pühapäev, 27. märts 2022

Muudkui kehast ja vaimust

Kehaline tervis on taas imelik. 
Ei, ma saan aru, et normaalsed inimesed ei ole enda suhtes pooltki nii tähelepanelikud ja ei märkakski. 
Mina märkan. 
Sestsaati, kui koera ära kaotasin (panete tähele kõneviisi, alust ja öeldist? Mitte "koer jooksis ära" ega "koer oli kadunud", võtan ise vastutuse!) on imelik olla olnud. Arvasin, et sain suvekingade ja kerge jakiga väljas konnates külma (alles hiljem panin saapad ja kasuka, kui uuesti õue läksin), aga ei ole üldse siuksest külmasaanu-muret stiilis nohud-köhad-nõrkus. Ei, mul valutab ajuti kõht, pea käib väga kõvasti ringi, koordinatsioon on kohutav. Samas füüsilist jaksu on täitsa ... ma ütleks lausa, et rohkem kui tavaliselt. Vaimset samuti, olen loovkirjutanud nagu miška, täna kirjutasin normi täis enne 11 hommikul. 
Nagu ... wtf???

Nii veider. 
Vahepeal on halb olla. Stiilis "istun arvuti taga ja niutsun omaette". Aga otseselt valutab vahel kõht ja vahel üldse mitte midagi. Isegi ei iivelda otseselt. Lihtsalt "paha on olla". 
Milles see väljendub?
No PAHA TUNNE ON!
Ma ei oska paremini seletada. Ka endale mitte. 
Kas mu vaimne seisund on nii palju parem, et keha vanad piirangud enam ei piira ja sõidan teistest, vähem tuttavatest, rahulikult üle, sest ma ei ole õppinud, kuidas nemad just töötavad?

Samas see, kuidas koordinatsioon ära kaob, on tegelikult mulle esimestest rongijärgsetest aastatest väga tuttav. 

Kolmandast küljest: siis oli mu vaimne seisund ju ka hea?
Sest suur kriis. 
Põhimõtteliselt tagasi mõeldes on täiesti selge: kuni mõtlesin, et kogemata juhtus, väike avarii, nüüd paranen, kuid kohe varsti on korras, nädalate küsimus - mul oli ikka väga rõve. 
Kui siis taipama hakkasin, et suur asi, mitte paari nädalaga paranev, ja ma ise tapsin ennast, see on ikka suur asi, mul hakkas palju parem. Kui kohale jõudis, kuidas paranen aastaid, kui üldse, hakkas väga palju parem.
Võttis maha vaimse sunduse teha rohkem, joosta kiiremini, saada paremaid hindeid, tegeleda rohkem lastega, olla ilusam, targem, toredam.
Minu asi on paraneda ja rahulik olla? Kurat, kui lahe! Ei pea kohe jälle kombes olema ja rühmama asuma, võin täiesti rahulikult võtta ja pidada paranemist oma esmaseks ülesandeks! Kogu elu võiks selline olla, ilma sundusteta!

Mhmh, ma olen üritanud oma elu niisuguseks kujundada. Midagi ei pea. Ainult kui tahan, teen. 

Aga jah. Mul on siis hea, kui on halb. Ja kui ma arvan, et ei ole halb, on PALJU halvem, kui oleks endale tunnistades, et kle, sitt ventikas, nüüd peaks end kokku võtma.
Kriisisituatsioonides ma mobiliseerun. Nt kui Ukrainas on sõda või kaotan koera ära. Või mõlemat korraga. 
Tavaelu on see, millega hästi hakkama ei saa. 

Tegelikult, kui nii võtta, on täiesti loogiline, et keha tunneb end teistmoodi. Sest vaim on ka keha. Me oleme üks.
Muuseas, vbla on see samuti vaimse heaolu märk, et mu igavene empaatia on kaks kraadi lahjem nüüd ja ma lihtsalt ei kipu nii väga kaasa tundma teistele nende hädade pärast? Et ... mu tähelepanu on palju rohkem mul endal, hoolin, et MINUL oleks hea ja ma ei pea endaga isegi võitlema, et omaenda vajadusi märgata. 
Jaah. 
SEEPÄRAST depressioonigeenid sälisid! Mitte seepärast, et rahulolematus olukorraga sunnib otsima paremaid lahendusi. (Ma olin "Evolutsiooniökoloogi päeviku" peale  ka ses osas nördinud, et kui inimesel on depressioon olnud, ta teab väga hästi, et see tapab igsuguse innu paremat otsida. Üldse midagi teha. Saati siis veel teistmoodi teha!) Et rasketel aegadel, kui teistel on halb, on meil hea ja võimekus ellu jääda ja teisigi päästa oluliselt suurem.


Aga muidugi on oluline see, et oleks PÄRIS halb.
Tegelikult vihmasajust ikka ei piisa. 

14 kommentaari:

  1. motivatsioon (lahenduste otsimiseks) motivatsiooniks, aga analüütiline mõtlemine pidavat depressioonis parem olema kui muidu. Iseasi jah, kas selle mõtlemisega midagi pihta on võimalik hakata, kui ei suuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma ise mõtlen küll selliste korrelatsioonide peale, et ega seal ei pruugi põhjuslikku seost olla.

      nt võib-olla käivad pärilik depressiivsus ja head analüütilised võimed kuidagi komplektis, ilma et oleks isegi sama geen. Mingid asjad pidavat niiviisi komplektis päranduma.

      Kustuta
    2. Tuulel oli seal näide, et no tema on selline optimist, et korjab vaarikapõõsa tühjaks, kuni seal ükski mari veel on, otsib ja pingutab, aga võibolla oleks hoopis mõttekam minna uut põõsast otsima. Et see oleks nagu depressiooni mõte evolutsioonibioloogiliselt.
      Aga depressioon ei ole: "Oh, siin ei ole enam ühtegi vaarikat, peab mujale minema." Depressioon on: "Vaarikad. Milleks. See maik ei ole nii hea - millegi maik ei ole hirmus hea - ja sööd vaarikaid või ei söö, lõpuks sured ikka ära, miks üldse vaeva näha?! Mõttetu."

      Kustuta
  2. kusagilt lugesin, et depressioonis inimese mõistus töötabki teistmoodi, kuna neid ressursse, mida muidu on, napib, mõeldakse asjad enne võimalikult selgeks ja sellelt pinnalt tehakse ka otsuseid. ilmselt taas teooria, mis vahel sobitub olukorraga ja kuna inimesi on erinevaid ja ka depressioone, võib olla nii ja naa. minu enda kogemuse põhjal toimisin ma oma pimedamal ajal teinekord päris kenasti, tekkisid mingid "shortcutid", jõudsin tulemuseni kuidagi tavapäratul viisil. kognitiivsetest funktsioonidest, mis siis ka pihta saavat, säilis minul täiesti adekvaatsel tasemel võime autot juhtida, samal ajal ei suutnud ma keskenduda oma tavatööle. kusjuures igasugu võõrkeelset kirjandust oma seisundi kohta suutsin ma lugeda küll ja üsna süvenenult. veider aeg oli.

    VastaKustuta
  3. Oot ... kas te nüüd eitate mu tunnet, et mul on sittadel aegadel hea elada?
    Et ma tunnen end reaalselt paremini, kui on kriis?
    Või väidate, et suutlikkus raskete, PÄRISELT raskete asjade keskel rõõmus olla, ei ole evolutsiooniliselt ellujäämise seisukohalt kasulik?

    Või ... arutate niisama?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kusjuures, mina mõtisklesin niisama... ei eita kellegi eripärasid, vabalt võib olla inimesi, kes tunnevad end kriisis hästi. olen enesegi puhul seda täheldanud, et ma tugevas kriisis suudan suht vaoshoitud olla ja ka selgelt mõelda, aga mõni elu tavaolukord ajab enam paanikasse ja juhtme kokku.

      Kustuta
    2. Jup!
      Te olete notsuga alati nii mõistvad olnud, nii et mõtsingi, et näen tonte. K. teeb seda vahel ka - räägib, mina lähen turri, et mida sa nüüd öelda tahad sellega, ja tema on =O "Ma lihtsalt mõtisklesin!"
      =)

      Kustuta
    3. Muidugi ei eita. Ma tahtsin lihtsalt lisada veel ühe väidetava evolutsioonilise eelise, mida ma olen depressiooniuurimustest välja lugenud. Seal oli päriselt depressiooniga inimesi uuritud. Võimalik isegi, et üht ja sama inimesti depressiooniepisoodi ajal ja väljaspool seda aega, et oleks eriti lihtne võrdlusvõimalus. ja analüütiliste ülesannete lahendamisel olevat vahe sees olnud; sisuliselt olid depressiooniga inimesed ratsionaalsemad.

      Mis on muidugi paras traagika, et see eelis avaldub ainult siis, kui on halb olla.

      Kustuta
    4. Ma ise mõtlen jälle selle üle, et järsku mul ongi see ajutüüp, mida diagnoositakse osal inimestel tähelepanuhäirena, lihtsalt mul on vedanud sellega, et mul on võimalik elada elu, kus need omadused ei osutu häireks. Ja selle juures olen ma ühtlasi fantaseerinud teemal, kas nn tähelepanuhäired võiks küttkorilasel hoopis eeliseks olla. Hüperfookus aitab saaklooma taga ajada; ringilendlev tähelepanu võib jälle korilasele päris kasulik olla. Ma teen isegi vaimset tööd mõnikord sellise korilase vaibiga. Korjan infokillukesi ja pärast vaatan, mis neist kokku tuleb, kui peas ringi loksutada.

      Kustuta
    5. Aaaa =) Mu jaoks on "depressioonis inimesed on ratsionaalsemad" nii selgeks mõeldud asi, et ma üldse ei tulnud selle peale, et see arutlusteema on =) Muidugi on. Igast mõttetud hea-aja-naudingasjad nagu sarjad ja muusika (NB! teiste inimeste jaoks on ilmselt raamatud nt sama mõttetud naudingasjad) tunduvad _täiesti_ mõttetud, sest naudingut ei ole, teiste valud tunduvad nii krdi eredad nagu iseenda omad, ja kõik arvestused on realistlikud, mitte kantud lootusest "eih, see läheb ruttu" või "eih, see ei võta mainimisväärselt vaeva" vms.

      Kustuta
    6. nojah, ja mingil puhul on suurem ratsionaalsus kindlasti eeliseks. Ma isegi oletan, et eriti siis, kui see on haruldane. Mingil grupivaliku põhimõttel, kuigi grupivalik kui niisugune olevat evolutsiooniteoorias siiani tülikas (raske mudeldada, kuidas see geeni tasemel toimima peaks) - et kui enamik gruppi on reipaid sahmijaid, siis paar sünget, aga ratsionaalset seal hulgas aitab gruppi tervikuna paremini alles jääda.

      Kustuta
  4. Mul tekkis lugedes ikkagi üks küsimus. Sa kirjutad vaimsest sundusest, millest pääsemine on hea, ja see teebi kriisiperioodid kergemaks, et siis langeb sundus ära. Kas sa võtad seda sundust kui depressiooni loomulikku, kaasasündinud komponenti? Mul oli seni loetust mulje, et see on sulle elu jooksul sisse kasvatatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kriisolukorra hormoonid on muidugi iseasi ja teevad puhtalt füüsiliselt elu mõnusamaks.

      Ma lihtsalt mõtlen, et järsku mängivad siin kaks tegurit kokku. Et hormoonid on mõnusamad. Ja tubli tüdruku sündroomi ning maailmasse sobimise püüdluse, mille all sa muidu kogu aeg kannatad, saab kõrvale heita, sest nii maailm kui ka tublidus hakkavad kõigi silma all oma harjunud tähendust kaotama.

      Kustuta
    2. võib täitsa nii olla, et kaks koos, mhmh.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.