esmaspäev, 29. august 2022

Üritan normaalne näida

Käisin neljapäeval DakhaBrakha kontserdil. 
Esiteks ma hindasin neid kõrgelt ammu enne sõja algust. Nad teevad säärast muusikat, mida ma väärtuslikuks pean.
Teiseks on kõigil Ukraina bändidel nüüd küljes täiesti isemoodi kvaliteedimärk. Nemad ajavad "Stop war, Putis is criminal!" teemat ja kuna mus kajab see nii tugevalt kaasa, et peaaegu pole kaja, vaid on koor, siis ma tahan väga saada tunnet, elamust, kuidas ma ajan esinejatega ühte asja, me hoolime ühest ja samast. 

Kontsert oli imeline. S.t. mitte ainult minu meelest. Lõpetasime publiku poolt püsti-ovatsiooniga ja kuigi saal polnud päris täis, ega parteris palju tühje kohti ka olnud. DakhaBrakha on nii musikaalsed, samas nii hästi sobivad, räägivad üksteisega muusika keeles nii vabalt ja selgelt - ja lisaks olid taustaks mõjuvad videoinstallatsioonid, et ma tõesti ei oska kontserdilt rohkem tahta. 
Noh, olgu. 
Üks aspekt: kaasatantsimiseks oma toolis lihaseid pingutada + natuke oma näo ees ja süles käsi liigutada on mulle vähe. 
Kusjuures mu tütar ja poeg olid mõlemad ka seal ja üldse mitte minu teenena - ema mees ostis neile ka piletid. Seega istus poeg kaks rida must tagapool (ja tütar veel rohkem tagapool koos mu õe ja tema kallimaga). Pärast kontserti, kui neile rääkisin, kuidas ma pool ajast nutsin, ütles Poeglaps: "Ausalt öelda olen natuke kergendunud, et sa ei istunud minu kõrval. Ootasin, et kuulen kõva nuutsumist ja olin valmis, aga minuni ei kostnud midagi, nii et sa nutsid üsna vaikselt. Et sa hakkad nutma, ma muidugi teadsin. See oli selline kontsert, et sinu nutmine on sama kindel kui Maa gravitatsioon - see lihtsalt peab olemas olema."
Kusjuuures mina ise selleks küll valmis ei olnud, et nutan ja nutan ja nutan. Täiega üllatusin. 
Järeldus: mu poeg tunneb mind üsna hästi. 
Aga ta ütles ka: "No see oli selline kontsert, et selle ajal nutta oligi loogiline. Et ma tean, sina võiksid igal pool, aga see oli selline, et ajaski nutma."

Tütrega rääkisime muust. 
Ta läks peale konserti üsna ruttu koos ülejäänud mansaga minema ja mina sain niisiis ainult pojaga mõtteid vahetada. 
Aga kontsert oli tõesti hea. 
Heli oli ka väga kaunilt paigas. 
Ning mulle meeldib nende esteetiline kontseptsioon kõrgetes papaahades naiste ja kiilaka mehega =) 

Rohkem uudiseid ei ole v.a. et mul on väga rõve olla. 
Ära eelda, et miski läheb hästi? 
Siis võib kohe kõige täiega maha ju surra. Kuni on veel 2 grammi lootust, et miski LÄHEB hästi, võib elada. 

4 kommentaari:

  1. Nad on tõesti väga ägedad, aga repertuaar eriti ei uuene. Kui oled ca 10 aastat fännanud, siis on kõiki lugusid väga korduvalt kuuldud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jap, kontserdil esitasid nad ühe "uue loo" =)
      Kuskil viimase kahe aasta sees tehtud siis =)
      Ma päriselt ei tunneta, et see miinus oleks =) S.t. ma kipungi olema bändide osas, kes iga kolme aasta tagant uue plaadi välja lasevad: "Ma nende uuemate (loe: 2 viimast plaati) lugude juurde pole päriselt jõudnud. Tunduvad sama head, aga vanemad räägivad minuga rohkem, sest neil on mälestused taga." Mu jaoks omandavad vanad lood mingi eriväärtuse sellega, et äratavad mus tundeid ja uide, mis otseselt lauluga seotud pole, vaid tulenevad mu kogemustest nende vanade lugude kuulamisel.
      Nii et kui bändil endil oma vanadest lugudest kopp ees pole, vaid nad esitavad neid ikka armastuse ja kaasaelamisega, mina saan täisnaudingu =P

      Kustuta
    2. Oh, aga omal pinnal jagad sa ka häid asju =)
      Puhas nauding.
      Alyona on minu jaoks "sitaks lahe tshikk, ma kohe varsti süüvin temasse korralikult".
      Ainult see "ma kohe varsti" on üle aasta kestnud juba =P

      Kustuta
  2. Emake maa, mul on täitsa rahuldav olla.
    Magasin hästi ja puha.
    Jess!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.