Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Ilma mingi põhjuseta lihtsalt valus

Ikka mõtlen selle üle vahel. 
Kuidas olen nii krdi väsinud sellest, et kogu aeg on valu. 
Ja samas ma vaikselt saan aru, kust tulevad kõik need: "Sa ei tohi seda konkreetset midagi tahta, see pole maailmale hea!" ja "Ära taha üldse midagi, nagu on, ON hea!" 
Sest kui ei ole valus, kui on ideeliselt valuta, saab mitte tahta muutust. Leppimisel ja selle nautimisel, mis on, on pointi, sest sul on võimalik nautida. 
Minul on: "Ma PEAN nautima, ei ole ju otse halvasti ... ei suuda, nii et ma olen mingi vilets selgelt!"

Samuti: seepärast ma tahan, et mind vajataks. Sest ma tean, mida tähendab vajada midagi või kedagi, et valus ei oleks. 
Midagi tahta, kuigi niigi on hea? Heh. See pole tahtmine ega asi. See on mittemiski. See on sõna otseses mõttes mittemiski võrreldes vajadusega. Sellise tahtmise saab õlakehitusega maha raputada. Sellised tahtmised on olemuselt inimese jaoks teadlikud valikud. 

Ja noh. Kuna mina olen niivõrd "kui ma seda saaks, mul oleks veidi aega parem, veidi aega valutu, JAA, vajan!!", ma ei saa aru, mida tähendab midagi tahta, ilma ei vajaksin. Sest sellised tahtmised ei ole --- ei ole üldse asjad.

Kuid kui sul ei ole stabiilset valu lihtsalt seepärast, et oled sina, vist on jah natuke jube mõelda, et 
a) kellelgi on
b) ja tal on siis vähem, kui sina teda nunnutad ja kiidad
c) ja ta sõltub sellest otseselt, et kas 
    c.1 valetad
    c.2 leiad kogu aeg midagi, miks teda armastada, nunnutada ja tunnustada
        c.1.1 ja kui ta valetamise läbi näeb, on täitsa persses, siis peabki teda päriselt armastama v??? Ja armastama sedasi, et tema ka aru saaks??? 

Või tegelt ma ei saa ikkagi aru, miks mind nii jube armastada oleks. Nagu ... ole minu vastu hea, kas see on raske? Või on raske see, et PEAB olema minu vastu hea, muidu on mul halb???
Krt, ma mõtlen kogu maailma inimeste suhtes ju nii. Et tuleb olla nende vastu hea, muidu on neil halb. Ja siis olen halb aint nende vastu, kes mulle oluliselt pinda käivad.

Tegelt ei ole inimestel halb, kui nende vastu halb olla v?
PÄRISELT???

....emake maa ja tema imed ...

Olen muidugi enne ka palju korda üllatunud, kuidas normaalsete inimeste elu on HOOPIS teistsugune. Kuidas ilma stabiilse taustavaluta on nii krdi lihtne elada. Aga ma kuidagi ei võtnud sisse, et mina elangi valuga. Kogu aeg. Kõik mu otsused, vajadused, tahtmised, kogu mu ELU ongi täiesti teistsugune kui paljudel teistel ja nad ei saagi must aru saada, sest neil ei ole kogemust, kuidas pidevvaluga elada.
Mul on see teine, valuta elu kogemus olemas, sest vahel harva ma siiski olen valuta ka püsinud.
AD-d aitasid näiteks. Lapsed aitasid. Nii et ma tean, mis tunne see on.
Ei, neil teistel on selgelt ka valuga kogemus olemas, aga neil on samuti: "No see läheb ju üle, mõtle rõõmsamaid mõtteid ja liigu regulaarselt" ja oehhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh.

Teate, kuidas ma vihkan lauset: "Kõik läheb mööda"?
Kirega. Sest jaa, valu läheb mööda, kui ma ära suren, ma tean, aga see lause viitaks nagu, et ei pea ära surema, ikka läheb mööda - ja no ei lähe. 
Või noh, korraks. Mõneks päevaks. Aga päris valuta ... kui ma titt olin, aeg enne lasteaeda on mul heana meeles. Siis aeg, kui mu oma lapsed tited olid. Ja siis antidepressantide esimesed aastad. 
Einoh, peaaegu veerand mu elust.
Aga ei, ma ei tohi ju rohkem lapsi saada, ma olen halb inimene, et seda üldse tahan, ma ei tohiks tahta ka ... Aaaaargh!

Et konkreetse põhjusega ere valu möödub, seda olen kogenud korduvalt. Aga baasvalu, see mis kogu aeg on?
HÄHHHHH!!!
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

32 kommentaari:

  1. Jube kahju.

    Huvitav, misasi see väikelapsena teisiti oli või mis juhtus, et see untsu läks (mu seesmine optimist unistab, et kui leiaks, mis juhtus, siis saaks äkki paraja vastupidise juhtumise leida ja tagasi keerata).

    Kas praegu on AD-de paus või ei mõju enam?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ühest küljest ei mõju enam. Teisest ma mõtlen vahel, et kirjutaks vanale psühhiaatrile, äkki ta annaks uues retsepti ja läheks suuremale annusele tagasi ..?

      Kustuta
    2. Kas mõju on ka sellistel välistel asjadel nagu ilm või toa soojus vms?

      Kustuta
    3. (seda, et haigused mõjuvad ka pähe halvasti, oled sa juba ise mitu korda täheldanud.)

      Kustuta
    4. Ilma osas ei ole märganud.
      Toa soojuse osas ka mitte.
      Aga see muu tervise osa on maailmasuur.
      Ehk: kui üks valuvaigisti sees, läheb olemine enamasti ka vaimselt paremaks. Isegi kui füüsilist valu enne nagu ei olnudki. Ma arvan, see on sama asi, kui praktikal olemisel päeva lõpus - ma olin nii maailmaväsinud, et nutaks, ma lihtsalt ei jõudnud enam. Ibukas sisse - ja jaksasin päeva lõpuni olla, võttis kuidagi väsimuse talutavale tasemele.
      Iseasi, et kui ma siis ema juurde jõudsin, kust teoreetiliselt võtta lapsed ja koju minna, tegin voodi üles ja kell 19.38 juba magasin, fakit.

      Kustuta
    5. Millalgi lugesin isegi ühe või kahe teadusuuringu abstracti, millest tuli nagu välja, et tavaline valuvaigisti, näiteks ibukas, aitab mingil määral ka hingevalu vastu. Et hingevalu kasutab liikumiseks vähemalt osalt samu närviteid, mis füüsiline.

      Kustuta
    6. Jah.
      Olen raskeid pikki päevi AD ja ibuka komboga avitanud, töötas.
      Depressioon md kurnab KOGU KEHA. Võtad keha valu maha, läheb ka hinge oma väiksemaks. Uskumatu, et keegi veel seda tähele on pannud! 😀

      Kustuta
    7. Mul on sama emotsioon =)
      /hardunud/
      "Arvasin, et mind ei usuta, esitasin asja ka sedasi "vbla neh, vbla mette", aga on mingid teadusartiklid ja mustkaaren on sama kogemusega, AWWWWW!

      Kustuta
    8. Guugeldasin natuke ringi, paistab, et valugavaigisti mõju emotsionaalsele valule (eriti tõrjutus- ja hüljatustundele) on peamiselt uuritud paratsetamooli ja Vicodini peal (Vicodinis on nii paratsetamool kui ka mingi opioid, seega kangem kraam); ibuka peal ka, aga sellel on soopõhine mõju - meestel sellega tõrjutustunne hoopis suureneb, naistel enesetunne paraneb.

      Iseasi, et psühhofarmakoniks mõeldud rohud töötavad ilmselt paremini ja täpsemalt (ibukal ja paratsetamoolil on paraku ka päris kõvad kõrvalmõjud, eriti kui pikemalt pruukida - ühel maole, teisel maksale). Lihtsalt neid õigeid rohtusid ei ole inimestel alati nii lihtne kätte saada ja siis pruugitakse, mis vähegi aitab.

      Mul on ju endalgi kogemus, kui helge oli pärast põlveoperatsiooni olla, kui narkoos polnud veel maha kulunud.

      Kustuta
  2. aga vajalik olla ma ei armasta, sest minu kogemust mööda on see seisund, kus mitte kunagi ei piisa. Kui mind vajatakse, siis mida ma ka teen, alati on vähe, kokkuvõttes tõmban end rihmaks ja tunnen end ikka süüdi, et rohkem ei tee.

    hoopis teine lugu on siis, kui ma lihtsalt kellelegi meeldin, siis on nii, et liigutan ainult lillekest või isegi ei liiguta, ja juba on kellegi jaoks hästi paljalt mu olemasolust! mitte lihtsalt neutraalne, vaid hästi. ja pole end rihmakski tõmmanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kõlab hästi ja ohutult.
      Tegelt.

      Kustuta
    2. Väga nõus Notsuga, mul samamoodi.

      Kustuta
    3. kasutan seepeale juhust välja öelda, et teie blogid mulle näiteks meeldivad! just nimelt sel moel, et ma ei sõltu neist, aga iga kord tulen huviga lugema, kui midagi on.

      Kustuta
    4. Mul on vist teistsugune kogemus =)
      Et "kui mina pingutan, siis teisel ONGI hea. Auk tuleb sisse seal, et ma tahaks sama vastu!"

      Kustuta
    5. a noh - juhul kui blogimine pole su jaoks pingutus, vaid loomulik eneseväljendus (ma loodan), on see näide sellest, et mingil minusugusel lugejal võib sinu olemasolust olla hea ka ilma pingutuseta.

      Kustuta
    6. Muidugi ei ole =)
      Aga ma kardan, et ma olengi nii hea (ei või vaielda, see on aksioom), et inimestel ONGI minuga hea lomulikult. Välja arvatud need inimesed, keda ma ei salli.

      Aga sama vastu andma nad ikka ei kipu. Mitte sina, mitte Frieda, kammaan - ma mõtlen näost näkku, ma mõtlen Rongimees ja see sõber ja too sõber jne.
      K kusjuures annab päris palju.
      Aga lihtsalt mul ei ole õudust selle ees, et mult tahetakse liiga palju - mul on RÕÕM anda, mul on siis tunne, et olen vajalik, olen maailmale tähtis, jee.
      Mul on ahastus ja ahistus võtmes "mina annan nii palju, miks nii raske mulle siis anda on???"
      Ja EI, mitte sul, onjo.

      Kustuta
  3. üritan ette kujutada sellist vastastikuse tugeva sõltuvuse suhtedünaamikat kus samas ennastunustavalt teist üleval hoitakse. et pigem ebakindel romantiline mees. aga see tundub ka nii kuramuse ebastabiilne kombinatsioon kui üks kahest kokku kukub kaob kohe oluline teenus ära ja teine lendab ka uppi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii ja naa.
      S.t. ei pea korraga tugevad ja stabiilsed olema, vabalt võib kordamööda ka. Ma vean välja, kuni mul on teadmine, et ÜKSKORD saabub aeg, kus on teistpidi.
      Aga kui see kunagi ei saabu, ega ei toimigi.

      Aga kui me korraga surnud oleme? No ... siis me oleme surnud =P

      Kustuta
  4. mina olen sellest aru saanud, et inimestelt ei saa oodata midagi vastu, isegi kõige lähedasematelt. nad võivad käituda nagu tõelised põrsad ja kehitavad sinu tundepurske peale vaid õlgu. lisaks nad arvavad, et sul pole ju häda midagi juhul, kui sa ei hädalda. ja kui hädaldad, siis oled laisk või veel midagi. ühesõnaga, lõuad pidada ja edasi teenida, on parim variant kõigi meelest või kui teenida enam ei jaksa, tuleb jalga lasta, kui on kohta, kuhu. vahetevahel igatseks tõeliselt üksildast paika kusagil metsamajakeses, eemal kõigist, aga küttepuud peavad olema läheduses ja kõik muu esmavajalik samuti. kui hing on haige, mõjub füüsiline ebamugavus tõeliselt rõvedana.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on õige --- ja ometi ei ole.
      See tähendab, jah, ei saa kelletki midagi oodata. Vbla ei tohikski. Igaüks on vaba inimene ise otsustama, ükskõik on ta su ema, laps või vend, kallim või võõras tänavanurgal.
      Ja samas me ei ole võimelised üksi ellu jääma. Meie tsivilisatsioonis - krt, mitte üheski ühiskonnas isegi miljon aastat tagasi pole olnud indiviidi, kes oleks sündinud ja edasi 100% ise ja üksi hakkama saanud, kellegi hoolt, abi ja hellust ootamata ja vajamata.
      Me sõltume üksteisest, me kuulume kokku, me vajame üksteist ja teeselda, et whoa, ma saan ise palka ja paitamiseks võtsin koera, mul on kõik iseendas olemas, on lihtsalt valetamine.
      Keegi ei ole kohustatud meiega hea olema.
      Paljud ikkagi tahavad seda ise.
      Mitte alati siis, kui enim vaja oleks. Ja kahtlemata on: "Saa ise hakkama!" asi, mida sulle öeldakse ja mõeldakse just siis, kui tõesti raske on.
      Ent ei ole võimalik olla vaimselt terve inimene ja olla samas teistest isoleeritud. Et jah, on küll inimesi, kes teatavad, et nemad ei anna midagi ja ei oota midagi ka teistelt, aga kui nad haigeks jäävad, lähevad ikka arsti juurde. Või mis haigeks - peaaegu iga päev ostavad nad poest, mida peavad teised inimesed, tooteid, mille on valmistanud teised inimesed, on liikluses elus seepärast, et teised inimesed peavad liiklusreeglitest kinni jne.

      mõtlen, et noh - olen lihtsalt inimene, kui vajan teisi.
      Ma lissalt olen suht sitt selles inimene olemise salgamises =P

      Kustuta
    2. Lühemalt: keegi ei peateiste vastu hea olema. paljud ikkagi tahavad seda, sest see on inimene olemises sees.

      Kustuta
    3. mul on tunne, et see arstinäide läks mingisse imelikku absoluuti.

      jumala okei on elada nii, et sul on teisele poolele vähe eeldusi ja vastupidi.

      kui ta teeb midagi toredat on see tore, kui ta ei tee on see ka okei, sest puudub minupoolne nõue, mis mind mossi või pettuma ajaks. kõik nii ei tööta sestap ei saa ma öelda, et see on mõtteviisi küsimus.

      Kustuta
    4. nah, ma ei ütle ju, et peab nii tundma nagu mina =)
      Ma tegelt isegi ei tunne, et kui keegi mind ei tunnusta, nad kuidagi valesti teeks. Nõup, see on ka jumala okei.
      Ma lihtsalt tunnen ENNAST halvasti, kui minuga ei tegeleta. Jah, minu tunnustusvajadus on põhjata auk, see ei saa kunagi täis, kogu aeg kaob põhjast osa ära - ja mul on tore, kui seda jälle täidetakse. Ja ma mõtlen, et ma ei ole valesti, et ma seesugust täitmist vajan. Jah, vbla on see traumast, jah vbla on see kurb, et vajan - aga ma ei ole halb ju seepärast =)
      Ma olen lihtsalt mina ja on inimesi, kes mu põhjata auku pidevalt vähemalt pooltäis hoiavad.
      On ok vajada teisi inimesi milleks iganes. Söögi ostmiseks või pai tegemiseks.
      See on ok.
      =)

      Kustuta
    5. Ehk: inimene vajab teisi inimesi. Mõned rohkemateks asjadeks, mõned vähemateks, vajavad suht kõik.
      ("suht", sest kindlasti leiab kellegi, kes elab üksinda onnis, mille ta ise ehitas, ja sööb aint seda, mis ise korjab, kasvatab, jahib.)

      Kustuta
    6. (Kui arsti vaja on, elab sandina ja siis sureb ära.)

      Kustuta
    7. -> -> -> aga jah, ega minu armastamisest nii, et ma sellest aru ei saa, ole mu põhjatu tunnustuskaevu jaoks mingit abi. Mul ei ole absoluutselt mitte midagi peale hakata kuitahes sooja ja reaalse armastusega, mille olemasolu ma samas ei tuvasta ja tunne.

      Kustuta
    8. Huvitav, kas vahel on keegi, kellele on elu põhjatuid auke sisse löönud, neile ka paika peale saanud. Teoreetiliselt peakski teraapia point olema, et saab põhja alla (ja senikaua ravimid jms täidavad poolenisti seda põhjatust), praktikas on sobiva terapeudi leidmise ja üldse teraapia kättesaadavusega muidugi, nagu on. :/

      mul võib-olla on mõni auk õnnestunud mõne pika kirjavahetusega mõnevõrra ära paigata (ja oli see alles raske), aga võib-olla need ei olnudki paikamist vajavad augud, vaid hoopis silendamist vajavad muhud, ja sel juhul ongi teisiti.

      Kustuta
    9. Ma vist olen ka mõne suurema augu ära lappida suutnud, vähemalt nii, et sealt niriseb vähem välja. Või kui isegi ei ole ära lappide saanud, siis oskan sinna rohkem ise sisse kühveldada, nii et päris kogu aeg ikaldust ei ole.

      Kustuta
    10. Pooleldi teemaväline: olin duši all, mõtlesin neile asjule ja sain aru, et kui on lähedane inimene, mul ei ole vaja, et mulle armastust kinnitatakse. *Mul on vaja, et mina võiksin TALLE öelda, et armastan, ja nunnutada, ja siis mulle ei öeldaks midagi à la "Ära nüüd liiale ka mine" või "Me ei ole päris nii kaugel" või "Pea veidi hoogu".
      Ma ei tea, mis sellest järeldub muud kui et "find me somebody to love".

      Kustuta
    11. tundub väga hea tähelepanek.

      Kustuta
    12. Ehk siis teise poole minununnutamise ja -kiitmisega on see seotud nii palju, et kui tema teeb, on mul ka tunne, et ma võin.
      Kui tema ei tee, ma kardan olla pealetükkiv ja ahistav, tüütu ja väsitav jne. Aga K-ga ma KÜSISIN, et kas võib, ta lubas ja mul on rahulik =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.