Nii väsinud

Näe, jutule "Kübekeses" see tagasiside, mida ma enne ei tsiteerinud. 

Muidu: ma olen laip. 
Miks ma olen laip? Ausalt öelda ei saa ise ka aru. Aga ärkan väsinuna, kõik asjad, mis teen, on kohutavalt rasked, ja siis lähen väsinuna magama. 
Süüa ikka ei taha. Aga olen õppinud iga juhust kasutama, kui natuke tahaks, ja pähkleid läheb päris korralikult. 
Jään vist ellu. Nälja kätte vähemalt ei sure. 

Poeglaps läks K juurde mõneks päevaks. Ehitamisel ja lammutamisel appi. Nüüd olen loomadega kolmekesi ja pean ära sööma kõik jäägid. Jäänukpudru ja jäänukmakaronid hakklihakastmega ja jäänukriisi ja jäänukpaprikad. Jäänukpitsat ei ole - kõik, mis K tõi, söödi kohe ära. 
Tütarlaps mõned päevad tagasi  tõi ka pitsasid, lausa kaks. 
Kõik söödi ära. 
Isegi allavõttev Poeglaps on pitsa ees võimetu - ON VAJA ÄRA SÜÜA.

Olgu, ma võtan end kokku ja söön ära makaronid. Sest kui ma lõunaund magada ei saanud - ma ei saanud, veetsin lihtsalt poolteist nauditavat tundi voodis - on ilmselt põhjuseks tühi kõht. Kuigi ma seda ei tunne. 
On vaja.
Teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad.

Masendav on see, et nad viisid kaasa ka suure arvuti. Mu civimängimisarvuti. Teadsin, et nii juhtub, aga ikka on kuidagi halb ja tühi tunne. Sest civ on mu lohutus-kõik. Loeb kõikvõimaliku lohutusasjana. Isegi lohutustoiduna, rääkimata lohtusfilmist ja lohutusraamatust. Lohutustegevus, vot. See ta on. Ja nüüd mul ei ole seda. Laon pasjansse, sest kuna nagunii, kui Poeglaps on samal ajal kodus ja ärkvel kui mina, mul on lohutusasendustegevust tarvis. Sest suures arvutis on tema.
Pasjansid kõlbavad. Aga ei vaimusta. 

Kas civ vaimustab? Olgu, natuke vale sõna. Aga kui ma civi mängin, mul ei ole peaaegu tunnet, et oeh ja miks ma pean ja kas tõesti see ongi elu. See tuleb vahel harva ja siis ma jätan mängimise kohe pooleli - säärast tunnet on mul muidu ka piisavalt, pole mingit mõtet seda arvutimängust juurde saada. Sama hästi võib tolmu võtta või näiteks kohvi teha.
Kohv on tore. Aitab. 

Aga tõsi on ka, et seda päris vaimustust, mil niimoodi tore on, et whoa, whoa, whoa, see ongi elu, on viimati olnud ... krt, isegi orgasmid pole päriselt see. Kõige lähemal viimastel aastatel on olnud orgasmid ja ujumine. 
Kord lõhnas jõgi õhtul nagu arbuusivedelik. Täiesti ogar, kui imeline. 
Ja kui on isu, siis vahel veab mõne toiduga. Mingi Eton messi variatsioon oli mõned aastad tagasi oivaline kogemus. 

Aga üldiselt mul lihtsalt ei tööta see vaimustumise värk. On "ma peaksin seda nautima ja ongi suht kena, jah". 
Aga viimane toores imelisus oli toopäev, kui mul oma teada oli Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini viimane päev enne eksamit ja nad tegid mulle vaikselt salaja eksami ära. 
Tunnen peaaegu tapaiha, kui kuskilt loen, kuidas õnn on väikestes asjades. Õnn, noored ja vanad, on inimese KEHAS ja kui see kaasa ei mängi, ei aita mingid asjad, ei suured, ei väikesed. 
Kuidas inimesed sellest aru ei saa, ma ei taipa.