Üks asi juhtus.
Ei ole eriliselt halb asi.
Ei ole muidugi ka eriliselt hea.
Lihtsalt: aga nad näevad mind niimoodi? JÄLLE?! Äkki ma hindan siis ise midagi valesti? Oot, kui seestpoolt vaadata, mis paistab?
Ja krt. Just praegu paistab, et natuke võib neil pointi olla.
Sest ...
Midagi on. Ma kaua aega olen pidanud seda, et tundun väljastpoolt vaadates energiline ja kui ma omast arust "vormis olen", natu isegi üleintensiivne, "nad väljast ei näe, mis sees on"-olukorraks. Naeratav depressioon ja "nad lihtsalt arvavad valesti, tegelt olen väga depressiivne ja samas sellega elama harjunud".
Aga meenutame, et kunagi mõtlesin aastaid järjest, et olen bipolaarne.
Nüüd kirjutas juba teine arst mulle psühhoosiravimeid.
No hea küll, esimene ei kirjutanud, ainult tahtis kirjutada, aga minu jaoks teeb sama välja.
Jaa, tegelt see preparaat on suunatud väga mitmetele probleemidele, muuhulgas on kirjas ka tema kasutamine ägeda depressiooni puhul, ent kui esmases kirjelduses oli öeldud, et kasutatakse "ägedate krooniliste siksofreeniajuhtumine korral", mul tuli ikkagi: "Mis te tahate öelda, et ma olen hull vää?!"
Jah, täiega halb vaatekoht.
Mis mõttes see rohkem "hull" on kui depressiivik?!
Kuid ÄGEDAT depressiooni mul küll praegu pole. Ja psühhoos tundub isegi pädevama diagnoosina.
Olgu, skisofreenia vast mitte.
Seda enam, et nüüd on tegelikult arsti kirjutatu avalik ja seda saab lugeda ning kõigi adekvaatsete "Jah, mina mäletan ka seda, rääkisime sellest, nii oli"-asjade kõrval oli tal seal kirjas: "Tundub kergelt eksalteerituna. Kõne arusaadav."
See oli üsna ehmatav. Küsisin Poeglapse käest järgi, kas ma olengi selline.
"Mida tähendab "eksalteeritud"?"
"No see on selline ..." Hakkan ägedalt žestikuleerima, hääl tõuseb nii kõrgemaks kui valjemaks, "...selline AH ja selline intensiivne ja selline ... Uhh!"
Poeglaps: "Jap, selline sa oled küll."
Tegelikult on viimastel päevadel päris hea olla olnud, ainsaks oluliseks miinuseks, et kuna pole masendust piiriks, kurnan end üle.
Tegin rohkem asju kahe päevaga kui muidu neljaga ning siis saabusid loomulikult maohappehäired ja igemed sügelevad ja totaalne kurnatus ja jalad valutavad nii hullusti, et olen täna valuvastast masinat juba neljal korral (eri piirkondadele) kasutanud ning mõtlen, et võibolla kasutaks veel ... ja samas: "Aga ... on vaja? Poeglaps tuli koolist ja tal on kõht tühi ja meil ei ole kohesöömistoitu ... Ma teen tomatisuppi, kuigi just ronisin voodisse ja nii mõnus hakkas!"
Ja mida enam ma mõtlen, kui veider selline käitumine on depressiooni puhul, seda enam mõtlen, et ostan oma psühhoosiravimi välja ja vähemalt proovin seda kuu aega.
Äkki aitab - millegi vastu, mis tundub halb.
Sest ma ei ole selline depressiivik, nagu depressiivik olema peaks, ma olen valesti, ma olen teistmoodi - äkki psühhoosisegune depressioon on seletus?
Ja tuikumine on nii suur, et ... kui suudan seinast kinni saada ja end ära stabiliseerida, võib jälle elada, ent enne seda on natuke aega väga halb.
VastaKustutaÄkki sul on BPD üldse.
VastaKustutaMa olen seda kaalunud niivõrd, et olin selles aastaid suisa veendunud.
KustutaAga mu maanilised ajad ei ole kunagi olnud destruktiivsed. Ma ei ole iial kulutanud raha nagu oleksin ... tuhandär =P, ma ei ole iial rikkunud suhteid (s.t. ma olen neid katkestanud küll, aga mitte kunagi formaadis "meeleolupiurse ja hiljem on kahju" - ma olen suhteid katkestanud moel "see on minu läbikaalutud otsus, nii on mul parem"), ma ei ole iial jätnud söömata ja magamata.
Ma arvasin, et kui maanilised episoodid ei ole silmnähtavalt hullud, BPD ei ole teema, aga just praegu loen, et on olemas ka hüpomaania, mis võibki mittemärgatav olla.
Nii et ... äkki tõesti.
Krt, usalda veel psühhiaatreid ...
KustutaMa kummutasin selle diagnoosi enda jaoks, kui PR psühhiaater nr 1 ütles, kui olin kuu aega antidepressante võtnud, selle mõtte peale: "Eieiei, kui tel oleks BPD, oleksite juba kuu peal nende rohtudega!", mõeldes sellega, et need oleksid vallandanud vägeva maaniahoo.
Aga kui mul tulebki peale ainult hüpomaaniat, poleks selle vallandumine kuidagi hirmuäratav ju.
...
Ei, m mõtlen borderline personality disorder.
KustutaHm.
KustutaHMMM.
Võibolla on mul KÕIK?!
Sest see tundub ka nii ... minulik.
samas ma ei tea ka ... kõik need "füüsilised võitlused, plaanimata rasedused, katkestatud suhted, suguhaigused, suitsiidikatsed" jms asjad on mu ajaloos sees, aga ...
Kustutakuidas ma ütlen.
Need ei ole selle tulemused, et ma ei mõtle, lihtsalt teen. Ma mõtlen küll, ALATI mõtlen, lihtsalt mu mõtluse tulemus on: "Ah, riskin."
Ja haiglane hirm hülgamise ees on vahel harva minu variandis: "Aga ... aga ... aga kuidas ta võis?! seda ma temast küll ei oodanud, kogu maailm on ebausaldusvääärne!", ent enamasti: "hea on, et lahti sain!" või lõpetan suhte ise,sest see pole mu standardite kõrgusel enam mõnd aega olnud.
Mumst sa pole eksalteeritud. Sa õppisid uuesti kõnelema ja sul polnud parajasti lusikaid seda timmida. Sa kõlad küll veidralt, aga see on nagu selline lisakiht kus on paus ja siis tekst mis on kontrastsed. Mõnikord närviline sest olukord on sotsiaalne vms.
VastaKustutaKatsetada muidugi ju võib.
Point.
Kustutaneed tohtrid kirjutvad iga su köhatuse ka haiguslukku ja tõlgendavad seda mingi sümptomina :) minu arvates oled sa täiesti normaalne inimene, jah, analüüsid end palju, aga see pole mingi psühhoos. tean, et neid psühhoosiravimeid kirjutatakse tõesti raske depressiooni puhul ja kui see ei allu muule ravile, minu üks sõber kasutas neid aastaid väikeses koguses uneabiks. iga ravim mõjub ajule erinevalt ja noh, ma ei tea sinu enesetunnet ja ehk loodad tõesti, et need aitavad seda parandada, aga tont. neilt olla palju raskem maha tulla kui antidepressantidelt ja kõrvalmõjud on ka nagu kõigil neil ravimitel, võivad olla ka sellised, mistarvis sa neid üldse võtma hakkasid. aga ma ei mölise siin ega õpeta rohkem. lihtsalt inimese arvamus, kes on asja veidi uurinud kuna on ise depressiooni põdenud.
VastaKustutaMa arvan ka, et ma olen normaalne inimene, aga et mu vaim samal ajal haige on, ei saa eitada. Vaimuhaige võib ka normaalne olla, onjo :D?
KustutaLissalt ... no esimese pähe tulnud näitena: niimoodi, nagu mina suhtun surma ja suremisse, meie kultuuris just paljud ei suhtu. Ma tunnen seda järjest tugevamalt, kuna nüüd pole teemaks enam mõned matused aastas, vaid fb on täis inimeste reaktsioone kellegi surmade puhul.
Ja siis olen mina.
"Täiega tore kuulsus oli. Ja nüüd on surnud. Nojah, selge."
Või "Aa, ma tundsin teda ka. Suht tore inimene. Nüüd on ta surnud. Nojah."
Kuigi see on samuti tõsi, et kui ma mõtlen peaga, mitte ei jäta asju tunnete valda ja tunded tulevad võtmes: "aga teised ütlevad, peab ju vähemalt natuke tõsi tunduma ja kui juba tundub, küllap siis ka olema", psühhoosiidee näib väga vale.
Et ma võin olla meeleoluhäiritud igat moodi, aga vat seda, et ma ümbritevat ei tajuks ja näeks-kuuleks ainult mingeid oma peas asju - eip.
Teie ka aitate peaga mõtlemisele kaasa. Sest teilt tuleb väline pilk, mis ei näe psühhoosi =P
Kunagi ep arvas notsu kohta, et ta on väga sotsiaalne loomu poolest, seepärast teda nii häiris koolipõlves tekkinud takistus sotsiaalne olla. Takistus seisnes selles, et ta ei sobinud karjaga, kellega ta kokku pandi.
Nüüd ma avastan enda kohta tasakesi üsna sedasama - et mulle on tegelikult jube tähtis karja kuuluda. Ja ma olen sel eesmärgil võtnud väga endasse idee: "Kui teised näevad mu juures asju, mida minu meelest pole, on midagi tähtsat, mida ma ise ei taju". Üks pilk mind ei morjenda, sest üksikisik võib näha, mida tahes, olla ise täiega veider ja mööda, ent kui tuleb mitu korda mitmelt eri isikult sama asja, ma hakkangi mõtlema, et hm, midagi peab seal olema.
irve märkus, et ma räägingi imelikult, ja põhjendus, miks ja kuidas, tunduvad pädevad. Jep, midagi on, aga mitte see, mida nad arvavad.
Irve märkus on väga asjalik jah. Kas need arstid üldse võtavad kõnetooni hindamisel sellist asja arvesse? äkki peaks seda ekstra nina alla hõõruma neile?
KustutaMa olen väheke mures, sest ühest küljest hea, kui see ravim aitaks, aga samuti olen kuulnud, kuidas valesti määratud psühhoosiravim võib ilgeid jamasid tekitada. Nii et hea oleks, kui arst võtaks retsepti kirjutades nii palju tegureid arvesse kui võimalik, sh ajutraumast tingitud kõnemuutus.
Tead, eks ma olen katsepolügoon jah, aga kuna üldse kunagi mingil moel (loe: aga need mitu korda ja vahepeal hästi) on mind aidanud ravimid, ma olen nende proovimise osas palju paremini meelestatud kui igasuguste "räägime ja siis sul on parem pärast"-asjade.
KustutaMuidugi, et mul on nüüd peal uued antidepressandid JA see betamaks korraga, muudab natuke keeruliseks taipamise, mis mida teeb, aga vähemalt on kaks asja juhtunud:
söögiisu on suurem
uni on sügavam ja pikem