reede, 2. detsember 2022

Urrr- rhhhh- ai!

Täna on teine päev peavalu järjest. 
Ei ole väga meeldiv, ent kuna viimased tund aega on valu suht stabiilselt vähenenud, olen talutavas meeleolus.
Siiski nördinud samuti - ma sellest osast saan täitsa aru, et minu jaoks Raske Päev ei ole normaalse inimese jaoks midagi erilist - õieti on see neile isegi kerge päev. Sest ükski minu päev ei sisalda töölkäimist, vaid mida ma teen, teen kodust.
Aga ma nii enda jaoks kui teistele pean kuidagi tõestama, et mul on päriselt ka raske, päriselt ka. Näed, käisin emaga kohvikus ja kohe järgmisel päeval psühhiaatri juures ja nüüd juba teist päeva valutab kõigist tablettidest ja kuumadest dušidest hoolimata pea.  Ma olen päriselt ka habras. Ma päriselt ka ei suuda. Ma päriselt ka üritan alailma üle oma piiride, mitte ei šlaki ja looderda, PÄRISELT KA!
Ja kui mu pea valutab, ma täiesti ausalt ja ühegi pehmenduseta tahaksin surra, sest ma ei jaksa kauem kannatada. 
Nagu ... ja see on nii raske juba ise, aga eriti raske seepärast, et mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seest, mu enda poolt tuleb kohe, kui pea enam ei valuta ja täitsa kombes olemine on: "Kuule, aga äkki teeks seda ja seda? See oleks ju hea?"
Kui ma vahel harva arvestan, et ma ei jaksa, see on suur asi. 
Ja siis rahvas vaatab mind stiilis: "Nojah, ju ta siis ei viitsi, normaalne - ega inimesed ei viitsi jah."

Ainult et mina viitsin jube palju, lihtsalt mu keha ei kanna välja. Ma EI JAKSA.
Lähen katki. 
Vihkan peavalu.
Seekord on pea pealegi uue nükke õppinud - mul valutab ka ninajuur. See luu, mis seal on. Lisaks vasakule oimule ja laiemalt üldse vasakule peapoolele. 

Aga muidugi see ei ole ainult peavalu. Täpselt samamoodi on rahapuudusega. Täpselt samamoodi on laste tervisega (mõlemad on jälle katki.) Niipea, kui ei ole väga võigas, kui pole kraadiklaasinäitu või arvel on tervelt kolmekohaline arv eurosid, mul on: "Mis ma üldse kaeban, mul on kõik päike ja heinamaa, edasi uutele võitudele!" 
Mitte et taastuks mõnda aega või hakkaks muretsema, et edaspidi nii rõve ei oleks, või hakkaks ettevaatlikuks vms. Ei - kui ma maast lahti saan ja ei pea enam roomama, lõug soola-liiva-lumesodis ripakil, ma tahan kohe lennata.
Ei mingit kõndimist või käpulironimist, mina lendan. 
Mis kulutab mu üsna kiirelt taas läbi.
Tähendab, rahaga olen tegelt mõistlik. Aga samas, ma olen rahaga kogu aeg mõistlik. Välja arvatud, et kõik, mis üle jääb, annetan ära.
Ja ei saa aru, mida inimesed TEEVAD sellega - välja arvatud, et klikkisin kunagi ringi blogides, mida ma järjepidevalt ei loe, ja lugesin postitust, kuidas keegi nurises, et maheda lihaveise hakkliha on nii kalliks läinud, et ta lissalt jättis selle ostmata, ja mainis veel mokaotsast, et no see on ainus hakkliha, mis süüa kõlbab. 
Vat siis ma sain aru, mida jõukad inimesed rahaga teevad =)
Aga ma siiski kipun olema segaduses sellest, mida normaalse sissetulekuga inimesed rahaga teevad. Sest ma ei suuda uskuda, et nad kõik maheda lihaveise hakkliha tahavad osta. 

Peavalu on veel pisem, aga et päris ära läheks - no ei.
Kuigi eile õhtul oli mingi 20 valuvaba minutit. 
Jep, siis tuli jälle tagasi.
Ka ööseks sisse võetud lisa-migreenitablett ei päästnud. 
Ibukast rääkimata.

Tegelt, ma võiksin kuidagi omaseks mõelda, et mul ongi phmt kaks olekut: Lörtsimärjal kõnniteel roomamine ja tiivad ja tiivad ja tiivad. 
Aint ma ei ole kindel, et seda kohe suudan - pea valutab!

15 kommentaari:

  1. Tahaks kohe võidelda su ambitsiooniga olla see ideaalne tavaline inimene.

    Ma ei tea, mis muud inimesed teevad, aga mulgi siin oli hiljuti haigus ja peavalu ja pakun, et kuskil kahe nädala jagu elu jäi enamvähem nii seisma, et tehti ainult jaopärast vältimatuid asju. Business as usual..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu probleem ei ole niivõrd selles, et vahepeal suren, kui seal, et kui ma parajasti EI sure, ma üritan maailma sülle võtta ja mõnusamasse kohta vedada ja katkestan enda ära, nii et hakkan jälle surema.

      Kustuta
    2. Või noh - teha asju nii palju nagu väga keskmine keskmine inimene võiks teha, kui ta eriti ei viitsi - ja lagunen. Sest seda on mulle selgelt hirmus palju.

      Kustuta
  2. Maheda lihaveise hakkliha on väga hea. Aga normaalse sissetulekuga inimene hangib seda ennekõike lapse peale mõeldes ning mitte iganädalaselt, ning tegelikult ka kanahakklihakodujuustukotletid on täitsa head. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kusjuures, mu kogemus on, et maheda lihaveise liha on ainuke loomaliha, mille peale ma koledat kõhuvalu ei saa. Mingi väga suur koostisevahe on neil, ma arvan, et asi pole üksnes maheduses, vaid lihtsalt tõug ise on söömiseks mõeldud, mitte ei ole liha piimakasvatuse kõrvalprodukt.

      Kustuta
  3. Ma ei tea, kas ma olen normaalse sissetulekuga, aga mul nt läheb iga kuu umbes 300 eurot püsikuludeks (pangalaen, elekter, vesi, internet+telekas, mobla).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja see on olekus, kus ma elan kahekesi ja ahjukütet ostab jälle kogu aeg ainult A ja igasuguseid ootamatuid suuremaid majapidamisväljaminekuid teeb tavaliselt ka tema (à la "torud läksid umbe, tellime töömehe").

      Kustuta
    2. ja siis on need kulud, mis tekivad seoses töö tegemisega: 30-50 eurot kuus transpordikulusid (teises linnas tantsuõpetamine) pluss mõnikord ka paarkend eurot väljas söömise kulu sinna otsa, olenevalt sellest, kui kallis või odav söögikoht töötegemise koha lähedal on ja kui pikalt mul tuleb kodust eemal olla.

      Kustuta
    3. Ma ka ei tea, kas sa oled normaalse sissetulekuga, aga 300 euro kandis arveid on väga ok - mul on vähem, aga mitte palju, sest üür, ja ma elan pisikeses korteris. Minu imestus on suunatud sinna, et kui ma vahepeal teenisin 900 raha kuus pool aastat järjest (töövõimetoetus + vabakutselise loovisiku toetus), mul jäi raha üle. Ja seda HOOLIMATA sellest, et ma ostsin phmt kõike, mida tahtsin. (seepärast on mul ikka veel elu sees ka, et varud eksisteerisid.) Ja ma siiamaani imestan, kuidas inimesed kaebavad, et nad saavad hirmus vähe palka, kui samas kuus tuleb 1000+ kätte.
      Mida nad TEEVAD sellega, arumaitaipa - kuigi pisikesele lapsele maheda lihaveise hakkliha ostmisest ma saan aru küll, see on igati ok. Ja ilmselt kui on rohkem lapsi kui 1 kodus, on ka palju rohkem kulutusi. Ja ilmselt ohkamine teemal: "Vahel tahaks ju ka teatrisse-kinno-kontserdile" on teema, sest praegu, verivaesena, ma isegi ei MÕTLE, et see võiks teema olla. Ma phmt ostan ainult süüa ja hügieenivahendeid.

      Kustuta
  4. Enamikul inimestel on ka suurem suhtlemisvajadus kui sul.

    Ja kui näiteks sõbrad on elu jooksul jõukamaks muutunud, hakkab tekkima olukordi, kus on keeruline sõpradega koos sinna minna, kuhu nad seekord aega veetma lähevad, sest raha ei ole. Või siis see vaesem läheb ka, aga pärast ongi kitsikus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Njah, ühe sõbraga lõpetasin suhtlemise just seepärast, et ma arvasin, et on ilmne, et ma ei saa endale väljas söömisi lubada, tema pakkus neid täiesti vabalt välja ja kuskil kolmanda korra järel oli mul kopp ees ja saatsin kurja kirja "arvad, et on normaalne, et ma nädala toiduraha korraga magama panen sinuga kohtumiseks v?!"
      Siis me paar aastart veel üritasime, aga mul ei olnud temaga tore ka ja nii ta läks.
      Aga mul ei ole tunnet, et ma rämedalt kaotanud oleks sellest, et ma temaga enam ei suhtle. Mul on tegelt tunne, et ma olen võitnud.

      Kustuta
    2. Mul oli ammuaega tagasi Eestis sarnane seis, et väga head sõbrad, kel oli minuga võrreldes väga palju raha, võtsid ette asju (või panid ette ette võtta), mis mulle majanduslikult üle jõu käisid. Mõnda aega pingutasin, et sammu pidada, miskipärast oli esialgu justkui piinlik tunnistada, et mul sääraste lõbustuste jaoks raha ei jätku. Üsna pea sain muidugi aru, et pingutamine pole jätkusuutlik. Olukorra lahendasin siiski pisut teisiti kui sina (NB! Mitte õigemini ega valemini (hmm, kas „valemini“ on sõna?)). Võtsin ette sõbraliku kõneluse, selgitasin olukorda, ja sõbrad loomulikult mõistsid täiesti, misjärel koos väljas käies kohandasid end minu võimalustega. Siiani oleme sõbrad.

      Kustuta
    3. Ma arvan, ma eeldasin, et kõik, kel ajud, saavad aru, et mul raha ei ole (olukorda, et mul raha ei ole, oli selleks ajaks olnud kümme aastat vähemalt - pigem tosin, viimati OLI mul siis raha, kui veel vanematekodus elasin). Ja seni olime alati kokku saanud kellegi kodus ja sinna piruka kaasategemiseks leidsin ka mina finantse. Aga ta ei viitsinud enam kokata ja arvas, et lähme välja sööma, taipamata, et mulle on see raske.
      Mina jälle ei taibanud, et tema ei taibanud, ja nördisin täiega.
      Aga tegelt meil ei olnud ühisosa enam ammu, elasimegi erinevates maailmades ja mul ikka veel ei ole kahju, vaid hea meel.
      Kui inimene minust aru ei saa, mul ei ole huvi temaga suhelda =P

      Jaa, ma tean, sa rõhutasid, et mitte õigemini, mitte valemini, aga mina mõtlen vahel enda sees ikka veel, et kuidas mul üldse kahju ei ole, miks?! Kui inimene on olnud mu sõber keskkooli algusest ja siis ma lihtsalt ei naudi tema seltskonda enam üldse ja ongi tore, et lahti sain, kas mul endal mitte siis midagi viga pole? Kuidas saab lihtsalt õlgu kehitada ja selle inimese ja selle suhte juurest minema kõndida?
      Aga noh. Ju mul siis on =P

      Kustuta
    4. Saab. (Inimese ja suhte juurest minema kõndida.) Ja nii, et pole kahjugi. Või noh, "kahju" võib erinevalt defineerida, eks, aga ütleme siis nii, et võib minema kõndida, ilma et see su ellu jäädavat auku jätaks.
      Kui minult küstaks, siis ma ütleks, et on täitsa normaalne, et inimesed me elus tulevad ja lähevad. Meie muutume, nemad muutuvad, igast suhtest kümne küünega kinni hoida - kui mitte muu, siis selle nimel, et "ammune sõber" - see ole tervislik mu meelest. Mitte kummagi osapoole jaoks.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.