pühapäev, 9. oktoober 2022

Mingi lootus

Vaatan, et olen veits silmakirjalik: panen postituse algusesse hoiatuse, et kui ei taha , ära loe, ja siis ootan ikkagi, et postil oleks 200 vaatamist, enne kui järgmise ilmutan.
Aga ega mul midagi öelda ka olnud.
Kui aus olla, ikka veel ei ole, aga noh - alati võin jagada nabauurimist, iseennast uurin ju nagunii kogu aeg.
Tegelt olen juba mitu aastat teadnud, et mul ei ole selle kehaga kuhugi minna. Muidu on elu ideaal, paremat ei taha, ei oskagi tahta - noh, ma tahtsin last, aga nüüd olen leppinud, et saan ta adopteerides ja pole ka probleemi - aga ma ei saagi kunagi õnnelikuks.
Uus avastus oli ainult, et minu õnn ongi see, kui midagi suurt halvasti läheb ja siis rõõm ikkagi sinna otsa saabub. 
SIIS on hea. 
Muidu ... 

Nagu ONGI nii, et praegu, kui mul üldse raha ei ole, on parem olla, kui oli näiteks augustis. Kui on mingi probleem, on parem olla, kui probleemide puududes. Kui kõik on hästi, on mul kõik halvasti, sest minu sees on kõik halvasti.
Ent kui ma ühe mõttevahetuse käigus fb-s oma elu ja vaated üles lugesin, vastas vestluspartner nagu selget asja konstateerides: "Sul on dopamiinipuudus. Selle vastu on ravi olemas."

Ja ma olin O_O.
Ja siis veel O_O. 
Kirjutasin emale, et kle, kas saaks kontakti mõne psühhiaatriga, kes näiteks teaks, et selline ravi on olemas? Veel parem, kui ta suudaks tunnistada, et ma seda vajan, kuigi muidu ATH mulle väga teema ei paista olevat?
Nüüd ootan ja vaatan, mis saab.
Sest ... ma ei tea, kas te saate aru. Aga püüdke ette kujutada, et elu on nii hea, kui saab, aga tundub jõle. 
Midagi loota ega oodata ei ole. Mingit "oh, juhtuks see, läheks heaks!" Null. 
Aga samas on olla kohutav. Kogu aeg. Üle päeva mõtled, kuidas oleks ikka nii hea mitte olemas olla. Iga päev on võitlus. Ma teen kõik ära - sest ega ma midagi muud ka teha taha, MISKI ei tundu parem kui "nojah, seda võib ka teha, olgu." Aga see ei tähenda, et ma seda naudin. 
Pane koerale krõbuskeid. Vii kass teise tuppa, et koer ei tunneks end temaga võrreldes alandatuna, kui ta kondi eest lamama-istuma-nunnu olema peab. Pese nõud. Tee käteringe. Tee puusaringe. Loe raamatut. Tee süüa. Tee kohvi. Söö. Joo kohvi. Mine lõunaund magama. Tõuse üles. Tee kätekõverdusi. Käi koeraga õues ja poes. Võta taara ka kaasa. Pane taara taaraautomaati. 
Olen jõudnud sinnani, et kasutan ainult Selveri oma, sest seal ei keeldu automaat vahel lambist täiesti korralikke pudeleid, mille pandisilt ka puhtaks hõõrutud, vastu võtmast. 
Ja nii edasi. Miski ei paku erilist naudingut. Miski pole ka ebameeldiv.  
Kirjutada mulle meeldib. Juba kirjutatud teksti toimetada meeldib veel rohkem. Aga seal on nüke, et ma ei jaksa seda väga palju hästi teha korraga. Kvaliteet langeb. Ja nauding kaob ka ära. Nii et see on pisike rosin päevas, aga paraku ei saa naudingut suuremaks - tekib tunne, et peab korraga ära sööma terve paki rosinaid ja ma ei taha ju! Mulle ei maitse enam!!!

Mitte midagi ei ole halvasti.
Ükski neist tegevustest ei ole vastik.
Lihtsalt miski ei paku naudingut.

See ei saa ju normaalne olla?! Äkki on mu dopamiinipuudusele ravi ... isegi kui mul oma teada pole ATH-d?
Ei, mhmh, ma tean. Ma mõtlesin ka, et depressioon ja krooniline jne. Ainult ... on teatud asjad. 
Kui ma armun (armusin, niuts, võime kogu aeg armuda on ammu kadunud), on väga hea olla, ei mingit depressiooni enam. 
"Möirga ja ole lõvi!" olukordades pole mul mingit depressiooni. Ei mingit "peidan end pingi alla ja kujutage ette, et mind pole". Selline reaktsioon on vahepeal olnud - kui ma mõtlesin, et ma pole midagi väärt, kaasnes sellega ka tunne, et minu arvamus pole midagi väärt ja ma ei tohi võidelda, sest nagunii võitleksin vale asja eest ja vale asja vastu ja nagunii ... aga samas tendents võidelda on minus pidev. Vt nt, kuidas ma neljateistaastasena ähvardasin oma vanaisa triikrauaga, sest ta ahistas (jälle) mu väikevenda, nõudes, et too (jälle) ilukirja harjutaks.
Vahelepõige: venna käekiri oli sama jube kui minul ja ei, meie kummagi oma ei läinudki paremaks.
Selle mälestusväärse sündmuse järel kolisime (VIIMAKS!) vanaema ja vanaisa majast minema. 
Ja jälle juhtus nagu ikka - mina küll ähvardasin vanaisa triikrauaga, millega triikimise olin just lõpetanud, nii et kuigi juhe väljas, oli raud veel kuum. Aga mõte inimest sellega lüüa oli mulle nii võõras, et vihast poolpime vanaisa surus selle raua servapidi mulle vastu tolle käe küümarvart, kus triikraud oli, nii et ainus, kes kõrvetada sai, olin ma ise. 
Ma ei mõista vanaisa selle eest hukka.
Ma mõistan teda hukka ainult selle eest, kuidas ta mind ja mu venda pidevalt täiesti jaburaid asju tegema sundis. Harjuta, tee veel rohkem, pinguta ikka edasi - takkajärgi ma näen arvukalt kohti, kus ta ei suutnud lembust väljendada, ent see oli temas ja ilmselt ta lootis meist kasvatada tublid inimesed, kes kõigiga ja kõigega sobiksid. 
Aga kui laps olin, lihtsalt vihkasin teda.
Mida on täiesti inetu öelda, arvestades, kuidas rõõmsalt temaga koos pühapäevases hommikusöögilauas istusin ja tema innukalt just pannilt tulnud kookidele "suhkurt" raputas, nii et järgmine pannitäis, mis nende peale asetati, sulatas eelmise täie suhkru ära ja jee, nii hea. Või rõõmsalt tema käest kini hoidsin, kui koos Hiiu jaanitulele kõndisime. Või kuidas kuulmine, mismoodi vanaisa allkorrusel vilistas, tekitas mus hea turvalise tunde. 
Isegi kui juba suurem olin, varateismeline, ja vanaisa oli ostnud endale kassettmaki ning lasi tohutul helitugevusel läbi maja üürata, kuidas pardipoeg paterdas papaga soos, olid mul tema suhtes soojad tunded. Sellised mõnevõrra emalikud. "Näe, tema ka rõõmustab ja mängib valjusti endale meeldivat muusikat! Nii armas!"

Ent üldiselt tunnen temale mõeldes ikka veel, kuidas ta oli suur võitmatu tornkindlus, millel inimlikke omadusi väga vähe. Enamasti kehastas ta võimu, otsuseid, mis tehti minust väljaspool ja mis samas ei kuulunud ümbervaatamisele, ja arusaamatuid, ent seda kindlamaid keelde ja käske. 
Ma jälestan igasugust võimunäitamist siiamaale. 
Pole sellele üldse vastuvõtlik. 
Kui mulle üritatakse peale suruda, ma võitlen, võitlen, võitlen. 
Enamasti ma ei saa arugi, et peaksin võimu ees taanduma. Mus ärkab "tahan ju tubli olla!" mitte selle peale, et võim tahab, et ma tubli oleksin, vaid kui mängitakse mu sooviga teisi aidata. Vat see küll töötab. Ma olen elus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teinud tasuta tööd või tööd, kus algul oli jutt, et ma saan palka, aga kuidagi see jäi saamata vms, ja mootoriks ikka: "Ma ju tahan, et neil hea oleks!"
Kui kiideti, mulle piisas.
Vot kui ei kiidetud ja raha ka ei makstud, oli halb. 
Aga ikka ei julgenud ma pooltel kordadel midagi öelda. Sest ... noh, kui nad ei arva, et ma oleksin seda väärt, et mulle maksta, ju ma siis polegi. 

Lüüriline vanaisa- ja võimuteemaline vahepala, niisiis. 

Sest kui ma seda kirjutan, on eelmist posti loetud ainult 192 korda ning samas on mul vajadus end väljendada. Kirjutan postitust pikemaks, kirjutan igasuguseid asju, kuni 200 täis saab! 
See võib täitsa kaua võtta. Päeva. Poolteist päeva. Võibolla isegi veel rohkem - üldiselt on siinne lugejate arv väga alla läinud nagunii (nad ei armasta mind! Nutt ja hala!), ent see hoiatusega post on eriti ebapopulaarne. 
Mis on tegelt üsna hämmastav. Te ei usugi, et ma olen hea inimene, kuivõrd see teema teid närvi ajab? Aga ... miks te siis üldse loete? Mina loen ainult nende võrgupäevikuid, kes tunduvad mulle heade inimestena. Eranditult. Ma ei loe ka hulga inimeste võrgupäevikuid, kes mulle tegelikult heade inimestena tunduvad, aga muudel põhjustel pinda käivad. Aga kui inimene ei ole mu arust hea inimene, ma automaatselt kaotan igasuguse tahtmise tema maailmaga tutvuda. 
Hm. 
See pole üldine? "Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks. 

Njah. Mul ei ole põnev. Mul tuleb ainult masendus: "Miks inimesed niisugused on??? Ok, pole minu asi neid ära parandada, pole minu asi maailma ära parandada, maailm saab hakkama ... aga ikkagi! Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?! VÕEH!!!" 
Ei taha teada, et nad olemas on. Ignoreerin sajaga.

Vahel seletab asja, et inimesed on lollakad - ta ei saa ise aru, et teeb nõmedalt, vaatab kitsalt, tal on hiigelsuured pimetähnid jms. Aga kui inimene tundub muidu üsna adekvaatne, ent kuid aga ... 

Brr.

Mu vanaisa oli ka omast arust jube hea inimene, täitsa kindel kohe. Mu vanaema arust samuti, too rääkis veel 20 aastat pärast vanaisa surma temast kui vooruse verstapostist igal rindel.
Aga miks ta ei jaganud tunnustusi, ainult laitusi ... 
Selline aeg?
Eestlased ongi sellised?
Hea inimene olemine ei tähenda ometi meeldiv inimene olemist? Kuigi paljudele ta isegi meeldis. 
Vist.
Ma olin laps, mu oletused põhinevad piiratud infol.

Muide, täiesti seostumatu kild: eile pidas Kirjanike Liit sünnipäeva. Ma ei läinud. Mõtlesin natuke minemisele, aga aega ju veel on otsustada, kas lähen või ei. Ja siis oligi viimane päev tulekust teatamiseks juba möödas. Nojah.
Ega mul kahju olnud. Eks vist eeldasin ka, et seal osaleb mitusada vana inimest ja mis ma seal ikka.
Nüüd on fb täis pilte minust noorematest inimestest, kes käisid, ja paistavad rõõmsad. 
Jälle mööda lastud võimalus sotsiaalset krediiti korjata. 

Ohh. Ärkasin lõunaunest ja 200 =) 
Täpselt =)

48 kommentaari:

  1. Blogistatistikast: kas sul ei kajastu blogi üldlehe lugemised tervikblogi klikkidena, mitte postituse omadena? või pead sa silmas, et ka blogi üldiste klikkidega kokku oli alla 200?

    nt mina lugesin selle postituse läbi üldlehelt, st klikk tuli ainult su blogi kui terviku aadressile. Alles kommenteerimiseks tulin postituse enda sisse.

    VastaKustuta
  2. Mõlemad kajastuvad, eraldi saab vaadata.
    Aga no ega ma niivõrd iga üksikut mõõda kui võrdlust tavalisega. Ja väga harva jääb postituse lugemiste nädalane arv alla 200 viimasel viiel aastal.

    VastaKustuta
  3. Ei tea, kas minu käitumist saab teistele üldistada, aga kui mul endal mõnda head kommentaari-ideed ei ole, siis klikin ma postitusel endal ainult siis, kui seal on kellegi teise kommentaar näha. Sellel konkreetsel ei olnud (ja mul ei olnud ühtegi kommentaarimõtet ka peas).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, selgelt kommentaarid mõjutavad klikKide arvu =) a just seepärast, kui ma millegipärast sellest klikiarvust parajasti hoolin, ma ei kirjuta üksikut omapoolset kommentaari jutu alla =P
      Sest noh. Manipuleerimine. Kui ma manipuleeritud tulemustega rahul olen, pole tegelt asjal üldse sisulist mõtet taga ju =P

      Miks ma ei hooli armastusest, mille ära teenimiseks pean end muutma, eks ole =P

      Kustuta
  4. Ma siis püüan ka loetavuse suurendamisele kaasa aidata. Kuigi ma sageli hoidun kommenteerimisest, isegi kui oleks midagi öelda, sest ma olen sinust nii palju erinev inimene, et seda "mina kaa!" tunnet, mida sa vist enamasti otsid, mul sulle eriti pakkuda ei ole ja sõnadega lohutada ma ka ei oska. Lisaks on kirjalikust tekstist sageli raske aru saada, kas sa tahad kakelda või oled igast eriarvamusest katki minemas. Kommentaarid stiilis "pai" tekitavad paraku minus tugevat piinlikkustunnet.

    Aga millest ma tegelikult tahtsin kirjutada, on see hea inimene olemise teema. See "Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?!" Vastus sellele on, et pruugi olla, sest skaala hea-halb ei ole iga inimese jaoks oluline skaala. Ma olen mõni kord enda kohta naljatamisi öelnud, et mul on vist hea ja kurja tundmise puust söömata jäänud. Tõsisemalt rääkides on minu mäletamist mööda mingites isiksusetestides (võibolla Notsu oskab täpsemalt öelda?) üks parameetreid just see, kas inimese mõttemaailm on nn. moraalipõhine (olulised on hea-halb, õige-vale jms) või mitte. Ehk teisiti sõnastades: kas põhiküsimuseks on "kuidas on hea?" või on põhiküsimuseks "kuidas on?" Mina olen selgelt selles teisest koolkonnast. (""Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks." Jah, just, mina olen üks neist.) Mind on alati tõmmanud selle poole, mida ma veel ei tea, ja inimeste poole, kes on minust erinevad. Ses mõttes on mind hämmastanud ka sinu ütlused stiilis "miks ma pean õppima asju, mida mul vaja ei lähe"? Aga maailma tundma õppida on ju huvitav? Ja kust sa tead, et vaja ei lähe? St mina ei hakka asju uurima mitte siis, kui selle järgi tekib vajadus, vaid lasen pigem vajadustel välja kasvada sellest, mida ma olen teada saanud. Ma tahaksin võimalikult hästi tunda maailma enda ümber, kusjuures mina ise pakun endale oluliselt vähem huvi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minupoolne klikipanus tuleb seekord väga vähese vaevaga. ep pani selles kommentaaris sõna otseses mõttes iga viimse kui sõna kirja, mis ma öelda tahtsin. Jääb vaid üks pisiasi lisada – üks p täht nimele. :)

      Kustuta
    2. Jah, ja mina olen endale umbes 110 korda huvitavam kui maailm =)
      Ok, vbla 1100
      Maailm on suur, hoomamatu, ma ei saa midagi teha, et ta teistsugune oleks (minu panus ükskõik mis suunas on nii väike, et maailm ei märkagi) ja suurema osaga sellest ei puutu ma (õnneks) kunagi kokku. See-eest minuga puutun kokku kogu aeg, lakkamatult.
      Miks maailm ÜLDSE huvitav peaks olema, arumaeitaipa.

      Kustuta
    3. Ma lähen kaitsvaks sel teemal, sest "teadmised on ju lahedad" kõlab nii, nagu oleksid teadmisi ihkavad inimesed must palju intellektuaalsemad jms.
      Aga tegelikult ei ole. Need teadmisi ihkavad inimesed on siuksed, nagu ma tädi, kes mu emale nii umbes 15 aasta eest elevalt seletas, et inimesed teesklevad küll, et nad telekat ei vaata, aga salaja ikka vaatavad, sest põnev ju - ja no ma TEAN, et mu ema ei vaadanud, sest me elasime vahepeal koos. Telekas oli mu vanaemale, ema ega tema mees ei tundnud vähimatki huvi. Kõik need spordi jälgimised ja "Tantsud tähtedega" jälgimised ja nüüd Ukraina sõjal silma peal hoidmised on samad: "Tahaks teada, mis maailmas toimub, huvitav ju!"
      Ja mul on: ma tegelen, kui probleem minuni jõuab. Muu mind tõesti ei koti või teeb olemise halvemaks - ma ei taha näha neid surnuks vägistatud laste pilte ega lugeda elajalikest piinamistest, mul on aint halb olla, aga midagi teha ei saa, tean või ei tea.
      Aga mis seelikut Kim kandis või kes on Ott Tänak mind TÕESTI ei huvita.
      Ega uute keelte õppimine, kui mul keelekeskkonda ümber pole.

      Kustuta
    4. Igaks juhuks täpsustan, et mul puudub huvi KOGU saadaoleva info/teadmiste vastu. Kuid väljaspool mind asetsevaid asju/olusid/inimesi on ju palju laiem valik kui Tänak/tantsud/kardashianid?… või kasvõi Ukraina sõda? Õõvastavaid fotojäädvustusi hoidun vaatamast mistahes kontekstis. Ja ma ei vaata televiisorit. Mul polegi televiisorit kui niisugust (st. telekanaleid) vist… 20 aastat juba?

      Kustuta
    5. Ehk veel teisiti öeldes ja ise mõtet selgemaks saades: ma tegelen probleemidega, kui need kerkivad. Mul ei ole sees mitte mingit - mitte MINGIT - indu minna otsima probleeme, mida mul ei ole. Nagu ... MIKS ma peaks seda endale tegema? Niigi raske, pole tõesti mingit lisakoormat vedamiseks vaja otsida.

      Kustuta
    6. Epp: no aga idee on sama. Rohkem teadmisi on lahe saada versus rohkem teadmisi saamine on koorem, mida kanda võtta siis, kui on vaja. Muidu mitte.

      Kustuta
    7. Ma arvan, intellektuaalsus- ... mis iganes on intellektuaalse antonüüm? teooriatega mitte tegelev? igatahes intellektuaalsus-mitteintellektuaalsus on täiesti teine telg, pole üldse seotud sellega, kas infot saada on meeldiv või "nojah, on vaja, teen ära".

      Kustuta
    8. Jah, jätsin lisamata, et koorma osas (sõjaõuduste kirjeldused ja fotod jms; väga nõrk olen, ka kannatavate loomade koha pealt) mõtlen samamoodi: "mul on aint halb olla, aga midagi teha ei saa, tean või ei tea."

      Kusjuures imelik ning vastuoluline, et samal ajal mind väga häirib, kui suuremaid või väiksemsaid õudusi kirjeldavad fotod on pikseldatud. Mitte et ma ise tahaks vaadata, aga mind häirib uudisväljaannete põhimõte “mida ei näe, seda pole olemas”. Et kartus lugeja-vaataja tundeid haavata seatakse kannataja omast ettepoole. Väga OT, aga meil siinpool levib noorte anti-gun inimeste hulgas liikumine, et tehakse nö. testament sõnumiga: juhul kui ma satun (massi)tulistamise ohvriks langema, ei luba ma endast (sündmuskohal) tehtud fotot pikseldada. Näidatagu verd ja soolikad, näidatagu asja nii, nagu see tõeliselt on, siis ehk lõpuks on lootust relvaseaduste muutusele.

      Ühesõnaga, ma ses teemas räägin iseendale vastu tegelikult. Sest teadmatus, niivõrd kui see ongi abiks üksikisiku tasandil, töötab asjade paremaks pöördumise vastu laiemal tasandil, mu meelest. Kas ma tahan, et asjad maailmas paremini oleksid? Jaa. Kas ma tahan väärkoheldud koerte pilte vaadata? EI!!! Amatöörpsühholoogiline eneseanalüüs ütleb: silmakirjalik olen. Ja egoistlik.

      Kustuta
    9. Epp - normaalne inimene oled.

      Kustuta
    10. Oh come on, Kaur, ma just ju kirjutasin 5500s, kuidas ma EI OLE normaalne inimene. :)

      Kustuta
    11. Kuna ma elan Eestis ja mul ei ole pikseldamisega eriti kogemusi v.a. alasti inimeste genitaalide ähmastamised, mul pole ses osas ka tugevaid tundeid.
      Küll aga sobib mulle hoiatuste süsteem. See, kus öeldakse, et edasi tulev pilt/tekst sisaldab seda ja seda ja seda, ise teate, kui klikite.
      Archive of Our Own-is on üks hoiatus, mille kohta hiljuti tumblris lugesin, mida see tähendab. Hoiatus on "Dead Dove, Do Not Eat" ja selgub, et kunagi iidsetel vähemalt 10 aasta tagustel aegadel oli mingi klipp, kus mees tegi külmuka lahti, vaatas sisse. Seal oli karp kirjaga "Dead Dove, Do Not Eat". Mees vaatas, võttis karbi välja ja tegi lahti. Seal oli surnud tuvi. Ehk hoiatus "Dead Dove, Do Not Eat" tähendab "loe, kurat, teisi tage, seal on underage rape/non-con ja cannibalism, ära tule pärast virisema, et tegin lahti ja said jubeda elamuse!"

      Kustuta
    12. Jaa, hoiatuste süsteem sobib mulle ka, iseäranis kui see on eelkõige (relvavägivalla, loomade vastase vägivalla jms) ohvreid arvestavalt sõnastatud, mitte niivõrd vaatajat arvestavalt. “Vaesed loomad kannatavad” versus “vaeste loomade kannatusi nägevad lugejad kannatavad”.
      Ma ükskord Londonis läksin teadmatult mööda seinast, mis oli loomakaitsjate poolt kujukaid fototõendeid täis kleebitud, ja see vaatepilt kummitab mind tänaseni.
      Näedsa nüüd. Taas esimeseks “vaene mina”, eks, mitte “vaesed loomad”.

      Kustuta
  5. Ja seda ma mõtlesin tegelikult juba eelmise postituse juures, et kui mõelda keha mõjutamiseke kemikaalidega, siis pole antidepressandid ju ainus võimalus. Ja tegelikult on ka antidepressante mitut liiki, mis on erinevate toimemehhanismidega, kuigi ma ei tea, võibolla sa juba oled mitmete erinevatega katsetanud. Hästi tugevalt lihtsustades võib öelda, et on preparaaraadid, mis soodustavad heaoluhormoonide tootmist (paljud narkootikumid nt) ja preparaadid, mis pärsivad nende organismist välja viimist (mitmed antideptessandid).

    Ja teine asi, mida ma olen juba mõnda aega mõelnud seoses sellega, et sa kunagi mainisid, kuidas valuvaigistid sul ka meeleolu parandavad, et võibolla pole depressioon sul primaarne probleem. Sest mina olen ka depressiivik, aga valusid on mul hästi vähe (isegi migreenid on ainult haloga, ilma peavaluta) ja isegi kui on valusid (nt suvel kukkusin põlve puruks ja siiamaani on trepist käia kohati valus), siis valuvaigistid mul meeleolu eriti ei mõjuta. Et võibolla võiks uurida hoopis, ega migreeni ja valuravi osas pole mingeid uuemaid meetodeid, mis võiksid aidata sul valuvabamalt elada (CakeWreck'i pidaja reklaamib näiteks mingit migreenimütsi, mis olevat teda aidanud).

    Samas oled sa rääkinud, kuidas migreenihood vallanduvad sul pingeolukordades või kui on liiga palju tegemist. Et võibolla võiks spetsialistidega (neuroloog, psühhiaater, psühholoog, perearst, sotsiaaltöötaja, kogemusnõustaja vm) rääkida hoopis sellest, kuidas sul on raske võõrastes kohtades, uute inimestega, uute asjadega (võibolla on seda kirjeldav termin närvisüsteemi ülestimulatsioon), sellest, kuidas see väsitab ja kurnab. Ja kas sellise kurnatuse vastu oleks mingit leevendust (ravimeid, harjutusi, teraapiaid vm). Ma ise olen selles mõttes täpselt vastupidine, et ma olen avastanud, et minu depressiooni vastu aitavad kõige paremini elamused: reisimine, teises kohas elamine, uus ja pingutust nõudev töö, uute asjade õppimine (Duolingo on mu sõber, sest seal on palju keeli, mida ma tõenäoliselt kunagi kasutama ei hakka), isegi igasugused jamad, tülid, probleemid on paremad kui turvaline rutiin. Ja sellelt taustalt ma mõtlen, et võibolla peaks vaatama depressioonist sügavamale, otseselt keha probleemidesse, ja püüdma esmalt tegeleda nendega?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma oli ammu kaotanud lootuse, et mul õnnestub kedagi (nt psühhiaatrit, perearstist ei hakka rääkimagi) veenda vaatama mind põhjalikumalt kui järjekordset klientpatsienti, kellest tahaks aint ruttu lahti saada.
      Kedagi ei huvita - peale mu enda, tähendab, aga mul on jube raske sundida kedagi tegema asju, mida ta teha ei taha. Mu naturaalne instinkt on naeratada, noogutada ja öelda talle, et hästi paneb, kõik on hea, sest siis tal on ju hea olla.
      Mul?
      Et mul võiks hea olla?
      No aga mul ongi korraks parem, kui teine inimene on rõõmsamaks tehtud, win-win ju?

      Aga no seekord kirjutasin 2 lk oma elulugu üles ja ema ütles, et proovib paari psühhiaatriga, kellega koos supervisioonis käib, äkki neil klikib seda lugedes miski.

      Kustuta
    2. Ok, terapeuti ka huvitas vähemalt teoreetiliselt. Aga selgelt mina teadsin siis ja tean veel enam nüüd endast nii palju rohkem kui tema, et vestlused temaga (nendega) olid enamasti piinlikud.
      "Ise peaks spetsialist olema, aga ÜLDSE ei jaga matsu. Üritab mu peale mingeid koolis õpitud teooriaid mahutada ja loodab, et see kuidagi aitab. Võeh!"

      Kustuta
  6. Õppimisest ja klikkidest:
    Enamik / enamus inimesi õpib pigem uusi keeli, mitte ei süvene blogijate mõtteilma. Nii et minu arust on loogiline, et kui sina või kestahes kirjutab mitmendat sissekannet iseendast, siis lugejate huvi raugeb. Peab olema erakordselt põnev isiksus, mis puhtalt eneseanalüüsi pealt köita suudaks; ja ka siis ma veidi kahtlen selle köidetuse... emm... siiruses.

    Õppimise kohta veel see, et kestahes kirjanik vajab ainest ja ajutoitu, sest millestki peab uute teoste keskkond ju sündima? Okei, lembeluule jaoks piisab ka sellest, kui ei saa keppi, või siis ei saa sealt kust tahaks. Aga igasugune muu kirjandus eeldab ikkagi teadmisi, ei?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mulle on see arusaamatu - et keeled on huvitavamad kui inimesed. Ma tunnen huvi nende blogijate vastu, kes räägivad iseendast sügavuti, aga mul puudub täielikult huvi nende vastu, kes räägivad, mida sõin, kus käisin, mida nägin.
      Mind lihtsalt ei huvita, ÜLDSE. Ma ütleks, mul tuleb huvi vastand peale. Vaatan, näen, et SIUKE post, ja jätan pooleli.
      Mind huvitab, mida inimene mõtleb, kuidas tunneb, mis mootorid temas on - ja siis peab ka tore inimene olema. Kui inimene mulle ei meeldi, mul sajaga savi, mis teda liikuma paneb ja mis mõtted ta kolbas keerlevad.
      Aga isegi kui on tore inimene, mida ta _teeb_, on mulle nii igav, et selle kohta pole isegi sõna.
      KEELI ÕPPIDA on päriselt huvitavam kui teise inimese pähe kaevuda?!?!
      Issake ... emake maa ... uskumatu.

      Muidu: ma otsin ja hangin infot, kui on vaja. Nt mis kütustega traktorid töötavad või millised näevad tähed välja, kui nende poole Kalifornias vaadata (pilt on teistsugune kui meil, eks ole - kuigi kui ma kirjutan /või ka loen/, et "vaatas tähti ja kuulas nende kauget muusikat", ma ei pea tegelt teadma, kuidas see taevas just seal just sel hetkel välja nägi, ma elan kaasa teisel tasandil) vms. Aga mul ei ole mingit huvi seda hankida, kui ei ole vaja. Mis tähtkujusid Kaliforniast näeb, ÜLDSE ei koti enamjaolt.

      Seda enam, et tähtkujud mind tegelt üldse ei koti, kusiganes nad ka asuvad. Mingid vana aja inimesed nägid seal kujundeid? Mina ei näe neid kujundeid, näen hoopis teisi ja mis mõttes teie nähtu õigem on? Nagu ... kui te elasite ammu, on teie luulud tähtsamad kui minu omad? Minge persse kõik teie, kes te nii arvate!

      Kustuta
    2. Nii muuseas:
      Eestist palja silmaga näha umbes 6000 tähte. Reaalselt hästi vaadeldavaid (horisondist piisavalt kõrgel) on umbes 4000. Ma olen need oma käega taeva-atlasest kalkale ümber joonistanud, koos udukogude ja kõige muu nähtavaga. Kaks korda. Mul olid tähtkujude nimetused kõik peas (eesti vene ja ladina keeles), nende heledamad tähed, muutlikud ja kaksitähed, Messier' kataloogi objektid ja muu mudru suuresti ka.

      Kustuta
    3. Mul pole midagi muud öelda kui: "Nojah."

      Kustuta
    4. Kaurile: ma olen samuti tähtedest (tähtkujudest) vaimustatud. Mu teadmised ses osas ei ole küll kaugeltki nii laialdased kui sul, aga keskimise Maa elaniku omadest usutavasti tunduvalt laiemad. Praeguseski asukohas käin pimedal ajal ringi, pea kuklas, sest tähtkujud on kõik nii imelikes paikades, täitsa "vales" kohas. :) Mind köidab tähtede puhul teadmine, et lugematu arv silmapaare on neid vaadanud enne mind, ja lugematu arv vaatab peale mind, aga näe, mina, siin ja praegu, vaatan ka. Igasugu igavikulised mõtted tulevad pähe, kui nüüd poeetiliseks minna, eks. Ja muidugi on tähtede nn. tehniline pool kah ülihuvitav, teaduslik pool. Et kui olen natuke rohkem ühe või teise kohta uurinud, tean üles vaadates enam-vähem, mis sorti helendava täpiga tegu, mis seal toimub. Vabandust, teemaväline komm venis pikaks.

      Kustuta
    5. Värskematest asjadest veetsin ma eile paar tundi, proovides uurida, kuidas käib matemaatiliste avaldiste lugemine. (No et kuidas formaliseerida jada "1+2*3" ja kuidas saada sellest "7", mitte "9".) Ei saanudki aru, isegi täiesti algaja tasemel mitte. Eks ma pusin veel.

      Ja hiljuti lugesin mitu tundi Svante Pääbo elulugu, et saaks ta Wiki artiklit Nobeli preemia saamise asjus täiendada.

      Kustuta
    6. Uskumatu ...
      Väga, VÄGA lõdvalt teemaga seotud, aga no - mingi värk inimeste peas toimuvaga, sellega, mismoodi maailm sinuga suheldes tundub. Ehk: paar päeva tagasi lugesin Goodreadsist raamatutvustust.
      Võin isegi lingi panna: seda siin. https://www.goodreads.com/book/show/57682175-ksilduse-l-pp

      Ja nagu ... mul ütles ajus kõik üles, tuli kaasa palju aastaid kogetud viha ja wtf.
      MisMÕTTES niimoodi saab??? Et elad turvaliselt ja siis tuleb Armastus ja Suhe ja värki??? Mul on täpselt vastupidine kogemus: oleks suhe ja Armastus, oleks mingisugunegi turvalisus elus olemas, aga no mida pole, seda pole.
      Täpselt nagu "kuidas mugavustsoonist välja saada"-õpetused.
      Krt, ma tahaks mugavustsooni SISSE saada kuidagi!!!!

      Kustuta
    7. “Ma tunnen huvi nende blogijate vastu, kes räägivad iseendast sügavuti, aga mul puudub täielikult huvi nende vastu, kes räägivad, mida sõin, kus käisin, mida nägin.”
      Üldse mitte, et sinuga vaielda. Kohe ÜLDSE mitte, aga kas “aga mul on nii” tohib? Loodetavasti tohib. :) Kui ei, kustuta, eks.

      Aga mul on nii: huvi blogijate vastu on nii öelda kaheharuline. Kui blogija mind inimesena huvitab (ja kui ma teda erinevate blogide kommentaariumite kaudu olen veelgi enam tundma õppinud), loen tõenäoliselt meelsasti ka enamikke ta “kus käisin, mida tegin/nägin” postitusi. Sama meelsasti kui blogija eneseanalüüse, sest mulle pakub rahuldust maailma läbi mind huvitava inimese silmade näha, mu jaoks pole sel juhul olulist vahet reisikirjal ja eneseanalüüsil, mõlemad peegeldavad kirjutaja külgetõmbavat olemust. Teisisõnu – mind mittehuvitav inimene ei kirjuta tõenäoliselt ka reisikirja või päevakokkuvõtet, mis mind köidaks. Mu huviobjekt pikib reeglina olukirjeldustesse ka parajal määral eneseanalüüsi sisse, olgu siis otsesõnu või ridade vahele. Samas, kui asi kisub lakkamatuks reisikirjutamiseks või eneseanalüüsiks, mu huvi jahtub. Inimese ühte tahku saab mu jaoks lihtsalt liig palju, muutub lämmatavaks. Vabalt võib viga olla minus endas, mu pinnapealsuses, vahelduse ihaluses.

      Sellest ka, mida Kaur mainis – kirjanikuks olemisest ja teadmistest. No näiteks sinu “Kuigi sa proovid…” - seal on mu meelest nii palju olustikulisi ägedaid üksikasju ju, mis sinuga ilmselt kaasa ei sündinud. Või? Keskkond, riietus, just name it. Need detailid pidid sa ju kusagilt omandama? Väljastpoolt iseennast? NB! See on küsimus, mitte vastuvaidlemine. :)

      Kustuta
    8. Ma olen sinuga täiesti nõus, vahelduseks =)
      Ehk siis: toreda kirjutaja: "Käisin lõunal, selline söök, rääkisime sellest, laua kõrval potis oli palm". on väga tore lugeda.
      Mu "aa, selline postitus" tuleb nende puhul ette, kes on kuskil seal piiri peal - vahel on täiega lahe ja siis jälle selline tuim jahu. Millle peale mina teen järelduse, et vahel on ta päris inimene, aga vahel kipub tooteks ära.

      Aga "kuigi sa proovid" on hea näide sellest, kuidas kui on VAJA, ma suudan pädev olla küll. Ehk minu peas käivad asjad sedasi, et ma näen enda ees mingit lõiku-emotsiooni-vestlust, mida tahan edasi anda (vanasti algasid kõik mu lood sellest, et ma tahtsin kirjutada mingit ühte stseeni ja siis tuli esmalt sinna jõuda ja pärast asi ka kuidagi ära lõpetada - nt "kuigi sa proovid olla hea"-romaaniosa on olemas, sest ma tahtsin panna kaks kena omavahel lähedast meest vangikeldris omavahel rääkima nii, et üks on tegelikult teise sinna vanglasse määranud ja peab varsti vbla surmaotsuse tegema) ja siis ehitan sinna ümber keskkonna ja olukorra, kus see saaks juhtuda. Ja kui mul on vaja et mantel oleks punane, ma mõtlen läbi, kuidas nad punast värvi said, kuidas riiet värvisid ja miks tal just sel hetkel see ere puhas punane mantel seljas on. Ma suudan küll pädev olla, teadmisi otsida, aduda, kuidas neis tingimustes saaks ja kuidas ei saaks mitte.
      Aga see ometi ei tähenda, et ma enne lihtsalt lõbu pärast uuriksin, kuidas taimedega kangast värviti ja kuidas see värv säilis ja kui tihti riideid pesti jne. Ma tegelen sellega siis, kui vaja on.

      Kustuta
    9. "Nagu nuga vööl" on olemas seepärast, et ma tahtsin olukorda, kus kellegi patsi tõmmatakse, kõik (lugeja ja see, kelle pats on) arvavad, et nüüd lõigatakse kõri läbi, aga tegelikult lõigatakse pats maha.

      Kustuta
    10. Kõige esimene lugu on natuke keerukama saamislooga - mulle VÄGA meeldis raamat "Inimkroket" ja nii on mu jutt kirjutatud samamoodi, kui sealne ajalooline osa - aga just selline on ta seepärast, et ma tahtsin kirjutada: "Sängi ja söögilauda kutsutakse ainult ühe korra!"

      Kustuta
    11. Blogijatest, keda on suvateemal huvitav lugeda (kah üks "a mul on nii"-kommentaar) - mul pole isegi vaja, et kirjutaja oleks enne mu huvi äratanud - kui ta kirjutab suvakast asjast kuidagi ootamatust vaatepunktist või ootamatu häälega, on mul juba huvitav.

      Ma olen küll paras infotoitlane, tõsiselt on tunne, et kui ma endast infot kogu aeg ühest otsast sisse ja teisest välja ei lase, jään haigeks, mis tähendab, et mu huvi ükskõik mille vastu ei ole raske äratada, aga ikkagi on teemasid, millest ma tavaliselt lugeda ei viitsi - tõenäoliselt seepärast, et just neil teemadel kirjutatakse enamasti igavalt. A siis ilmub järsku keegi, kes kirjutab sellest nii, nagu ma ise kirjutaks, kui ma sellest midagi teaks, või nagu ma tahaks kirjutada.

      Näited blogijatest, kes võivad ükskõik millest kirjutada ja ikka on hea lugeda, ja mitte lihtsalt info mõttes, vaid nende hääl on alati nauditav - Klari, Tavainimene, Hulkuv Kass, Rents enamasti ka.

      A Kaur, mul on ka eneseanalüüsi huvitav lugeda. Lihtsalt VVNi puhul ma tean, et kui ta haavatavas seisus on, peab kommentaar olema õigesti häälestatud, muidu teeb haiget, ja ma pole alati kindel, kas oskan õigesti häälestada, ja siis olen kindluse mõttes vait.

      Kustuta
    12. turvalisusest - sulle ilmselt annavad seda inimesed, aga mulle on tihtilugu andnud just matemaatika või tantsurekonstruktsioon või muu selline abstraktne. Lähen sinna peitu ära, see on minu "mind palace" ja keegi ei saaa mind kätte.

      Kustuta
    13. Jälle on sul õigus.
      Jap, nii ongi. Kui teised inimesed on ebaturvalisena tajutavad asjad, siis ongi nad elu häirijad ja raputajad jne, muidu on "turvaline elu". Ja kui inimesed ONGI need, kes tekitavad turvatunde, aga muud asjad raputavad ja häirivad, tekib siuke "ma tegelen, kui on vaja, aga mitte muidu, ma ei jaksa" ja ühtlasi "ma vajan, et mind vajataks, sest ma vajan, et inimene oleks mu elus konstant".

      Kustuta
    14. Muide, ma väga hindan kogemusejagamist "a mul on nii". See on minu jaoks õlatunne, lubamine mul olla mina ja samas empaatia osutamine korraga.
      Ma ei saa ÜLDSE aru sellest, et siuke asi võiks olla "mina rääkisin endast ja siis tuleb tema endast rääkima, ta ei mõtlegi muust kui iseendast" - kui ta jagab sarnaseid tekkinud tundeid, see ONGI asi, mida ma tahan, see ONGI empaatia, see ONGI see, mida inimeses ärgitada tahan.
      Mul on hirmus ja vastik, kui mulle kogemuse peale öeldakse, et ma tunnen, mõtlen või teen valesti, tegelt peaks tegema NII. Ja no - "pai" või go for it, woman, on küll toredad, üldse mitte piinlikud, vaid ütlevad mulle, et "ma hoolin, kuidas sul läheb" -, aga ma raudselt ei saa sealt rohkem tunnet, et inimene hoolib ja mõtleb kaasa, kui tema omakogemuse jagamisest.
      See ongi siuke pealiskaudne paitus, no et sa oled tore, ma nüüd tegelen teiste asjadega, pole rohkemaks mahti.

      Kustuta
    15. Sarikommenteerin: ja see tõdemus-avastus on nt see, millele ükski terapeut lähedale ka jõudnud pole. Nagu - neile pole ilmselt õpetatud, et mõni leiab turvalisust inimestes, mõni mujalt, ja siis nad ei tule selle idee pealegi.
      Aga jah. Muidugi. Kui mul on tunne, et mind armastatakse, ma suudan kõik muu vastu võtta ja naeratades ära kanda.
      Kui mul on tunne, et mind ei armastata, on vastupidi - ka tavaline elu on põrgu.

      Kustuta
    16. Esiteks: ütled: "Muide, ma väga hindan kogemusejagamist "a mul on nii" /…/ - kui ta jagab sarnaseid tekkinud tundeid, see ONGI asi, mida ma tahan, see ONGI empaatia, see ONGI see, mida inimeses ärgitada tahan.
      Küsimus: kas sinu jaoks on OK “aga mul on nii” kommentaare saada (ja jätta) ainult juhul, kui jagatakse/jagad SARNASEID tekkinud tundeid?

      Teiseks: “pai”. Ma klassifitseerin seda täpselt nagu sina: “pealiskaudne paitus, no et sa oled tore, ma nüüd tegelen teiste asjadega, pole rohkemaks mahti.” Lisaks on see minu jaoks… kuidas ma ütlengi, et kedagi mitte solvata…lapsekõne? Mis mind täiskasvanute suust alati häirib, mistahes vormis. Aga noh, see on minu probleem tegelikult, inimeste keelekasutus on erinev, pole minu asi arvustada. Ise kasutan puhkudel, kus pai näib vajalik, väljendit “mõtlen su peale”. See on mu meelest kraad kangem kui “pai”, aga jah, suures plaanis paraku sarnaselt kohustustevaba “pole rohkemaks mahti”.

      Kustuta
    17. Üldiselt jah, see "minu kogemus" peab olema sarnane (mitte tingimata sama, aga sarnane), et tunda väljendamise mootorina empaatiat, mitte et lähen/tuleb vaidlema, postitaja (ta/ma) eksib.
      Kui minu kogemus üldse sarnane pole, ma kas olen vait või (nt Katariina puhul) LÄHENGI teadlikult vaidlema.
      Sest noh =)
      Kui mulle tuleb läbi "kõik mõtlevad nii" ja mina üldse ei mõtle, ma toredale inimesele hakkan vastu vaidlema.
      Mittetoredale ei viitsi =P

      Aga tõsi on ka, et ma olen tasapisi aru saanud, et olengi imelik. Et praktiliselt kõik oletused, mis ma noorpõlves tegin stiilis: "No minuga on nii, ilmselt on kõigiga või vähemalt suure enamusega", ÜLDSE ei klapi. Et enamiku inimeste jaoks õnnelik lapsepõli on tõesti õnnelik olnud, neile PÄRISELT meeldis koolis käia, nad teevad asju mitte mõeldes, kuidas see teistele tundub, vaid lihtsalt teevad jne jne.
      Ehk kui mul lugedes ei tule tunnet, et ta ütleb: "Kõik kogevad seda", vaid inimene räägib oma kogemusest (mis on minu omast väga erinev), mul ei ole mingit sisemist motti öelda: "Aga mul on hoopis nii!"
      Sest noh.
      Ma tean, et mul on ilmselt teistmoodi, see ei ole mingi imestamis- või arutelukoht, et mul on teistmoodi.
      Muidugi on.
      Ma olen imelik.
      Ja samas mul pole embamistunnet: "Jaa, me oleme üpris ühtekad, mina kaaa!", nii et ma ei ütle midagi.
      Ja mhmh, ootan sama ka teistelt.
      Ma tean, et nad on teistsugused - aga ma tean seda nagunii, ei ole vaja mulle nina alla hõõruda, kuidas ma ikka õige inimene ei ole ja tunnen valesti jne.

      Kustuta
    18. Ütled: "Kui minu kogemus üldse sarnane pole, ma kas olen vait või (nt Katariina puhul) LÄHENGI teadlikult vaidlema."
      Mulle tundub, et siinkohal on “vaidlema” võtmesõnaks. Teistsugune arvamus pole ilmtingimata VAIDLEMINE. Mitte, et mul endal selle asjaga kõik jonksus oleks. Kui ma näiteks kirjutan postituse sellest, et mulle meeldivad sinised lilled, ja keegi tuleb kommenteerima, et talle meeldivad hoopis punased, kipub mu esimene reaktsioon olema “ahaa, tuli vaidlema, arvab, et punased on ilusamad kui sinised, püüab mind ümber veenda, ütleb, et mul on halb lillemaitse”.
      Pean end noil puhkudel ühtepuhku korrale kutsuma ja meenutama, et enamjaolt on tegemist lihtsa ja siira “aga mul on nii” tagasisidega, sest… inimesed on erinevad. Ehk siis: kui keegi kirjutab et TEMA on teistsugune, ei tähenda see ilmtingimata, et MINA pole tema meelest õige.

      Kustuta
    19. Aga miks ta siis kirjutab?
      Päriselt.
      Nagu - mis eesmärk sel on?
      Ma tegelt tunnen siirast huvi, sest nt Anomaalika tegi minu juures ja teeb ikka veel paljudes kohtades, mida ma loen, sedasama. Ütleb asju, mis ei toeta blogipidajat. Nagu - miks? Mida see annab?
      Minu mootor on lihtne: ma ütlen hästi, et tal hea tunne oleks, või ei ütle midagi, sest ma head tunnet tekitada parajasti ei saa/oska/taha. Aga mida annab rääkimine, et mulle meeldivad punased lilled, kui blogipidaja on kirjutanud postituse siniste lillede ilust? Miks on vaja öelda, et mulle meeldivad punased? Miks see oluline on?

      Kustuta
    20. Siin sa taas eeldad, et ka teised inimesed teevad kõike millegi pärast. Aga see ei ole nii. Keegi üldiselt ei mõtle "miks ma seda ütlen" või "miks see oluline on".
      Sõber rääkis andekdoodi, ma siis räägin teise, jutu jätkuks.
      Sõber räägib oma lemmik-õllest, ma siis räägin, et joon ainult viina, lihtsalt niisama.
      Ja nii edasi.
      Enamik suhtlusest ei ole eesmärgistatud mitte kuidagi. Ja seega ei tasu pahandada, kui inimesed seda lihtsalt teevad.

      Kustuta
    21. Siis veel.

      Esiteks. Mõttekäik, et blogi on mingi vaimse toetuse küsimise ja saamise mehhanism, ei ole üleüldine.

      Praeguseks on blogid rohkem naisautorite teema ja sihuke sotsiaalne toetus on ehk rohkem levinud. Aga alguses pidasid neid eeskätt mehed. Ja nende suhtlemine on stiilis "kirjutan nagu tahan, provotseerin maailma oma mätta otsast". "Tuumaenergia on saatanast", "Mac on parem kui PC", jne. Selle kõigega käis kaasas mingi kogus kaklemist ja see oligi norm.
      Mu facebooki sõbrad käituvad siiamaani nii - viskavad mingi seisukoha õhku ("poliitik X eile kõne oli sula sitt") ja ootavad, et vaidlema tullakse. Ja tullaksegi. Ja see on okei.

      Teiseks, esimesest lähtuvalt. Hea hulk inimesi võtab väidet "sinised lilled on ilusad" nagu kutset tantsule. Aha, autoril on mingi seisukoht ja arvamus ja ta väljendab seda? Teades selgelt, et pool maailma armastab punaseid lilli? Selge, ju ta siis tahab arutelu eri värvi lillede heade ja halbade külgede üle. Ma siis vastan!

      Ehk - kui ma loen su arvamust, siis ma ühtlasi pean seda teadlikuks väljakutseks. Ja arvan, et sa _tahadki_ teistsuguseid arvamusi, arutelu, teravust.

      Oi kui palju ma olen (jälle eeskätt naiste) blogides sellega alt läinud. On provokatiivne sissekanne teraval teemal ja teravas stiilis, näiteks "kõik lihasööjad on värdjad". Või "kõik mehed on sead". Aga kui ma siis arutama lähen, selgub, et ei: autor tahab ainult toetavaid arvamusi "on jah" "lööme raisad risti" jne.

      Ehk, inimesed kommenteerivad ja kirjutavad TÄIESTI teistest mõtetest ja lähtekohtadest lähtudes.

      Kustuta
    22. Minu suhtlus on eesmärgistatud.
      Aga ma arvan, et tegelikult on kõigil, mina lihtsalt sõnastan endale. Märkan seda. Aga tegelt on KÕIGIL (jah, sinul ka). Sest kõik teevad kogu aeg asju ühel eesmärgil - et pärast tegu oleks parem olla.
      Küsimus, mille üle ma vaevlesin, oli: ma ei saa aru, miks on parem olla, kui olen öelnud siniste lillede armastajale, et armastan punaseid lilli.
      Ma saan aru, miks on parem olla, kui oled kellelegi hästi öelnud, tema seisukohti valideerinud, teinud maailma tema jaoks paremaks. =P
      Ma tegelt saan ka aru, miks on parem tunne, kui kellelegi halvasti öelda: teisele halvastiütlemine sisaldab eos ka väidet "A mina olen parem, nii palju parem, et sinusuguste jaoks on mul aint põlgus ja halvad sõnad!"
      Aga olin segaduses, miks on hea öelda, et mulle meeldivad punased lilled siniste lillede kiitmise posti all.
      Siis mõtlesin välja. Eesmärk on valideerida armastust punaste lillede vastu. See on okei, et mulle meeldivad punased, onjo?
      Lihtsalt minusugune ei tee seda. Mul tuleb: "Teine kirjutas just pika postituse, valideerimaks oma armastust siniste lillede vastu! Selge, et oma punase lillede armastuse validatsiooni jaoks on teised kohad ja ajad, mitte siin, mitte praegu."
      Ja et selge oleks: ma ei MÕTLE sellele konkreetselt, ma lihtsalt ei lähe mingit oma asja seletama tema teisest asjast rääkiva posti all. Sest ... see ei teeks mu olemist paremaks =P See teeks halvemaks, et ma nii kohatult käitun, võeh, piinlik.

      Kustuta
    23. Kaur, sina ikka oskad. :) “Lööme raised risti”, ja eespool see lembeluule ja kepi teema. 11 punkti kümnesel skaalal!

      Aga tõsisemalt. Ma olen seda enne öelnud mitmel pool, ja ütlen taas: minu arvamine on, et blogipidaja saab väga palju ära teha, kui kommentaariumi pruukimise reeglid konkreetselt paika paneb. Mina näiteks (oh kui hea on ennast eeskujuks tuua!) olen selge sõnaga öelnud, milliseid komme ma ootan. Ja milliseid mitte. Jah, eelkõige ootangi minuga nõustuvaid, või kui mitte just nõustuvaid, siis mitte otseselt vastuvaidlevaid, minu arvamust maha tegevaid, ümber veenda püüdvaid, iga hinna eest oma õigust peale jätta püüdvaid, viimast sõna püüdvaid, isegi siis, kui kommenteerijal juhtubki õigus olema, mida on 5500s juhtunud, ja mitte üks kord, vaid rohkem. Mulle ei meeldi omaenda blogis ennast, oma arvamisi, oma teadmisi TÕESTADA.

      Mitte et ma ütleks sulle, VVN, mida sa tegema pead/teha võiksid, aga sinu puhul ongi see asi, nagu notsugi märkis, et iial ei tea kindlalt, kas sa parasjagu tahad kakelda või ei. Teinekord tundub täitsa kaklus-aldis postitus, aga kui keegi julgeb ringi astuda, saab kohe nokaudi kirja. :) Taas, NB! See pole kriitika, või “tee nii” soovitus. See on minu isiklik tähelepanek, ja ei pruugi üleüldse õige või teranegi olla.

      Kustuta
    24. Oh, teine kommentaar veel.
      Hm. HMMM.
      Et kultuurikonflikt? Üks kultuur kohtub teisega ja segadus?

      Ma ei tea, milline oli "blogimise algusaeg", ma alustasin 2007 ja lugesin enne ja siis pea eranditult "mu elu on siuke"-blogisid. Välismaa omi lugesin siis ka, enam mitte - ei kaja kaasa enam.
      Enamasti olid need naiste omad, aga kuskil kolmandik olid meeste peetud.
      Nüüd on mu jälgimisel blogide pidajatest heal juhul veerand mehed, aga nad postitavad nii harva, et tegelt pole mehi üldse näha =P
      Aga kui mina blogide lugemisega alustasin, ei olnud ka mingit teadlikku provokatsiooni. Oli "ma olen siuke, ma elan nii" ja kui blogis oli teravaid seisukohti, olid need selle inimese ausad seisukohad. Ta nii mõtleski. Mitte kutse vaidlema, vaid kui sa oled teist meelt, oled ilmselt värdjas.

      Vaidlus vaidluse pärast on kusjuures mulle tuttav ala, ma olen sportväitluses paar aastat osalenud ja puha. Aga netis pole küll kunagi harrastanud ja kui mõni siuke mõne mu posti alla vaidlema tuleb, mõtlen: "Troll" ja kustutan ära.
      Pole õnneks ammu juhtunud.
      Nagu väga ammu. Isegi Anomaalika ja ebapärlikarp ja ebapärlikarbi sõbrad, i-tähega kodanik (ivš? midagi sellist) jms ei olnud ju TROLLID, olid lihtsalt ... teist meelt. Mõnikord kirglikult.

      Kustuta
    25. P.S. Ma ei taha KUNAGI kakelda. Lihtsalt mul ei ole sees kõhklust "see on ebapopp arvamus, ma seda kirja ei pane", ma panen ja olen valmis, et läheb kakluseks. Mitte innuga, vaid resigneernult: no kui on vaja lüüa, lööme.
      Aga ma ALATI rõõmustan sellistel puhkudel, kui ei lähegi kakluseks. Võtan seda mitte kui väljendust, et kõik on minuga nõus, vaid kui väljendust, et inimesed hindavat minu isikut ja hoolivad must, ei taha mulle haiget teha, mis siis, et ma mõtlen ses asjas väga teisiti kui nemad, ja rõõmustan kut lumekuningas.

      Kustuta
    26. No järelikult, nii uskumatu kui see ka pole, on sinu usk inimestesse suurem kui minu oma. Mina ei jäta seda va kaklusevärki juhuse hooleks, ütlen 5500 kommentaariumi reeglites otsesõnu, et kakelda tahtjad lendavad ukse taha. Sel moel ei tekigi “kui on vaja lüüa, lööme” olukorda. Sõrmenukid jäävad terveks. :)

      Kustuta
    27. Mu usk inimestesse ONGI suur. =)
      Ja nende kommenteermisreeglite osas ma kunagi mõtlesin, et no nõmedad kommentaarid ma kustutan nagunii ära, nii et mida see muudaks? Ja jäid tegemata, sest panna täpselt kirja, millised on head ja millised halvad kommentaarid, oli liiga keeruline.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.