastu midagi.

      Ilmselt ma kõiki lapsestaatusega seotud suvalisi väiteid ei mäleta, mälu on mul ikka vilets, aga tahaks rõhutada, et selliseid võimusuhteid ei pea sugugi alati otsesõnu välja ütlema vaid seda seisukohta "mina olen targem/vanem/tugevam kui sina ja seega on mul rohkem õigusi, mh õigus sinu üle otsustada" saab edastada ka muul moel. Ma isegi ütleks, et see: "sina oled laps" on suht aus ütlemine, sellele on võimalik vastu vaielda, aga mine sa vaidle nt inimesega, kes ütleb: "mina olen taimetoitlane ja budist" ja kaasab sellesse seisukoha, et kui sina seda ei ole, siis oled sa vaikimisi loll ja paheline ja ole üldse vait.

      Oma lastele olen küll öelnud, et alaealistele mina alkoholi ja suitsu ei osta ega paku ja üldse saad sa neid asju siis, kui ise raha teenid. Ja internett on ka minu oma ja kui sa endale oma netilepingu sõlmid ja maksad, siis palun väga, aga seni. Nii et khm, harrastan majanduslikku vägivalda?

      Kustuta
    8. Sul on õigus teha, nagu sa tahad.
      Ja mul on õigus mõelda, et sinu laps olla ei tahaks. Mitte suits ja alkohol, aga nett on mu meelest inimõigus ja justnimelt tütre telefoninett on mul paketi peal "välismaal saab ka kasutada", nii et kallis, ja kodune nett "poja mängude jaoks on vaja parimat, maksan, nii et nina vahel verine" ja tunnet ka pole, et nende kohtade pealt kokku hoida võiks.
      Ikka söök ja jalanõud ja krt, ma võtan poja trennist ära, kui muidu ei saa, aga nett peab olema.

      Kustuta
    9. Aga muidugi klausel on see, et kui on valik, siis see suhtumine "minu nett, teen, nagu mulle sobib", mulle ei sobi. Aga kui raha lihtsalt ei ole kallimaks paketiks, pole probleemi - siis nii on, sest nii on, sest elu on selline.

      Mind ei häiriks hüpoteetilise lapsena niivõrd asja mittesaamine kui suhtumine "sinu soovid ei loe, minu raha, ise tean, mis teen".

      Kustuta
    10. Pole olnud sellist asja mul, et lapse suhtumine ei loe. Internetikeeld tuleb siis, kui lapse käitumine muutub teda ennast kahjustavaks - ja seda kipub netiühiskonnas juhtuma rohkem kui arvatakse.
      Täpselt nagu muudegi ennastkahjustavate tegevustega, kui laps on juba nii suur, et saab need ilma minu vahenduseta kätte, siis polegi mul seal enam midagi kobiseda. Aga seni on mul õigus netis istumise aega piirata.

      Kustuta
  4. ja mis puutub sellesse, et lapsed vajavad piire - Jah, vajavad küll. Mõistlikke piire muidugi, aga päris ilma ka ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei hakka vaidlema. Sind ma ümber ei veena, sina mind ka mitte. Pole mõtet.
      Mitte et ma ei usuks siiralt, et inimene võib teha, mis ta tahab, kuni see tema elu ohtu ei pane (väikesel lapsel sõiduteele lipata ma ei laseks). Aga see vaidlus ei viiks kuhugi peale selle, et mul oleks halb olla.

      Kustuta
    2. või kellegi teise heaolu, see on tähtis, aga ma unustan selle kogu aeg ära, sest elementaarne ju.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.