4. juuli juba.
Oi, kesköö on möödas. 5. juuli.
Aeg ikka lendab nagu kotkas, nagu ütles mees, kel kell rõdult alla kukkus.
Ma olen omadega ikka juuni lõpus ja pole päriselt teadvustanud, et juuli on. Lonkan küll kiiremini, aga see vahe on nii väike, et pole õieti märgatavgi. Phmt "just väänasin jala välja, nüüd katsun sellega kuidagi toime tulla" ikka veel.
Tegelt ma trepist üles saan juba vahelduvsammuga. Alla lähen jalg-juurde meetodil.
Väga veider päev on olnud. Ja eile oli ka veider päev. Üleeilset ma ei mäleta, aga ega ta normaalne ei olnud, tunde järgi ütlen.
Müürilehe jutt andis teise isikliku kirjavahetuse veel.
10 korda kuulsamaks vast ei saanud, ent inimestele läheb vahel väga korda. Teevad ka oma elus muutusi, ei taha enam alati süüdi olla, toetavad tallad maha.
Ja noh. Mida enamat võiksin ma soovida?
Aga imelik on ikka. Ebareaalne tunne. Mina mõjutan kellegi maailma kuidagi? Mida paganat?! Enamasti ma raputan väravaid ja röögin, et kuulge, mõjutuge, ma tegin midagi, ent midagi ei juhtu.
Ja siis, kui ma olen juba ammu loobunud - nagu nt selle artikli osas, nagu "Kuigi sa proovid olla hea" osas - keegi avastab ja see muudab ta maailm. Olgu, võibolla ainult natuke. Aga siiski.
Olen hurmatud ja põrutatud.
Aga samas ka veidi hirmul, sest "Devolutsioon" ei ole mingi hingekriipiv "see muutis mu maailma"-raamat, mida aastaid (nojah, või nädalaid hiljem, ma vist olen veits kärsitu :P) avastada. See on kiire hoogne seikluslugu ja kus on kõik inimesed, kes selle kiirelt ja hoogsalt alla neelasid ja ohtralt tagasisidet annavad nüüd?! Mh, ah?
Aint Marca tegi seda, mis ma tahtsin, et ta teeks - luges kohe läbi, kirjutas kohe arvustuse ja ilmutas selle niipea, kui valmis sai.
Oeh. Ma vist peaksin meeles pidama asja, mida ise kunagi pahuralt fb-s kirjeldasin. Et raamat ei ole mingi hooajakaup, ei tohiks olla mingeid "aasta oodatumaid raamatuid", raamatu võlu ongi selles, et sa võid teda lugeda 5, 50 või 500 aastat peale esmailmumist ja ikka elamuse saada. Raamatud ei kao kuhugi, sul on ees lugemisvõimaluste laas, kus ka parimal juhul vaid väikese raja sisse saad käidud.
Mis on kõik tõsi.
Olgu, püüan kannatlik olla.
Aga see vaikus mängib ilmselt ka rolli mu tunde juures, et miski ei liigu, aeg seisab paigal.
Aa, miski siiski muutus. Neil Gaimanit süüdistatakse vägistamises.
Rents ka kirjutas sellest.
Mul on nüüd hetk, kus ma leian, et ootame-vaatame, mis veel teada antakse - sest kui see inimene tõepoolest kedagi vägistanud on, pean ma ümber hindama mitte ainult selle, missugune ta läbi neti paistnud on, vaid ka kõik, mis ma tema raamatutest ta loomuse kohta omast-arust-tuvastanud olen ja võibolla kogu oma võime inimesi hinnata.
Hirmsasti ei tahaks seda teha.
Ja samas tundub liiga mugav otsustada, et eiei, tema ju ometi nii ei teeks, need naised on segaduses ja mäletavad valesti ja pole olemas.
Ootame-vaatame, on mu otsus. Ma ei tea piisavalt, et seisukohta võtta, ja olulised pole ju vaid faktid, vaid ka emotsioonid.
Mina muutusin tema suhtes umbusklikuks nende lahutuse eelmängu ajal. Amanda rääkis oma Facebooki lehel avalikult nende avatud suhtest ja sellest, kui tore see on. Tore, kui inimestel on tore, eks. Siis said nad lapse ja Amanda rääkis jälle avalikult, et avatud suhe on tore, aga tema algatusel läksid nad ajutiselt monogaamseks, sest ta tahtis, et nende mõlema tähelepanu oleks tuumikperel ja üksteisel, kuni laps natuke suurem on. (See juba on heterosuhtes ohu märk, meestele ei meeldi, kui nad tähelepanu keskpunktis ei ole, ja meestele ei meeldi, kui nende vabadusi mingi kräunutise pärast piiratakse. Aga ok, mõtlesin, et ehk Neil on parem kui keskmine mees ja need redditisahinad, et monogaamne on küll ainult Amanda üksi, ongi lihtsalt redditisahinad.) No ja siis tuli koroona, tuli lock-down, nad olid koos Uus-Meremaal ... ja Neil jättis lihtsalt lapse ja väikese lapse maha ning põrutas üksi Šotimaale, pannes sellega nende suhtele põhimõtteliselt punkti. Kui see lapsehoidjalugu juhtus (misiganes seal siis juhtus), oli Neil küll taas Uus-Meremaal, aga nad ei olnud enam Amandaga koos, suhe oli juba läbi.
VastaKustutaMa ausalt öelda olen teemal "tema - ükskõik kelle - perekonnaelu ei ole hiilgav" täiesti ükskõikne. Nagu - see perekonnaelu-värk on sedasi korraldatud, et ole sa ingel või inimene, ikka läheb miski valesti.
KustutaMinu arust Amanda ise keeldus Uus-Meremaalt ära tulemast, sest seal oli hea ohutu, peaminister tegi selles umbes paradiisisaare, kuhu covid ei pääse, ja samas on minu arust ka väga ok teha endale tähtsat ja kalist tööd, mis siis, et pere ja covid. Nagu - ta ei läinud ju lihtsalt minema, ta läks seriaali juures töötama.
Ehk siis minu jaoks ei ole see mitte mingi probleem. Elavad oma elusid, inimene olemine on keeruline, kõik on TÄIESTI ok.
Isegi see võimusuhtes cuddling on minu jaoks piisavalt ok. Sest elu ei ole lihtne. Sa teed asju (ta teeb asju, ma teen asju), mille üle just uhke ei ole pärast. Nojah. Juhtus. see on elu.
Aga VÄGISTAMINE on juba teisel pool seda piiri, kus lihtsalt elades ja oma parimat püüdes juhtuda saab.
Kusjuures ma tegelt olen sinu reaktsioonist rohkem häiritud kui Neil Gaimani vägistamissüüdistusest. Ja samas ma tean, milline sa oled - sa reageeridki kohe ja tugevalt ja sul on palju absoluutsemad väärtused kui minul (ja minul on väga absoluutsed paljude arust.) Eks ma vist olen jälle häiritud sellest, et isegi toredad inimesed on nii erinevad.
See ei olnud võimusuhtes cuddling (ma ei usu elus, et keegi ronib teise inimesega tutvudes talle VANNI teda lihtsalt kaisutama), Gaimani enda sõnul tegi ta nende kolme nädala jooksul korduvalt naisele sõrmekat. Naise enda sõnul oli selle aja jooksul consensual rough sex, mis arvestades seda, et Gaiman teise naisega sarnast seksi tunnistab, kõlab üsna tõenäoliselt. Kindlasti tõenäolisemalt kui lihtsalt vannis kallistamine. 😁
KustutaJep, sul on õigus. Ma mõtsin käperdamist, aga võtsin termini ajakirjandusallikast ja tuli veider kokku. Käperdamine on ju näpud tupes ka.
KustutaAga ma arvan, et selle Uus-Meremaalt lahkumise osas on meil täiesti erinev reaktsioon, sest lähtekoht on täiesti erinev - sinu jaoks on laps pigem ema omand ja isal ei ole mingeid õigusi ega kohustusi, ongi hea, kui liigselt jalus ei taidle. Minu jaoks on isa võrdväärne lapsevanem ja see, kui isa oma lapse hülgab ja trisele mandrile läheb, on täpselt samal pulgal sellega, kui ema seda teeks. Tavapärasem küll, ühiskond on sellega rohkem harjunud, aga minu jaoks pole vahet.
KustutaVõi oleks sinu jaoks ühtviisi okei, kui Amanda lapse teise vanema nõusolekuta oleks teatanud, et sorry, mul on vaja suurt kunsti teha, tegele ise selle jõnglasega, ja teadmata ajaks teisele mandrile tuld tõmmanud?
Esiteks, ei olnud nõusolekuta, selle kohta ma kunagi ju lugesin, kuidas Amanda keeldus lapsega minemast covidi juurde, kõik on kinni, kuhugi ei saa, lastepeod on keelatud jne, kohast, mis oli avatud ja suht ohutu. Phmt Neilil oli valik kas jääda nendega Uus-Meremaale või minna üksi ära, nemad kaasa ei tule - ja seal pani Amanda maksma täpselt selle ema-kaardi. Et mina jään siia ja laps jääb minuga ja nii on.
KustutaJa teiseks on muidugi ok =)
Minu vaade lapsele-lastele on, et nad ei välista muud elu. Sa elad nendega, nagu muidu ka elaks, nii hästi, kui oskad. Tõenäoliselt sa tahad olla oma lapsega - aga kui sa oled valmis maksma lapseta olemise hinda, siis lase käia.
Keegi ei PEA midagi seepärast, et tal on laps. Kui vanem on vähegi tundlik inimene, siis ta tahab lapsega olla ja tema olemist heaks teha - aga kui ta ei taha või tahab midagi muud veel rohkem, tema valik. Ehk kui ma olen valmis jätma oma lapse teise vanema hoolde ja lähen ise kunsti tegema, see on täiesti aus valik, ükskõik kas mehe või naise poolt. Lõpuks ei ole teine vanem mingi lastekodu või "jätsin lapse üksi".
Ehk siis ma arvan, vastuolu me vaadetes ei ole mitte ema vs ema ja isa, vaid vaadetes lapsele kui lapsele. Minu meelest on laps elu osa. Mitte miski, milleks tuleb ette valmistada ja valmistuda ja piisavalt ... maitea, see kõlab nüüd irooniliselt, aga eks ma nats olen ka: piisavalt äärelinnamaja, heledatest lippidest aed ja kuldne retriiver-teha. Sul oli nt selge, et selle mehega või tolle mehega sa last ei taha, sest su meelest ei olnud nad piisavalt head kasvukeskkonda pakkuvad.
KustutaJa mina olen: muidugi saame hakkama. On vaja, siis saab saama. Ja ette jaksan mõelda, mismoodi, kes, kus, kuidas, üldse maks. kolm kuud.
Rahast olulisem on mulle olnud see, et ma tahtsin last ainult mehega, kes oleks sellest lapsesaamisest sama suures vaimustuses ja oleks lapsele päriselt aktiivne ja armastav isa. Et mu laps oleks ümbritsetud mitmest teda aktiivselt armastavast inimesest. Kuigi tõsi, viimasel ajal mõtlen järjest rohkem, et võiks olla ka armastav koer, sest see kass ... ei ole eriti armastav.
Kustuta"meestele ei meeldi, kui nad tähelepanu keskpunktis ei ole, ja meestele ei meeldi, kui nende vabadusi mingi kräunutise pärast piiratakse" -- eeee.
KustutaMu on niigi silmad pealael blogisid lugedes kogu aeg. Aga no see lihtsalt ei ole nii.
Sa ei ole keskmine mees, Kaur, lihtsalt ei ole. Minu oma ka ei ole. Aga kui ma kuulan oma sõbrannade jutte nende praegustest ja endistest abikaasadest, pole väga vahet, kas nad on abielus või mitte, üksikemad on nad ikkagi. Sama ka VVNi laste isadega - VVN on terve laste elu "kuidagi ikka saanud" ja "kuidagi ikka toime tulnud", sest temal on vaja kuidagi ikka saada ja kuidagi ikka toime tulla. Isade jaoks pole see probleem olnud, neil on õigus käsi laiutada ja öelda, et no ei ole raha lihtsalt. Või aega. Või energiat. Sorry, kui ei ole, siis ei ole, küll EMA kuidagi saab.
KustutaSul on ilmselt õigus ja see on nii...masendav. :(
KustutaUmbusklikuks selles mõttes, et seni arvasin ma, et ta tundub nii tore inimene. Selle peale järeldasin, et lihtsalt üks pettumusi valmistav mees paljude teiste seas.
VastaKustuta