teisipäev, 2. mai 2023

Kes ma olen?

Disclaimer 

Mõnikord ma mõtlen, et mul pole mitte erikuradi halvasti läinud, vaid arvestades mu stardipaketti, on väga hästi läinud.
No ma olen igat moodi keskmisest väljas - olgu, mitte välimuselt, seal ma olen keskmises ilusasti sees, aga ise arvasin, et väljas, eriti paks, lõtv ja rohmakas - ja üritan end elu turistiklassiistmele mahutada, endal üle kahe meetri pikkust, põlved ei saa liikuma, reied kisuvad krampi, kõrvalistujad panevad mu õlgu pahaks, sest need müksavad neid üle istmeservade. Endal on mul halb ja teen teiste elu ka ebamugavaks ja nutt ja hala.
Ja ikkagi on Tütarlaps ja Poeglaps, elan ära, kuigi elu sees pole kauem päevatööl käinud kui 4 kuud jutti ja kõik otsad kokku tuleb umbes aastake tööstaazhi, korter on täiesti normaalne ja phmt saan ikka veel enda kohta "kirjanik" öelda.
(Kuigi tegelt ma juba põen natuke selle juures, sest mu viimasest raamatust on üle kolme aasta möödas ja Päris Kirjanikud peaks ju sagedamini ilmutama? Aga no päästab see, et mul on üks käsikiri täitsa valmis, üks vajab veel lõppu ja ülevaatamist ja just kirjutasin ühe jutu, mida asun siis nüüd varsti pakkuma.)
Et ... on küll rõveraske. Ja on olnud läbi aja rõveraske. Vanasti ma kogu aeg lootsin, et läheb paremaks. Et mõned pisikesed asjad veel ja pääsen üle selle serva, kust edasi ei ole ainult hambad ristis ellujäämine, vaid võib kergendust tunda ja vabalt olla. 
Ja jaaaaa, ma üritasin ka kogu aeg seda, et ole õnnelik sellega, mis on, ei tasu loota õnne peale, mis kunagi tuleb. Ega ma loll ei ole. Lihtsalt - lihtsalt mul ei ole sees seda rahuosa. Oli kunagi võime end stimulatsiooniga üles kütta ja vahel maailma lõppu vaimustuses olla - aga seda, et on rahu ja rõõm ja mina olen rahulik ja rõõmus, lihtsalt ei olnud. 
Enam ei suuda ennast isegi stimulatsiooniga üles kütta. Ongi ainult halb. Aga no - vbla see ei kesta igavesti?
Igatahes. Kui nüüd mõelda, et ATH ja autism, siis ... niigi hästi, eks ole. 

Mitte "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, nutt ja hala", vaid "ma ei saa kunagi normaalset elu elada, aga kas ma tahakski? Vist ei, eksole".

Ei, ma saan aru, ma saan aru, olen 500 korda möödunud 15 aasta sees mõelnud, et ma ei suuda, ma ei taha, miks normaalsus on normaalsus - aga ikkagi oli kuskil ajupõhjas lootus, et kuidagi peab ju õnnelikuks saama. Ja no nii paljud inimesed on nagu õnnelikud ja nii paljud inimesed on nagu normaalsed ja siis ma tõmbasin sinna vahele võrdusmärgi (veidi lainelise küll) ja üritasin ja lootsin ja üritasin ja arvutasin oma eeldusi ning ei saanud aru ... aga kui võtta üheks eelduseks, et mul ei ole normaalne aju ega normaalne tähelepanuvõime, ma olen üleni imelik - siis on arusaadav, eks, et elan hoopis teistmoodi, kui normaalseks peetakse. 

Ja ma ei saagi olla normaalne. Isegi kui tahaksin.
Kuigi ega ma väga ei taha ka. 
Aga ...

emme mees tegi pildi
(ma otsustasin, et armastan teda ikka, aga taas boonusisaks kutsumiseni
pole veel jõudnud)


Aga kui vaatan pilte, millel olen nii noor ja mäletan, kui looturikas ja kartmatu ma olin, hakkab imelik. Olin veendunud, et tuleb lademes armusuhteid ja lademes lapsi ja kunagi isegi ei mõelnud, et ma ei suuda - olin veendunud, et suudan kõike, sest ma suutsin ju nii palju välja kannatada ja raskused on lihtsalt talumise küsimus, eks? Kõigil on ju raske, lihtsalt see erineb, kui palju kannatada suudetakse?
Ja nüüd ma enam lapsi ei saa, armuasju ei taha - v.a. K-ga - ja väljakannatamisega ka eriti midagi saavutada ei ürita, sest on selgunud, et kui pinge üle piiri läheb, hakkab otseselt valus. Peavalu tuleb eelkõige, aga ega maohaavandi kõhuvalu eriti parem old. Seda enam, et peavalu tuli sellega ka kaasa. 

Kõik, mis ma elu kohta arvasin, oli vale. 
Ja ma isegi ei imesta, kes see inimene tookord oli või miks ta nii mõtles. Ma MÄLETAN, kes ta oli ja mida mõtles. 
Aga kes ma nüüd olen? Kuidas mõtlema peaksin? Arvatavasti on mul üle poole elu veel ees - mida lootma hakata? Mida peale hakata? Vat seda ma ei tea. 

3 kommentaari:

  1. See on üle mõistuse äge foto! Õigemini, üle mõistuse hästi tabatud hetk, olgu siis juhuslikult või teadlikult. Kõige rohkem meeldib mulle too õhtuse? päikese kuldne valgus su juustel ja näol. Ja lapsed, nemad on muidugi ülivahvad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt 13 aastat vana pilt - fb viskas ette mälestusena.

      Kustuta
    2. Jaa, teades su blogi kaudu enam-vähem su laste vanust, ma nii umbes arvasingi, et 10-15 aasta tagune pilt.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.