laupäev, 6. juuli 2024

Kiitus ja laitus

Mul on öelda kahte asja. 
Tegelt on need omavahel ka tugevalt seotud. 
Minu jaoks. 
Nüüd mõtlen, kummas järjekorras ma jutustan. 

Ilmselt tuleb alustada sellest, et RSD-d (Rejection Sensitive Dysphoria) näib olevat kahte sorti. 
Ilmselt on sorte veelgi, aga mina ja K esindame kaht vastandlikku ja ma olen suht hämmingus, et ma varem ei taibanud, millest me suuuuuured erinevused käitumises. 
Mina närbun, kui ma ei saa kiita. Kui ei kiideta, ma võtan seda kui "keegi ei armasta mind" ja "miks ma üldse" ja "ma ei suuda hästi teha, mõttetu üldse pingutadagi". Samas olen ma suht jahe laituse suhtes. Kui ma tähelepanu tõmban ja ere olen, loomulikult osadele ei meeldi, selge ju. Kui ei meeldi neile, kes mulle samuti ei meeldi, on täiesti lill - ma olen ekstrarahul ja õitsen veel eriti.
Kui ei meeldi neile, kes mulle meeldivad, on halb. Aga kui tuleb natuke kiitust ja natuke laitust, on kõik korras. Kes midagi teeb, teeb ikka kellegi meelest midagi halvasti, selline on elu. 
Kõige halvem, mis mulle teha saab, on jätta märkamata või öelda, et noh, jah, käib vist enam-vähem küll, aga midagi eredat ei ole. 

K-l on kiitus savi. Jah, on natuke tore, et kellelegi meeldis, mis ta tegi, aga phmt savi. 
Talle ei meeldi laitus. Isegi inimestelt, kes talle ei meeldi. Isegi kui see on natuke laitust, mis on kiitusega igalt poolt ümbritsetud. Laitus ükskõik kellelt ükskõik mis vormis paneb ta seletama, end õigustama ja tekitab nii halva tunde, et ta ei saa õieti ollagi. 

Miks mina pean blogi, räägin kõva häälega, armastan esineda, rõhutan oma välimust isegi siis, kui mõne meelest ei peaks, raamat ilmugu juba, kasvõi koledana, kasvõi tegelt poolikuna, ja ma ei karda endale reklaami teha: sest silma paistes saab palju tõenäolisemalt kiitust kui märkamatu olles. Ja tehes saab palju rohkem tähelepanu kui mitte tehes.
Miks K on vaikse häälega, mul ei õnnestunud teda ka talle riideid ostes end esitlema ja enesekindlalt ilus olema õpetada (minu arust on ta väga ilus, aga enda arust mitte), ta ei taha midagi lõpetada, midagi valmisolevaks kuulutada, kõik seisab mingis faasis tehtuna, ent mitte lõpetatuna - sest ta ei taha laitust. Ta ei taha valmis teha, sest valmis asja kritiseeritakse palju tõenäolisemalt kui teadet: "Ma teen siukest asja." Ta ei taha silma paista, sest see tähendab RAUDSELT, et mõnele ei meeldi. Krt, talle ei meeldi isegi esineda - kuigi ta õnneks ka ei pelga seda paaniliselt, ta lihtsalt pole suur fänn. 

Muidugi. Sest minu jaoks on kiitus tähtis ja kiituse mittesaamine hullem kui laitus. Armastage mind või vihake mind, aga hoolige mingitki pidi, muidu ma ei usu, et olen olemas!
Ja tema jaoks: "Pole üldse oluline, et mind armastataks, aga ärge vihake. Ärge isegi natuke laitke. Ärge laitke, ärge laitke, ma ju nii väga üritan, et minu või minu tehtu juures midagi laita poleks!"

Millega jõuame järgmise teema ehk meie raamatule tulnud tagasisideni. 
Ei, tegelt on osa ka personaalselt mulle suunatud tagasisides ehk arvustus sellele jutule, mis mul "Kübekeses" ilmus.
Mu jutt "Kübekeses eluterves vihkamises" sai arvustaja käest tala, aga mulle see pigem meeldis. Sest noh - selgelt ei sobinud lugu Habichtile ideoloogilistel põhjustel ja rassisti arust halb jutt? Krt, ma olen vist midagi hästi teinud, kui talle ei meeldinud! Mis siis, et muidu on tal hea maitse ja minu lemmikuid pidas ta ka oma lemmiklugudeks. Aga kui ma Rentsi arvustuse ja omaenda sisetunde tuules olin selle loo osas: "Krt, sai liiga selgelt moraliseeriv," siis kui rassisti häirib, LAS OLLA MORALISEERIV. 
Mulle sobib.
"Devolutsioon" sai  Algernonis samuti suht tala minu jaoks - mu eriline mittelemmik-tagasiside "pold halb, aga pold ka hea". Me oleme saanud samasorti tala Reaktorist x2 ja nüüd Algernonist ka ja kui asi piirduks nendega, ma oleksin: "Nad ei saa aru, keegi ei armasta mind, uäääää!"
Aga enne neid ma lugesin tagasisidet Müürilehest, kes on meie raamatu pannud oma suve raamatuhoroskoopi soovitusena ja kurat, kui tore! Nii hea! Kellelegi meeldis, ilma et ma isegi oleks nende arvamust küsinud! Jee! 
Munad! Kanad! Nad märkasid! Nii armas!

Vaene K muidugi ei saa kiitusest end soputatud, ent vaevleb iga laituse käes, nii et tal on halb. Kuid mul on hea, sest kui kiitust tuleb, mul ei ole laitusega probleemi. Olla armastatud TÄHENDABKI olla samas vihatud, inimesed ei ole ühesugused ja kõigile meeldida tähendab meeldida lahjal, leigel, ei-liha-ega-kala moel ja seda ma küll ei taha. 
Ma tahan armastust. 
Ja seekord sain selle kätte. 

Jaa, aeg hakkas ka korraga liikuma =)

33 kommentaari:

  1. Jaa. Mina olen ehitatud samamoodi nagu K, tunnetan laitust palju teravamalt kui kiitust. Su võrdlust on väga hea lugeda, lööb pildi selgemaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (See kvalifitseerub mu jaoks kiituseks, muide, ja aitääähh. Ma tegin midagi selgemaks, mul on mingi mõte maailmas, jai!)

      Kustuta
  2. "Mina olen ehitatud samamoodi nagu K..."---jaaa, Lendav, mina olen veel hullem! Ma lähen vaimselt täitsa "kärna", kui keegi üritab kiita. See pärsib minu edaspidised ettevõtmised kauaks, niivõrd ebameeldiv tunne vajub hinge...Aga raamat "Minu s*tt terapeut" seletas ka sellise inimnüansi lahti!:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No mulle kiitus ikkagi meeldib, aga mõju enesetundele on lahja ja lühiajaline. Olenevalt olukorrast võib kiitus mõjuda ka hoopis vastupidiselt, see on tõsi. See on vist PDA (patoloogiline nõudmiste vältimine) sümptom, et kiitust tunnetatakse ootusena, et ma jätkaks samamoodi ja veel paremini ja selle peale tekib äge reaktsioon "mul ei ole teile seda anda, mida te tahate!" ning tegevuskramp ja ka põgenemissoov. Tunne, et kiitusega on latt mu tegevuste jaoks asetatud minu jaoks liiga kõrgele ja ma ei suuda.

      Laitus aga... ma olen ise ju eluaeg tundnud, et ma ei sobitu ja olen valesti. Ja kui siis keegi kinnitab seda tunnet oma laitusega, on ikka väga halvasti.

      Tegelikult nii kiitusekartus kui laitusekartus on sama asi. "Te tahate ja ootate minult midagi, mida mul ei ole teile anda". Hirm mitte sobida ja seetõttu olla välja heidetud, ära tõugatud. Hirm, et mul ei ole siin maailmas ja ühiskonnas kohta. Et ma ei kvalifitseeru siia universumisse.

      Kustuta
    2. Raamatut sitast terapeudist ei ole lugenud, vist võiks.

      Kustuta
    3. Mulle see raamat eriti ei meeldinud. Sitt terapeut ei old põhiline ja olid ka head terapeudid (minu elus on olnud ainult sitad või "no vähemalt ei tee midagi halvemaks, see on tore") ja peamine oli elu depressiooniga, aga minu depressioonid on ka teistsugused, Tema päriselt hakkas teistmoodi elama, tema kirjutisi hinnati ja eluviis ja elatis, aga mina küll depressiooniga teistmoodi elama ei jaksa hakata. Pole olemas. Ma ei saa vanagagi hakkama, mis mõttes ma peaks veel midagi uut tegema? Mis te olete lollid v?

      Kustuta
  3. Ma ka Skarabeuse liiki. Kiitus - kahtlane kraam, mis nad tahavad must saada???
    Aga teisi inimesi kiita on mõnus, mulle meeldib tunda nende rõõmu. Pervert olen, noh.
    Aga AINULT asja eest, niisama komplimentsi ärgu loodetagugi!
    Sa OLED toredasti värvikas karakter, seda peab ytlema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimene mõte jäi poolikuks: kiitus, kahtlane ja ohtlik kraam, aga laitus lõikab otse kontideni. Aga välja näidata ei tohi, NAD ei tohi näha, et see mulle haiget tegi! Ja siis manadki ette syydimatu tola maski ja protsessid oma sisemuse ja välimise lahknemine veel kõigele lisaks.
      P.s. K näeb nii nunnu välja oma tegemiste juures. Ma olen teda fb-s Sinu jagat videost näinud, lugenud plogi ja mõnda juttu, ärgu yldse häbenegu oma olemasolu, umbes nii.

      Kustuta
    2. Ma muidugi pole omateada ühtegi videot jaganud, kus ta nähtav oleks =) Paari pilti vast.
      K on Kristo (no ma võin seda öelda, sest me kirjutasime koos raamatu, mille kaanel ka tema nimi ju), mitte Kalmsten, Kalmsten on abielus Lüüliga ja nad läksid just pulmareisile =)

      Kustuta
    3. Väga vabandust, need 2 K-i sulasidki mul yheks kokku. ma olen inimeste eraelu jälgimisel tõeliselt ebajärjekindel. Mulle pole see oluline, aga see on ju TEIE päris elu ja selline segiajamine ilmselt ei ole meeldiv, päriseltvabandust.

      Kustuta
    4. Kusjuures ma eksisin! Ma OLEN jaganud videot, kus Kristo on, Prima Vistal koos Epp Petronega toimunud esitluselt. Lihtsalt kuna ma seda videot ei ole ise vaadanud, unustasin ära =D

      Kustuta
  4. Vaatan neid vastuseid ja veidralt hüljatud tunne tekib. Mitte lendav, tema vähemalt sallib kiitust, aga te teised:
    Miks te üldse midagi teete, kui kiita ei taha saada? ´
    Mul on tunne, et kiitus on ainus asi, mis motiveerib mind üldse midagi tegema. Kui kiita ka ei saa, on täiesti mõttetu, ma ei tee maailma kellegi jaoks paremaks, parem kohe kõrvad pea alla panna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi, mina tahan ka kiitmist! Jaa! Lapsi ka kiidan kogu aeg ja nemad mind ning tundub, et meile kolmele sobib selline kiitmispõhine keskkond.

      Kustuta
    2. Mul on suures plaanis samamoodi kui sul, välja arvatud see: "kiituse mittesaamine hullem kui laitus".
      Aga noh, ma elan ju USAs, Kaderit tsiteerides "kiitmispõhises keskkonnas". Meil siin on kerge kiitust saada, igatahes tükk maad kergem kui Eestis :)

      Kustuta
    3. Kui on valida, kas ainult laitus või vaikus, ma valiksin ka vaikuse. Aga kui on valida vaikus, kolm laitust ja üks kiitus, kohe läheks laitused ja kiitused loosi.

      Kustuta
  5. Mina kindlasti vajan kiitust, tähelepanu, äramärkimist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa oled sitaks tore inimene, muide.

      Kustuta
    2. Palun kujutle ette seinatäit südamekesi :)

      Kustuta
    3. kas ma võin selle armastamisega liituda? ma imetlen teid kumbagi eri kandi pealt.

      Kustuta
    4. Aga mis kantide?
      (erutub, sest enda kohta on põnev teada (mida ta näeb, kui mind vaatab?) ja saada ja Kauri kohta ka (kas ma näen teda samamoodi?)

      Kustuta
    5. sinu puhul imetlen eelkõige neid omadusi, mida mul endal ei ole. Näiteks seda visadust iga päev maha istuda ja kirjutada, kuni saabki raamat valmis.

      Loomingulisust on sul muidugi ka, aga see ei ole mulle endale nii võõras. :)

      Ja kuna ma ise hangun konfliktide peale ära, siis imetlen ka sinu konfliktikartmatust.

      Kaur on minu arust üks maailma kõige avatumaid inimesi, ma tean vähe neid, kes oleks nii altid oma seisukohta muutma, kui uued andmed tulevad, ja nii varmad oma vigu tunnistama. Võime umbes kõige vastu huvi tunda ka + uskumatu energia elu vastu võtta. Ja inimese kohta, kes omaenda jutu järgi heameelega vahel plõksib, on tal hämmastav valmidus arvestada nendega, kellele see ei sobi.

      Kustuta
    6. Jaa, Kaur on täitsa ekstraklass ses osas, et avatud. Täiega lahtine. Jep,jepp!

      Sina oled jälle nii ... noh, leplik ja arusaaja ja alati valmis asju teise nurga alt vaatamise plusse esile tooma. Phmt ma ikka veel leian, et kui notsu midagi ütleb, tasub tähele panna, sest ta teab palju, aga pole nende teadmiste pealevajutamisel kunagi vihane ega nördinud, et inimesed nii lollid on (mida mina muidugi olen).
      + rõõmus entusiasm, ind teha ja teha ja teha.
      Mul on rohkem nüri visadus =)

      Kustuta
    7. kui ma konflikte ei kannata, siis mis mul muud üle jääbki, kui leplik ja arusaaja olla :) Muidu ma ju torpedeeriks iseennast kogu aeg.

      Kustuta
  6. Ma teen sellepärast, et omal on tore teha või siis makstakse raha :D
    Kiitust ma ei usu ja laitust ma ei taha, parem kui ma ei kuule, mida arvatakse.

    VastaKustuta
  7. Tegemine on see, mis rõõmu teeb või vähemalt näib meeldiv. Niipea, kui tehtu saab valmis oleks kõige parem kui see unustuse hõlma vajuks. Teekond, mitte sihtkoht.
    Nii kiitmine kui laitmine lööb lukku. Ma küll korjan üles, mis valesti läks või mis õnnestus, isegi teesklema olen õppinud - noogutan õigel hetkel ja naeratan kui kiitus tuleb, aga hiljem jõuab kohale hirm. Miks hirm?
    Oh, teaks seda isegi. Lihtsalt tuleb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teekond, mitte sihtkoht, jah. Ja teesklus (naeratus ja noogutus, täiesti automaatseks treenitud, aga tegelikult sisuta reaktsioon).

      Kustuta
  8. Nii hea postitus. Lugesin eile õhtul ja mõtlen siiamaani, kusjuures jätkuvalt selgele seisukohale jõudmata, mis tüüpi ise olen. Ilmselt ei üks ega teine. Tähendab, kiitus on ju tore, aga midagi ei juhtu, kui kiita ei saa. Samas on oluline kes kiidab ja mille eest kiidab. On mul üks tuttav, kes kiidab enam-vähem iga asja eest. Näiteks ütlen: "Ma olen veel tööl!" ja tema röögatab eksalteeritult "küll sa oled tubli!". Nagu misasja, ma isegi ei käi iga päev tööl ja mulle meeldib mu töö ja raha, mis selle eest antakse. Sedalaadi kiitus pole midagi väärt. Samamoodi profaani kiitus erialase tegevuse kohta. Nojah, sulle tundub vinge, aga ma ju tean ... Samas kui kiidetakse mu hästitõlgitud krimkat, on tore. Või kiidab inimene, kes ise on minust hulka parem ja kellest ma lugu pean. Alati on muidugi teretulnud komplimendid välimuse ja riietuse aadressil (pealiskaudne, nagu ma olen). Ja siis laitus või ma ütleks pigem kriitika. Jällegi, oluline, kes ja kuidas. Ega halba enda kohta kuulda ei meeldi, aga kui kriitika on konstruktiivne ja mul sellest mingit abi võib olla, siis põen veidike ja püüan edaspidi paremini. Aga ma saaksin vist üsna hästi hakkama ka siis, kui poleks ei ühte ega teist. Hea rahulik. Asju teen kas enda rõõmuks, teiste rõõmuks või raha pärast.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks see, kes kiidab ja kuidas, mängib kaasa muidugi. Ei ole ükskõik, alati loevad detailid. Sama laituse puhul. Aga ma võtsin sellise ... üldpildi. Peamise.
      Aga mul see asjade iseenda pärast tegemine ei tööta - siis ma nt ei blogiks raudselt. Nagu - iseenda pärast? Ikka see loeb, et keegi loeb! Keegi märkab (mind). Vbla see aitab teda isegi ta oma elus!
      Aga omaette ... et peaks päevikut iseendale? No ... ilmselt natuke kirjutaksin.. Mul on alles paberpäevikud ajast, kui noor olin, ja kui ikka veel noor olin ja ülikooolis käisin, ma kirjutasin päevikut võrguühenduseta arvutisse. Seda küll enam alles pole.
      Aga kirjutasin palju harvemini.
      Rahaga on mul üldse kahtlased suhted. Phmt mu jaoks raha ongi juba kiitus. Keegi maksab selle eest, mis ma teen? Awww!

      Kustuta
    2. Ma alguses blogisin küll peamiselt enda pärast, või noh, selleks, et ei peaks inimestele kümmet ühesugust e-maili saatma. Nüüd jah, kui olen veidi aktiivsem olnud ja inimesed on lugema hakanud, siis ikka vaatan, et kas keegi arvab midagi. Aga blogis on küll nii, et mida tahes võib öelda, nõustuda või mind maapõhja taguda, mul ikka hea meel, et keegi luges. Vastu muidugi vaidlen. Noorena pidasin päevikut kaustikusse ja see oleks olnud maailma kõige hullem asi, kui keegi oleks lugenud :-).

      Kustuta
  9. Ma pakun, et osa inimeste kiituse umbusaldamisest on ajaloolist kultuurilist päritolu. Eestlased pole eriti mingi kiitja rahvas olnud, maarahvas pidas kiitust isegi needmiseks. Et kui näiteks keegi lehma kiidab, siis sellele loomaga kohe juhtub midagi vms. Tänapäevane variant on pigem see, et kui keegi alustab juttu minu hirmsa kiitmisega, siis mul tuleb kohe kahtlus, et mis ta tahab minust saada? Niisama ta ei kiidaks, see on sissejuhatus sellele, et mind pehmeks rääkida. Tõenäoliselt millegi sellise asjus, mida ma muidu hästi teha ei tahaks.
    Väga oleneb, kes kiidab ja mille eest. Sellest ka reaktsioon, kas rõõmustamine või umbusk või koguni tegutsemiskramp.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kujutlen igasuguseid olukordi ja ei - mul ei tule tegutsemiskrampi kiituse peale iial. Kui on nõme kiitus nõmedalt inimeselt, ei huvita muu, kui ei noh, isegi talle meeldis. Kui on raskelt saadud kiitus austatavalt - no et ma vbla enam nii hästi ei suudagi teha? Nojah, aga ma tegin selle ja tolle sitaks hästi, edaspidine võib olla lihtsalt hea, ikka on hästi ju =)
      Kriitika peale vahel tuleb küll. Lolli kriitika peale: mul ei ole mõtetetki hästi teha, nad ei saa nagunii pihta ja neile ei meeldi. Targa kriitika peale kusjuuures ei tule. Tuleb: kurat, see kõik on õige, ma püüan edaspidi paremini.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.