Peenejooneline

Vanades romaanides - eriti Dumas'l tuleb ette - olid tegelastel sageli "peenejoonelised" näod. 
Ma sageli mõtlesin, mida see tähendab, ja olin veendunud, et midagi, millega mina üldse sarnane pole. Minu näos on kõik suur - silmad suured, laup lai, nina tugev, näokuju kandiline või vähemalt lõug suur. Kui midagi, olen ma "jämedate joontega näo" omanik. 
Aga kuna isegi varateismelisena olin lisaks märganud, et mul on tavalises mõttes kena nägu, olin hädas. "Jämedajooneline" peaks ju tähendama labast, halba, ebameeldivat ja no selline mu nägu ju KA ei ole? Mida need "jooned" tähendavad?
Olgu, nüüd, kus me oleme lahku läinud, isegi kunagi kokku kuulumata, on vähe veider seda avalikult öelda, aga K nägu on täpselt see, mida võidaks mõelda "peenejoonelise" all. 
Ilus on ta, raibes, küll. 
Mitte et ta ise seda usuks või midagi.

Olgu, sujuvalt edasi natuke samal teemal: mitte kedagi ei tohi halvustada tema välimuse põhjal ja ma olen täiesti kindel, et kiharakarvalised retriiverid on väga nunnud, armsad ja lahedad seltsilised. Lihtsalt kuna ma enne üldse ei teadnud, et nad olemaski on ja siis nägin netis pilti, olin: "See ei ole ju koer? Nagu väga ebaõnnestunud ristand puudli ja lamba vahel!"
Poeglaps vaatas teist pilti. "Ma ei tea, mis see on. Karu?"

Vaene kutsutõug, me naerame tema üle. 
Õnneks kiharakarvalistel retriiveritel on jumalast kama, mis me neist arvame. Nii et tegelt ei ole viga. Lissalt see, milliseid koeratõuge on aretatud, on ikka täiesti veider. Et on vaja koera, kes tooks mahalastud saagi veest laskja juurde, ma saan aru. Aga miks ta seejuures peab välja nägema nagu puudega lammas, ma tõesti ei tea. 

Ilmselt kellelegi meeldis, maitseid on mitmeid jne.

Mul on jälle suunurgas ohatis. Eelmisest ohatisest on möödas mõned kuud. Üleeelmisest ... kümme aastat? Ma ju nii täpselt ei mäleta ka! Aga pärast rongi nagu pole olnud. 
Olen segaduses. 
Aga arvan, et psühhosomaatika. Ma olen nii krdi psühhosomaatiline, kurnatusest hakkavad silmad ning igemed sügelema, suhtlemisraskustest pea valutama, jalavalu käib kah meeleolusid pidi, et tundub loogiline kõik kehalised jamad vaimseteks konverteerida ja vastupidi. Terves kehas terve vaim ja minus ... kõik on haige.
V.a. et korralikku tõsist kehalist haigust ikka ei ole. Migreenid, endometrioos - pisiasjad, pisiasjad. Peened jooned, ei midagi rohmakat ja jõulist.
Vat oleks vähk, oleks teine asi. 
Aga põle. 

Hetkel eriti kurb ka selle üle pole. Meeleolu on täitsa ok.
Mulle sobib, kui on raske, noh =) 

Oh, ega me olnudki paar ju

Kas sa usud, et võid mulle haiget teha
et sul mu üle on säärane vägi?
Oh pisikene, ma võtan oma viha
mis on tornaado, on meri, on mägi
ja sõidan selle harjal, kus silmapiir,
kus päikeseloojang,
kus hele kuukiir
ja pole liig raske miski.

Jah, vihata oleks päris nadi. 
Samas, kui saanuks vihastamatagi,
polekski üldse probleemi.
No ei saanud.
Ei saanud. 
Ei saa. 
Ei ela riismetest ära ma. 

___________________________________

Vbla lepime ära. Vbla mitte. 

Hoolides

Eelmisele postitusele täienduseks võib mainida, et käisin lastega loomaaias ja jube raske ikka. Jaa, me nägime miilustavaid jääkarusid (Poeglaps: "Ta ju sööb Friidat! Nosin-nosin-nosin. Täpselt nagu Totoro padjapüüriga!") ja kurgede balletti ja tiigripuuris olevat impostor-tiigrit (tegelt leopard) ja heina söövaid elevanti-kääbusjõehobu-ninasarvikuid ja lindu (vist vutt) söövat kääpakotkast ja oli kahtlemata kogemuslik loomaaiaskäik, ent NIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud nüüd!

NIIIIIIIIIIIII!!!!

Aga oli vaja minna, ohjah. Sest kui ei tee raskeid asju, pole elul sära. 

Pärast käisime Lyoni kohvikus, kus köök oli kinni (sest juba mitu tundi polnud keegi söömas käinud) ja leppisime siis kohvi ja kookidega. Mis olid päris head. Minu lemmik oli klassikaline šokolaadiekleer just kontrasti tõttu, mis tumeda šokolaadiglasuuri ja maheda täidise vahel tekkis, tütrele meeldis pistaatsiaekleer ja K. kohta ma ei teagi. 
Poeglaps ütles, et saiad on ju head, aga kurb, et köök kinni oli - ta oli innuga sooja toitu oodanud. 
Kuigi ta ei söönud üldse saia, vaid pistaatsiaekleeri.
Ja Ukraina makroonid olid ka head. 
Teistsugused kui Ristiku kohviku omad, sidrunisemad ja ingverisemad, aga head. Ostsime kaks viimast, teised olid juba läinud. 

Nüüd mõtlen, et vbla peaks ukrainlaste heaks veel makroone sööma. Need on maitsvad!

Kuigi ma olen nii väsinud. Oeh.

Eile, koju jõudnud, oli mul kookidest ja kohvist siuke kurnatus, et tegin tomatisuppi. Et saaks midagi sooja ja värskendavat ekleeride peale. 
Oli hea küll.

Lisaks loen ma just raamatut ("Granaatõnasupp"), kus toit ja söögitegemine käib maagilise realismi võtmes koos elamisega ning innustab seda. Algul vaatasin, et raamat on suvaline muinasjutt võtmes "seksuaalne armastus ja seda innustav toit ongi elu mõte", vahele veidi laiatarbepsühholoogiat, aga läks paremaks. Läks kohe palju paremaks. Mulle hakkasid kohe toidud rohkem maitsma ja söögitegemine samuti tähtsam tunduma.
Meie möödunud haigusega muutus Poeglapse jaoks kohv /kodutehtu, kohvikus läheb/ mittejoodavaks ja ta ei ole enam nii suur mineraalvee fänn kui varem. Mina kohvi joon, kuigi pole nii suur fänn kui varem, aga Vytautas tundub täiesti talumatult soolane. MIKS ma seda jõin?! 
Joome teed. Tee on hea - ja seal raamatus juuakse ka alailma teed.

Lähen vaikselt jälle paksemaks, aga sedakorda olen ses osas päris leplik - ma olen eluga rohkem rahul, magan paremini ning pole üldse nõrgem, kui väikese ülekaalu kogun. Ja noh - kuna ma jälle proovisin ja jälle kogesin, et eih, olen /taas kord/ jõudnud otsusele, et seksuaalne armastus ei ole mulle. Mul on K - see on ju piisav?
Vähemalt kuni antidepressante võtan, on küll. 
Olla natuke lopsakam, natuke lokkavam, natuke rõõmsameelsem ei olegi nii halb. Tegelt ka. 

Humoraalsüsteem

Et mul lihtsalt ei jookse normaalolukorras hormoonid, on täiesti maailmamuutev avastus. 

Ah sellepärast tunduvad mulle õudusfilmid mõttetud ja SELLEpärast paljudele inimestele ei tundu - nende hormoonid hakkavad jooksma seal!
Sellepärast mul on nii rahulik vaadata tolmurulli, plekilist akent, lasta pesemata potil nädal aega kaane all seista ja ma ei saa üldse aru neist, kes lähevad teise kodus pilti seinal otseks nihutama. 
Seepärast ei koti mind eriti koolihinded lastel ega augud mantlis - et jah, olgu, ma hankisin uue mantli lõpuks, aga enne käisin nende aukudega paar nädalat, mis kohatud ülisõbralik, aga natu napakas noor bokser rebis.
Seepärast saan ma üpris rahulikult suhtuda sellesse, et raha on jälle viimseni otsas ja uue rahapäevani veel tervelt KAKS  ööpäeva. Seepärast ei saa ma üldse aru kogumise mõttest, kui inimesel pole mingit konkreetset asja, mille jaoks koguda. 
Seepärast ma igast kindlustusi, proove, analüüse jne teen seepärast, et teised ütlevad, et peaks ikka tegema ja ma siis üritan ka vastutustundlik olla ja puha - aga mu enda sisemus on: "No kuni halb ei ole, miks selleks valmistuma peaks? Kui hakkab halb, eks siis tegelen."
Sellepärast on seksuaalne armukadedus mulle täiesti tundmatu tunne - ma saan aru sellest armukadedusest, et mu lemmiksõbrale meeldib H-ga rohkem aega veeta vist? Mismõttes, kas mina ei ole siis hea selts?! Aga et keegi mulle lähedane kepib kellegi teisega - MIKS see mind huvitama peaks?!
Kuni ta kondoomi kasutab, tähendab.
Seepärast pole mul mingit huvi retsepte "õigesti" teha, kohvivesi täpselt 95-kraadiseks jahutada enne purule pealevalamist, hoida asju puhaste ja ilusatena võimalikult kaua ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nii edasi. 
Mul on TÕESTI kama ehk mu sisenõrenäärmed ei hakka tööle selliste asjade peale. 

Valgustav. 
Ühtlasi: koerakaka draama saab natuke selgitust. Sest mul endal oleks ainult hea meel, kui minu prügikasti kasutataks kellegi koerakaka äraviskamiseks, mulle MEELDIB olla kasulik ja vajalik ja ma tõesti ei saa üldse aru, mis inimesed need on, kellele ei meeldi.  (Notsu ka tahab hea olla, mis siis, et mitte vajalik - temast ma saan aru. Aga ta on mingi 15 aastat mulle tuttav, neti abil endast väga palju rääkinud ka, muidugi.)
Aga kui neil ning mõnedel lugejatel jooksevad mingid täiesti teised hormoonid, mingid ... mingid, mis veenavad oma prügikasti kaitsma, saan natuke rohkem aru. 
Kuigi heaks ei kiida ikka. 
Ei, heaks ei kiida ikka. Krt, teie hormoonid on NÕMEDAD, oo prügikastikaitsjad!

Ise olen haige ikka edasi. Tegin veel kolmanda koroonatesti, see samuti negatiivne, aga no väga tüütu, tobe ja selgelt viiruslik tõbi on - ei mingit kõrget palavikku vms, aga üle, kurat, ka ei lähe, kurat. Köha, nohu, iiveldus, halb olla, magada ei saa, siis jälle tappev uni ... Tervekshakkamine ei teinud terveks, kuigi natuke aktiivsemaks aitas - poes on vahel ikka tore käia.
Kuigi ma unustasin küüslaugu. 
Nagu - mul pole AASTAID kodus küüslauk otsa saanud. Ja eile see juhtus!
Täna ostan uut küüslauku. Lähen poodi jälle. Muidugi maskiga, sest kuigi mitte koroona, seda rõvedat viirust, mis meil on, ka levitada ei taha. 

Täiesti suvaline assotsiatsioonijada

Käisin pesemas. 
Suur asi, sest pole jaksanud minna viimasel ajal. Aga hakkas nii räpane olla juba, et mõtsin: nauding puhas olemisest on suurem kui väsimus. 
Jaa. Puhas on imehea olla. 
Aga lisaks on nüüd siuke kurnatus, et mitte midagi ei suuda - samas, no kui juba pesemas käisin, jaksan ikka vahest poodi ka minna? Olgu, aknaid pesema ei hakka, peegleid ka mitte, aga vbla võiks põrandat tolmuimeda? 
Ja üldse ja üldse ... ma nägin UNES ka, kuidas seisan keset oma vanematekodu elutuba ning mõtlen: "Oot, ma ei ole üldse mingeid harjutusi teinud, sest haige. Vähemalt tantsin siis nüüd energiliselt!"
Amanda Palmeri saatel. 
Kuigi mu viimase aja ärkvelelu lemmik on hoopis Dakh Daughters. 
Nad on pealegi ukrainlannad!

Kui lugesin, et vene väed on alustanud lauspealetungi ning suur (järjekordne!)Donbassi lahing on alanud, oli mu peas ainult see laul. 

Lisaks tekkis kõhtu natuke õõnes tunne ja tuju läks heaks. 
Jah, nii ONGI. Aah, viimaks on mul seletus, miks mulle meeldivad rasked, hirmsad, ohtlikud asjad! Sest panevad sisenõrenäärmed tööle. 
Suur lahing - ja mul on hea olla =(
Seepärast olengi tülpinud ja kuri teemal "mida nad erutuvad, sest auto ei lähe käima, kui neil on raha tegelt taksoga minna ja autot parandada?!" 
Sest mina ei saa mitte mingit erutust sellistest asjadest. Mul pole LOOTAGI, et hormonaalsüsteem mingi sellise asja peale muud ütleks kui: "Nojah." 

Phmt olin lihtsalt kade. 
Kusjuures, eksole, tegelt pole millegi peale kade olla, ärevus on jube tunne. Lissalt mul on: "No aga ... miks?" 
Mul oli kunagi ärevus ka. Aga ma lihtsalt loobusin sellest ja seega olen natuke ... sapine, püham kui paavst, nende pihta, kes (mitte nagu notsu, tema on äärmiselt terve mõtlemisega!) oma ärevuse räägitut tõsiselt võtavad. 
Et ärevuse tunnet - nagu depressioonigi tunnet - ei saa endalt maha mõelda, aga igasugu nõmeda sisekõne saab küll vaikima panna. Kui inimesel ei ole sees tunnet, kui keha ei ole sedasi ehitatud, et tunne on, sellest piisabki. 
Aga ma olen juba ära unustanud, et sisekõnet MITTE vaikima panna üldse saab. Et paljud inimesed võtavadki seda kuulata ja tema ennastlõhkuvaid ideid uskuda. Paljud inimesed ei mõtle oma mõtete tervislikkusele ja konstruktiivsusele, vaid mõtlevad lihtsalt seda, mis pähe tuleb.
Ja siis lähen nende inimeste peale teravalt närvi. 
Sest ... kuidas siis inimesed nii lollid on?! Isegi toredad inimesed?! Mis toimub????

Hea uudis, halb uudis

Halb uudis: ma ei läinud Murca sünnipäevale, sest oli väike tõbisustunne ja Poeglaps oli puruhaige.
Hea uudis:co-vid test oli negatiiivne.
Halb uudis: mul hakkas päeva peale üha haigem ja pojal oli ikka päris halb.
Hea uudis: aga ma ei olnud Eesti teises otsas sünnipäeval!
Halb uudis: tänaseks olen ka mina korralikult haige.
Hea uudis: aga ma olen kodus!
Halb uudis: ma pean varsti jälle koeraga õue minema.
Hea uudis: kohe varsti saan ka tagasi tulla.
Halb uudis: Hruštsov on üles tõusnud!
Hea uudis: ei, see oli autocorrect, tegelt ei ole.
Halb uudis: ma ei teinud pashat.
Hea uudis: ma ei tahagi! Pealegi on olemas puuviljasalat vahukoore-mascarpone kreemiga. 
Halb uudis: munad pole ka veel värvitud.
Hea uudis: aga ma kogusin sibulakoori, mul on valgeid mune ja kohe hakkan värvima!
Halb uudis: sokid on katki, kuigi ma eelmisel nädalal nõelusin nad kokku.
Hea uudis: tükkidekslõigatud katkiste sokkide sees on väga hea mune värvida. 

Halb uudis: ma valmistasin nii hoolega kõik Elvassemineku jaoks ette, läksin isegi märja peaga magama, et korralikku bedheadi saada - ja tutkit sellest mingit kasu oli. 
Hea uudis: jube hea meel, et kuhugi minema ei hakanud, sest nii nõrk ja pehme oli juba eile olla, raudselt oleks inimesi nakatanud ja võeh. 

Kui munad värvitud saavad - kaheksa muna, sinna läksid kõik mu kogutud sibulakoored viimse raasuni - oleks kena, kui vähemalt mõni muna ka ilus tuleks seepeale! - panen pildi ka. 

***

Kõigepealt oli telefon tühi ja siis me laadisime seda ja siis ma üritasin pilte teha, aga ei tuld välja (ja kuna mina oskan nutitelefoni minimaalselt kasutada, sain sellest teada alles tuppa tagasi jõudnud ja telefoni Poeglapsele andnuna) ja siis ma olin lihtsalt liiga väsinud ja haige, et veel proovida. 
Kahe sõnaga: pilti pole. 
See on seekord halb uudis. 
Hea uudis oli, et ma proovisin. 
Ja et munad said valmis. Üks on ilus ka, mhmh. 

Elu

Keha otsustas, et hädaolukord läbi, ja mul on nii halb. 
Lihtsalt seisan, keset kööki, taldrik käes, ja esiteks ei suuda meenutada, mida ma teha tahtsin ja teiseks, kui see meelde tuleb, ei jaksa seda ikkagi teha. 
Nii raske. Kõik on NII raske. 
Unes näen mingeid jaburusi sellest, kuidas proovin ja proovin erinevaid rõivaid, teen patse (unes olid mul pikad juuksed), sätin nii ja teisiti, aga ikka ilus ei ole. Pealegi ei leia ma kappidest midagi üles ja kogu aeg pressivad rõivad riiulitest välja, kui seal sobrad, ning kapiuksed ei taha pärast kinni minna.  

Ja oleks siis sõda päriselt läbi!
Praegu on seal päriselt rõve. Enam ei saa kuidagi keegi adrenaliini peal joosta, ainult karm vaprus ja visadus aitavad. Mõlemad pooled lähevad metsikumaks ja rabedamaks (ukrainlased ka, kuigi nende kuriteod on pisikesed võrreldes vene poole omadega - aga video vangilangenud vene sõdurite sandistamisest ringles), valus kujutlema hakatagi. 

Aga minu keha arvates on normaalne elu tagasi.
Eks meil siin Eestis vist ongi. Natuke annetatud, mõni Šuura lapse klassis juures ja mis seal ikka.
Tuumasõja oht? Naah, sel teemal isegi suured pabistajad ei viitsi pablada. 
Ja mul on nii halb! Andke häireolukord tagasi! NII palju parem oli olla!!!!!!

Mis siis minu jaoks muutunud on? Üks inimene fb-s, kes mulle enne ka suht meeldis, meeldib nüüd väga. Eestivenelane, kui te inimesi rahvusteks jagada armastate, aga ei tema ega mina armasta. Loeb inimlikkus, mitte keel, usk, kodakondsus. 
Ta on mu nii suur lemmik, et ma olen isegi paar korda mõelnud temaga elusast peast kohtuda. 
Ainult mõelnud. Me ainus päris kohtumine oli mingi 8-9 aastat tagasi. Aga see mõtegi peaks lemmikluse tasemest aimu andma.

Kodus on natuke rohkem konserve varuks. Natuke, ma olen konserviostja ka muidu, oad, kikerherned, kookospiim, sprotid. Aga nüüd on mõned tuunikalakonservid ka.

Mul on purk himaalaja soola, sest peensool hakkas otsa saama ning kui ma olin poes avastanud, et hei, PAN-soola on! avastasin ka, et himaalaja roosa maksab kilo kohta kaks ja pool korda vähem. 

Peensool pole ikka veel otsas, kuigi soolavaka põhja tuleb kaapida, et pool teelusikatäit kätte saada. Normaalne sool aga hakkab poodidesse tagasi tulema. Phmt võib öelda, et paanitsesin üle, aga tõsi on ka, et ega mulle sõjatagi meeldi tunne, et igasugude sool HAKKABKI PÄRISELT elamisest otsa lõppema.  
Sest ainult peensoola kodus pidama hakkasin juba palju aastaid tagasi. 

Kas midagi on veel teistmoodi ... mõnede toodete puhul lugesin väikesi kirju, et kindel olla: pole Venemaal toodetud. Väike kiri oli jube väike. Mõtlesin, et mulle vist on prille vaja. 
Olen sellest mõelnud viimased 7 aastat. 
Selgelt ei ole mure piisav, et selle pärast midagi teha. 

Ibukavarusid täiendasin, aga et nüüd on uus pakk juba lahti tehtud ja sealt mingi 10 tabletti võetud, ei lähe see väga millegi erilisena kirja. 

Jep, minu senised sõjamuutused elus.
Peale selle, et oli nii hea JA nüüd on kontrastina nii halb. 

... et vanaks saab süda

See on Yeatsi luuletusest.

Kuid kes teadnuks küll seda,
et vanaks saab süda.

Mulle mittearusaadavatel põhjustel ei leia ma kogu riiulist, nii et pääsete pikast tsitaadist.

Kui noor olin, oli armumine nii lihtne. 
Kogu aeg olin armunud, sageli rohkematesse kui ühesse inimesse korraga. Piisas mul filmis näha-kuulda midagi õigel helikõrgusel õigesti vajuva juuksesalgu saatel, juba läks. 
Kusjuures seda tegelast võis kogu filmis nii umbes neli minutit näha olla - mind see ei seganud. Mõtlesin talle taha tohutu tausta, millega sobis too nähtud peakallutus ja hääletoon, ja armusin, mis ludin.

Nüüd ... ohhohhoo, jajah. Lapsepõlve süütud muretud mängud. 
Olgu, MURETUD nad küll ei olnud.
Ikka väga valus oli vahel. Mäletan meeletut ahastust ja trollis nutmist, sest ükskõik, mida ma teeksin, ükskõik, mida saavutaksin, õpiksin kasvõi ajas rändama - seda oma D'Artagnani ei saa ma iial ega mingil moel kohata, sest teda pole kunagi olemas olnudki. Lihtsalt tühi maa. 
Aga no olin ahastuse üle minnes valmis siiski leppima, et pärismaailma meestega omas ajas piirdun. 
Ausalt, ei tulnud selle peale, et vastastikkust armumist tuleb mu elus ette ühel korral. 
Nagu ... mina, nii oivaline, ja minusse armutakse nii vähe?
Veel vähem tulin selle peale, et minusse võib ju inimene armuda, ent mina lihtsalt ei armu enam. 
Kõik, klaas tühi. Süda sai vanaks. Ei enam lootust, et vot selle või tolle mehega saab arstitud kõik mu vanemate käitumisest pärit rebendid hinges. Tahan just teda, talt ei nõua mu hingehaavade kokkulappimine isegi mingit pingutust. Piisab tema ise olemisest. 

Kui aru sain, et armumine ongi olek, kus su sees vallandub lootus, et just _temaga_ saad oma sisemised haavad ravitud, muutus tõenäosus veel kunagi armuda vist veel väiksemaks, eh?

On siuke tavatarkus ka, rahva sekka läinud ja seal kanda kinnitanud, et ei tasu loota, et keegi teine su täiuslikuks teeb. Peab ikka ise üksi õnnelik olema, siis oled ka teisega koos õnnelik.
Ainult et see välistab armumise, eksole. Kui saad ise enda ära parandatud (ma küll hästi ei usu, et see paljudel õnnestub), milleks sulle üldse veel teine?! Vähemalt keha küll ei arva, et peaks tema peale hormoone nõristama hakkama. Vbla neid oksüdotsiinivärke või serotoniini, aga ei dopamiinile ja noradrenaliinile. 
Et nagu ... kui teist pole vaja, ei olegi teda vaja. 

Mul on praegu hea, nii et tõesti - milleks mulle keegi? Isegi keegi tore nagu K. Kui tema siin on, ma ikka väsin kordades kiiremini ära. Kui ta paneb mingit pistikupesa seina ja ropendab ja ropendab, ma küll ei küsi enam ammu: "Kas ma saan kuidagi aidata?" aga see kurnab ikka. Teine inimene täidab toa oma halva meeleoluga (isegi kui ta meeleolu pole otseselt halb, lihtsalt pistiku paigaldamine ei õnnestu sujuvalt) ja miks, MIKS tahta seda endaga teha?!

Arusaamatu. 

Mart Kanguri luuletus

Kas üks rahvas lõpetab juba
oma kultuuri selja taha
pugemise
puškin tolstoi bulgakov
mandelštam brodski harms
ei olnud teie tõttu
vaid teie kiuste
nad on meie omad
globaalse kirjasõna vabariigi
kodanikud
nad sülitavad
veel hauast
mullast suudega
teie messiaanilikele deliiriumitele
isevalitsejale õigeusule
kirillidele šoigudele
ja sellele, kelle nime
ei öelda
lõpetage oma kultuuri
selja taha pugemine
ja pugemine oma isandate ees
saage inimesteks
võtke vastutus
uurige seda imeasja
seda masinat mis toodab
hinge

See luuletus vabastas minus midagi suurt ja olulist. Ma ei anna ära oma Bulgakovit, oma Ahmatovat, oma Ilfi ja Petrovi, oma Dovlatovit. Nad ei ole natside omad, nad on vabad. 
VABAD!

Tegelt mitte ängipuhang

Esiteks valutab mul pea.
Teiseks valutab mul kõht. 
Kolmandaks: minge persse, natsionalistid! Suva, kelle vastu ja kelle poolt te natsid olete. 
Ja need ka, kes samastavad saumikseri varguse ja inimeste piinamise. MINA olen sealjuures see paha, sest ei pea vargust eriliseks patuks. 
Neljandaks märkan, et söön hirmus palju. Nagu ... mõnus on süüa. Mis on phmt hea. 
Viiendaks loen "Põlguse aega", olen päris lõpus ja üsna mürgine idee pihta, et kui noor naine litsub kehaliselt ligi teisele noorele naisele, see ei ole vägistamine. Kogu värk on hoopis teistmoodi, nii tore, et Ciri pääses olukorrast, kus litsujaks oleks noor mees olnud.
Või siis ... suurt vahet ikka pole. 

Selle kõige keskel on ikka hea olla. Plaanida loomaaedaminekut ja pojale lõpuülikonna ostmist ja perepilte (seotud on kaks eelnevat niipalju, et lõpuülikonna nimel on pildistamisvaenulik noormees vbla valmis mõnel pildil siiski olema). 
Ma ise ei ole mingi ülikonnafänn, aga no kui see on laheda mustriga või erilist värvi, olgu. Võin osta, et Poeglaps rõõmsaks teha. 
Naiste seljas on ülikond kusjuures vinge. Meeste seljas igav. 

Võibolla see on ka mingi meetod autistide ja allistide eristamiseks? Sest ma olen nii palju kuulnud ja lugenud naistest, kes lähevad põlvist nõrgaks, sest mehed on ülikonnas või univormis ja oo, kaunis, miks kogu aeg nii pole? Ja minu jaoks on need: "Nojah, eks hädaga kannatab ära ja siis ta võtab koledad riided ju jälle maha, paneb kodusemad asemele ja kõik on hästi."

Isegi ilma näota on see ahvatlev pilt

Kui ma mingi riietuse peale sulan, siis ilmselt rullkraega lohvaka kampsuni. Eriti ühte heledat värvi. Kreemikas või beež või helehall. Tibukollane vast mitte, aga kahvaturoosa: ooo!

Tegelikult vist ei ole. Autistide ja allistide värk.
Aga mulle käib väga pinda rõivastus, mis on suunatud sellele, et oldaks teistega ühtmoodi. Ülikondades mehed, vormis sõdurid, koolivormid - võeh. Aga ebatavaline värv päästab ülikonna ja kunstipärased lisandid (kingad, purukserebitud värvilised sukkpüksid, üleskääritud varrukad, pikk sall) koolivormi. 

Võibolla pole see minu kui autisti eripära.
Võibolla on see minu kui minu eripära.
Umbes nagu ma ei pea varastamist eriliseks patuks.
Muide, olen rohkem kui  20 aastat imestanud, kuidas kui sa varastad endale toidukauplusest süüa, sest sul ei ole süüa ega üldse raha, on see hullem patt, kui taskud raha täis, varastada mida iganes. Ehk kui sa kohapeal trahvi ära maksta ei suuda, kutsutakse politsei, aga kui suudad ja maksad: ok, varasta aga, kuskile kirja see ei lähe ja meid ei sega.
Ja ma ei ole sellega nõus. Minu jaoks on vastupidi ja fakk need seadused ja reeglid.

Ei midagi uut

 ... ikka sama vana mina.

 Kohtun mõne ärevaga ja saan jälle aru, kuidas ma olen nii teistmoodi. Kuidas ta küll viitsib?! Ja samas, eksole: ei saa öelda, et ma önnelikum oleks. 
Enamjaolt. Praegu olen =) Praegu on hea =)

Kui olin umbes 18, ütles Kõige Ebaõnnestunum Armsavalik mind oma sõpradele tutuvustades: "Te võite ju arvata, et teil on kõigest pohhui, olete kõvad mehed, aga selle tüdruku kõrval olete kõik poisiked!"
Mõne kuu pärast ütles ta mulle: "Ma arvasin, et sul on pohhui. Aga sind lihtsalt ei huvita!"
Siiamaani mõtlen, mis neil kahel asjal vahet on.
Nagu ... jah, mind tõesti ei huvita. Ehk mul on pohhui. 

Tollal, mäletan, oli sel p-tähega sõnal vist natuke teine varjund eesti keeles, aga ma ei mäleta, mis varjund. Igatahes piisavalt olemas, et ma ei mõelnud tema ütluse peale: "Mida kuradit, sama asi ju?!" vaid "Hm, vbla tõesti."
Samas, ma mõtlesin KEA sõnade üle üldse palju. Ja kelleiganes sõnade üle, eriti kui need minu kohta käisid. Üritasin kõiki varjundeid tunnetada - ja jätsin täiesti arvestamata võimaluse, et midaiganes mulle öeldi, öeldi, et haiget teha. Ütleja oli vihane vms. 
Ma tahtsin olla parem inimene ja selleks teadsin ainult ühte võimalust: teistele meeldida. 

Siiralt uskusingi, et inimestele meeldivad parimad teised inimesed ja kui mu järel ei jookse austajate masse, on see märk, et ma ei ole piisavalt hea. 
Kui siis viimaks avastasin, et ei, ma võin endale sitaks meeldida, teistele meeldin VÄHEM kui enne, oli üpris raske seda sisse võtta. Keeruline aru saada, et nii ONGI. Teiste hinnangud on täiega ebaolulised, sest need minu seisukohalt ei päde sugugi, ainult enda hinnangud loevad. Mida KURADIT?! 

Aga jah, lammaste juurde tagasi: ega mind ei huvita küll. Kastmeplekid? Koer võib ära joosta? Võin suguhaiguse saada? Ilmselt hakkab pea valutama? Kaks kuud võtmata tolm? Juurde võetud 5 kg? Äkki inimestele ei meeldi? 
Kui 18 olin, vähemalt juurdevõtmise üle põdesin. Ja selle üle, kui Kea ütles: "Tundub, et su jalgadel on habe ajamata."
Aga nüüd nende asjade üle ka mitte. 
Mind LIHTSALT ei huvita. 
Kui kastmeplekk härima hakkab, puhastan ära. Kui ei hakka, las ta olla. Kas maailm läheb hukka, sest mul on kapiserv kastmene? Kas vbla Ukraina sõda lõppeks, kui see puhas oleks?! 
Pfff ...
Mind LIHTSALT ei huvita. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes ei viinud oma väikesi lapsi (2 ja 3? 2 ja 4?) suvel õue, sest kui üks hakkab trepist kukkuma, ta ei saa tema juurde sööstes samal ajal teist valvata. 
Veetsidki suve toas. Kaks või kolm korda said välja ka. Kui issi koos emmega lastega õue tuli. 
Ja siis olen mina, kes jättis oma kuuese ja kahese ööseks üksi koju (koos paki jäätisega ja kinnitusega, et hommikul olen tagasi). 
Jah, ma lugesin enne sõnad peale, et pliidi nuppe ei keera, aga ega nad siis lollid ju ole. Mis mõttes üldse eksisteerib oletus, et jäävad lapsed üksi koju, hakkavad aknast välja hüppama, tikkudega mängima ning üksteist kägistama.? Ma siiamaani mõtlen, et see laste omaettejätt oli minust veidi liiga julge, sest maja oleks ju võinud kellegi teise tegevuse tagajärjel põlema minna - ent samas, ma usaldan oma lapsi. Tean, et nad ei ole idioodid. Nemad maja põlema ei paneks. 
Kumbki ka ei nutnud ja ei klammerdunud mu jalgade külge vms. Kokkulepe sõlmitud, ja neile jäi liiter jäätist. 
See pehmendas kõik laste sisemised probleemid. 

Mis tähendas, et ka mul oli neid üsna vähe. Muretsesin, et kui nad hakkavad kurvastama, mind ei ole, pole kedagi lohutamas. Kui keegi peaks voodisse pissima, olin instrueerinud, kuidas võtta saunalina ja märjale kohale peale panna.
Ja üldse,  ma olen homme ju tagasi. Pole hirmus pikka kurvastamist ette näha.  
Olin ka tagasi.
Polnud probleeme olnud. 

Aga ma lähen närvi, kui keegi läheb närvi asjade peale, mis minu meelest on pisiasjad, pisiasjad. Segamini tuba või tegemata koolitöö vms. Olgu, mitte oma laste peale, kui neil oli tüüpiline algklassiõpilaste: "Mul on homseks vaja kooli kaasa võtta kastanimune!" kell pool 11 õhtul või "Sellel vihikul on liiga suured ruudud, õpetaja hakkab õiendama!" sest täpselt - ma ei tahtnud NEID panna olukorda, kus keegi kolmas läheb närvi, sest neil on valede ruutudega vihik või pole kastaneid.
Aga kui täiskasvanud inimesed pablavad asjade pärast, mis mitte kuidagi maailma ei muuda, ei lähe ta hukka, ei pääse ta ära, mul hakkab sees keerama ja ma lihtsalt hoian neist inimestest eemale.
Jaah, see on üpris selgelt sulle öeldud, oo Isane. Ma ei arva, et sa oleks paha inimene, aga ma lähen närvi, kui minnakse närvi, ja siis ma hoian eemale. 

Mul on tegelt põnev mõelda, kui intensiivsed on notsu või Isase maailma värvid, kui tugevad head ja halvad. 
Minul on ainult väga murtud toonid, halbadel aegadel tuleb kõik läbi tumesinise filtri. 
Kuid just selle pärast mind ka ei huvita. Üks või teine nüanss, kokku on ikkagi kõik tumedamat sorti sinine. Vahet ju pole siis.