neljapäev, 21. aprill 2022

Humoraalsüsteem

Et mul lihtsalt ei jookse normaalolukorras hormoonid, on täiesti maailmamuutev avastus. 

Ah sellepärast tunduvad mulle õudusfilmid mõttetud ja SELLEpärast paljudele inimestele ei tundu - nende hormoonid hakkavad jooksma seal!
Sellepärast mul on nii rahulik vaadata tolmurulli, plekilist akent, lasta pesemata potil nädal aega kaane all seista ja ma ei saa üldse aru neist, kes lähevad teise kodus pilti seinal otseks nihutama. 
Seepärast ei koti mind eriti koolihinded lastel ega augud mantlis - et jah, olgu, ma hankisin uue mantli lõpuks, aga enne käisin nende aukudega paar nädalat, mis kohatud ülisõbralik, aga natu napakas noor bokser rebis.
Seepärast saan ma üpris rahulikult suhtuda sellesse, et raha on jälle viimseni otsas ja uue rahapäevani veel tervelt KAKS  ööpäeva. Seepärast ei saa ma üldse aru kogumise mõttest, kui inimesel pole mingit konkreetset asja, mille jaoks koguda. 
Seepärast ma igast kindlustusi, proove, analüüse jne teen seepärast, et teised ütlevad, et peaks ikka tegema ja ma siis üritan ka vastutustundlik olla ja puha - aga mu enda sisemus on: "No kuni halb ei ole, miks selleks valmistuma peaks? Kui hakkab halb, eks siis tegelen."
Sellepärast on seksuaalne armukadedus mulle täiesti tundmatu tunne - ma saan aru sellest armukadedusest, et mu lemmiksõbrale meeldib H-ga rohkem aega veeta vist? Mismõttes, kas mina ei ole siis hea selts?! Aga et keegi mulle lähedane kepib kellegi teisega - MIKS see mind huvitama peaks?!
Kuni ta kondoomi kasutab, tähendab.
Seepärast pole mul mingit huvi retsepte "õigesti" teha, kohvivesi täpselt 95-kraadiseks jahutada enne purule pealevalamist, hoida asju puhaste ja ilusatena võimalikult kaua ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nii edasi. 
Mul on TÕESTI kama ehk mu sisenõrenäärmed ei hakka tööle selliste asjade peale. 

Valgustav. 
Ühtlasi: koerakaka draama saab natuke selgitust. Sest mul endal oleks ainult hea meel, kui minu prügikasti kasutataks kellegi koerakaka äraviskamiseks, mulle MEELDIB olla kasulik ja vajalik ja ma tõesti ei saa üldse aru, mis inimesed need on, kellele ei meeldi.  (Notsu ka tahab hea olla, mis siis, et mitte vajalik - temast ma saan aru. Aga ta on mingi 15 aastat mulle tuttav, neti abil endast väga palju rääkinud ka, muidugi.)
Aga kui neil ning mõnedel lugejatel jooksevad mingid täiesti teised hormoonid, mingid ... mingid, mis veenavad oma prügikasti kaitsma, saan natuke rohkem aru. 
Kuigi heaks ei kiida ikka. 
Ei, heaks ei kiida ikka. Krt, teie hormoonid on NÕMEDAD, oo prügikastikaitsjad!

Ise olen haige ikka edasi. Tegin veel kolmanda koroonatesti, see samuti negatiivne, aga no väga tüütu, tobe ja selgelt viiruslik tõbi on - ei mingit kõrget palavikku vms, aga üle, kurat, ka ei lähe, kurat. Köha, nohu, iiveldus, halb olla, magada ei saa, siis jälle tappev uni ... Tervekshakkamine ei teinud terveks, kuigi natuke aktiivsemaks aitas - poes on vahel ikka tore käia.
Kuigi ma unustasin küüslaugu. 
Nagu - mul pole AASTAID kodus küüslauk otsa saanud. Ja eile see juhtus!
Täna ostan uut küüslauku. Lähen poodi jälle. Muidugi maskiga, sest kuigi mitte koroona, seda rõvedat viirust, mis meil on, ka levitada ei taha. 

20 kommentaari:

  1. Rääkimata veel sellest, kuidas surm ei ole hirmus, surmaga ähvardamine on mulle: "Kuule, kui juba ähvardamiseks läheb, äkki valiksid midagi hirmutavat?!" ja minu jaoks on surm selgelt happy end.

    VastaKustuta
  2. Ma lõikasin ise juukseid.
    Teine naine: "Sa oled nii julge!"
    Ja ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas siuke asi saab julguseks kvalifitseeruda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. vat selles asjas oleme täiesti ühtekad, ma ka ei saa aru, mispidi sellisele asjale üldse julgust rakendada.

      Kustuta
    2. Samamoodi oli mul juhe koos, kui ma ostsin punased kingad ja müüja ajas sama juttu. Et igaüks ikka nii julge ei ole.

      Kustuta
  3. Teises äärmuses on need, kellel tekib ärevus peaaegu iseenesest, kõige väiksemate ärritajate peale. Nimetatakse vist neurootilisuseks? Igatahes mul on seda mõnevõrra ülearu. Mitte alati, mitte igasa asjas, aga vahel on põhjendamatut ärevust ülemäära. Ja siis ei ole muud, kui tohutute jõupingutustega suruda kuidagi ärevusena väljenduvaid hormoone alla, et kuidaggigi elada jaksaks ja sisemisest vibratsioonist päris katki ei läheks.

    Inimlike meeleseisundite ja olekute skaala on üüratu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, ma mõistan seda ka.
      Lissalt ... olen teadnud ammu, et ma pole eriti kartlik ega neurootiline, jaah, aga saada aru, et ma _olengi_ eriti stoiline, need ei ole juhuslikud puhangud, vaid NII ONGI, on valgustav.
      Ja noh - tegelt on loogiline, kui süsteemi panna: depressioon osas ei teata ju isegi, kas madalatel pööretel töötav ajukeemia on põhjus või sümptom, kus on algmootor, aga et nii on, teatakse. Ja kui nüüd panna sinna konteksti, et depressioon tegelt on ratsionaalsust tõstev seisund, inimene vaatab asju erapooletumalt ja vähem tuju- ja tundepõhiselt, siis see on täiesti loogiline ju ka. Sest lihtsalt pole nii palju kallutavaid hormoone.
      Aga jah. Phmt depressioon EI ole mõnus foon elule. Ei hooli halbustest, jaa, aga ei hooli ka headustest.

      Kunagi irve ütles mulle, et tal on huvi elada, et kogeda igast ägedusi, mis elu pakub.
      Ja mul oli: ägedusi? Eeeeehhhh ...

      Kustuta
    2. Ma suudan ägedusi tunda, kui miski muu on korralikult pees või vähemalt väga murettekitav =P

      Kustuta
    3. Pärast tuleb veel välja, et see kõik sõltub soolestikubakteritest.

      Kustuta
    4. Soolestikubakteritest ei tea ma muud, kui et "olevat väga hea raamat, võiks lugeda".
      Aga see, et hormoonidest vähem varjutatud elu ei ole mitte jahe ja neutraalne, vaid lakkamatult valus (isegi kui mitte VÄGA valus, lihtsalt pidevvalus), on sünge tõdemus.

      Kustuta
    5. ja see on asi, mida on väljastpoolt vaadates jube raske aduda. Sest intuitiivselt eeldaks, et kui on hormonaalselt stabiilsem, siis on muudkui üks rahu ja tüünus.

      Tänu kirjeldajatele tean, et ei ole midagi nii lihtne, aga seda ette kujutada ikkagi ei oska.

      Kustuta
    6. /sisestab depressiivse kurbratsionaalse mõtte

      Phmt ütleb see tõdemus mulle, et elu on objektiivselt võttes kannatus ja valu, aint enamikul inimestel on nii õnnelikud hormoonid, et need tuimestavad elu pidevvalu ära.

      Kustuta
  4. Kas sa sellega ütled, et positiivses mõttes ägedaid asju pole (sinu kaoks) olemas? See ei klapi kuigi sellega, mida ma sinu kohta tean.

    Juukselõikusega alt minek on risk siis, kui defineeridagi ennast välimuse ja eriti veel hästi konkreetse välimuse kaudu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nad on olemas, aga ma tajun ägedusi ägedatena, kui nendega kaasneb mingi jama - nt larp saab olla imeline ja innustav kogemus - sest ta toimub pinnal "seal on mitmeid inimesi (ja palju inimesi on raske), koht on mulle sageli võõras, igatahes mitte omane, stress kostüümi-rekvisiitide-kõige sellise üle + süžeelised pinged ja suured draamad" ja kui pinget ei ole, mul on ka larpil lihtsalt igav olnud. Midagi ei toimu, istun oma valges pluusis ja helesinises kleidis ja krt, isegi kaarte pole kaasas, et kaarte mängida.

      Ma elevdun, kui on mingi HÄDA - kusjuures enne rongi oli nt see üritus: http://mahamure.blogspot.com/2014/08/toopaev-on-labi-vihm-valab-teisel-pool.html
      ja ma siiamaani mõtlen sellele harduse ja vaimustusega.
      Mul ongi hea aint siis, kui on halb =(

      Kustuta
    2. Veel teisiti öeldes: mul ei hakka alati hea, kui on halb, onjo. Oo ei. OOOOOOOOOOOOOOO ei.
      Lihtsalt see loob eelduse, et üldse SAAKS hea hakata. Ehk head olemist tekitavad asjad-hetked peavad tulema halva olemise otsa. Phmt kergendus peale eksamit ja söödud pulgajäätisest tulev nauding siis.
      Muidu on jäätis "ahah, nojah". Ja kui jäätist ei ole, on aint eksam, siis on "pinge, pinge langes. Nojah, vähemalt pole enam pinget." Kogu elamuslikkus.

      Kustuta
  5. Mind nooremana üldse ei oleks huvitanud, kas mu kaaslane kellegagi seksib - mis see minu asi on, mis teine inimene oma vaba ajaga teeb. Minu teada ei teinud midagi, sest nad olid sellest lähenemisest šokeeritud korralikud poisid.

    Aga tänasel päeval oleksin ikka väga vihane. Ja asi pole seksis, vaid juba enne lapsesaamist oli meil nii kiire elu, et iga teistega tehtav plaan tuli meie ühiste plaanide arvelt - kui mees läheb Juhaniga jooma, siis ei ole ta normaalne ronimiskaaslane ei sel ega järgmisel päeval (selles mõttes oleks Juhaniga seksimine parem variant, et see ei riku vähemalt järgmist päeva ära, aga alas). Tollal muidugi leidsime aega ka eraldi tegevuste jaoks, sest ikka vahel tahaks, aga juba siis pidi selle jaoks planeerima. Ja täna on selline seis, et kui ma saan korra elus massaaži ja saadan teel koju sõnumi, et käin Selveris ka, järgneb sellele hukkamõistev vaikus. Nii et pole üldse vahet, kas seal Selveris kellegagi seksitakse ka, kui ükskõik kumb meist liiga kaua üksi kodus peab olema, tekib tahtmine saag käima tõmmata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on natu teine asi =)
      Mhmh, ma olen ka nördinud, kui mult midagi ära võetakse, eriti kui see on niigi napis seisus ressurss - aga kui minult ei võeta midagi, lihtsalt teisele antakse, lasku käia =)

      Kustuta
    2. Nojah, lihtsalt reaalses elus kipub pigem see esimene olema. Ma olen näinud isegi polüamoorseid suhteid purunemas, sest alguses pidi nagu olema polüamooria, aga lõpuks oli ikka nii, et see nö "oma naine" ei saanud üldse, kui ilma pealt otsimas ei käinud, sest kodune mees "ei jaksanud nii tihti" (ainult et paar korda nädalas teiste inimestega jaksas).

      Kustuta
    3. No mu point ei olnud "vaatame asju reaalelus realistlikult", point oli "ma ei lähe seksuaalse armukadeduse peale endast välja".
      Sa ka ei lähe, v.a. kui seal on mingid teised mõjurid. Mitte seks iseenesest pole see, mis liigutab, vaid kaasnev.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.