Autori surm?

Kirjutan seda Led Zeppelini kuulates. 
Ja kuulangi ja naudin ja et nad (no vähemalt Page, teiste osas ma ei tea) keppisid 13-aastasi, kuidagi ei sega.
Või õigemini segab tasemel "kas ma ikka teen enda jaoks õigesti neid kuulates?"
Aga kui mulle naudingut pakub, ega too 13-aastane ju seepärast kannata?
Olgu, kuulan Zeppi edasi.

Kuid see pani mu mõtlema sellele, kuidas igasugused (hei, notsu!) ütlevad, et no - väga ebameeldiv mölakast inimene saab ju luua suurepäraseid asju, täpselt nagu väga tore ja armas inimene võib luua täielikku pahna. Ei saa võtta nii, et autori isik on lahutamatult loominguga seotud!

Aga minu jaoks on. Lahutamatult. 
Sest mina ei põgene maailmast teiste loomingusse. Mul ei ole tunnet, et looming on maailmast väljaspoolseisev, mingi teine asi.
Samuti ei ole mul mingeid tundeid tarbekunsti, moeloomise või kasvõi kulturismi osas. 
Need meediumid ei köida mu tundeid ja seega ma ei hooli neist kröömigi.

Kui aga hoolin, kui mulle mingi asi täiega meeldib, mu tunne seal taga on (nüüd juba eranditult, vanasti oli teisiti) alati: "Oo, ta on nagu mina! Ma saan nii hästi aru! Jaa!"
Ja kui siis selgub, et ta EI ole nagu mina, oleneb, kas need asjad on NEED asjad, miks ma tema loomingut armastan, või mingid teised. 
Ja kui väga see looming minuga räägib.
Mul ei ole mingit raskust Woody Alleni filme enam mitte vaadata, sest mulle on filmid kui kunstivorm üsna ükskõik ja miks siis vaadata kellegi töid, kes on ilge? Filme on musttuhat!
Mulle meeldib, mida Tove Jansson pildiliselt jutustas, aga no - ta oligi tore inimene, dohh. 
Samas on mul väga lihtne Picasso oma maailmast eemaldada. Ma ei kaota tema töid oma elust välja võttes midagi. Jaah, mõni asi meeldis mulle, aga miski ei murdnud mu südant. 
Phuhh! Ja läinud.

Kunstialadega, millega mul päris tugevad tunded seotud on, on veidi teistmoodi. 
Olgu, Marilyn Mansoni viskasin kõigist oma pleilistidest välja, aga ta ka lihtsalt meeldis mulle, mitte ei paisanud mind kummuli tunnetekeerisesse, millele on raske nimegi anda. Mul ei olnud temaga seoses reedetud olemise tunnet, vaid lihtsalt mõnetine pettumus. 
Ja no tõesti, ega ta tervet inimest teeselnudki. Ta oligi avalikult haiglane ja jube, rõhutas seda ekstra. Et ta päriselt tegigi inimestele halba ... olgu, ma ei kuula teda enam.  

Frank Herbertiga oli raskem, aga kuna ma juba enne olin otsustanud, et ainult "Düün", mitte mingeid järgesid, iu, siis nüüd ongi minu jaoks "Düün" imeline, kõike muud, kaasa arvatud Herberti isikut, ignoreerin.

Aga Gaimanit loeksin phmt ikka, kuigi ei reklaami seda/teda kuskil.
Zeppi kuulan ikka. 
Sest sõnum, mida ma varem sain, oli: need Zeppelini  tugevad tunded on nagu minul ju! See vaikus ja endassematmine, millest Gaiman palju räägib, ja kuidas see põimub samas hirmsuse ja vaprusega, on mulle ka nii omane. Oh, nad räägivad minuga nii otse!
Nüüd loen/kuulen neilt, et ka pervertidel ja lapsekeppijatel on tugevad intensiivsed hüljatustunded, väsimus, valu ja rõõm, põletavad igatsused ja soov puhata, pimestav joobumus ja valu-valu-valu kõigega segamini ja vaheldumisi.
Tunded on olemas nendes ja minus.
Inimesed on inimesed.
Kui asi kriiskab minuga tundetasandil kaasa, ma võin autori mölaklusega leppida.
(Pealegi pole Page kogu Zeppelin.)

Aga.
Kui looming kõneleb minuga veidigi vaiksemalt; lihtsalt räägib, mitte ei röögi, teen nagu Marion Zimmer Bradleyga. 
Üritan unustada kõike, mida olen temalt lugenud ja kui miski meelde tuleb, on hirmus. 
Lukanjenko olengi peaaegu unustanud. Kuigi tema raamatutest ei tule ka nii jälke asju meelde.
Steinfeld on meeles, aga ei, EI. 
Ei, isegi "Tiigrikutsut" ei meenuta! (Uskumatu, aga mul õnnestus isegi pealkirja trükkides mitte mõttes ümiseda. Olgu, eks mängiv Zeppelin aitas kaasa.)

MisMÕTTES saab looming mitte autoriga seotud olla? Mul ei tule meelde ühtegi raamatut, mis oleks korraga hea ja samas ei räägiks oma autorist.
Hullem, isegi halvad raamatud räägivad enamasti autorist, tema vaadetest ja väärtushinnangutest. 
(Jaa, inimesed on lollakad. Kohati päris hirmsal moel - Coelhot peetakse ikka veel paljude poolt heaks kirjanikuks???)

Muusikaga on veel äärmuslikum. See on nagu luule ju - tuleb inimese seest ja kui kanali leiab, läheb ka otse sisse. Hea muusika tegemiseks peab olema vähemalt natuke hull, verd peab jooksma ja kirg peab märatsema - isegi kui märatseb vaikselt ja akustilise kitarri saatel.
Kui tunnet ei ole, ei olegi midagi.
Kui äratundmist ei tule, ei olegi midagi olemas, mis töötaks.

Aa, on hulk inimesi, kellele meeldivad meisterlikkus ja käsitööosavus ja perfektsed proportsioonid ja kompositsioon ...
Ma ei tea, kuidas teie kunsti tajute. 
Mina tajun enda moodi.
Minu jaoks on autor ja looming lahutamatult seotud.