Väärakate pere - vist

Ma sain vahepeal jälle oma hormoonid tööle. 
Halb (= käisin eile sotsiaalkeskuses maitseaineid pakkimas, sest sotsiaaltöötaja ütles, et "neil on abikäsi vaja" ja ma arvasin, et neil on vaja, mitte et ma teen tükitööd, 8 senti pakk, ja kui on midagi, milles ma HALB olen, on see vajadus teha asju stabiilselt kähku-kähku-kiiresti) ja siis hea otsa (seal juhataja ütles et ma ei pea rohkem tulema, kui mulle ei sobi. Tõesti ei pea, sa proovisid, see ei sobinud see on täiesti okei - seda enam, et sa ei teeniks õieti midagi, teed kaks ja pool tundi tööd ja 4 eurot.
Hakkasin kergendustundest ja tänulikkusest nutma.)
Ja seega on mul nüüd tegelt maru hea olla ja miski ei morjenda. 

Välja arvatud et ma olen nii väsinud, et ei seisa õieti püstigi, kõnnin tänaval, silmad kinni ja tegelikult hoidsin silmi kinni juba maitseaineid kaaludes, nii palju kui sain - kobamisi umbes õige hulk näppude vahele, kaalule, silmad korraks lahti, et näha, kas ON õige hulk, ja vajadusel siis korrektsioon. 
Olen hakanud mõtlema, et äkki ma ei ole osaliselt töövõimetu. Äkki ma olen 100% töövõimetu. Sest nii läbi, kui töö mu võtab, ei ole kuidagi normaalne läbi olla.
Ma olen täna ka täiesti omadega läbi, sest pakkisin eile kaks ja pool tundi maitseaineid.

Okei, vbla, kui ma oleksin harjunud, ei väsitaks sedasi?
Aga ma seal tallitööl olin kuu aega, 3 päeva nädalas ja mitte ühelgi päeval üle 6 tunni, enamasti 4 ja pool. Peamiselt pühkisin põrandaid ja riisusin õue, pesin joogikünasid ja võtsin lae alt ämblikuvõrke maha. Ja ma ei olnud ainult samal õhtul värisev vrakk, olin ka järgmisel päeval pärast tööd kutu. Phmt elamise aeg, nii et mul ei lähe silmade lahti hoidmisele kogu jõud ära, oli pühapäeviti - siis, kui tööpäev üleeile. 
Ja esmaspäeval hakkas jälle pihta. 

Brrr. Ausalt, see aeg on jubedustäratavalt selgelt meeles - aga kui ma mõtlen oma elule, KOGU oma kuramuse elule, siis nii ongi - kui ma pean kuskil tööl KÄIMA (=ei saa kodust teha), see on kohutavalt kurnav.
Ja noh - kui ma pidin koolis käima, sama värk. Lihtsalt see vajadus võõras kohas viibida ja inimestega suhelda - emake maa kui halb!!!!!!!!!!!!!!!
Nüüd näen, kuidas mu poega tapab sama asi. Lihtsalt vajadus koolis KÄIA on kohutav, kohutav, kohutav . 
Distantsõpe oli see-eest täiest ok. Polnud erilisi uusi probleeme, lihtsalt neis ainetes, kus olid kehvad õpetajad, olid nad läbi arvuti sama kehvad ja tal ei olnud ka vajadust neid kuulata, nii et ta enamasti mängis nende tundide ajal. 
Targemaks ei saanud.
Lollimaks ka ei jäänud.
Mida ma saaksin teha, et ta ei peaks koolis KÄIMA? Mingit tõendit nad talle ei anna, isegi minul pole autismi diagnoosi. "Selged jooned, aga diagnoosi siit ei tule."
Nii halb. 
Keskkoolis pole enam mingit võimalust ka koduõppeks vanema soovil. Siis käid koolis kohal või lihtsalt ei õpi, lihtne.

Kusjuures ... kui mõtlema hakata, siis äkki Tütarlaps lihtsalt arendas endas füüsilise haiguse välja, et ei peaks väga koolis käima?
Tundub reaalne.
Samas, töölkäimisega ta saab suht hakkama. Samas - samas - ma ju ei tea tegelt! Lihtsalt kurtnud on vähe. 
Nüüd hakkkab Polütehnikumis õppima. Vabatahtlikult. Mitte et ta oleks loobunud ideest saada näitlejaks, aga midagi peale ettekandjatöö tahtis enne järgmist vastuvõttu ka õppida.

Hm. Peab temaga rääkima. Vbla see krooniline mandlipõletik oli juhus ja kokkusattumus. 
Vbla ei olnud.

Aga jah. Kõik see koroona-omg, distantsõpe, nii halb, nutt ja hala, oli meie peres "fakkjess!!"
Vat NÜÜD on nutt ja hala. 
Arenda endas ka mingi krooniline haigus välja, Poeglaps, saad rohkem koju jääda. 

Äh, las olla - ma ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama

Tundub, et tasakaal tuleb tagasi. (NB! See tundub nii just praegu, andmeanalüüs viimse nelja hommikupooliku põhjal, täna ja eile on paremad kui üleeilne ja üleüleeilne - ehk andmeid tegelikult ei ole väga arvukalt.)
Igasugused ahastused on pisemad ja mul on jälle tunne, et ma ei ole halb inimene, halb depressiivik, halb kirjanik, halb vaene ega mingi muu halb asi, sest ma pole selline, nagu oodatakse ja ei toimi, "nagu peaks". 
Lugejaid on palju vähem, ma ei meeldi inimestele ... ach, pohh. Ei meeldi siis ei meeldi.
Olen lihtsalt mina. 
Ei pea olema keegi muu, et teenida ära elamise õigust. 
Olen, kes olen. 

Võimalik, et selles toibumises on oma osa ema saadetud rahalises toetuses, üks töö läks ka läbi (raha veel ei ole, aga demiseksuaalus Feministeeriumis on minu kirjutatud - kuigi toimetatud paremaks, tunnustus), samas seepärast ma ei saa ilmselt ka järgmisel kuul toimetulekutoetust.
AGA teadmine, et toimetulekutoetus on olemas ja mingi 300-eurone korteriarve ON võimalik lasta riigil tasuda ning me saame pojaga kahe peale ikka üle 400 euro kätte, on kergendus.
Sest noh. Mu eesmärk ei ole riiki petta ja kui saab teisiti ellu jääda, väga hea, mul ei ole pretensioone. Lihtsalt et kui EI SAA, on mingi kaitsevõrk - see on tore. 

Ja noh. Kui juba eelmisel korral jõudis ühisromaan viimasesse vooru, siis seekord, kui ta on NII PALJU PAREM, on mul ikka lootus romaanivõistluse osas hinges. Jah, ma ei ole eriti kiire kirjanik, jah, kõik mu asjad vajavad settimis- ja viimistlusaega, aga krt - ma ei ole seepärast HALB. 
Ma lihtsalt töötan teistmoodi. 

Hakkasin ka uuesti One Piece'i animet vaatama. Vahepeal läksin manga peale üle, sest esiteks sai sealt info kiiremini kätte ja teiseks tundus tempo mulle parem.
Pean kurvastusega tõdema, et suuri karakteriarenguid ei ole ei mangas ega animes mitu aastat näidatud. Vähemalt mitte peategelaste osas, mõned kõrvaltegelased avati laiemale. Aga animes on siiski tunded selgemad, ma saan rohkem aru ja kui vaadata 50 episoodi järjest, mitte et neid tilgub kord nädalas ja ajuti harvem, on tempo täiesti talutav. Kui oodata nädal aega ja siis saada episood otsa sama võitluse jätku, mis eelmises algas, ja jälle jääb asi mingi lahenduseta, on see rämedalt pettumustäratav. Aga kui vajutada "next" ja vaadata kohe järgmist, on vastuvõetav. 

Ehk teisiti öeldes: maailm on talutavam, kui vahepeal saab sellest minema ja teise maailma põnevused lasevad enda oma ängil ununeda. 

Peab muidugi olema natuke parem kui päris halb, et nii toimida saaks. Päris halvas ei huvita ka teine maailm piisavalt, et seal toimuvat üldse jälgima hakata. Ainult kama on.

Aga jah.
Selgelt see järekord on teistpidine: mitte et ma mõtlen, et mul on õigus olla mina, see on täiesti ok, vähemalt kuni ma ei tapa ja vägista, ja siis mul hakkab parem, vaid mul hakkab parem ja siis tuleb tunne, et on täiesti ok olla mina ja mul ei ole vaja teistele meeldida. 
Enne on tunne. Siis on mõte. Ja sita tundega ma võin ka sama mõelda - ma olen väga tark /isegi end jubedalt tundes/ mõnedes asjades - ent see aitab umbes viieks sekundiks. KORRAKS on parem. Ja siis jälle halb. 
Hästi halb. 

Tegelikult mul hakkaks parem, kui ma oleks hea depressiivik? Kes otsib vaimse tervise abi ja keda need abid aitavad ja kes saab terveks, mitte ei põe krooniliselt.
Muide, ma otsin alailma. Sest no HALB on. Aga alati läheb nagu läheb. Viimati solvusin peaasi.ee-lehe kirjavahetuspsühholoogi peale nii kõvasti, et ei lugenud kirja lõpunigi. 
Sest nad eeldavad, et ma olen keegi, kes ma ei ole.
Ja lisaks ajavad need õpitud käitumismustrid mu raevu. Peegeldamisel pole häda midagi, peegeldamine on ok. Aga kui sellega, kuidas: "Ma saan aru, et ..." ei kaasne mitte mingit laiemat mõtlemist, kui ta saab aru küll, et mitu männipuud kasvasid üksteise lähedal, aga tal ikkagi ei teki ettekujutust männikust või et neid puid võis olla rohkem kui kuus ja ma tegelt räägin metsast, ma lihtsalt ei suuda. Mida ma seletan inimesele, kes ei jaga a-d ega b-d, ei masti ega mändi???
Ma ei ole hea depressiivik?
Sitt lugu, ei ole jah.
Muuseas olen väga kahtlema hakanud, kas teraapiad üldse mahuvad "teaduse" mõiste alla. Nagu ... mõnes mõttes nagu võiksid, lõpuks on kogu arstiteadus vahel olukorras, kus patsiendi organism ei käitu, nagu peaks, ja juhtuvad ootamatud asjad.
Aga teisalt: kui teraapia ei tee mu olemist paremaks, kuigi nagu peaks ja võiks ja terapeut tahab mind aidata, lihtsalt asjad ei toimi - kuidas see siis teadus on? Äärmisel juhul kunst - mõnele mõjub, mõnele ei mõju, nii on, mis teha. 
Teaduse teeb tast see, et keskmiselt ikka nagu ... mõjuks? Sagedamini kui 50%?
Maitea.

Sest oleks siis nii, et mul ühe terapeudiga ei vedanud. Ei, mitte ükski ei ole abiks olnud, hea terapeut on olnud see, kellega ebameeldiv pole.
Kui ta ei tee midagi halvemaks, on hästi. 
Ja ei peaks ju nii olema. 
Et ma lihtsalt tunnen valesti?
Sitt lugu, tunnen nagu tunnen. Vbla te teete ise midagi valesti lissalt?
Vbla teil on natuke vale ettekujutus üldse sellest, mis on "inimesed"?

Olgu, ma vaatan One Piece'i edasi. See teema ajab närvi, aga mul tõesti ei ole negatiivseid emotsioone tarvis. 

Hirmus

Nägin unes Freddi Mercuryt, kes ei olnud üldse segaduses sellest, et Queen suri, nüüd kummardatakse Kingi ees - noh, ta ongi mees ju! King sobib täiesti!
Naeratas rõõmsalt vuntside all, must nahktagi seljas ja nahkpüksid jalas, nähes välja nagu mõne gayklubi maskott.

Lisaks (tos samas unenäos) oli üks vana aja perekond, mille kõik liikmed olid eri usku ja kirstlasest ema seletas viikingiusku tütrele, et tolle käsitlus loomisest on lihtsakoeline. Tütar vastas, et pfff, sinu variandis võttis maailma tegemine üldse ainult päeva (millegipärast mul unes meeles ei olnud, et mitu päeva, peaaegu nädala), aga minu usu kohaselt juhtus see ja see ja see ... Mul kerkis silme ette mingi pabernukkudega kohmakas animatsioon, kus tüübid tulid metsast välja ja lihtsalt seisid siis metsa taustal, sellal kui tütar emale seletas, et seejasee jumalanna kutsus metsas välja tolle ja tolle ja tolle ja nood hakkasid tegema maailmas vajalikke asju nagu päev ja öö ja loomad jne. Siis ärkasin üles, midagi muud teada saamata. 

Ärkvelolekus võtsin guuglis viikingite maailmaloomise müüdid lahti ja need olid nii keerulised, pikad ja arusaamatud, et loobusin.
Kaugelt keerukam lugu, kui Tooras kirjas olev. Kuidagi kuskilt tulid-tekkisid mingid ürgolendid, ühed tapsid mingi isiku ära, tema kehaosadest tehti mingi maailma mered ja maad, üldse oli vaja luua üheksa maailma ja mingit osa mängis ka (põdra?)lehm, kelle piima imeti ja ... Huh.

Muidu ... 
Vau, kui halb. Täiesti tummaksvõtvalt halb. Nii halb, et võtsin sisse viimased aknalaual olnud antidpressandid ja läksin siis vannitoast uut karpi tooma. 
Vannitoakapis ei olnud rohkem.
Olgu, tuleb minna apteeki ja järgmine retsept välja osta.
Õnneks vaatasin enne, kas mul ikka on kehtivaid retsepte. 
Ei, mu vahepealse sertraliinipausi ajal olid need ära aegunud. 
Helistasin perearstikeskusse ja palusin uusi.
ISE ütlesin, et ma vahepealseid ei ostnud välja.
Mispeale muidugi õde telefoni otsas otsustas arstiga rääkida ja täna õhtul mul igatahes neid retsepte pole. On hea võimalus, et esmaspäeval perearst nt helistab - ma küll ei kujuta ette, mis ta tahab öelda, aga no igatahes praegu ei ole mul uusi retsepte.  
Ja phmt ... öähhhhhhhhhh. 
Ma lihtsalt ei jaksa enam. 
Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII halb on. 

Jep, muidugi on see sellest, et ma olen JÄLLE väikese palaviku, väikese kurguvalu ja väikese nohuga jne. 
Ma lihtsalt ei. 

Vanasti oleksin tõõmustanud, kui kõhnaks olen läinud.
Enam ei rõõmusta selle üle ka. 
Sellest pole mitte sittagi kasu.

Mul on nii halb enesetunne, et natuke mõtisklesin murelikult Ukrainale tarnitud sõjatehnika vastupidavuse üle - mis on teema, mille kohta vähegi normaalsemas olekus mõtleksin: nojah, aga küll kuidagi saab.
Sest üldiselt ma üritan vähemalt otseselt ennast mitte puudutavates asjades lootusrikas olla. 
Praegu ... no ma lihtsalt ei mõtle sellest. 
Rohkem.
Küll kuidagi saab!

Iraanlastest mõtlen ka =(
Nii halb, et peab mässama, nii hea, et nad julgevad, et nad suudavad vastupanu ilmutada.
Nii halb, et keegi neid ei aita. Thoughts and prayers. 

Ja siis ma ei mõtle ka neist rohkem. Neil ei ole parem sellest, et minul on halvem.
Kahjuks on mul niigi halb. 
Selline vääääääääääääga habras ja hirmus olemine. 

Olen ühisromaani toimetamisega kolmandiku peal. 
See tundub kuidagi aeglasem, kui ma mäletasin. Aga võibolla on mu halb tunne lihtsalt sellest, et mul on halb tunne igal pool ja kõige pihta. 

Keeleminutid inglise keelega

Elk on teatud sorti suur deer. 

Ei, mina ei mõtle inglise keeles, kuigi ka minul tuleb vahel ette olukorda, kus mul on meeles inglisekeelne sõna, ent mitte eestikeelne vaste. Aga üldiselt ma ikkagi tõlgin endale jutu ära ja kui siis tõlkes asi ei tööta, olen senikaua hädas, kuni TÄPSELT aru saan, mis öeldi. Ehk kui: "Hirv on suur loom, aga see ei tähenda, et aeglane. Ta on hirvedest üks kiiremaid," kuidagi arukas ei tundu, pean kohe järele uurima, et mis vahe on deer'il ja elk'il. 

Sain ka teada. Elk on teatud sorti suur deer. 

Muidugi olen seda varemgi uurinud, sain ka siis teada, ent unustasin ikkagi ära. Sest ma ei mõtle inglise keeles ning mul ei ole seega ses keeles tunnetust.
Tunnetus on eesti keeles, aga meil on hirv hirv. Ja kuigi vahel võib ka metskitse kohta "hirv" öelda (sest "kits" on see, kes teeb mök-mök ning vaatab sind kollaste jahedate kitsesilmadega, mitte hingestatud hirvesilmade omanik!), pole mingit vahet suure hirve ja väikese hirve vahel.

Hästi veider sõna on humble - kui tõlkida see alandlikuks, humbleness kui alandlikkus, on tulem eesti keeles lihtsalt vale. Sest eesti keeles "alandlikkus" ei ole hea asi. "Alandlikkus" tähendab enda halvemaks, nõdremaks, viletsamaks uskumist ja ühtlasi roomamist teiste jalge ees. Ma-ei-kõlba-su-varbaidki-lakkuma-aga-teen-seda-ikka, sest olen nii alandlik.
See on selgelt negatiivne joon.
Ja siis loen tõlkeraamatuid, hullem, tõlgitud artikleid peavoolumeedias, kus kinnitatakse, et alandlikkus on õnne ja edu võti - ja juhe jookseb sirinal kokku.
Sest sõna humbleness on positiivne. See ei ole "alandlikkus", see on midagi muud, millele eesti keeles ühest vastet pole, ja sedasi tõlkijad teevad karuteene nii algtekstile kui eesti keeles lugejale, sest nad ülistavad omadust, mis EI ole kuidagi hea. Ja ei olegi. On äärmiselt destruktiivne uskuda, et ma ei kõlba, ma teen halvasti, ma olen nii vilets - aga uskuda, et kui ma sedasi usun, teeb see mind õnnelikuks ja edukaks, on veel eriti hull. 

Humble on teistmoodi. Kuidagi ... positiivselt tagasihoidlik. Teed midagi sitaks hästi ja samas usud, et teine tegi ju ka väga hästi, sama hästi, EI ole alandlik suhtumine. See on midagi muud, ent selle kohta ei ole meil eraldi sõna.
Ja siis tõlgitakse "alandlikkuseks" ja NO MIDA PERSET???

Oh, ja kui ma juba hädaldan tõlgete üle, toon ka ära oma hiljutise fb-postituse.

Kas see on ainult minu tunne, et "ellujääja" ei kõla tegelikult õigesti?

Idee järgi on see sõna tooniga: "Ma ei ole ohver, ma olen ellujääja," aga täpselt see ongi ainus lause, kus see õigesti kõlab.

Üldiselt on "vägistamise järel ellujääja" ja "peksmise järel ellujääja" ju see, kes napilt-napilt pääses surmast ja palju hädisem, kui "ohver" olekski. "Ellujääja" on keegi, kes oleks peaaegu surnud ju?!

ja kommentaar hiljem, kui keegi vastas, et ellujääja võitleb

ütleme, kus ma naturaalselt, mitte õpin-olema-arvestav, seda sõna kasutaksin: laevahuku järel on ellujääjad, rünnaku järel on ellujääjad, maavärina järel ellujääjad. Ellujääja ei ole keegi, kes võitleb, ellujääja on keegi, kel lihtsalt vedas - või oli ta mölakas ja jäi ellu teiste arvel. Siis on ta palju mölakam mölakas, kui ükski surnud mölakas ongi. Sest kui halb tegu toob tasu, on mul raske seda andeks anda.

Kui ei too - on kergem.

ja

no ohver võib ka surnud olla.  või vähemalt vigastatud. "Ellujääja" pääses eluga, tema ei surnud.

Aga mu jutu aluseks on kõikvõimalikud "rape survivorid" ja "abuse survivorid", mis peaks olema võimestav sõnastus ja "ärge olge ohvrid, olge ellujääjad"", aga mu jaoks ei kõla üldse nii. Kõlab just vastupidiselt.

"Sa jäid vägistamise järel napilt ellu, ohjah, nii halb, nii hirmus, nii jube!"

Eesti keeles ei ole selget, intensiivset ja tugevat vahet ellujääja ja ellujäänu vahel. Tegelikult ma kahtlen, kas "survivor" isegi inglise keeles algselt kuidagi aktiivne sõna oli. Nad lihtsalt hakkasid seda niiviisi kasutama. 
Toimis. 
Huvitav, kas eesti keeles hakkab ka toimima?

Asja kolmas külg on, et ma ei ole IIAL aru saanud, miks mingeid 40 päeva söögita merel loksunuid või külmunud jalgadega mäe otsast alla roomanuid vms kangelasteks peetakse. Ma näen neid kui: "Nii väga kartis surma, et ükskõik mis oli parem, saaks aint elada" ja ei tunne üldse kaasa. 
Ma ei saa aru elada tahtmise kangelaslikkusest. 
Nagu ÜLDSE. 
Mus ei teki mitte mingit imetlust, ainult imestus, et niimoodi ka saab.

See lihtsalt sobib liiga hästi

Mul oli surma-aastapäev. 
9 aastat. Järgmisel aastal on juubel.
Tähistasin - no ma eriti ei tähistanud, aga tegin igasuguseid jaburdusi täiesti surmapäevast sõltumatult. 
Ma küll oletan, et programm Noored Kooli (ei pea noor olema, et seal osaleda) ei taha mind, sest ma ei suuda täiskoormusega töötada, nagu nemad ette näevad, aga kandideerisin sinna. 
Ja kirjutasin Keila linna sotstöötajale, et saada teada, kuidas kvalifitseeruda Toidupanga teenusele. 
Ja tegin õunapomme. 
Ja üldiselt rääkisin paar päeva tagasi K-ga ja sain viimaks ometi kuulda, et tema jaoks olin tõesti significant other. 
Mis täitis mind helguse ja leebusega, sest üldiselt ma mõtlesin, et niimoodi defineerisin ainult mina. 
Nii et mul nagu on mingid head tunded ja mingid halvad tunded ja lootus ja lootusetus ja ... no see laul, noh.

Leparida rinna sees

Kui "lepp" tähendas vanasti verd (ja lepatriinu oli "verekarva triinu"), kas "leplik" on see, kes aina verd jookseb? Või see, kes on verine, ükskõik miks? Ometi mitte see, kes aina veristab?!
Haa, või kes on "lepitaja"?

Tegin lahti "meie romaani", sest pärast õppimist, kuidas hea tunne ei ole alati adekvaatne kirjutatu headuse tõestaja, tekkis tugev soov asi üle vaadata ja läbi käia. 

Veidi hirmus on. Mul mitte meeles olnud pisiasjana oli vaade mitte ühele leheküljele, vaid kahele korraga. Kui ma selle ära olin koristanud - võeh, solvad mu silmi siin - ei näinud ma ühtegi numbriga allmärkust lehekülgede all ja otsisin niisiis teist, värskemat faili, kus need olemas oleksid. 
Ei leidnud. Vaatasin uuesti arvatavasse viimasesse kirjutusfaili, vaatasin kaugemale-sügavamale kui varem, ja leidsin viimaks ühe allmärkuse umbes kolmandas peatükis või sedasi. 
See ei kõlanud üldse hästi. Üpris nõme allmärkus oli. 
Nüüd on mul veidi hirm tööle asuda.

Eile rääkisin K-ga pikalt. Ta ütles muuhulgas, et tahaks veel mõned stseenid välja pakkuda.
Ütlesin: "Paku!" aga nüüd kardan. Sest tegelikult, TEGELIKULT, tegelikult pooltel kordadel oli tal ennem uusi asju pakkudes hea idee, aga pooltel kordadel ajas ta terviku tasakaalust välja ja kuna ma olin nii tema poole kaldus, nii innukas ja vastuvõtlik, tegin jõle palju tööd, et tema ideid tervikusse sisse sulatada. 

Ja mis mõttes on kogumaterjali 308 lehekülge??? Font Georgia, suurus 10, reavahe 1,5. 308???? 
Normaalse üpris pika raamatuteksti käsikirja lehtede arv on 100 ümber ju.
Suurem reavahe annab natuke juurde, ent ometi mitte NII palju?

Olgu, misiganes. 
Sõnu ei ole ebanormaalsel hulgal. Päriselt ka. 
Ent mul on natuke hirm. Jah, ma kaks lehekülge vaatasin läbi ja ei olnud ei väga hull ega väga imeline. Aga ma tunnetasin ära, kuidas ma tahan K hääle välja kärpida ja jätta ainult enda oma ning see ei oleks
a) õiglane
b) võibolla isegi mitte hea

Kui me eile rääkisime - kirjutasime - oli ta malbe, järeleandlik ja kõigega nõus, mida ma sõnastasin. Ehk ma tõesti, TÕESTI ei tohiks toimida nagu bulldooser. (Kaks l-i sihilikult.)
Ja pealegi - tema on meist kahest see normaalsem, tema hääl on võibolla rahvale hoopis pealeminevam. 
Mitte et ma tahaks pigem rahva heakskiitu kui enda oma ...
Ah, raske, raske. 

***

Mõtlesin järele. Mida ma tahan, mis paneb mind ennast armastatuna tundma. 
Kui minu eest võideldakse. 
See ei pea olema suur võitlus, piisab sellest, kui inimene läheb minu pärast teist teed mööda - aga kui ta teeb midagi minu pärast ekstra, minu heaks spetsiaalselt, teeb midagi, mida ta muidu ei teinuks ega oleks isegi plaani võtnud mõne teise jaoks, mul on hea.
Kui mind jäetakse minu enda hooleks, ise teab, saab hakkama, siis saab, ei saa, ei saa, mina tema pärast küll sammalt pahupidi pöörama ei hakka, ma võtan seda väga otse. 
Teda ei huvita.
Kedagi ei huvita. 
Elan, siis elan, suren, siis suren.

Mida ma mõtlen selle all, et ma tahan vajatud olla: et kedagi huvitaks. 

Eks ole, ega ma ei ole mingi nõrk ja hädine seejuures =) Mul ei ole probleemi võidelda, kuigi ma pigem kaldun seda tegema teiste kui iseenda eest.
Võtame igapäevase-argipäevase näite. Teise mõtteid kujutledes: "Aga ta loodab, et ma tulen," saan PALJU paremini end uksest välja mobiliseeritud ja kuhugi mindud, kui: "See oleks hea mu imagole, juba tuttavad tunneksid end kinnitatult ja võõrad saaksid tuttavamateks". 
See viimane miks-oleks-hea on: "Naah, ainult minu positsioon paraneks natuke? Ei hakka, ma ei taha, väkk." 
Aga "üks konkreetne tema ootab mind" - ja ma lähen. 

Noh, ja mul on vaja, et keegi võitleks ka minu eest.
Sest kui mina enam ei jõua, lähen katki ja saadan kõik kuradile, mul on väga palju rõõmu kellestki, kes paneb oma toimetused kõrvale, hoiab mind, lohutab mind või hangib mulle raha või teeb mulle pai või mis iganes - aga et ta läheks oma teelt minu pärast kõrvale, teeks midagi, mida ta tavaliselt EI teeks, on põhiline. 

Et keegi hooliks nii palju, et mind NÄHA, et saada aru, mis minuga toimub. 
Seda ma tahan. 
Et kedagi ei huvita? 
Nojah, ärge siis tulge hiljem ütlema, et MINA olin hoolimatu, kui rongi ette läksin. 

Ma loen praegu Backmani "Meie teie vastu", "Karulinna" järge, ja siin on stseen-osis, kus üks tegelane kaob. Temale VÄGA ebatüüpiliselt ei ilmu ta trenni, jätab õelastele kingitused voodile ja lihtsalt ... pole seal, kus oodatakse.
Inimesed lähevad murelikuks. Üks tuleb talle koju küsima, mis toimub, kas kõik on korras, et ta trennis polnud? Teda otsitakse tema tavalistest kohtadest ja metsast ja kui vanem õde ta sealt metsast leiab, on mingi "oh, nad on nii külma kestaga seal, ei ütle üksteisele eriti midagi, kuigi tunded möllavad sees"-kaudkirjeldus.

Kui MINA sedasi metsa läheksin, eriti kui ma jätaks oma pojale ka mingi kirja stiilis "vii koer hommikul ja õhtul välja", keegi ei hakkaks otsima ka enne 36 tundi. 
Leidmisest rääkimata. 
Minu variant on minna metsa ja kui külm hakkab, tulla koju tagasi. 
Muidugi oleks ka jube häiriv, kui ma ei saaks oma elu elada, nagu tahan, pidevalt keegi muretseks. Aga ma ei taha ju, et pidevalt keegi muretseks, ma tahan, et kui asjad päris persses on, kui ma olen seda väljendanud ja väljendanud, et keegi reageeriks ka.
Et keegi hooliks.  

***

Mõtsin, mis silte siia postituse külge panna ja panin "uned ja unelmad".
Sest see on unelm. Ma kauuuuuuuuuuuuuuuua arvasin, et ootus ja lootus, "aga ükskord algab aega", kui keegi minu suhtes nii tunneb, et NÄEB mind ja võitleb minu eest. Aga nüüd olen üsna omaks võtnud, et seda ei tulegi. MINA olen see warrior siin, kui mina võitlen, siis ma võitlen ja kui ma enam ei võitle, ei huvita see kedagi. 
Peale mu enda, tähendab. 
Kui mu vajadused on täidetavad nii, et keegi seepärast ringi tegema ei pea, neid täidetakse ka vahel. Aga kui ei ole ... oot!
OOT!
See, et too ühisraamat kirjastada võeti, on ikka asi =D
Ja kellegi teie poolt - mul on kahtlused, ent mitte teadmist - saadeti väga väga naise kruus! Ja need kõrvaklapid - neid kandis küll mu tütar, kui aus olla, mina klappidest muusikat ei kuula, kuitahes nunnud ja karvased nad ka oleks. Aga tulid postipakiga ja OLID nunnud ja karvased!
Ja kohv ja kontserdipilet ja ...
Olgu, on inimesed teinud ringe mu pärast, on! Aitäh!

Olgu, Kader, ma viimistlen ja teen ja olen ikka rõõmus =)

Uh, need tunded!

On täiesti hämmastav, et mus peitub nii palju lootust!
Kõpitseda oma lugusid, et "Loominguga" õnne proovida, ei tundunud veel üleeile teema. Aga kuidagi ajas mus juuri teadmine, et Udo Uibo, Teh Vanameelne Mees, ei ole enam "Loomingu" peatoimetaja, äkki Indrek Mesikepp on natuke vastuvõtlikum ... ja siin ma olen, läbi lugemas, parandamas ning lootmas.
Jaa, alati on parandada. Mida ma õieti mõtlesin, arvates, et kirjutan valmis ja on hea??? Olgu, see oli tunde pealt, tunne oli hea.
Vaadake, kuigi ma olen aastakümnete jooksul õppinud oma halbade, kurbade, meeleheitlike, masendunud jne tunnetega toime tulema, sest ON VAJA, mul ei ole üldse kommet ega harjumust mitte usaldada oma positiivseid tundeid. Nende üle mõelda ja neid vaos pidada. 
Positiivsed tunded on imeline aare, neid tasub ainult üles peksta ju?!
Ainult et kui pärast tuleb pettumus, on see räme. 

Räme.

Ühtlasi tõden, et isegi too lugu (vanast ajast, mingi 5 aastat vana), mille omast arust olin juba nii heaks teinud, kui andis, nii heaks, kui andis, paari aasta eest tegin ta veel paremaks ja ümber ju - vajab ikka veel parandusi. 

Ma küll arvan, et mul on edaspidi meeles. 
Aga siiski. 
Kui ma jälle hakkan siin kirema, et kirjutasin nii hea asja, võib mulle vabalt öelda, et see on kindlasti hea, AGA mitte täiuslik. Oota paar nädalat, no paar päevagi, ja siis vaata uuesti - sul on endal hea meel, kui mingi asi pooleteralisena välja ei lähe, ja no viimistletuna on suur võimalus, et teistele meeldib ka rohkem.

Sest ma arvan praegu küll, et vähemalt ses osas on nüüd meeles mitte tunde pealt arvata, et ONGI JUBE HEA ASI kirjutatud, ent ega ma tegelikult ju ei tea, kuidas läheb.
Ma ei ole rõõmu, innu ja vaimustuse ohjamises eriti kogenud.
Muide, seepärast olin ilmselt vanasti ka nii hea armuja - et ma TEADSIN küll, et armudes lähevad inimesed jaburaks, ilmselgelt mina ka, kuid iga kord, kui armumisest ka suhe tuli, oli pärast (väga pärast, ma kipun kaua armunud olema) shokk.
Umbes kaks aastat peale suhte lõppu see tuli.
Arusaamine, et mu prillid olid NII roosad, ma nägin NIIIIIIIIIIIIIIIII mööda, kuidas nii valesti hinnata üldse võimalik on, võinuks anda mulle vihje, et mu positiivsed tunded on täiesti kontrolli alt väljas. Aga kuna ma lihtsalt PR enam ei armu, mul ei olnud vajadust sel teemal mõelda rohkem kui "nii hea tunne ikka!" kui Sanji ja Zoroga korraks näkkas. 

Nojah. Nüüd siis mõtlen. 
Mõtlen, et häid tundeid tuleb ka valvata. Kusjuures viha osas sain sellest aru juba ammu - et võib vihastada, vihastamise mõnu on oluline, aga EI või inimesi lüüa, tõugata, sakutada vms kehalist selle käigus. 
Ega ma ei ole päris kindlameelne ses osas olnud. Pikk aeg viimase teistele põhjustatud häda järel vahet - ja enam ei olnud sisemuses hoiatust "MITTE INIMEST!" Aga pärast seda, kui jõe ääres koerakartjale peaaegu kallale läksin, meenus.
Ma olen vahepeal veel kehaliselt võidelnud (vt nt vastu astumine naisepeksjale), ent kuna mina kordagi teisele viga ei teinud, ainult mulle tehti, mul ei tulnud meelde, et EI TOHI. Aga kuna koerakartja-mees, kui ma tema juurde trampisin, üldse vastu agressiivne ei olnud, vaid tõmbas tagi üle pea ja teeskles surnut, leidis aset vaimuselgushetk. Et mis ma siis nüüd teen. Oi. Oioioi! Ning nüüd on taas meeles, kuidas löö ASJU, räuska, trambi ja sisise, aga ära mine füüsiliseks, väga väga naine! 
Ma olen piisavalt hirmuäratav selletagi. 

Njah, aga hoida vaos indu, vaimustust, hellust ... ses osas pole ma üldse osav. 
Kurat, ma isegi ei teadnud, et nii oleks vaja teha. Kõik see "võta asju nagu nad tulevad, ära eelda" sai mult ainult kurje mõtteid, sest kui ma ei eelda, et jama pole igavene, on tulemuseks lihtsalt meeleheide ju? Aga et vahel eeldan häid asju ja need ei juhtu ning siis on HALB? Jah, see juhtub isegi MINUGA mõnikord! Oi, et nõnda saab, oli üsna ootamatu avastus. 
Kuigi minu meelest meeleolu talutavana hoidmise võti pole "ära eelda!", vaid "tunded ei ole alati päris usaldusväärsed, anna aega rahuneda!" 
Kui elu näib roosiline tulevat, ei tähenda see veel, et peaks edasi tormama, jõudmaks nende roosideni. Naudi seda, mis on, ja tasapisi jõuavad mõtted tunnetele järele. 

Välja arvatud viha korral. Viha peale tulles küll ei tasu rahuneda ja oodata :D
Vihastada tasub kohe, muidu on hiljem lihtsalt piinavalt kahju kõigi tegemata tegude, ütlemata sõnade jms pärast.
Ei, ma olen ka neid meeme lugenud, kus öeldakse täpselt vastupidist. Et jäta vihahoos ütlemata ja siis pärast on nii tore, rõõm ja õnn.
Eip. Proovitud, väga korduvalt. 
Mul on "jätsin vihahoos ütlemata ja nüüd ketran juba teist aastat peas, mida oleks ikka võinud öelda ja kuidas talle näidata, et ta minu meelest täiega nõmedasti tegi". 

Mulle MEELDIB vihastada. 
Päriselus.
Netis see millegipärast ei toimi. Või noh, kui ma vihastan, on ikka tore, ent enamjaolt ma mitte ei vihasta, vaid mul tuleb ahastus teemal: "Nad ei saa must aru!" ja see ei ole üldse tore tunne. 
Kõige halvemate top kolmes sees.

Nojah, aga nüüd ma parandan jutte ja see on jälle hea tunne =P Nad tunduvad nii palju paremaks minevat, täielik rõõm.
Püüan mitte liiga indu täis minna ainult =)

Mida kivi näeb

DISCLAIMER: Üldse pole mõeldud neist, kes mu juttu avaldada ei tahtnud!

Ma mõtlen ... mida? jaa, jätkuvalt tegelen iseendaga - ma mõtlen, et arvestades mu loomupärast õnnetust, oleks kuidagi loogiline, kui ma ka näeksin ümberringi peamiselt halba. 
Aga üldse nii ei ole. 
ÜLDSE. 
Mul seepärast jäi teema ette, et üks mu fb-tuttav rääkis seal kurjalt, kuidas tal on imeväike koer, aga nii väikest kakakotti pole olemas, ja seega ta korjab oma koera järelt koristades sinna ka teiste koerte kakat ja kurat, koeraomanikud, koristage oma sõltlaste järelt!
Ja noh. Mul ei ole imeväike koer, aga vahel ikka teiste koerte kakat ka koristatud. Kotti mahub ju kõvasti, käsi on mul väike, kuid mitte NII väike, oi näe, siis on koristamata junnid - muidugi ma võtan need ka.
Mul ei ole tulnud pähe selle üle kaevelda. Vahel juhtub et jääb kaka maha: on pime ja ei näe või on kotid otsas või lihtsalt tõesti üldse ei jaksa praegu koristada - ja see on okei. Ei pea olema täiuslik keegi. Lihtsalt on vaja parimat tahta, sellest piisab vägagi.
Mul on ka vahel juhtunud mittetäiuslik olemist. See pole ju teema, ma ei ole kellegi peale KURI seepärast. 
Küll aga panen ma tähele, kuidas alatihti - ALATIHTI - kui ma panen koerakakakoti prügikasti, on seal mõni kakakott juba ees. 
Miks ma tean: ma tunnen kottide välimuse ära. Kuigi ma ise korjan kakat vahel saia tühjakssaanud kotti või puuviljakottidesse, ma tegelikult tean, millised need kakakotid on, mida poes müüakse. Tean ka, et enamik inimesi (mulle arusaamatutel põhjustel) ostab asja jaoks spetsiaalselt mõeldud tooteid.
Ma, muide, ostsin ka, kui biolagunevad kakakotid olid ainult veidi kallimad kui tasuta puuviljakotid, mille sees nagunii tomateid koju toon, ja kui mul raha oli, ostsin mõnd aega ka kalleid biolagunevaid kotte ja puuviljakotte taaskasutasin puu- ja köögiviljade jaoks. 
Ent ma loen pakendeid. 
Ma tõesti ei tea, kust see harjumus alguse sai, kuid ma loen neid. Kui kotid, mida ma olin ostnud kui "biolagunevaid", olid poes ikka selle sildi all müügil, ent pakendilt oli biolagunemise kiri kadunud, solvusin rämedalt. Ja siis oligi valida, kas osta biolagunematuid kotte või kalleid biolagunevaid.
Ausõna, ma usun, et keskkonnale on kasulikum, kui ma kasutan ära majapidamises nagunii üle jäävad leiva-, saia- ja puuviljakotid, kui ostan sitaks kalleid eraldi väljaheitekotte, mis nagunii nüüd mu ostujõust väljaspoole ka jäävad. 

Oot. 
Ma ei pidanud üldse sellest kirjutama ju!!!!!
Hoopis sellest, kuidas ma näen head, mitte halba, ja ikka on mu elu nii sitt!

Inimesed koristavad oma koerte kakat. Panevad välja "võta tasuta!" õunakaste. Lasevad ülekäigurajal üle tee, kuigi ma ei ole kunagi see tüüp, kes astuks suvaliselt sebrale, sest "Mul on see ÕIGUS!", ma ootan vajadusel täiesti rahulikult. Aga auto peatub ning mina naeratan, tänan, lähen üle tee.
Inimesed aitavad, annetavad, hoiavad ja kuigi alati leidub kaeblejaid ja kurjustajaid, normaalseid on palju rohkem. Vanamehe kohta, kes sõimas mu läbi, sest mu koer võib pissida ta maja ette (korrusmaja, 5 korrust, ta sõimas rõdult, ja oi, ma hakkasin vastu - mis hämmastas teda maapõhja, küsis: "Purjus oled vä?"), on 40 inimest, kes kiidavad koera välimust, sõbralikkust, üldist ilu.
Selline umbkaudu-suhe negatiivsete ja positiivsete kommentaaride vahel.
On inimesi, kes tänavad, kui näevad mind koera kakat koristamas. (Üks naine ütles Poeglapsele selle tegevuse juures mõned aastad tagasi: "Jumal õnnistab sind!" Poeg oli väga hämmingus ja rääkis mulle, kuidas tal on väga veider ette kujutada jumalat, kes peab arvet: "Nii, tema koristas koerakakat. Teda õnnistan.") Õmbleja, kes ei tahtnud mu koti lukku vahetada, ütles, et Selveris asuvas kingsepatöökojas nad vahetavad lukke, neil on masin. Mõni inimene annetab mulle. Neil Gaiman vastab tumblris küsimustele. On olemas fb-grupp "tasuta asjade turg" ning raamatukogus on mahakantud raamatute riiul, kust ma olen juba neli teost koju toonud aastate jooksul.
Keegi ei saa sellest midagi kasu - me lihtsalt oleme toredad.
Oh, ja kunagi - vanu imelisi lugusid on veel, aga seda kogemust ma pole jaganud ja praegu tuli meelde - ma tellisin sukkpükse. Firmal oli nunnu nimi Appi, sukad ja mulle jubedalt meeldib, kui mu sukkpükstes on protsent-paar-kolm naturaalset kiudu. Nende omades oli ja kui ma olin umbes kolmanda tellimuse ära saatnud, olin ühtlasi nii hurmatud, et kirjutasin neist ja nende sukkpükstest luuletuse.
No olgu, värsid. 
Alles pole ning mul on meeles ainult viimane rida.

"... ja sukad, appi!"

Saatsin neile fb-sõnumina. Sest olgu nad ometi rahul, et teevad mulle naturaalse lisandiga sukkpükse müües head asja!
Ja saate aru.
Nad saatsid mulle seepeale ühe lisapaari tasuta. Enne veel küsisid, et mis mudelit ma eelistan ja mis suurus sobiks.
Olgu, see firma kadus varsti ära ja ilmselt neil oli juba siis: "Peame toodetest lahti saama, teeme suured allahindlused ja värki," aga siiski! Nii lahe žest!

Oma lammaste juurde tagasi tulles: aga millegipärast ei tee maailmas ilu nägemine mind üldse rõõmsaks. (Jah, mhmh, mida te seal teraapias üldse saavutada üritate?) Ma olen lihtsalt väga õnnetu, löödud ja haavunud neil kordadel, kui inimesed ei ole ilusad ja head, vaid mölakad. 
Et ma TEAN, et inimesed on inimesed, meenutan endale, et lollakad, üritan end mitte neil haavata lasta, ei muuda kuigivõrd, mida TUNNEN. 
Suudan võtta rahulikult, kui inimesed ei ole ilusad ja head, on neutraalsed.
Aga kui on mölakad, mul ikka lööb vahel pildi ees kõikuma.
Sest kui ma ei ole end seest piisavalt kõvaks teha suutnud, kui mul ei ole piisavalt pohhui, mind tabab see ootamatu löögina. Turvist pole ees, otse pehmete kudede sisse ja emake maa kui hirmus. 
Jah, ma TEAN niigi, et nad ... on, nagu on.
Teadmisest ei ole abi. Ja ei olegi. Need asjad ei käi nii. 

Mul on mingi ebamäärane kahtlus, et kuna mu hormoonieritus on napp, ma olen ebateadlikult end läbi elu treeninud märkama head.
Et häid hormoone saada.
Need, kes märkavad halba, kes kaeblevad, kurjustavad ja ei ole rahul, kalduvad kõik olema rõõmsad karmid loomused. Sellised, kel ei ole vaja häid hormoone saada, neil on neid niigi küllaga. Vahel juhtuvad kurvad asjad, niis nad on hästi kurvad, aga poole aasta pärast juba õitsevad jälle täiega, nagu polekski midagi olnud.
Enamasti on nad naised, muide. 
Mitte ainult, aga enamasti. 
Säilenõtkus ... ma ei ole päris kindel, et see on hea asi, tegelikult. Inimesele endale küll, selles ma ei kahtle, aga minu arvestuse järgi ei ole nad teiste suhtes väga toredad inimesed. On sellised: "Mulle ei meeldi, et nad sedasi teevad, ärgu tehku!" ja mina olen: "Mis see sinu ASI üldse on, mida teised teevad? Kui teistmoodi oleks parem, teed äkki ise paremini omas elus, ja maailm saab parem?"

Kui on vaja kaitsta oma prügikasti võõraste hirmsate kakapanijate eest, minu moraal üldse ei päde.
Ei, seal minu oma sees on ka koht, et teine teeb valesti. On olemas küll. Siis võib kära teha ja pahameelt väljendada. Lihtsalt "valesti" peab olema väga valesti.
Kui löön võõra prügikasti ümber, ma näen teravat reaktsiooni sellele loogilise ja õiguspärasena. Aga kui ma panen prügikasti prügi ...

Ükski teraapia ei saa mulle õpetada, et inimestel on õigus mölakas olla. Ma TEAN, et on. Võibolla isegi seaduslik õigus.
See ei muuda karvavõrdki mu TUNNET, et on halb ja kurb, kui nad mölakatena käituvad. 

Mitte nii raske

Tobe on, et niipea, kui mul on parem olla, tundub, et ma ikka niimoodi ei oleks (siia, teile) pidanud kirjutama nagu päris paha sees kirjutatud sai. 
Kusjuures endise ja praeguse enesetunde vahe ei ole isegi väga suur, eks ole. Aga kui kõrgiks, tigedaks ja hoolimatuks ma muutun, kui ennast kogu maailma eest kaitsen, on nüüdsegi vaimuseisundi seest lugedes päris jube.

Saan aru, kust see hoiak tuleb, aga ikka on veidi hirmus. 
Nii et lisatunnustus neile, kes suutsivad end mu meeleheites püsti pandud okstraadist üle ja läbi heita =) Ega ma seda teile lihtsaks ei teinud. 

Muidu: eks ma hakkan harjuma. Mitte päriselt - täna LHV müügimehe: "Ainult üks küsimus!" pehmelt esitatud soovile vastasin: "Ei ole mõtet (see tuli veel üsna rahulikult), ma lähen lihtsalt närvi!" (Teine pool lausest öeldud häälega, mis väljendas selgelt, et ma juba läksin närvi.)
Ent siiski. On parem. 
Saab elada.
Ainult öelda ei ole midagi. Kui mingit mõttega juttu üritada tekitada, kisuks kohe süngeks, sest mingeid meeldivaid mõtteid ikka kuskilt võtta pole. Lihtsalt "ära mõtle, nii õnnestub praegust seisundit hoida" ja ma siis ei mõtlegi. 
Loen Backmanit ja näen, kuidas tema tegelased on ikka hirmus kartmatud. Ajavad oma joru ja muu neid väga ei huvita, isegi kui see on eluohtlik.
Ilmselt see on ka põhjus, miks mulle meeldib.
Normaalsed päris inimesed on vait ja ignoreerivad, kuulavad käsku, mitte ei hakka õiendama jne.

Mõtlen, et vbla - VÕIBOLLA - sõidan homme pealinna ja loen lugemisürituse raames tund aega Backmani Harju tänaval, kirjanike maja ees. Seal on mingi lugemisüritus, Soome Instituut vist korraldab. Muud ei toimu, kui inimesed loevad omaette raamatuid. Kell 13 kuni kell 14.
Põhiline argument, miks mitte minna, on rongipileti hind. Aga mulle meeldib selle ürituse introvertsus. Vbla kannatab selle eest 3.60 maksta. (Edasi ja tagasi.)
Kui vihma sajab, ei lähe. 
Mugavus maksab kah.

Oi. See oli TÄNA. Tähendab, ma ei käinud seal.

Ah, õige, homme on  hoopis Tartus kirjandusüritus, kuhu natuke mõtlesin minna. 
Aga see on TARTUS. Jeebus. Teises ilma otsas ja kui palju veel sinna ja tagasi piletid maksavad ... 
Ei, kõva 2 % on siiski võimalust, et lähen. 

Kuigi praegu on küll tunne, et magaks lihtsalt terve homse päeva maha. 
Ma ka ei jaksa kogu aeg hea olla!

Elu on päris raske parajasti

Feministeerium saatis äraütlemise.
Tõsi, leebema, "meie jaoks liiga palju isiklikke detaile" ja "liiga pikk" ja "kuid "demiseksuaalsuse" sõna on meil sõnastikus lahti kirjutamata, ehk soovite seda teha?"
Kuna jõudsin juba üsna leppida, et keegi mind ei armasta, ma ei ole üllatunud. Ja "demiseksuaalsuse" lahtikirjutamise eest saab isegi veidi raha.
Mõtlen, kas pakkuda lugu ka "Loomingule" või saata kuradile, avaldada võrgupäevikus ja vbla (vbla, te olete viimasel ajal kenasti käitunud ning mitte midagi öelnud, kui midagi lahket öelda ei ole) saada: "Iu, sa arvasid, et see on hea?!"
Et EI avalda?
No kuulge! Mis mõte see on üldse?!?! Kui see on minu arust hea, ma ju tahan, et inimesed loeksid!!!!

Kahtlemata ei ole mu reaktsioon kõigile arusaadav. Et ma nutan ja nutan sel teemal võrgupäevikus juba kümme päeva, ei unusta, ei tule teised, tähtsamad asjad peale - mis mõttes? Kas see on esimene lugu, mida mult keegi rahamaksja tahtnud ei ole v?
Ei ole esimene lugu. Kaugeltki.
Enamasti mind tõesti ei haara äraütlemised eriti. Nojah, nad ei taha selle eest maksta, mis seal ikka, kirjutan järgmise asja. Elu. 

Aga kui minu arust on tõepoolest hea asi, ma purunen. 
"Lihtsate valikutega" oli sama - kui saatsin ta Tänapäeva romaanivõistlusele ja ta ei saanud MITTE MIDAGI, ära ka ei märgitud, oli sama tunne. 
Luuletustest rääkimata.
Jestas, kui kulka toona ütles, et ei anna raha, mitte sentigi ...
Ei, seda tunnet ei teinud päriselt heaks ka seitse positiivset arvustust - ehk ma imestasin ja rõõmustasin küll iga kord, aga esiteks ei saanud ma aru, et neid arvustusi oli anomaalselt palju, sest mul polnud kogemust, ja teiseks oli kogu aeg taustal: "Aga need, kelle käes on rahakott, riiklikult pädevadeks tunnistatud hindajad, ei andnud midagi. Ei arvanud midagi. Ma olen lihtsalt üks neist paljudest oma lõbuks kirjutajatest, kes millegipärast arvab, et tema asju võiks avaldada."

Ja see läheb mulle nii kohutavalt korda, sest "Nad ei taha seda avaldada, leiavad, et pole küps või pole hea või misiganes moel piisavalt" tähendab "Mina ei saa absoluutselt aru, mismoodi peaks, mis on särav ja ere ja imeline, mu hinnangud on rämps, ma ei saa aru, kuidas inimesed mõtlevad" ja see on nii valus.
Nii valus.
NIIIIIIIIIIIIIIIIIII valus!!!!!

Aru saada - jälle - et ma pole inimene.
Aru saada - jälle - et arvesse lähevad ainult mu halvimad ettekujutused sellest, mis inimeste peades toimub. Et inimesed - isegi need, kes on tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega jne - on need, kelle arust Coelho on hea kirjanik ja Sauter on hea kirjanik, aga mina ei ole. 
Tegelikult, kui nüüd minna veel edasi sellega, kuidas ma ei saa aru, mismoodi inimesed mõtlevad: ka päriselt kultuursete ja lausa lahedate inimeste lemmikute seast on mul võtta mõni: "Ma ei saa aru, mis neis raamatutes head on. Ega nad halvad ei ole, aga mis neis HEAD on? Mu jaoks ühtlane "Jah, ok, võis lugeda, teist korda küll kätte ei võta"."
Murakami nt. 
Aga tema osas ma ei arva, et ta halb kirjanik on. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta hea on - mu jaoks absoluutselt mitte midagi tegev. Ma ei solvu teda lugedes, et kuidas mind, lugejat, nii lolliks peetakse. Ma ei nördi, et halb. 
Musse ei jäta lihtsalt mitte ühtegi jälge. 
See-eest Bukowski ... miks üldse keegi kuskil tahab lugeda Bukowskit??? Et saada kinnitust: ma olen sama nõme kui tema tegelased ja ta ise?

Ja nagu ... 

Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei jaksa võidelda. Kui selle mõtte järel meenutan teadet oma seljal - mina olen torm; ma ei pea võitlema, teen, mis mina tahan, teised võivad sellele reageerida - on parem olla võtmes: "Ma ei pea jaksama," kuid ikka täiesti lootusetu võtmes: "Aga nad ei saa must aru!"
Nad ei saa must aru. 
Keegi ei usu ega mõista mind.
Eile ja täna vaidlesime Poeglapsega ja kuigi me lõpuks-lõpuks-lõpuks jõudsime konsensusteni, käis ikka läbi: "Sa oled nagu 12-aastane, püüad elu eest tõestada, kui lahe ja eriline sa oled!" 
Ja käed vajuvad rippu ja MIKSMAÜLDSE ja absoluutne lootusetus.
Oma poeg ka ei saa must aru!

+ armastus ilma mõistmiseta ei ole mu arust armastus. See on mingi täiesti hirmus miski, mis paneb mu end tundma kohutavamalt, kui näiteks asi, mis vihale ajab. Sest viha on aus ja ere, mulle meeldib viha tunda. "Mida ma peaksin nüüd tegema?" küsin endalt, kui mind halvasti koheldakse. "Go fucking crazy!" ütleb aju ja ma kuulan väga meeleldi.
Aga mida ma tunnen inimese pihta, kes arvab, et hoolib must maapõhja, aga ei saa üldse aru? Mul on vastik mõelda, mismoodi ta mind näeb. Iu! Nii et ... haletsust? Põlgust? Mingit segu neist pluss väga suurt üksindust enda sees?
Mul ei ole sellele tundele isegi nime, lihtsalt RÄMEhalb tunne. 

Et kõike seda sünget natuke tasakaalustada, siis siin on pilt Totorost, kus ta oli lõpetanud nina ja käppadega kott-tooli mugavaks nügimise ja rahuldatult sellele pikali heitis. 

Meel paha

Ega mul tegelikult ikka veel erilist tahtmist postitust kirjutada pole.
Aga vastumeelsus kadus ära, miski ühik sees märgib: "Aga äkki see on millekski hea?", no kirjutan. 
Sest alternatiiv oleks koeraga õue minna, aga ta ei küsi arvatavasti väga mitu tundi veel, mu pea valutab (viimasel ajal igapäine) ning ma ei taha ja ma ei oska ja ma ei taha ja miks üldse ja phmt kuna ma kuhugi MINNA tõesti üldse ei soovi, parem kirjutan.
Aa, Backmani võin ka lugeda. Mul on uus raamat pooleli. "Karulinna" lugesin läbi ja "Ärevil inimesed" võtsin kohe otsa. 
Tundub kehvem kui "Karulinn". 
Sest ma pole veel tuvastanud ühtegi tegelast, kes minu moodi oleks.
Olgu, neid on seni näha olnud kolme, kel ka näod peas. 
Aga üks neist läks kohe enesetapjat sillaservalt alla rääkima ja autor oli kindel, et ma läheks ka, sest ma olen ju kena inimene, aga minu kenadus väljenduks vbla hõikes: "Mida iganes sa teed, see on hästi tehtud. Võid loobuda, võid hüpata, usu, kõik on hästi! Sa ei pea midagi! Ausalt!"
Võibolla ei hõikaks ma midagi. Sest sellisel hetkel inimest segada ... ok, hõikaksin ikka. Sest tegelikult loeb hirmsasti, kas keegi sind (mind) märkab, kas keegi hoolib piisavalt, et teha midagi teistmoodi, kui harjunud. 
Ei hõikaks mitte seepärast, et enesetapp paha, vaid hõikaksin, sest valu paha (ja vaimne valu on täiesti võrdne füüsilisega, samad asjad) ja kui keegi vähemalt välja teeb, on see juba lohutus.
Valuvaigistus.
Valutav inimene saab avastada, kuidas ta omab siiski MINGIT mõju maailmale, pole absoluutselt tühi koht. 
Ehk: keegi hoolib. 

Nojah, aga "Ärevil inimestes" üritab poiss sillalseisjale seletada "... kui palju on asju, mille nimel elada".
Asju, mille nimel elada minu eesel. Või perse. Või mõlemad. 
Ma näen ÜHTE põhjust: mõned toredad inimesed saaksid muidu haiget. Kõik muu on kinni inimese enda võimes nautida ja kui seda pole ... ma arvasin kunagi aastatel 2015-2016-2017, et nautimisvõime saab ravimitega tagasi. 
Aga tagasi saab nii palju, et otseselt jäledatena tunduvaid asju on vähem ja "vist peaks tore olema"-tunne muutub "oh, päris toredaks".
Ja nende krdi ravimite suhtes tekib resistentsus ja uusi sulle keegi ei kirjuta, pakutakse aina teraapiat ja ma tahaks inimesed, kes seda pakuvad ja teraapia tõhususse usuvad, ära tappa. 

Mitte et ma neid vihkaksin. 
Aga see, kui palju on idioote maailmas, on õõvastav. 
Või veel hullem, nad poleks enamiku inimeste suhtes idioodid, on hulk inimesi, kes saavad teraapiast abi. Need soovitajad lihtsalt ei taipa, et on ka teistsuguseid ja mina nt olen teistsugune.
Phmt "mõistke mind, uskuge mind, armastage mind" on absoluutselt võimatu, sest keegi (ok, peale mu laste) ei usu mind, kui ma endast räägin, ei mõista ammugi (see on täiesti jube) ja armastus ... kahe eelmiseta seda pole.
Kes arvavad, et armastavad, ei armasta enamasti mind, vaid minu näo ja häälega mõtet oma peas. 

Ok, on mõned adekvaatsed ka. Isegi lapsi mitte arvestades.
Aga neid on alati vähem, kui headel aegadel lootsin, sest siis ma lugesin kokku inimesed, kes mind usuvad, mõistavad ja on vahel kenasti öelnud, ent sittadel aegadel ma lähen väga ... mis see sõna on? No kokkuhoidlikuks sõnade ja käe väljasirutamisega kellegi poole.
Ehk siis ma korra sirutan, otsin pimeduses kätt, mis minu oma hoiaks, ja kui sellele ei järgne teise poole andunud käehoidmist ja mulle kinnitamist, et jah, just, nii hea, ma loobun.
Sest kui ma olen korra külla kutsunud ja ta lubab tulla, aga pole kaks kuud tulnud, ilmselt ta ei armasta mind. 
Et ta vbla unustas ära, see polnud talle nii tähtis, inimesed nii suhtlevadki, et ütlevad asju, mis tegelikult ei jäta nende ajju mingeid jälgi?
Mhmh, ma tean, et ma pole inimene. Pole vaja seda mulle nina alla hõõruda, krt!

Paari päeva eest tegin fb-sse postituse. 
Selle siia kopeerimine on kohane.

Olen ikka veel päris krdi hämmingus, kui saan aru, KUI imelik ma olen.

Nagu ... jaa, mu organid on samas kohas kehas kui enamikul, üks pea, kaks jalga, tunneb tähti ja peseb nõusid.

Aga juba nõudepesus olen tegelt imelik (mulle meeldib, meditatiivne tegevus, ja samas ma ei ole selles osas nõudlik. Kui mingil puhtal nõul on hiljem laiskliisult võttes kuivanud toidukübe, ma ei kehita isegi õlgu. Nii üldse ei huvita) ja phmt: teil on mingi ettekujutus, kuidas asjad käivad? Ükskõik mis osas?

Rääkige mulle ja ma vastan tõenäoliselt: "No minu kogemuse kohaselt see pole üldse nii."

Ja masendav on, et ma ei pooseta. Ei teeskle. Ma PÄRISELT elan, olen, tunnen nii.

Teate, kui meeleheitele mu ajab, kui inimesed, laiatarbeteadus ja meedia ütlevad: "Nii on," ja ma TEAN, et ei ole, aga kes mind usub? KÕIK ju teavad, kuidas tegelikult on!

Ja siis kommentaar ka.

Aga neid nüansse on nii palju: nt kui inimene tahab mind lohutada ja paremini tundma panna, siis mida EI tohi teha, on soovitus leppida. Kinnitus, et ei tasu eeldada, et läheb hästi või halvasti, tuleb võtta, nagu tuleb.
Naerata, homme on hullem.

See paneb mu end tundma kohutavalt ja ma tahan surra ja mu arust ta ütlebki, et kui ei meeldi, sure ära.

Mind lohutab viha ja nördimus. Selle peale on mul tunne: "Tema ka on häiritud, minu häiritus ei ole anomaalne ja minu enda viga. See asi ongi halvasti, mu tunded on adekvaatsed!"

Või kui ma magama ei jää, "ära söö enne magamaminekut paar tundi". Ma ei saa magada, kui mul on kõht tühi. Otse enne magamaminekut söömine aitab, aga kui päeva peale on kaloreid vähe olnud, ärkan öösel üles ja enne uuesti magama ei jää, kui söön. Kui söön vähe kaloreid, IKKA ei jää.

Kohv hoidvat ka ärkvel - no mind absoluutselt mitte. TÄIESTI mitteteema ühtegi pidi v.a. et aitab natuke peavalu vastu ja valuga ma ka ei saa magada.

Ja peavalu läheb hullemaks, kui pikali heita ja nii püsida. Valuga pikali? EII!

Kui mul pea valutab, kõndimine aitab. Või nii huvitav tegevus (enamasti arvutimäng, aga vahel teeb ekraan valu suuremaks), et ma ei pööra oma enesetundele tähelepanu.

Üldse on mul parem olla (meeleolu, uni, enesetunne, erinevate valude esinemissagedus langeb), kui olen veidi ülekaalus. Normaalkaalus on oluliselt halvem. "Söö rohkem kaloreid" on samas asi, mida ma mitte kunagi kuulnud pole teemal: "Tervis toiduga paremaks!"

Lapsed vajavad piire? Minu kogemus on, et õnnelikud lapsed on nii vabad lapsed, kui ma neile vabadust võimaldada suuudan.

JA NII EDASI lõputult.

Ei tea, kas peaks teise kommentaari ka panema? Mul on ikka meeles ja tekitab õudusvärinaid see, kui keegi üritas mulle siin budismi seletada ja sai veel teiste kommentaatorite käest kiita ja no ÜLDSE ei ablanud ära, millest mina rääkisin. 
ÜLDSE. 
See on siiamaani väga jube mälestus. 

Ei mõisteta ... 
Aga ok, vbla seekord.

Budistidega on mul veel eriline kana kitkuda.

Üldine rahva arvamus: surm on paha, tapmine on paha, väldime!

Mina: eieiei, valu paha! surm valust ja kannatustest pääsemine, surm hea, tapmine absoluutselt ok, tingimusel, et seda tehakse kiiresti!

Budistid: eieiei, surma järel tuleb taassünd, kõik jätkub ...

Mina: minge persse, te tahate mu lootuse ära võtta? Õnneks ma ei usu teid, aga ikkagi. Nagu ... usk, mis on üles ehitatud idee peale, et kannatustest pääsemine TEGELT ei ole pääsemine, TEGELT need üha kestavad ja kestavad, kuni saavutatakse mingi ülim valgustumine - nagu ... tõesti, minge persse!!!!!