Muusikad

Ostsin ära pileti konsale, kus Dropkick Murphys loodetavasti raputab hoonet vundamendini. 
Huh. Suht muusikane hilissügis paistab tulema, sest 5'nizza peab oma 25 aasta sünnipäeva tuuril ja noh - Riia ei ole nii kaugel, et ma sinna täiesti tõsiselt minna ei plaaniks.

Muusika on mulle ... hästi kummaline meedium. 

Melomaane tean. Inimesi, kes on konkreetselt kiindunud muusikasse, analüüsivad ja mõtlevad sellest.
Ja inimesi, keda eriti ei huvita, lihtsalt mõni asi meeldib, tean samuti.
Neid, keda lausa häirib, ka. 
Aga minu jaoks ei ole muusika natukenegi mõistuslik. Ka mitte koos sõnadega. 
Muusika on nagu luule - läheb otse kondidesse, üdisse - või ei lähe. Kas erutab ja raputab viimse raasuni, või häirib pisut. Et kuidas nad siis sedasi. Nii imeline meedium ja nad ei oska sellega midagi paremat peale hakata?!
Kusjuures mu jaoks ei jookse piirid üldse žanride vahel. Igas žanris võib olla oivalist (nii luules, kogu kirjanduses kui muusikas) ja igas žanris nii ükskõikseks jätvat kui puhta prahti, iu. 

Kui mulle mingi bänd või laulja meeldib, mulle meeldib enamik nende tehtust ja halvim tase: "Jätab ükskõikseks". Aga vahel ma olengi kuulnud ainult kolme lugu ja mulle piisab neist. Ei otsi rohkemat juurde. Ei tunne vajadust. Nad andsid mulle selle ja tolle, miks mul veel rohkem vaja oleks?
Ainult kui olen täiesti kummuli, kuulan juurde.

Dropkick on siuke "ma tean neilt umbes 5 lugu, aga need on toredad" ja ma eeldan konsalt lihtsalt raputamist, tantsu, hullumist rahvaga üks olemise tundest. (Mulle tohutult meeldib. Miks ma olin lauljana laulupeo suur fänn - olla veidi aega teistega üks oli kõikevõitev emotsioon.)

5'nizza paiskas mu kummuli. KÕIK kuulasin läbi ja mul on 8 lemmikut, igasuguste meeleolude jaoks. Mulle meeldib nii nende tekstide kui viiside intertekstuaalsus, kuidas nad sulatavad sisse nii palju nii sujuvalt, nagu ei nõuaks see mingit pingutust. Mulle meeldib nende hoiak, see maailmakäsitlus, mida tajun. Korraga leebe ja kurb, nii kuradi kurb ja samas rõõmus. "Me võidame ükskord niikuinii ja isegi kui ei võida, krt, meil on õigus rõõmus olla meile antud päevadel."
Mulle meeldib see, kuidas nad teineteist hoiavad, kuidas on kuulda ja näha iga kord, kuidas nad on tõesti sõbrad, mitte töökaaslased.
Lahkuminek vahepeal viitab sellele ka - kui klappi enam ei ole, mis me ikka. 
Aga näe, igatsus tuli.

Mulle meeldib, kuidas nad välja näevad. Ikka veel.
Mulle meeldib, kuidas Sunsay (see, kes aint laulab) on siuke ekspressiivsem ja väljaspoole intensiivsem ja Sergei annab vankumatut tuge nagu müür, samas on sama tundlik ja tundeline. Mulle meeldib nende vahetus, kõik tuleb nii otse, nii elusalt
Ja eriti meeldib muidugi, et ma tunnen ennast ära nendes, noh 

Dropkick Murphydes tunnen aint vahel.
Aga siis täiega =)

Kas saab veel kuulsamaks?

Olen veits segaduses.
Vaata, ma ei saa öelda, et iseendast on kõrini. Aga nüüd tuleb mul kohe jutukogu välja. Eelmisel aastal ilmus KAKS romaani ja tegelt ma promoks ikka veel neid kahte romaani, kuna need on mõlemad mu meelest väga head ja täiesti erinevad kah.
Nad ju alles tulid, täitsa värsked veel!
Ent.
See jutukogu tuleb ka nii hea!
Toimetasin ja toimetasin ja tometasin läbi, kirjutasin mõned uued jutud, sisse lähevad ka mõned vanad, mida ma pole kuskile pakkunudki, sest mis nüüd need, aint minu udumuinasjutud ju. Lugesin ja toimetasin, lugesin nii palju kordi läbi ... krt, ma kirjutasin nii hästi!
Krt, ma kirjutan nii hästi!
Ühe loo puhul tuli "ma ei taha seda enam lugeda ja läbi töötada. Ilmselt ei ole hea lugu," ja see saigi minu nõudmisel siis välja jäetud. 

Nüüd on kirjastaja käes küljendamisel, kohe varsti trükis ja mul on: "Mis ma teen, kus ma olen, kes ma olen? Kuidas ma kogu aeg ilmutan, kas mul on millestki elada, kui olen kõik välja andnud, oh ..."
 ... ja selle segaduse vältimiseks võtsin uuesti luulekogu käsikirja ette. 

Ma ei tea, mis siis juhtub, kui see ka koguks valmistatud on. 
Tuleb jälle 6 aastat pausi?
Ei, mul on poolikuid asju lademes, mida võiks mõne uue teose aluseks võtta ja kuuest aastast kiiremini järgmine valmis saada, kuid need ükski ei tiivusta mind. 
Ok, "Kuidas paremini elada"-raamat v.a. 
Vbla võtan siis selle käsile. 

Esmalt luulekogu.
Esimene osa on nii vanad luuletused, et ikka on, ja need on kõik NIIHEAD.
Teine osa on uuem. See ei ole nii hea ega nii hoolikalt parimatest parimatest kokku seatud. 
Tegelen.
Olen Kirjanik. 
Jee.

Muide, Belials on veel korra (me oleme sellest kaks korda rääkinud avalikult, ta oli mu esitlusküsitleja ja Estconil kõnelesime ka) "Lihtsatest valikutest kirjutanud. 
Kas see on mu parim? Ma ei tea. Kahtlen, aga vbla.
Kas see on mu kuulsaim? Selgelt. 
Mina olengi see, kes tuli pauguga, ja kõik hilisem on taust. 
Minu arust ei ole "taust" kehvem, kusjuuures.
Ent selgelt mitte nii üldrahvalikult maitsev. 
Kuigi "Kuigi sa proovid olla hea" on tegelt samasorti, aga valesti turundatud, onjo. See ei ole ulmeraamat tavalises mõttes. Väljamõeldud ajaloolisel taustal toimuv ja juttu on peamiselt Arrrmastusest.
Teatavasti on naistel ette nähtud kirjutada Arrrrmastusest. Või lasteraamatuid. Või pehmeid turvakrimkasid.
Siis on hästi, siis on õigesti.
Aga turundati kui ulmet ja kõvasti aega läks, enne kui Õiged Lugejad teda üles leidma hakkasid.
Ikka veel ei ole ta avalikult kuulus.

Huvitav, kellele ma jutukogu saatma peaksin, et nad seda arvustaks? 
Kui ma mõtlen nende peale, kes teie seast vahel võrgupäevikus kommenteerivad, siis Rents ja Marca on seni millestki minu omast kirjutanud ja neile meeldis. Aga maitea ju, kas see meeldib =) Teistsugune on.
Nimigi on "Teistmoodi tavaline".
Ma ei viitsi kirjutada lugusid, mida ma juba kirjutanud olen. KÕIK mu raamatud on erinevad.
Kitty? Vbla. Kui tahad, murumuna ät gmail punkt com.
Sille ei armasta muinasjutte ja kuigi seal on konkreeetseid muinasjutte aint 3/13, minu jaoks see on muinasjutukogumik. Hm. Ise tead, kas tahad või ei.

Phmt kui keegi tahab JA ei ole üks neist, kellele ma saatsin eelmised raamatud, aga ta ei kirjutanud neist, võib saada. 

Mudlumi ees mul on veits piinlik, sest tema kirjutas "Devost" ja "Omasid ei jäeta mahast" ja isegi suht hästi, aga ma ilmutasin rahulolematust.
(Miks rahulolematust? Mulle meeldib, kui arvustaja saab mu raamatust aru, sest siis ta annab oma arvamusega teistele potentsiaalsetele lugejatele infot. Kui ta ütleb, et X raamat oli Y sorti, aga autori kirjapandu ei olnud selles soustis hea, ja Y on sort, mida ma omast arust kirjutasin, mul on sellest rohkem rõõmu kui sellest, et arvustaja kirjutab: "X raamat on Ö sorti, seal on kirjas U ja M ja B, ja see on hea." 
Sest kui raamat ei ole Ö laadis ja U, M ja B on vaevu mainitud, ent peamiselt on juttu hoopis Z-ist, see arvustus annab potentsiaalsele lugejale valeinfot ja ta lugedes pettub. Üldse Ö-d ei saanud. Või teine potentsiaalne lugeja ei hakka lugemagi, sest Ö teda ei huvita, ta tahaks pigem midagi Y sorti.
Mudlum tegi seda. Ehk ta ei kirjutanud asjadest, mis minu arust tähtsad, ja mekutas asjade üle, mis mu arust ... no phmt olid, aga juhus. Ja siis ma ütlesin natuke halvasti. Mitte palju, aga ta reageeris eraldi postitusega fb-s teemal "Arvustus ei ole tagasiside autorile, see on teistele lugejatele."
Millega ma olen täiesti nõus. Lihtsalt ei olnud rahul sellega, mis ta kirjutas. =)
Nii et ma ei tea, kas talle saata. 
Vbla peaks? Sest tore inimene ikkagi.

Mart Juur ei maininud, aga talle ma vist jutukogu saadan. 
Sest mittemainimine tema poolt on aus - kui ei kõneta, ta ei reklaami, dohh. 
Ja tema saab andeks, sest ta on staar. Võtab millegi kohta sõna, ongi see reklaam iseenesest.
Aga raamatublogijad, kes mitte midagi ei öelnud, ei saa? MisMÕTTES ei ole midagi öelda, isegi halba mitte? Pfff.

Selle tagasiside otsimisega on "Omasid ei jäeta maha" mul nüüdseks täiesti otsas. Kõik olen laiali jaganud, endale ei jäänud midagi. Kui alla hinnatakse, ostan oma eksemplari, aga 18 eurot ma iseenda kirjutatud raamatu eest maksma ei hakka. =P 
Kirjastusehind. Poes on kallim.
"Devolutsiooni" saatis Kader mulle juurde ja "Kuigi sa proovid olla hea" on kirjastuses umbes 4.90 ja "Lihtsad valikud" üldse alla 2 euro. NEID ostsin endale varuks. Juhuks, kui jälle on vaja kellelegi anda. 

Nojah. 
Aga nüüd tuleb jutukogu. Ja jälle nii hea. 
Oh, ma olen ikka vahepeal päris lahe.

Õhtu osutus hommikust targemaks

Ma arvasin, et läheb paremaks.
Tühjagi. 
Ma peaksin homme 6:30 tõusma, et matuste alguseks Tartus kohal olla.
Täna oli raske ja kergelt aseme külge kleepunud tunne end kell 10 sealt üles vedades.
Jaa, kõik senised asjad on tehtud, aga püha perse, jälle uued peal ...
otsustasin, et vean 6.30 silmad lahti ja siis panen enesetunde põhjal paika, kas suudan minna või ei suuda.

Keegi ei võida, kui saan lihtsalt 30 tundi kestva migreenihoo, mis nii lühike aint seepärast, et mul on veel päris palju tablette järel ja kui närvipinge maas, viimaks ju ikka aitavad.
Kuigi mida halvem on seis enne väsimuse ja peavalude koha pealt, seda hullem - ja ma olen praegu tegelt väga kurnatud.

Miski pole halb olnud. (Seni.) Aga väga palju intensiivseid asju. Ent neil matustel on konks.
Olgu, surnu oli mu sõber palju aastaid - vast 10 aastat enam mitte, aga see ei muuda möödunut olematuks..
Aga tema eksmehe osas mul on nii palju negatiivseid tundeid, et talle otsa vaatamastki keeldun. 
Jaa, ma boikoteeriksin teda ka matustel. 
Kuna surnu ja tema tütar vist (mu andmed on paar aastat vanad) ka ei taha oma isaga mitte mingit tegemist teha ja teised teavad samuti, milles asi, vbla oleks okei.
Vbla oleks räme närvipinge.

Ei, ma ei ole eriti andestav tüüp ja mõnesid asju saab andestada ainult kui andeks palutakse. Väga siiralt ja pisaratega.
Ja see ei ole mina, kellelt andeks peaks paluma.

Olgu, mõtleme veel. 

***

A naiskirjanike seminar oli tegelt tore. Ma kohtusin esmakordselt näost näkku paljude lahedate naistega, osade mitte-päris-nii-lahedatega, kes olid ikkagi okeid, ja surusin kätt ühega, keda ma kunagi hästi negatiivselt arvustasin, ent ta kas ei mäletanud või ei pane pahaks, sest kuigi mul oli keel juba paindumas ütlemaks: "Ma arvustasin sind kunagi hästi halvasti, aga proovin uuemaid asju ka lugeda," pold seda üldse vaja. Mulle pisteti kaunis valge käsi juba pihku. 

Ja Lilli Luuk teadis, kes ma olen, ja tahtis mu raamatuid lugeda ja Sveta Grigorjeva on täpselt nii lahe, kui arvasin, ja ma sain komplimente kingade, "A mina persse!" tätoka ja kirjutamise kohta + ise olin rahul, et nii palju sõna võtsin. 
Mu kunagi sisseõpitud käitumine on olla vait ja märkamatu, ent sellest olen päris edukalt üle saanud.
Millega ise jätkuvalt rahul olen.

***

Ma ei lähe sinna matusele. 
Ei jaksa. 
Ma ei suuda ka kõike ja kui ma ajasin end juba äärmuseni ära, mul ei ole enam varusid kuskilt võtta. 

Rallimas

Ma jaksan teile korralikult kirjutada umbes 19. augustil.
Seesinane on lissalt väike märkus.
Olen surmväsinud. Käisin Naiskirjanike Seminaril, toimetan uuesti jutukogu viimast juttu - selle korraga peaks nüüd läbi ka olema, rohkem enam mitte - ja tegin just pannkooke. Maailm on kaldus, aint tahtejõuga suudan end püsti hoida ja ei libise üle serva alla. 

Õnneks meeleolu on üsna helge. 
See tähendab: kõik on küll segane, arusaamatu, veider, keha teeb mingeid asju, mida ammu pole teinud - millal mul viimati niimoodi silmas veresoon lõhkes, et silmavalge punane on? - ja neid asju, mida ta ikka teeb, aga ravimitega koos on emotsionaalne olukord hea.
Ükspäev unustasin küll meeleolustabilisaatori hommikul võtta. 
Kui olin läbi käinud mitmed ahastuse ja teistele ajudele käimise etapid, lõpetuseks "mul on nii valus, põhjust ei ole, aga nii halb, aita mind," saabus idee, et oot. OOT! Kas ma hommikul rohtu võtsin? Meeles on küll, kuidas endalt küsisin, kas võtsin, ja mõtlesin, et võtsin küll, aga mitte võtmist ennast. 
Vaatasin netist järgi, et kas minu doosi võib phmt topelt võtta - võis, võiks ka neljakordselt - panin tableti keelele sulama. Kergendus võttis jalad värisema juba enne, kui tablett sulanud oli. 
Jaa-jaa, eks platseebo ka. 
Aga selgelt reaalne häda ja leevendus samuti. 
Edasi oli magamaminekuni päike ja heinamaa.

... mõtle häid mõtteid ...

Huvitav, kas mõtlemine peaks ka väsimuse vastu aitama?
Et mõtled hästi krapsakaid mõtteid ja väsimus kaob ära?
Tegelt võiks seda igal pool kasutada. Nt mõtle, et su kõht on täis, ja kogu näljaprobleem kaob. Oh, või janu! Nii näljane, et appi, kohe suren, ei ole ma olnud, aga nii janune küll, et tahta sõitvast bussist välja hüpata.
Vahemärkus: seepärast oli mul ALATI , kõigis tingimustes ALATI vesi kaasas, kui lastega reisisime. Sest see õudus, mille läbi elasin bussis sõites ja janust aru kaotades, ja siis sõidame üle silla ja seal on JÕGI! VESI! Ja ma ei saa seda kätte! oli kohutav.
Ma tollal muidugi ei imestanud, et miks ema vett kaasa ei võtnud. 
Aga nüüd imestan küll. Jah, plastpudeleid polnud, aga klaaspudel oleks samuti päästnud ju. Mis mõttes lähed väikese lapsega tundidepikkusele sõidule ja ei võta vett kaasa? Thefakk?!

Kolmandast küljest: no aga ma ei surnud. 
At least the baby didn't die.

Väike märkus ... 
No ütleme, et see on nüüd tehtud. 
Vbla kirjutan Naiskirjanike Seminarist kunagi edaspidi. 
Ma sain sealt palju mõtteid ja kogemusi. 
Aga ei jaksa praegu paika panna, mis neist peaks avalikuks saama ja mis mitte.
Mul ei ole see sotsiaalne aktsepteeritavus päriselt selge.
Seal koha peal olin ikka VÄGA korduvalt segaduses, et oot. Mis mõttes üks ütleb midagi ja teine ütleb otsa täiesti vastupidist asja, kuid alustab lauset: "Jaa, eks ole ..."
Kas viisakas on kogu aeg kõiges nõustuda või milles kühvel?

Veel üks binaarne opositsioon

Mõtlesin järele. 
Vaata, ma ütlesin, et minu arust suurim voorus on julgus. 
Aga tegelikult ei ole. 
See julgus, mida ma hindan, on ju lihtsalt teise asjaga kaasa tulev omadus.
Suurim voormus, mida ma üle kõige hindan, on kirglikkus. 
Jah, kirg millegi suhtes on see, mis paneb inimese jaburalt käituma, Mitte julgus pole see, mis valitseb. Kirg paneb unustama enesealalhoidu, mitte hoolima hoiatustest, mootorrattaga kihutama või öö otsa hullunult teste läbi viima, viskama end "paha poisi" kaenlasse, tahtma, tahtma, tahtma nii, et see ületab kõik muu.
(Nt last, onjo.)

Argus, mida ma põlgan, on kire puudumine. "Oh, mõistlik on teha niimoodi, nii ongi hea ja õige, küllmaolentublijaarukas".
Ja inimesed, kes tulid mulle rääkima, et ikka hea paarissuhe ja majanduslik kindlustatus peab lapse saamiseks olemas olema ja mu tervis ei võimalda mul last kasvatada, ma ei saa ju endagagi hakkama, pälvisid mult ainult jälestuse. 
Miskuradipõhjused need on, kui ma tahan?! Tervis? Kahekesi on kergem? Emake maa, kui ebaoluline! Kui oleks vaja endale auk jalga uuristada, sest lapsel on tarvis, ma uuristaksin endale kasvõi naelaga augu jalga, mitte ei hädaldaks, et oi, valus on, kas ikka teisiti ei saa, oi, miks ma pean.
Kui on vaja, ma teen. Sest on vaja.
"Te tunnete sõnakest "peab"? Sellega teeb palju ära."
A. Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem"

Aga kirel on ka must pool. 
Samuti mulle väga tuttav. 
Valu. 
Kehaline valu, vaimne valu - mingit vahet pole. 
Kuni valu on väike, võib ignoreerida. 
Kui on suur, ei ole ignoreerimine võimalik. 
"Lihtsalt mõtle rõõmsaid mõtteid!" Oi, vennas, kui palju ma seda proovinud olen. Ei. Toimi.
ÜLDSE.

Kogu mu elu on valu ja kire vahel tõmblemine. 
Miks ma teen asju, millest ma tean, et 87% on tõenäosust, et saan migreeni? Sest ma tahan, sest on vaja, sest kirg on kaugelt tugevam kui ettevaatus.
Miks ma alati loodan ja võtan ette igas eluvaldkonnas, kuigi tean, et alati saab vastu hambaid, alati hakkab millalgi väga valus?
Ma ei ole väga ettevaatlik. Ja kuigi ma ettevaatajaid otse ei põlga, ma ikka jälgin neid nagu võõrliiki. Mis värk on? Kuidas niimoodi saama? MisMÕTTES sa ei tee, mida tahaksid, sest ohtlik?!
Muidugi on ohtlik.
Elada ongi ohtlik. Mis sa üritad elusana elust välja pääseda v? Hea küll, see on võimatu, aga ka: MILLEKS?! Kus kasu on?!

Sellest, et pärast on valus, parem ei tee, veel saan aru. Ma ka ei tarbi alkoholi välja arvatud erilise juhmuse momendid. Sest noh. Väga tõenäoliselt vallandab peavalu. 
Aga neid erilise juhmuse momente ikka leidub. Äkki ei hakka pea valutama, äkki hakkab veel toredam! Proovin.
Aga saan aru neist, kes ei tee.
Kuid "oht elule"?
Mis krdi argument see üldse on? Ma tahan seda teha! Ma tahan elada intensiivselt, mitte hästi kaua. 
(Kuigi ma kardan, et elan kaua. Kõik mu kehalised hädad on piinavad, aga mitte miski neist pole elulühendav. ja meie perekonna naised kalduvad väga pikaealised olema.) (Miks mu arust enesetapp ainus viis oli - ma olen nii kaua üritanud juhuslikult surma või vähemalt haiglasse saada, et kaotasin täiesti lootuse, et see minuga kogemata juhtuda võiks. Kas enestapp või pean 94 välja vedama.) 

Kui inimene TAHAB, miks teda peaks pidurdama idee, et selle ahvatleva millegi pärast võib surma saada või surmale lähemale liikuda?
Mingil määral mind pidurdab, et teisi ei tahaks tappa. Kui ma autot juhiksin, peaksin piirkiirusest kinni.  Ja koroona ajal kandsin maski ja hoidsin ühistranspordist eemale. Mitte enda pärast, kuid äkki olen nakkuse saanud ja levitan seda habraste kaaskodanike seas?
Aga üldiselt pidurdab ka oht teistele mind vähe. Bussis turvavööd kinni ei pane, sest mul hakkab sellega rohkem iiveldama. 
Kui juhtub avarii ja ma kellelegi näkku lendan, nii et ta mu keha all kaelaluu murrab, kehvasti küll.
Ma ei hinda elu eriti kõrgelt. Teiste omi kõrgemalt kui enda oma, ent väga kõrgelt mitte. 
Surm on kannatustest pääsemine. Hea asi.
Et ta võibolla ei sure, vaid jääb halvatuks? No see võimalus on, aga - kui mitmes bussiavariis ma seni olnud olen? Busse, mis avarii teevad, on vähe. Ja siis peaks veel eriliselt viltu vedama, et ma kellelegi otsa lennates ta halvatuks jätaksin. 
Nii väike tõenäosus, et sellepärast küll iiveldust kannatada ei viitsi.

Aga jah - kirg defineerib minu jaoks inimese. Isegi kui see pole suunatud kirg, vaid lihtsalt põletab seestpoolt, ikka on kirg.
Need seestpoolt põlevad inimesed on nii kurvad vaadata - ja nii kaunid. Aidata ei saa, ainult kaasa tunda. 
Ma mäletan seda olekut. 
Kogu aeg valus. Kogu. Aeg.

Aga kui inimeses kirge ei ole, miski ei tõmba, miski ei tõuka, ta polegi mu silmis tõsiseltvõetav inimene. Mingi kerge rämps. 
Iiii-gav. 

Suveaeg, siis kui elu on kerge

Minna ilma koerata ujuma, mitte minna? 
Minna või mitte ...
Võtsin hommikul (enne 12 on "hommik" raudselt) juba ette minna, aga hakkas müristama. Totoro kardab müristamist. Mitte nii hullusti kui ilutulestikku, aga ikka kardab. nii et ma ei käinudki ujumas, lissalt poes. Siis panin pesu välja. 
Kuna mul ei ole praegu toimetamise ülevaatust-isetoimetmist sinna peale, vbla lähen.
Pole, sest toimetaja jõudis selle jutuni, mis on täiesti toores, ja see seisab tal käes. Ilmselgelt palju tööd.. 

Võiks luulekogu käsikirjaga tegeleda, aga palju meelsamini läheksin ujuma. Saaks jälle selili. Totoro ei arvaks, et ma upun, ja ei tuleks päästma ja oleks mõnus ...
Samas vesi ja õhk on umbes sama 18-kraadise temperatuuriga, vbla ikka ei läheks. 

No vaatab seda asja.
Muidu tahtsin teile panna pildi oma peamisest suverõivastusest, milleks on voodilina, aga kui K ei tule mind kirsse korjama viima (kõik on märg ja ta ei taha märgi kirsse), vbla ta ei saa ka pilti teha.
Ja mu poeg magab. Tal on öö ja päev suht vahetusse läinud ja no - kui ta 15. augustil hakkab tööd otsima ja seni puhkab, las lapsuke ometi PUHKAB. 
Magab ja vaatab filme ja mängib arvutiga.
Talle meeldis "Pulp fiction" väga. Lemmiktegelane oli Vincent. Iga meemi, mida ta viimaks nägi nende loomulikus metsikus keskkonnas, peale hirnatas ja rõõmustas.
Ja lemmikstseenid olid Vincenti ja mrs Wallace-iga. 
Olen ikka hea maitsega lapse kasvatanud =)

***

Käidud. Oli mõnus. 
Lisaks sain Keisrinna (viimane lugu, mille kirjutasin) toimetuse kätte ja hakkan nüüd ise läbi vaatama. 
Kohe ... varsti ... kui natuke ... või palju ... civi olen mänginud.
Ja kohvi joonud ja pähkleid söönud ja võibolla midagi veel teinud. 
(Loe: üldse ei kisu tööd tegema hetkel.)

Mul on üks elamata elu. 
Ilmselt rohkem kui üks, aga seesinane tuleb väga konkreetselt meelde kohati.. Meil on "mingi värk" olnud vähemalt 15 aastat, aga - tuli ta mu raamatuesitlusele, kutsus mu burleski vaatama, kutsus välismaale larpama, kutsus välja sööma, kirjutas imearmsaid sõnumeid - ma konkreetselt ei saanud aru, et ta on midagi muud kui lihtsalt sõbralik. Kolm aastat läheb eelmisest korrast mööda, ma mõtlen kainelt, et no krt, oli variant, ta ei kutsunuks mind sinna lihtsalt sõbralikkusest, ei oleks öelnud, et ma ka võiks tantsides riidest lahti võtta (burleski järelpidu oli imeline) - aga järgmisel korral ma IKKA arvasin, et no NÜÜD ta on lihtsalt sõbralik. 
Tema meeldis mulle, mina meeldisin talle, aga no ei saanud me üle sellest usust, et teine ei taha. 
Nüüd oli ta "jõest mereni" loosungiga tüübi kaitsja. Võitis ka. Tegi õiget asja ja tegi seda hästi. 
Maksimumpunktid. 
Ma tean, ma tean, armuasjadest ei räägi - aga tajun oma nüüdse kallima ja tema vahel palju sarnasusi olevat.
Elamata elu. 
Ega mul kahju ei ole. Läks, nagu läks. 
Aga ta on mu lemmikute seas ja alati rõõm, kui tean, et ta teeb hästi.

Viis päeva

Kauneim kuu on juba viis päeva kestnud ja kuigi ta pole toonud kaasa midagi eriliselt kaunist, on olnud hea rahulik aeg. 
Toimetan uuesti läbi jutukogu, leidsin (vist) transpordi naiskirjanike seminarile, enamasti ei ole liiga kuum ja jões ujumine võtab jõudu ning tunnen end tugevana.
Raha ei saa otsa, peavalud saab ühe tableti triptaaniga kontrolli alla ja kuigi kuumahood on ebameeldivad, olen nendega ära harjunud.
Vahepeal lõikab meeltesse tita kohta, et ei kunagi kunagi KUNAGI enam ... ent olen selle mõttega nii kaua leppinud, et pole väljakannatamatult valus. Lihtsalt tuikab. 
Ma ikka ei saa aru sellest, et mõned ei tahagi lapsi. 
Mingi täiesti teistsugune maailmatunnetus. TÄIESTI teistsugune. 
Väga raske mõista. 

Pole isegi augustiraamatut raamatukogust toonud. Teiste lugemine on üsna tagaplaanil omaenda juytude toimetamise taustal pluss juhtus täiesti imeline asi.
Mul on lemmikfanficion. Olgu, olen lugenud ka 5-6 paremat, aga see oli ainus lemmikutest, mis JÄI POOLELI. 7. peatüki juures. 10. septembril 2020 aastal.
Ma ikka vahel läksin sinna lehele kontrollima, ega pole uuendatud. 
Ei olnud. 
Viimati käisin kunagi kevadel.
Ja kahe päeva eest tegin jälle lahti ... ja seal ilutses "next chapter" link! Uus peatükk!  OMG!
Ainult et uue peatüki ees oli JÄLLE "next chapter".
Vaatasin , palju kokku on. 
18 peatükki!!!!

Mul on nüüd lugemist =)
One Piece'i maailm. 
Ei, ma ei ole One Piece'i armastamist lõpetanud, aga juhtus nii, et mu poeg (kes nüüd põlgab peaaegu kõiki animesi(d?), ent tollal - aastate eest - oli veel fänn ja vaatas ka temaatilisi juutuubi videosid) ütles ühe video kohta: "Kuule, mulle üldse meeldib see kanal. Aga praegu tuli ta välja teooriaga, mis VÕIBKI tõsi olla.  Ma ei tea, kas sa tahad seda näha. Minu meelest ta tõepoolest mõtles välja, mis ON see Gol.D. Rogeri jätud One Piece. Nii et väga spoiler. Või noh, võibolla."
Ma tahtsin.
Ja see oletus oli TÕESTI hea.
Nii hea, et nüüd ma ei taha sarja vaadata, enne kui tean, kas juhtubki nii, nagu too juutuuber ennustas, või mitte.
Nii lahe ennustus, et ma ei suuda enam nautida lõpu poole rühkimist, kui ma ei tea, kas see läks täppi või ei.

Kuid fanficionit võin ikka lugeda =)

Muidu tõden taas, et prokrastineerimine = kui on mingi asi, mida ma ei taha teha, saab ILLLLLLLGELT palju teisi asju tehtud.

Hetkel ei taha ma juttu toimetada. 
Jaa, see ei ole üldse halb jutt, aga ta on mustem (tähenduses "on rohkem muuta vaja") kui eelmised ja oeh.
Nii et ... osad aknad said pestud, tolmuimejaga toad võtud, köögi kraanikauss pestud, vannitoa põrand pestud, sealne kraanikauss pestud, pott väljastpoolt pestud, Poeglapse katkised tossud minema visatud (enne otsitud, kas on mingit võimalust nad kodututele annetada, aga ei leidnud ja kasutatud asjade poodi ma neid ei vii - tagant katki, hõõruvad, kui paksu sokki jalas pole), kummutilt tolm võetud, veits seinu pestud, köögikapi pealne ja köögi aknalaud koristatud ja no seda juttu ka ikkagi 7 lk toimetatud.

Miks prokrastineerimine halb on? Krt, olen seda sadakümmend korda kogenud, ent ikkagi isegi ma ise imestan taas, KUI produktiivne prokrastineerimine tegelikult olla võib, kui seda õigesti teha. 
Jaa-jaa, noorena tegin ka valesti, mängisin minesweeperit ja lugesin jutukaid.
Sest keegi polnud mulle õpetanud, et kui sa ei taha ühte tarvilist asja teha, tee lihtsalt midagi muud vajalikku. 
Ma sain aint pahandada. Riielda. 
Krt, kuidas veel meie põlvkonna vanemad nii juhmid olid? Miks nad elutähtsaid oskusi ei õpetanud?

Öeldakse, et oi-voi, paha internet sööb me laste ajud ära, ei suudeta keskenduda, ei osata ise mõelda ... Teate, nii palju kui ma olen oma lapsi ja nende sõpru näinud, nad on PAREMAD inimesed kui meie põlvkond. 
Teavad elementaarustena, kuidas kriitika peab olema positiivne, muidu ei suudeta seda vastu võtta, kuidas julgustamine toimib, sõimamine ei toimi, kuidas inimesed on erinevad ja you do you ongi täiesti pädev viis suhtuda. 
Jah, muidugi on ka neil "seda ei saa andeks anda". Siis selle andestamatut asja teinud inimesega lihtsalt enam ei suhelda. 
Ei maksta kätte, ei üritata talle keerata, lihtsalt enam ei suhelda.

Kui meie vanemad oleksid teadnud neid asju, mis uuel põlvkonnal loomulikult tulevad, oh kui hea oleks lapsena elada olnud!!! 
Noored ei ole hukas. Noored on imelised.