pühapäev, 31. oktoober 2021

Jajah, või siis nõnda

Ma tegelikult teadsin seda juba mõnda aega. 
Lugesin suvel artiklit ja mhmh, jajah, mhmh, muidugi. Demiseksuaalne, mhmh.

Aga no: "Congratulations, some of you may suddenly have realised that you are not actually the boring hetero you thought you were – you are an exciting demisexual! You even get your very own flag!" helistas teatud kelli mu peas.
Lahe silt, mhmh, jajah, aga see ei ole midagi erilist ju.
Teadsin ennegi, et ma ei ole päris hetero, naisega magamine ei tundunud võõras ja veider konsept, kuni see naine on mu sõber, naistega suudelnud olen enam kui kümnel korral - aga ... ma ei mõelnud asjale sügavamalt kui täpselt nii kaugele, et nojah, mul on nüüd sildike, mis sellest ikka.

Paari päeva eest üks sõber kirjutas erutunult, kuidas tema panseksuaalsus ju tegelt ON realiseerunud! Jah, ta ei ole kunagi naisega maganud, aga see suhe Tga, mis tal on - kammaan, nad ostsid isegi koos maja, mis siis, et T bf oli ka kambas! - see on ju tegelt armusuhe. 
Et nad omavahel ei maga, ei tähenda, et inimesed, kaasaarvatud toosama T bf, poleks arvanud neid seda tegevat ja see kokkukuulumine, see intiimsus, see VÄRK ei ole tegelikult sõbrasuhetes tavaline. 
Mhmh, võin omalt poolt öelda, et mina olin ... mitte armukade, ei, aga tundsin end teisejärgulise sõbrana korraga, kui hakkas T siin ja T seal ja T igas jutuajamises 5x sees olema. 

Ja siis ma mõtlesin uuesti ja sügavamalt teemal "demiseksuaalsus".
Sest ... kui nüüd mitte võtta ideena "see on lihtsalt silt", siis ... kui see on Asi, on keegi viimaks ometi mu seksuaalsuse ära kirjeldanud millegi muuna kui "väga väga naise isiklik veidrus". 
Et nii ONGI. 
Mus ei ärka mingit isu ega iha ükskõik keda esmaselt nähes ükskõik millises olukorras. Alasti ja veepritsmene näiteks.
See ei ole teema. Mul on küll mälestused noorest põlvest, kui nägin meest ja põlved nõrkusid, aga mitte seepärast, et välimus, vaid ta langetas pead kuidagi nii, et juuksed langesid nii romantiliselt, või oli tal imeline pitsidega särk, ja mida mina sain, ei olnud mitte: "See ilus mees! Jaa!" vaid: "Ma tean, mida ta mõtleb, kuidas tunneb, kes ta ON", sest see visuaal haakis jube hästi millegagi, mille ma oma peas olin ehitanud mõne raamatust, filmist või omaenda kujutlusist pärit tegelasest. 
Ma armusin, sest ma arvasin end seda inimest tundvat.
Ja armusin ikka korralikult. Vähemalt kolme noormeest, keda korra bussis nägin, mäletan siiamaale. 
Üldiselt päris hea, et neist armumistest pea kunagi asja ei saanud. Ainus kord, kui SAI asja, oli KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ja ... ütleme, see, mida ma ette kujutasin, ja see, mis tegelikult oli, olid ikka VÄGA erinevad asjad. 
Brr. 
Aga kui sain vanemaks, üle kahekümne, mul tekkis ikka väga ühene muster. 
Pean inimest enne tundma, et teda tahaksin. 
Ja nii ongi. Ja nii on siiamaani. 
Tutvumissaidid? Ma ei saa, ma ei SAA, sest ma ei taha kedagi, kellega ma seal tutvun, sest nad on VÕÕRAD INIMESED. Õõv ja jälestus, et mingid võõrad mind tahavad, iu!
Raha ja võim olevat afrodisiaakumid? Pff, millest te räägite? Võõras mees, kel on raha, on veel jäledam, kui võõras mees, kel pole, sest ta oletab end võivat mu soosingut osta!
Töötab ainult üks asi: vaimne klapp.
Ja selle tekkimine võtab aega. 

Inimene ei ole mu jaoks ahvatlev, kuni seda klappi pole tekkinud. Ja nii ongi. Ainsad erandid on filmi- ja raamatutegelased, sest neid ma saan tundma, nende ilusat hinge nägema, ilma et nemad mind tunneksid.
Aga muidu: tühi maa. 
Ma ei saa-gi tavalisel moel tutvuda ja armuda. Ja nad seal kuskil teavad seda! Mitte mina pole imelik, vaid ma olen järjekordne demiseksuaal! JAI!

Homosexual people are attracted only to people of the same gender. Demisexual people are attracted only to people with whom they have an emotional connection. 

Kui võtta viimase aja ... eee .... ihasid, siis mis äratas mus tunde, et võiks? "Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita."
Fellow warrior, awww ...
Et mul oli ja on jätkuvalt ka teisesuunalisi ihasid, lihtsalt neile ei vastata, ei pea vist ütlema?

Veel lisa: mul tuli meelde, kuidas kui ma oma vallalisuse üle kurtsin Murcale kunagi paar aastat tagasi, seletas see, et ega printsi ei olegi kerge leida, no alustame sellest, et kui oleks ruum täis uusi mehi, ütleme, suur ruum, sada meest, mitut sa esmapilgul kõlblikuks peaksid? 
Mina: Nulli.
Murca: ???
Mina: Ma ei tunne neid, mind ei ahvatle neist keegi. Peab tundma õppima, et kõlblikuks muutuks!

15 kommentaari:

  1. Mistahes jaotuste ja liigituste olemasolu, suhtumistest yldse rääkimata, sõltus viimasel ajani sellest, kas liigitatav kõlbas looduse kroonile seksimiseks või ei. Kui ei, siis paaria, hullumajja. Kui jah, siis kas liigitataval endal mingeid vajadusi, tundeid või tunge oli, polnud kysimuski.
    (Et mõnede põlisrahvaste juures on seksuaalsuse kategooriaid st rollide kondikavasid palju rohkem kui 2, ei mahu õhtumaade inimestele pähe. On dualism kõiges ja kõigile, kõik!)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ee...

      Kui ma mõtlen Euroopa varasema aja seksuaalmoraalile, siis seal ausalt öelda piirati naiste seksuaalsuse varieeruvust isegi vähem kui meeste oma. Sest mõttes, et naistele kehtis piirang "ei tohi vale mehega seksida" või lopemas vormis "ei tohi vale mehega lapsi saada".

      Aga kui mingit vale meest mängus ei olnud, siis ei huvitanud eriti kedagi. Naiste omavahelisi intiimsuhteid on vähem taunitud kui meeste omi, võimalik et just patriarhaalsetel põhjustel: kui mees on ülem, siis teise mehega seksides ta muutuks justkui halvemaks (alandab end naiseks); naisega on pigem vastupidi.

      See poleks ainus moment ajaloos, kus privileegidega käib kaasas ka mingi koorem (vt ka näiteks kõrgklassi kommete peenenemist, alamklass võis end argikäitumise mõttes suht muretult tunda).

      Kustuta
    2. Naiste seksuaalkäitumise sh lesbisuhete võimaluse pani ju paika nende omanike poolt rakendatavate karistuste valik. Ja rooma õiguse tuules tähendas see, et tervislikum oli mitte riskida. Selle traditsiooni tuules näevad meie naistevarjupaikade inimesed ja mitmesugused vabatahtlikud kurja vaeva, et vigaseks seksitud ja raskes seisus vaimuga naised koos lastega sellest "koolitatud" olukorrast välja aidata - ja yks töötlemise viise ongi "sa kuradi lesbi oma sõbrannaga, ma sulle näitan, mis on naise kohus". Ehk mitmekesised identiteedid on sallitud ainult rahulikel aegadel turvalistes kogukondades, muul ajal on kasulikum tanu silmini tõmmata ja köögis peidus olla.
      Ilukirjanduse kaudu md on tänapäeva ja isegi eesti keelde jõudnud väga palju kõrgklasside lõbustuste kirjeldusi. Tundub, et kirjanik pidi oma metseeniga suhete säilitamiseks olema vaoshoitud ja rõhuma kirjeldatavate mitmesugustele voorustele (ja järelsõnades on seda ka tihti mainitud), samas, kui euroopa kirjandust originaalis lugeda suutvad inimesed on sattunud ysna veidratele kirjeldustele nt kõrgklassi majapidamistes viljeldava kemmergukultuuri osas. Et kui privileeg, siis privileeg kõiges, lihtrahvas pidi oma ööpoti ise õigel ajal tyhjendada oskama.

      Kustuta
    3. ma pean kõrgklassi privileegidega kaasnevate kohustuste all silmas seda, et elati nagu laval, pmst pidi kogu aeg nagu rollis olema ja surve kogu aeg õigesti liikuda ja hästi väljenduda oli suur (kriitika selles läbikukkumise eest oli karm).

      Lihtrahval oli raskem töö ja vähem mugavusi, aga see, kui graatsiliselt nad end liigutavad või kuidas välja näevad, ei huvitanud eriti kedagi. (Karolina Žebrowska tegi hiljuti toreda video sellest, kuidas tänapäeval on ses mõttes palju raskem vaene olla: tnp vaest ümbritsevad igalt poolt pildid rikastest, kes on saanud oma välimusse hunnikute viisi raha toppida, on surve oma välimust nende omaga võrrelda ja nendega ühised ilustandardid.)

      Sama ajaloolistele naistele üle kandes - kui naised olid üldse tähtsusetumad, siis olid ka sõbrannad/naisarmukesed nii tähtsusetud, et ei ohustanud abielumehe positsiooni, neid võis ignoreerida. Naiste omavaheliste õrnuste jaoks ei pruukinud mingit spetsiaalset identiteeti üldse vaja minnagi. Rääkimata sellest, et keegi oleks sõbrannaga niisama kallistamise, suudlemise või ühes voodis magamise peale üldse hakanud arvama, et see tähendab midagi seksuaalset - tollal oli mitteseksuaalsete puudutuste ring palju laiem. (Mul on kontrollimata hüpotees, et tänapäeva suur seksuaalvabadus kompenseerib osalt nende muude lubatud puudutuste äralangemist, umbes et tnp tohibki füüsilselt õrnutseda ainult sellise sõbraga, kes on ka seksuaalpartner.)


      Ma räägin ka ajast, mil abielu oli peamiselt perede vaheline suhe, ja paari enda suhe oli oluline niipalju, kas abielus sündivad lapsed on legitiimsed. Mis tähendab, et ka mees ei pruukinud oma naise vastu suuremat seksuaalset huvi tunda, neil oli vaja lihtsalt ühiseid järglasi saada (ka homoseksuaalselt mehelt eeldati, et ta suleb silmad, mõtleb isamaa peale ja saab pärijad kuidagi sigitatud), muu jaoks olid armukesed.

      Apropoo, vähemalt varauusaja hoiakud on abikaasade seksi suhtes pigem sellised, et "mees peab naise seksinälga rahuldama, aga peab selle juures piiri pidama, et mitte oma tervist kahjustada". Just nagu 19. sajandil sai valdavaks ettekujutus, et mehed kõik tahavad kogu aeg ja naine kas annab kätte või mitte, oli paarsada aastat varem peavool ettekujutus, et naised võivad ettevaatamatu mehe kasvõi surnuks seksida.

      Ma oletan, et su "kuradi lesbide" näide pärinebki suhteliselt hiljutisest ajast (viimased paarsada aastat), mil see ettekujutus seksihuvist pöördus teistpidi ja "lesbi" sai terminiks (wiki andmetel hakati seda sõna kasutama 1870. aastatel).

      Kustuta
    4. loen nüüd wiki lesbilisuse-artiklit ja seal on sama jutt - et meeste homoseksuaalsust jälitati keskajal-uusajal palju kurjemalt kui naiste oma. Kõige varasem keskaja-varauusaja teade lesbilisuse eest karistamise kohta on 15. sajandist, ja selgi puhul oli tegemist nunnakloostriga - vaevalt et nunnade puhul oleks meestega magamise peale parema pilguga vaadatud, probleem oli ilmselt ikka tsölibaadi rikkumises.

      Kustuta
    5. konkreetsema näitena meenub Rootsi kuninganna Kristiina, kes keeldus abiellumast ja kellel olid romantilised suhted peamiselt naistega.

      Üldse vaatan ma, et homoseksuaalsus oli Euroopas varasematel aegadel küll taunitav ja mõnel ajal mõnes kohas lausa kriminaalne, aga homoromantika oli romantilise sõpruse vormis mõlemal sool täiesti meinstriim.

      Vt nt suht lähiminevikust, kuidas tsaariaegsetes tütarlastegümnaasiumites oli enesestmõistetav, et nooremad tüdrukud valivad endale kellegi vanema tüdruku, keda jumaldada. Lotman on kirjeldanud (alates 18. sajandist) ja ilukirjanduses on seda nt "Tee viib kaugusse" raamatus ("Keda sina jumaldad?" küsitakse uuelt tüdrukult kohe asjalikult.)

      Kustuta
    6. Mu teadmised põhinevadki kunagisel ilukirjanduse lugemisel ja ohtratel eluvaatlustel, pluss see, mis tuleb välja inimeste kõnekeele nö ridade vahelt, ehk juhuslik ja auklik. Sinu info on niii mitmekesine, kohane ja põnev, et kui oskaksin, vaidleksin veel ;) ma tean ju ainult seda, et rauaajast saadik on sama olnud ainult 1 asi - kummalgi sool eri moraalinõuded, aga nende sisu on suuresti muutunud. Mis ei ole muutunud - nn tugevamaõigus.

      Kustuta
    7. Nn nõukaajal ja ka 1990tel ilmunud vanema ilukirjanduse tõlgetes oli tõesti massiivselt meeste või ka naiste omavahelise kirgliku sõpruse lugusid, aga kirjeldused olid nii, nii delikaatsed, ei mingit seksuaalsuse mainimist.

      Kustuta
    8. Ega seal asi päris seksuaalseks - olgu siis otse füüsiliseks või ses mõttes, et seda endale seksuaalse huvina teadvustataks - minna ei pruukinudki, enamasti tõenäoliselt mitte, seepärast ma ütlengi "homoromantilised". Armuda on võimalik ka täiesti aseksuaalsel inimesel; armuda on võimalik ka kellessegi, kes ei ole seksuaalselt huvipakkuvast soost (ma olen kaks korda tüdrukust tõsiselt sisse võetud olnud, samas üldse tahtmata seda füüsiliselt edasi arendada).

      Kustuta
    9. .. kuigi enamiku ajalooliste romantiliste tundeliste sõbrasuhete puhul ei saa me ka kunagi teada, millised neist olid seksuaalsed ja millised mitte. Ühiskonnas, kus sellised sõprused on kosher, saab nende varju ära peita ka seksuaalsemaid suhteid (keegi tuttav rääkis nt, et Türgi on küll homofoobne koht, aga kuna meestel on seal lubatud sõbrasuhete raames palju rohkem füüsilisi kiindumusavaldusi kui meil, on võimalik selle kattevarjus ka seksisuhteid pidada. Nt ei liiguta seal keegi kulmugi, kui mehed jalutavad paarikaupa käevangus tänaval, sest sõbrad nii jalutavadki.)

      Ja nii siis jääb meil tagantjärgi vaadata ja ainult oletada: võib-olla olid need-ja-need samast soost sõbrad armukesed. Võib-olla lähedaselt ja tundeliselt sõbrad, kes tundsid seksuaalset huvi teise soo esindajate vastu. Võib-olla lähedased ja tundelised sõbrad, kes olid üldse aseksuaalid. Ei tea noh.

      ***

      Need teemad on vahel üles tulnud Tolkieni-fännide vaidlustes/vestlustes - osa nördib Frodo/Sami slashfici peale, sest "Tolkienil on nad lihtsalt sõbrad, kas te siis suuri sõbratundeid ei usugi, et kõik on vaja ära seksualiseerida? Ta mudeldas nende sõpruse ohvitseri-tentsiku klassipiire ületavate sõpruste järgi, mida ta ise nägi: sõjaväljal, kui inimesed üksteise elu päästavad, tekibki selline lähedus, mille jaoks pole seksuaalsust vajagi, tihti püsis see kiindumus ka pärast sõda ja ohvitser võttis endise tentsiku oma ülemteenriks, just nagu Frodo kutsub Sami perega enda poole elama." Teised ütlevad, et no kamoon, vaata, kuidas nad räägivad omavahel, kas sa tõesti usud, et nad ei olnud paar.

      Ja siis olen ma kohanud paari kommentaari, et ajaloost on teada, et olukorras, kus selline sõjaväljal tekkinud ohvitseri-tentsiku sõprus, mis läks üle peremehe-teenri sõbrasuheteks, oli tõesti olemas ja suht levinud, tekkis vahel ka selliseid armastajapaare, kes said oma elu rahulikult koos ära elada, ilma et kellelgi oleks olnud alust nende peale süüdistust esitada - "kas me hakkamegi nüüd kõiki teenriga härrasmehi süüdistama või?". Mis tähendab, et Tolkien võis mõnda sellist paari tunda, teadmata, et neil on seksuaalne suhe, ja naiivselt lihtsalt imestada, et oh mis suur ja tundeline sõprus.

      Või siis nägigi ta mõnda hästi tundelist sõbrapaari, kellel see tundeline suhe oligi just nimelt sõprus. Ei tea. Mõlemad on võimalikud.

      Kustuta
    10. Absoluutselt, ja mina ei ole see inimene, kes täiskasvanud inimeste võrdse mistahes suhte peale hakkaks vihakampaaniat tegema. Aga ometi on see viha nii levinud ja massiivne, et selle kaudu saadakse isegi poliitika superstaarideks.

      Kustuta
    11. ega ma arvagi, et sa oleks. Ja ega ma tegelikult ka ei vaidle sinuga, lihtsalt su kommentaarid käivitavad mõtted à la "oi, see jäi veel ütlemata".

      Kustuta
  2. Mulle meenub kohe näide teisest äärmusest. Kuskilt on meelde jäänud, et Madame de Pompadourile näiteks ei meeldinud seks eriti ja tema seksuaalsuhe kuningaga kestis üldse napilt viis aastat. Aga väga mõjukas isik õukonnas ja kuninga usaldusalune oli ta ju ca 20 aastat, nii et suutis täitsa seksivabalt ikkagi kuninga üks lähedaseim usaldusisik olla.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja selle kuninga vaarisa Louis XIV viimane suhe Maintenoniga tundukse olevat ka just lähedusekeskne - Louis kiindus endast veidi vanemasse väga vagasse naisterahvasse, kes hoidis kuninga ja sensuaalse armukese Montespani ühiseid lapsi, ja hakkas tema pool järjest enam aega viitma, sest mõnus hubane oli. Ja lõpuks isegi abiellus temaga. Mulle meeldib selle kohta öelda, et talle meeldis Maintenoni mõnus kodune nina.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.