Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Lahkelt-leebelt

Kuulge, see on juba talv.
Mina olen rahul. 
Paar kuud kartsin, et tuleb kuuajane lumi+külm (kuu aega talve on parem kui ei midagi!), ent nüüd on juba poolteist kestnud ja lõppu pole näha.
Olen rõõmustatud. 
Sügis on jätkuvalt mu lemmik, aga pärast eelmist kohutavat suve on talv teisele kohale roninud. Niipea, kui haigus järele andma hakkas (ehk siis eile), hakkas kohe tore. 

Selle haiguse järeleandmisega on seotud naljakas tähelepanek: kui mul on halb olla, tahan kogu aeg midagi teha, et sita olemise kiuste vähemalt millegi saavutamisest rõõmu tunda. Ega ma ei rõõmusta, mul on ikka halb, aga sees on "Tegutse ometi!" ahastav mootor.
Kui tervem hakkab, võin vabalt võtta, sees ei ole enam sundi muudkui Teha. 
Et kammaan, praegu paranengi, ressursid lähevad sinna ära, ei pea lisaks hullumeelselt rabelema.
Mittehullumeelselt teen nagunii. See on suht sisse harjunud värk. Elu tahab elamist nii ehk teisiti.
Kuigi tuld põlema panema läksin ikkagi jalg-juurde meetodil. 
... ent tähelepanek oli: kui enam väga halb ei ole, olen enda vastu oluliselt lahkem kui tõsiselt sita enesetunde puhul.
Mul on need asjad kuidagi ... pöördes.

Öösel oli veel "aaah, aga äkki nad ei maksa mulle toetust, sest midagi midagi!" ja maailmalõpp, ja "see raamat ei ilmugi ku-na-gi või kui ilmub, siis selleks ajaks, kui kõik teksti kirjutatud lahedad asjad on lugejate jaoks kuskil mujal juba nähtud-kuuldud-loetud, kogu aeg tuleb neid juurde ju", aga veel und + civ ja suht rahulik on jälle olla.

Ma panen ikka veel Epule pahaks ütlust, et oi, küll mul on kerge elu, mängin videomänge.
Civ on viis, kuidas ma saan valu välja lülitada, mu tähelepanu on mujal ja kuna tegu on samas täiesti tähtsusetu asjaga, ei ole mingit saavutussundi sees. Ei ole tunnet, et kui läheb halvasti, on väga halvasti. 
Ohutu maailm, mu puhkekoht.
Inimesed ei saa ikka ÜLDSE aru!

Eile tegin kogemata sülti.
S.t. plaanis ei olnud sülti teha, plaan oli keeta konti ja liha, et saada puljong ja sellest omakorda supp teha. Ent kui olin keetnud ja keetnud, võtnud kondid ja koodi välja jahtuma, et siis jahtunud kontidelt liha küljest tõmmata ja tükkideks lõikuda, oli see vedelik, mis käte külge jäi, kleepuv. 
Lõikasin liha ära, mõtlesin, et täna supiks teha ei jaksa, ma homme, aga panin veel korra keema, et kuivadele kiirnuudlitele puljongit peale valada, mitte pakipulbriga leppida. Ja see liha ja puljongiga nuudel oli nii kleepuv, et vedelik tardus mu suu ümber liimivõruks.
Hm.
Panin prooviks kausikese liha ja puljongiga külmkappi. 
Tänaseks on sült. 
Retseptis oli kirjas, et süldipuljong peab vähemalt 6 tundi keema. No ma keetsin napilt kolm. Aga ilmselt oli see seakoot kamaraga ikka nii tõhus kallerdaja, et sellest piisas. 
Maitseb sült nagu sült. Äädikaga hea. Kartuliga oleks veel parem, aga hakkan ma nüüd seepärast kartulit keetma, et kogemata süldi tegin!
Võibolla naaatuke võiks kallerdis kõvem olla. Tund keetmist veel. 

Tagasi tähelepaneku juurde.
Kui olen seestpoolt tugevam, saan mõelda, et ah, küll kõik saab korda, mina ega mu loomad-lapsed ei sure nälga, isegi kui ma ei saa seda vabakutselise loomeisiku toetust, ja pole tegelikult ühtegi mulle teadaolevat põhjust, miks ei võiks saada.
Aga kui ma olen hapram, näiteks haige ja/või magamata, võin kõike seda küll MÕELDA, aga tunnen ikka, et kohutav. Äkki nad otsustasid, et 2021 enam taotlusi detsembris ei võeta? Äkki mulle ei makstaks seda isegi positiivse otsuse puhul mitte 6 kuud, vaid ainult 2021 lõpuni, sest 2022 jõustus taas kord, et eelmise taotlemise ja uue taotlemise vahel peab 2 aastat olema? Äkki ...
ei mõtle sellele. Sa ei saa enam midagi teha, oled kõik ära teinud nii hästi kui vähegi said, ÄRA PÕE!

Ja siis ma loen numbreid ja üritan magama jääda ja tunnen end ikkagi jubedalt. 
Ainult noh - teadvustan endale, et tunnen end jubedalt, sest mu keha on mu keha ning und on liiga vähe olnud. 
Kõik muu on lihtsalt glasuur.

4 kommentaari:

  1. ma saan videomängude mängimisest aru, kuigi ise sellega ei tegele. sellega lülitad end ümbritsevast välja, ei mõtle igapäevateemadele ja saad puhata. mina mängin pilli, kuigi seda hästi ei oska, aga meditatsiooni asemel, eks ole. kellele miski sobib.
    unega-unetusega on vist kõigil see teema, et kui ikka piisavalt välja ei puhka, on kuri karjas.kõik ajab kurvaks, vihaseks ja mõtlemine toimub aegluubis. mina hakkan isegi kokutama ja ajan sõnu segamini. nagu purjus oleks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mulle ei mõju loovad asjad üldse nii, et lülitan ennast välja, mul just ärgastub siis taju. Kirjutamise ja tantsimisega on enam-vähem, sest seda ma teen loomulikult, ei ole pingutus, aga joonistamine ja muusika on siuksed tajuärgastajad, et vähe pole.
      Muidu, kui on hea ja põnev raamat, ma loen ka nii, et maailm kaob mu ümbert, aga selliseid raamatuid on suht väheks jäänud. Kui olin laps, piisas sellest, et lugu käis (suva, mis lugu, aga mingi lugu pidi olema) ja kui siis oli masendav, olin tohutult löödud. (Sest mul ei ole vaja, et mulle öeldaks, et halvad inimesed teevad teistele halba ja siis on kõik halb.
      Kui seal pole mingit head lõppu, mingit lootust, ei olnud ja ei ole raamat mu jaoks ÜLDSe lugemist väärt.
      Faking Kafka ...
      See on ilmselt minu isiklik häda, et ma ei taha, et mulle öeldaks, et elu on perses.
      Ma tahan, et öeldaks: lootust on, kui leiad õige lahendi.
      Ja et ma viimased 10 aastat olen uskunud, et "õige lahend" on "kui sul veab", on tegelt veel hästi.
      Sest ma olen tasapisi ka omaks võtnud, et ma olen nii imelik, et ükski normaalne lahend nagunii ei tööta ja vedama peab sitta kanti.)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.