Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Nahata

Võibolla sellised päevad teevadki minust kirjaniku?
Olgu, luuletaja.
Hm, mitu luuleraamatut mul nüüd ilmunud ongi?
No ... kunstniku.
Misiganes see sõna on.
Samas, oh, kuidas ma ei salli kasti "kunstiinimesed". "Meie, normaalsed inimesed, ja nemad, kunstiinimesed" ning mul puudub samas mainimisväärne ühisosa nendega, keda üldiselt riigi silmis kunstiinimesteks peetakse, või "ulmikutega", sest ma ei oska kellegagi üks kari olla, ma ei taha, mul on halb, ma ei ole ju "üks neist", ma olen MINA ...
Ja sellisena ma olen mingi Mikk Pärnitsa taoline, aint igavam, ja ma ei ole "üks nendest", vaid mina, mina, MINA.

Selline tunne, nagu ei oleks mul nahka. Mitte et nülitud, ei. Lihtsalt nahatu, nahatuna sündinud, nahatuna kasvanud, nahatult naiseks saanud ja nahatuna ka sureb. 
Nii palju tundmist, mida mitte miski ei tuhmista ja blokeeri. 
Iga õhuvool teeb valu ja samas see pole isegi VALU - see on ... liiga tugev tunne. Kõike tunneb. KÕIKE. 

Mõtlen, kas seda peakski tuimestama ja tuhmistama? Äkki on millekski hea, et keegi vahel ka säärane on? Äkki peabki olema? Mingi looduse ja kõige tähenduslikkuse sisene teema, kuidas ... kuidas ... kuidas osad on vaimuhaiged, vaimust vaesed või mõlemat, ja nende päralt on taevariik ja nad lunastavad kõiksust oma kannatustega ja igapäevane Jeesus ristil üle kogu maailma. 

Natuke liiga hull jutt juba?
Teisel pool arusaamise piire ja sa võtad ju suuremat annust AD-sid nüüd, väga väga naine, võtad ju???
Võtan-võtan, teist päeva, aga läheb veidi aega, kuni see mõjuma hakkab. Nädal-paar. 
Ühtlasi kirjutasin Katariinale paar kommentaari ja mõtlesin selle käigus läbi, miks ma sel aastal ainult haige olen olnud.
Ma ju ei anna endale üldse haigusest taastumise aega. Niipea, kui see otseselt vastumeelne pole, kukun rabelema. 
Otsustasin, et tehtud seeriate arv tehtud seeriate arvuks, nüüd võtan aja maha. Olen VÄGA rahulikult ning ei ürita ka oma normaalsete nädalate 90 hoida, vaid kui tuleb 27, on palju parem. Saan enne terveks, kui kehas midagi muud arendama hakkan. Sest keha, mis on katki, mitte ei arene trenniga, vaid läheb rohkem katki.
Dohh. 

Üks (aitäh!) jagas Bo Burnhamit ning kuigi ta võttis selle veerand tundi hiljem maha, ma sain just õigel ajal küüned taha ja olgu. 
Nüüd on mul "muusikaline avastus" sel aastal ette näidata. 
Jagan sedasama lugu, millest mu imeline avastamine alguse sai. 
Fakk, jagan isegi osalt sama sõnade väljakirjutust!

You say the ocean's rising like I give a shit
You say the whole world's ending, honey, it already did

Mul ei ole seekord ühtegi pilti, ei alasti ega muidu, sünnipäeva puhul teile näidata. Pole isegi tahtmist. Mitte "olen selline, olen päris krdi hea, olen MINA, võtke või jätke", vaid "no ... olen mina, jah? Keda see huvitab? Mind ennastki mitte."

Näe, võtke üks veel:

Mul ei ole väga koomilist soont, ent noh - kui minna sarkastiliseks, siis minu mõttekus on veel pisem kui tal. 
Ainult ma ei lähe. Tema on mõttekas. Mina olen mõttekas. K on mõttekas.

 ... kuigi olen jätkuvalt segaduses valu osas. 
Jaa-jaa, kedagi ei oleks olemas, kui poleks valu. Valu on elu põhiosa, elu ei saaks jätkuda, kui elusatel asjadel valu hoiatussüsteemiks poleks: oot, ei, SEE on halb, kahjustume ju! PAHA, eemale!!! 
Ja siis mina mõtlen, et mhmh.
Ok.
Pole valu, pole elu - nii et planeet puhtaks pühkida oleks päris hea idee. 
Vihkan valu. Vihkan igaühe valu, vihkan iga raasukest valu ükskõik kus, vihkan-vihkan-vihkan!
Sest mina ei saa valust eemale, sest ma tunnen valu alailma, teiste oma samuti, enda omast rääkimata. Mu hea aeg on, kui ei valuta.
Nagu ... kui ma olin noor, alla 30, ma ikka siiralt lootsin, et tuleb aeg, mil mul on hea. Nagu hea-hea, nagu päriselt TORE olla. Nagu romantilised suhted ja päikeseloojang ja külma õhu lõhn ja lumes möllamine, kelgutamine, mis mitte ei kurna, vaid on mõnus, vestlused läbi öö ja embused läbi öö ja kallistused ja seks ja naervad lapsed ja ... noh, valge naise instagrammivärk.



Nüüd ma loodan, et tuleks aeg, kui ei valuta. 
Kõik need lumememmeehitused ja kakao ja tants läbi öö - need ei tee mind õnnelikuks. Nad annavad midagi, ent kurnavad samas tükkideks. Mõtlen: "Ma naudin seda! Ma NAUDIN seda! Mulle ju meeldib ... kurat, ma ei naudi, mul on rohkem halb, kui sellest head saan! Olgu, ma siis ei tee."
Ja siis ma ei tee.
Häda on selles, et pole ka midagi head asemele võtta. Isegi "olgu, olen voodis, ei tee midagi" pole hea. 
Miski ei ole HEA. 
Muuseas, kui palju voodis olla, hakkab pea ka valutama. Mu keha ei salli seesugust lahendust.
Ja samas, kuna näiteks just praegu ei ole otse valus, ei ole otse hirmus, on lihtsalt väga terav väga tundlik tunne ... on kahtlus, kas mul on üldse mingit moraalset õigust tahta, et mul hea oleks.
Olen nii palju selle eest sõimata saanud, et nojah. Ent tegelikult see ei morjendaks mind, kui ma samas oleksin saanud, mida tahan.
Aga ma ei saa. Ei saanud enne, ei seda, toda, teda ega midagiiiiiiiiiii ja ... nii ongi. 
Ma ei tea, mida ma valesti teen või kus valesti vaatan või mis toimub.  
Ma lihtsalt tean, et kui ma midagi tahan, ma seda ei saa. Reeglipäraselt. Ja jah, ma tean ka, et midagi tahta on retsept pettumiseks ja peaks nautima seda, mis ON jne.
Olgu. 
Just praegu mul ei valuta miski, ei näri sees, et K muga paar ei taha olla, et ma ei saa rohkem lapsi, et raamat ei ilmu, et Poeglaps ei lugenud läbi "Nimesid marmortahvlil", et Tütarlaps ei ole õnnelik, just praegu on see kõik talutav. 
Olgu. 
Ma siis mõnda aega ei taha. Kümme minutit vähemalt. 

Et ma kustutasin ära eelmise postituse, ei olnud, muide, meelega. Ma tahtsin kustutada mustandeid, mida ma ei kasutanud, neid, mis olid Bo Burnhami laulude omad, sest laulu jagades tuleb nüüd lugu eraldi eri mustandina alustada, mitte ei saa pooleliolevasse teksti panna, ja siis läks see ka.
Kogemata.
Oh, oota, äkki saan selle NIIMOODI tagasi ...

10 kommentaari:

  1. Mul on samuti hea meel, et sellele Bo Burnhamile õigel ajal peale juhtusin (ok, feedly jätab tegelt ka juba kustutatud postitused mulle alles). Tahtsin jagajale aitäh ütlema minna, aga polnud enam kuhu, seega jätan siia - AITÄH!
    P.S. Ma olen ka avastanud, et liiga kaua voodis vedelemisest hakkab pea valutama, milline nöök...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli ta ka feedlys, aga tegin seal mingi hetk puhastuse, need, kelle blogidel nagunii klikin, võtsin ära.
      Muide, kuna ma ise kirjutan sageli juurde, parandan sõnastusi jne, mind ei ole kõige kavalam lugeda sealt, kuhu aint esimene avaldamine jälje jätab.

      Kustuta
    2. Ma olen märganud jah :) Kommenteerimiseks peab niikuinii lehe lahti klõpsama ja siis ma ikka enamasti vaatan üle.

      Kustuta
  2. Tahaks, et sul parem oleks, aga ei tea, mida teha.

    VastaKustuta
  3. Kas sa Hannah Gadsbyt oled vaadanud?

    VastaKustuta
  4. Mind küll huvitab, et sa oled. Just sellisena nagu oled, imelisena!

    Mul hakkab pikalt vedelemisest selg valutama. Kahtlustan, et madrats pole enam oma parimas vormis.

    VastaKustuta
  5. Kui teatud hääled teevad haiget. Kui intensiivne valgus tekitab tugevaid tundeid. Kui muusika tekitab fyysilisi ja nägemisaistinguid. Kui kõrva undav tugev tuul ajab hulluks. Kui jne jne jne -sid on mul päris palju. Ei, Sa ei ole yksik imelik. Ylitundlikke inimesi tean ma õige mitut ja nad kõik kuuluvad millegi poolest inimkonna paremasse ossa. Peale minu, aga see selleks.
    Mul hakkab pikalt lamasklemisest rahutusest fyysiliselt halb ja ma PEAN minema ja midagi tegema. :D ykskõik, kui hea voodi ka poleks :D
    Soovin, et universumi jumalad, va logardid, Sinu valu teemaga positiivselt tegeleks, umbes nii. On asju, mida me ise kogu oma punnitamisest hoolimata lahendatud ei saa, ju siis tuleb mingeid nähtusi paluma hakata :P psyhholoogiline kark, mõnikord asi seegi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. P.s. sinna kui-de hulka kuuluvad ka erinevad inimesed ja nende jutud-näod-värgid. Enamasti on need krd arusaamatud ja idee sellest, et "MAEISAAARU" teeb mõnikord fyysiliselt haiget.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.