esmaspäev, 3. oktoober 2022

Äng ei olegi üldine?!

DISCLAIMER: Siin ma aint räägin, kui hea inimene ma olen. Kui see teema sind närvi ajab, ära loe.

Heh. Lahendasin vist ära, miks ma nii hea inimene olen.
(Jah, olen küll, see ei ole isegi vaidluskoht - inimesed, kes mind tunnevad, pole eriti vastu vaielnud, vahel on tehtud imelisi komplimente ja mõned on korduvalt soovitanud vähem hea olla. Ok, ema mees soovitas mõelda, et vbla olen nartsissist, aga see on selgelt "teised ei näe meid kui meid, teised näevad endast lähtuvalt" ehk isegi ta ise ütles, et ta enda pealt teab, et see on mõeldav. Phmt ema ütles teatud perioodil samuti korduvalt, et küll ma olen isekas, aga siis ma olin umbes 7-9-aastane, nii et see väga ei loe - kuigi kujundas tohutult mu isiksust. Ma olen phmt patju väljasirutatud kätel hoidnud, et ometi mitte teistele halba teha ja isekas olla, alati peab teistega arvestama!)

Mul on kogu aeg nii sitt olla, et eeldan automaatselt, et teistel on ka umbes sama sitt ja siis teen asju, mis mind ennast rõõmsamaks teeks neile. Mis tähendab, et roningi pükstest välja teiste jaoks, teen teeneid, mis mulle maksavad palju rohkem pingutust kui teine rõõmu saab, sest ma kujutan ette, et nad on minad. 
Nojah, ja tegelt ikka enamasti ei ole. 
S.t. olen üsna varsti Peale Rongi sellest ka pikemalt mõelnud ja siin arutanud.
Kuidas inimesed üldse ei saanud aru, kui kalliks mulle läks teha neile seda või teist, ja mina tegin, sest tahaks ju teisele rõõmu teha, noh. Või kui ta juba küsida võtab, selge, et tal on väga väga väga vaja, muidugi ma teen - sest mina küsin ainult siis, kui on väga-väga vaja. 
Siis ma teiste jaoks asju ei tee, kui see tõesti mult tüki küljest ära võtab, aga natuke vaeva ja pingutust teise rõõmustamise alla panna pole üldse murekohtki.
Mulle teeb omakorda nii palju rõõmu teadmine, et kellelgi on mu tegudest rõõmu, et see tasandab ära. Tasakaal, noh. 

Ja siis kui selgub, et Teistel(TM) oli tegelt suht pohh, nad ei märganudki eriti mu tegusid ja ei tule selle pealegi, et nüüd võiks minu eest vastu hoolitseda ...

Ok, aga uudne mõte, mitte ainult vana rada, ongi seal, et kuna mu normaalolek on nii kehv, siis ma eeldan, et inimestel on kehv, ja tahan neid aidata. Kogu aeg.
Miks mu lastel, eriti pojal, kes siiamaani minuga elab, kuldne lapsepõli oli, eks ole. Sest kui asi on minu võimuses, ma tegin ja teen nende heaks ikka veel. Ja kui ka ei ole mu võimuses, ma enamasti ikka ürita(si)n. 
Mina olengi see ema, kes usub oma last ja kui õpetaja (lapse väitel, aga nende sõnad on minu teada alati tõsi olnud) eksib suurtes asjades, reageerib. Kui on piisavalt tähtis küsimus, vean õppealajuhataja ka kaasa. Kui laps hakkab õpetaja tunnis nutma, ma lähen selle õpetajaga rääkima ja proovin teda välja vahetada. Kui õpetaja õpetab jama, ma kahel korral olen nii kaugele jõudnud, et ta tõesti vahetatigi välja.
Mitte keset kooliaastat ja üks neist jäi kooligi edasi, ainult minu lapsele enam tunde ei andnud. Kuid no siiski.
Minu lapsele ei aeta koolis karistamatult uhhuud ja mullikesi, teate.
Rääkimata pisiasjadest nagu "ostan lastele meeldivat süüa", "valmistan lastele meeldivat süüa" ja "teen lapsele kohvi ja kahelt poolt praetud juustusaiu JÄLLE" (ehk ma kirjutan siin ja samas käin köögi vahet ja praen juustusaiu pannil) ja "kui küsib, aitan, ja teatud olukordades teen mõned ta kodused ülesanded ära" (koolilõpp ja vanade tegemate tööde esitamine).
Kaks korda olen politseisse pöördunud, kui last kiusati.
Kummagi puhul korra. 
Sest ma ei taha, et lapsel oleks tunne: "Keegi ei seisa mu eest, ma pean ise hakkama saama".
Pisipisiasju üldse ei hakka mainimagi.  
Ja samas nördin rämedalt, kui teised(TM) ei taha üldse rahvast ümberringi aidata, hullem, teevad neile lausa kahju. Sest minu peas on kõik "inimesed peaksid teistmoodi käituma, miks neil siuksed riided on, miks nad vales kohas vale  muusikat kuulavad, miks nad valesti arvavad, mh, nõme"-kaebused umbes nagu puupulgagaga teise lahtises mädanevas haavas sonkimine. Tehakse jubedat valu, ja sinna juurde käib sageli ka kaebamine, et haav haiseb jõledalt, näe, eriti kui nii (jube piinarikas torge) teen, sul endal ei ole vastik v? Käid siukse haisevana ringi, jälk.

Nagu ... sul endal ei ole sedasi teha vastik? Mis sul VIGA on? 

Aga noh, jah. Kui ise ei tunne eriti valu, vbla tõesti ei mõtle sellele, et teisele võib see surkimine haiget teha.
Nt nii hullusti, et kogu ta maailmatalumisvõime kaob. Kogu aeg on kohutav. Kuude kaupa. 

Mida ma mõtlen empaatiavõimega - sa ei tee ju teisele ometi meelega haiget? Empaatiline = see, kes hoidub teisele haiget tegemast. Ei ole v? 
Aga jah. Empaatiline võiks tegelikult ka võrduda "mina sellest haiget ei saaks, aga mõni saab, hoidun nii tegemast" ja seda mul eriti ei ole. 
Natuke on - kui mulle on seletatud, et nii saab ka haiget, hoidun ka mina. Aga mulle peab enne seletama, sest kuigi ma olen väga hoolikas neil 1017 teemal, kus mina haiget saaksin, kipun suvaliselt lahmima, kui mina haiget ei saaks. Sest siis ilmselt ei saa keegi. Mina saan kogu aeg kõige peale haiget, muidugi ma saan aru, kui asi valu teeb, heh! Kui mina ei saa, ei saa keegi.
Ja siis ma täiesti süüdimatult valan välja oma valu ja ärrituse teemal: "Nad ütlevad, et ma ei tohiks ega oleks kunagi tohtinud lapsi saada, mul pole piisavalt raha - kurat, MA TEGIN HÄSTI, ma tegin tegelt niiiiii hästi, raha ei ole oluline!!!!" ja olen täiesti šokis, kui tullakse ja öeldakse mulle, et esiteks jah, poleks tohtinud, sest pole piisavalt raha, ja  teiseks olen ma üldse halb inimene.
Ma nüüd saan natuke aru. Kui sa arvad, et no vähemalt seda ma tegin õigesti ja hästi, et sain lapsed alles siis, kui mul nendeks "piisavalt raha" oli, võib kellegi "kuulge, nii vaene pole õieti keegi, et lapsi ei võiks saada!" ärritavalt mõjuda.
Eriti kui see on üks väheseid asju, milles tunned, et oled tõesti hästi teinud.
Aga ma ikka veel ei saa üle ega aru sellest, et kui väljendan oma haigetsaamist teemal: "Mis mõttes te ütlete, et ma ei oleks tohtinud lapsi saada, mu lapsed on õnnelikumad, terviklikumad ja toovad rahvale, muuhulgas mulle, rohkem rõõmu kui enamiku teiste omad!" on mõne meelest okei tulla ja öelda, et loll oled, halb ema oled, üldse nõme oled.
Isegi kui ta sai haiget. 
Nii ju ei tehta?!

Nojah, see oli kõrvalepõige, taaskord.

Ja ühtlasi näide, et ma saan kohutavalt haiget, nii jubedalt, et ei unusta seda ka 6-7 aastat hiljem, ning jah, ma ei tee nalja, kui ütlen, et mul on enamik aega valus ja vahel väga valus.
Nojah, aga arvestades, et ma ei arvesta sellega, et teised võivad haiget saada seal, kus mina ei saaks, ega ma tegelikult tõesti erinegi keskmisest inimesest empaatiaradadel eriti. 
Inimesi, kes MEELEGA pulgaga teiste lahtistes haavades surgivad, palju ei ole. Lihtsalt neile - meile - ei tule pähe, et mõni asi valus võiks olla. 

Kuigi üks asi on küll minu eriline: mulle on "Minul on valus, nii et teistele meelega valu ei tee, sest valu on kohutav" väga selge. Nii et ma ei saa üldse aru neist, kes saavad haiget ja hüppavad seepeale kallale. Mulle on enesestmõistetav, et kui keegi seisab mu varba peal oma tikkkontsaga, ütlen ma: "Vabandust, äkki võiksite jala ära võtta? Mul on valus, te seisate mu varba peal," ja ma ei ela üldse kaasa neile, kes annavad varbalseisjale lõuksi ja tunnevad pärast, et neil on õigus ka veel, sest nad said ju haiget. 

Ehk: koerakaka juhtumi näide. Kui mulle oleks kakaga kilekoti nende konteinerisse panemise peale öeldud: "Kuulge, ma ei taha, et te panete mu prügikasti oma prügiasju, ärge nii tehke," ma oleksin noogutanud ja öelnud, et olgu, edaspidi siis ei pane.
Mõelnud endamisi, et imelikud jobud, aga käitunud leebelt ja tsiviliseeritult. 
Kui klopitakse aknale ja tullakse välja karjudes: "Mis sa endast mõtled siin?!" (ma tegelt ei mäleta, mida ta just karjus, aga ta karjus mu peale), reageerin HOOPIS teistmoodi. Mul ei teki natukenegi tunnet, et mina teen haiget, mul on selgelt tunne, et tema tuleb mulle kallale ja heh. 
Sellistes oludes ma juba ei tagane =)
Sa teed teisele meelega haiget? Ma trambin su maa sisse pudruks mingi moraalse kõhkluseta! Sust ei jää nii palju ka alles, et maha matta! Et seadus ei luba? Seaduse peale ma pissin!!!!
Teisele (no kes ise ei ole aktiivselt kuri ja hävitav olnud enne; kui sind lüüakse, ma plaksutan ja innustan vastulöömise peale) meelega haiget teha on andestatav ainult siis, kui pärast sõnaselgelt vabandust palutakse.

Üldiselt on meelega haigettegemine miski, mille mitteandestamise juures mul mingit kõhklust pole. 
Kehtib ka juhtudel, kus väidetakse, et keegi ei saanud ju haiget, kuigi on ilmselge, et sai. Ehk kui inimene vaatab meelega mööda sellest, et tal on ohvrid, "ma tegelt lükkasin aint tünne ümber, oma viga, kui keegi sinna alla jäi," ta ei saa mu käest rohkem andeks kui see, kes avalikult kallale läheb.
Mõnes mõttes on isegi hullem - kes avalikult kallale läheb, on vähemalt julge ja käitub instinktiivselt, ta ei mõtle "kuidas see välja näeb", vaid tal pohh, ta läheb kallale.
Aga see, kes poeb JOKK-idee taha teistele haiget tehes, on minu jaoks limukas. Ta mõtleb küll, aga mitte sellele, et ei tohiks haiget teha, vaid sellele, et tema ise karistada ei saaks.
Inimese privileegid talle ei laiene. 
TEMA koristaksin kõhkluseta maailmast ära, kui saaksin. Täpselt nagu tapaksin kõnniteel hispaania teeteo - mitte kurjusest, vaid ta teeb maailma (olgu, Eesti looduse) halvemaks oma eksistentsiga. 

Njah. 
See oli siis pikk postitus sellest, kuidas mina maailma tajun. 
Natuke kahtlen, kas see kellelegi peale mu enda huvitav on. 
Aga las ta olla. Kui juba kirjutasin, ju siis oli vaja. 
Ja see, et minu lähedane olla on jube hea, sest ma olen inimese heaks jube paljuks valmis, on tõsiasi. Või noh, OLI hea. Peale mu enesetappu on inimesed minuga ettevaatlikumaks läinud. Keegi ei taha sellist asja oma südametunnistusele ja tõsi on ka, et ma ei jaga end enam nii valimatult. Osad suhted, kus mul oli tunne, et ei saa piisavalt tagasi, lõpetasin ise ära, osad inimesed lõpetasid minuga suhtlemise omalt poolt ja ega mul tegelt väga palju uusi inimesi asemele pole tulnud.
Mõned. Aga mitte paljud.
Ja üllatus: mul ei ole suhtlusvaeguse tunnet. 
Mul on täiesti piisavalt suhelnud olla ja vahel ka suhtlustest ülekoormatud olek. 
Ehk: oligi liiga palju inimesi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.