kolmapäev, 10. juuli 2024

Blablabla

Kui mul ei ole midagi öelda, aga midagi teha tahaks - kirjutamine näiteks lahutaks meelt kõvasti, onju? -  teen uue postituse lahti, hakkan kirjutama ja alati selgub, et täitsa on midagi seletada ikkagi. 
Näiteks sai mu jutt "Kübekeses" veel tagasisidet. Seekord Loteriist. 
Seal ka kaevatakse kasvatuslikkuse üle. 
Ega vaielda ei saa - ega taha. Aga öeldakse, et põnev on, mis on tegelt tore - seda on juba neljal korral öeldud nelja eri ütleja poolt..

Mitte et ma ikka usuksin =) See on klassikaline "nägin seda unes ja panin väikeste laiendustega kirja" jutt ja ilmselgelt läksin liiale, üritades hästi täpselt edasi anda tunnet, mis mind selles unenäos valdas. 
Kusjuures avalik on versioon, mille ma Kalmsteni ja Kääramehe soovil ümber tegin. Keerasin nimelt moralismi väga palju vähemaks.
Aga põnev? See on ilmselt see osa, mida ma unes ei näinud ja teadlikult juurde lisasin. 
Ma ei tea ... tore, et põnev? Agagaga ... aga see ei olnud üldse jutu liikumapanev mootor ju, et põnev peaks olema. Kogu põnevus tuli kogemata, käsitööoskused nõudsid =P

Muidu on tänane täiesti jaburalt raske olnud, kuigi midagi ei ole isegi ära tehtud. Lihtsalt likvideeritud hädasid nagu vereuputus voodis, murelid, millest üks oli hallitama läinud (viskasin hallitanu minema, pesin ülejäänud korralikult ära ja paigutasin jäätisekarpi Poeglapse arvuti kõrval), kaks hallitanud virsikut minema visatud, söödud ära arbuusiveerandik, mis hakkas pehmeks minema, ja ülejäänud pool arbuusi külmkappi pandud, pesu tuppa toodud (Poeglapsel pold puhtaid aluspükse jalga panna, muidu ta oleks ise toonud) ja krdi pesunöör oli pooleks läinud, peavalu vastu erinevaid tablette võetud ja kaks võileiba söödud, veidi nõusid pestud ning loomi söödetud. 
Nüüd lähen emasema, pruunima, saledama ja niutsuvama loomaga õue. 
Ta ajab, muide, nüüd karva. Talvekarva maha. Aitäh, AbFab, furminaatori idee eest!

***

Käidud.
See oli kaaaa ootamatult raske: mitte "meie kohas", aga kohas selle kõrval teisel pool väikest pajupõõsavõsa, olid aset võtnud mees ja naine, kes ilmselt mingil "me vist meeldime teineteisele, mängime paarikest"-üritusel olid sinna ehitanud varjualuse ja laiali laotanud tohutult kraami, tahtsid minuga viina võtta ning ohtralt suhelda. Tüüpilised Totoro-itaaliapäraseks nimeks lugejad ja omavahel juba kurjustavad tüübid. "Mõttetu naine, ei tea, kuidas kalamehetool lahti käib,"-tüüp ja naine oli muidugi vaguram, ent mitte päris malbekene. "Mine ära, kui ei oska olla!"

Mind nii kurnab nägemine ja kuulmine, et sellised inimesed on olemas. Totoro sai muidugi ohtralt kiita selle eest, kuidas ta ujub minu ees, aga vaatab pidevalt tagasi, et kas kõik on korras, ega ma ei upu. (Me ujusime neist mööda ja siis tagasi.) Aga kui siis ära oli ujutud ja hakkasin põõsa taga vaikselt oma ujumisjärgset suitsu tegema, tuli mul tunne, et vbla seekord märgi pükse suitsetamise ajaks  ära ei võtaks - ainult päevukate rinnahoidja. 
Mis oli hea mõte, sest kuigi seda rada põõsastest mööda muidu kunagi keegi ei lähe, tulid mingi teine naine ja mees oma koeraga ilmselt ka rahulikku ujumiskohta otsima. Nad läksid küll mööda ainult, ent oleks ma alasti, küllap oleks neil ebamugavam olnud.

Minul alasti olla ebamugav? Heh =)

Aga kõik see muidugi kurnas. Sest kui ma ootan mõnusat omaetteolemist, aga sattub suhtlus või ootamatud inimesed, ma lähen pingesse. 
Maijaksa!

Jalaväänamisest on alles valu keskmises varbas. Nii tugev, et ööseks panen elastiksideme - see mingil arusaamatul põhjusel aitab. Käia saab, näha ei ole, et lonkan, aga natuke tegelt hoian seda jalga ja jooksma ei kisu.  
Krt, panen praegu ka sideme - terve pöia ümber loomulikult, mitte selle ühe valusa varba.
Miks kannatada, kui teisiti on võimalik. 

Nii, murelid otsas. Suur võit. Ei ole, naine, vaja osta nii palju puuvilju, et need halvaks hakkavad minema! Parem osta jäätist - eile öösel läks jälle terve liiter, enne kui magama jäin. 
Ma saan peamise osa oma kaloritest praegu jäätisest. Kuigi mul on arvuti kõrval ka suur kott india pähkleid, kust vaikselt ikka võtan ja söön. Esimene seitsmesajagrammine kott sai kuskil 10 päevaga tühjaks. Nüüd on teine tarbimisel. 

Nii intelligentne post oligi =P 

Pilt ka, sest ... midagi. 

hilisõhtune söök millalgi

 

4 kommentaari:

  1. Täiega mõistan - see on nii tüütu, kui harjumuspärase vaikse ujumiskoha avastavad mingid teised inimesed. Ja siis hakkad seal käima kerge ärevusega, sest äkki on nad täna ka seal. Üle võtab kujutluspilt, kuidas hakkangi neid seal kogu aeg nägema ja kõik lõpeb sellega, et nad jätavad mu näo meelde ning hakkavad mind nt poes ootamatult teretama.

    VastaKustuta
  2. Muide, kui me ujume ja Totoro pidevalt tagasi vaatab, ei kontrolli ta mitte, ega ma äkki upu, vaid annab mulle mõista, et tegelt võiks tagasi pöörata, aitab ju küll.

    VastaKustuta
  3. mu lemmik-ujumiskoha lähedal telkis täna kodutu. see morjendas mind umbes sama palju nagu ükskõik mis inimese nägemine, kui ma tahan ujuda, aga arvestasin, et küllap kardab tema mind rohkem kui mina teda ja nii suutsin teda piisavalt ignoreerida.

    VastaKustuta
  4. kuidagi mõnus chill olmeline lugemine oli

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.