Sisemise kriitiku vaitsundimine

Olen päris kõva tööd teinud oma pideva sisemise kriitiku vaigistamisega. Konkreetselt korrigeerin iga mõtet, mis ennasthalvustav on:
"Olen väsinud vana naine."
EI! Olen väsinud parimais aastais naine!
Kõhuvoldi alt on higine, niisiis on kõht liiga suur. Oh, ma saan selle voldi isegi pihku võtta ...
EI! Kõht on ahvatlevalt pehme, külluslik nahk ja naiselik lopsakus, et sealt vahel higistab ... ja siis? Higistamine on keha normaalne funktsioon! Mu keha on minu keha ja sellisena hea. 
Keegi ei armasta mind ...
Mind ei peagi keegi armastama, olen väärtuslik ka ilma selleta!
(Et keegi armastab ka, ei ole oluline - kuni ma ise armastan, ei loe teised! Päriselt!)
"Ma olen selle kleidi jaoks liiga paks."
Ei, see kleit ei sobi mulle enam, see tähendab, et vaja on suuremat kleiti. Mitte minus pole probleem, vaid kleidis. 
Ma peaksin ikka niimoodi kirjutama, et rohkematele meeldiks. Vanasti ma ju oskasin seda.
Jaa, vanasti olin ma rohkem üldrahvalike uskumuste kaasauskuja. Praegu neid sisse panna oleks valetamine. Ma ei taha ju valetada. Nii et kirjutan, nagu endale aus tundub. 
Ma tegin talle ilmaasjata haiget, ta ei tahtnud ju halba.
Ei. Mul on õigus vihastada ja haiget saada, mul on õigus valesti mõista, mina olen ka inimene. Ma ei tahagi masin olla. Mul pole vaja masin olla, et maailma sobida. 
Ma olen kuulmatult loll. Kuidas üldse SAAB vaadata, et kui rong jõuab 13. 40 jaama, saan ma 13.37 väljuva teise rongi peale lipata, 3 minutit on aega?! Mida ma mõtlesin?!
On okei eksida. Inimesed eksivad. Jah, enamjaolt saan oma aju usaldada, vahel ei saa - aga see ei tähenda, et peaksin kõik alati üle kontrollima. Liiga raske, enamasti mõttetu - pingutus ei tasu ära. Nii et vahel eksin. No mis sellest siis on? Kas maailm läheb hukka? Ei? Vot nii.

Jne.

Inimestele meeldib selline mina vähem.
Teie olete juba harjunud, oo praeguse võrgupäeviku lugejad, pole niisugusel väga väga naisel ka häda - aga mina ise ikka meenutan, kuidas Kunagi oli. 
Ma olin nii nunnu ja kõigi meelest armas ja terve eneseiroonia ja mulle päriselt meeldisid peaaegu kõik teised inimesed ka. 
Enda meelest olin objektiivne (sest kui miski oli ikka väga sitasti, märkasin küll), ent tegelikult vaatasin kõiki teisi hea eelarvamusega ja ennast halvaga. Muidugi tundusid siis kõik teised paremad, mina üritasin parimat, nemad elasid nagu olid. 
Ja inimestele meeldis meeldida.

Nüüd vaatan objektiivsemalt. 

Ikka ilmselt mitte päris objektiivselt, aga objektiivsemalt. Imetlen vähem, usun vähem, mida Teised Arvavad. kujundan oma seisukohad ise. 
Ja ennast peksan vähem. Ei saa öelda, et üldse mitte. Kui mulle antakse põhjus, libisen täiesti vanale rajale tagasi ning võin seal pikka aega marssida - aga mingi aja möödudes märkan, suudan end kinni pidada ja mitte nii meeleheitlikult meeldimist nuruda. 
Kuigi see on loomalikult raske vahel.
Eriti kui mulle öeldakse, et ma meeldin inimestele vähem, sest olen nüüd nii agressiivne. Enesekindlus inimestele meeldib, agressiivsus mitte.

Mina ise ei arva, et agressiivne olen. Oma meelest olen enamjaolt ikka leebe, valmis enamust probleemi enda omaks võtma, kui vahekord tegelt on 50:50 või isegi minu osa 40, teise inimese osa 60 - aga jaa, kui ma tajun rünnakut, ma kaitsen end üsna raevukalt. 
Mis võib ebaproportsionaalne paista, kui teise meelest mind üldse ei rünnatudki. 
See on jälle oma aju usaldamise asi. 
Jah, ma tean, et mõnikord eksin. Aga mitte reageerida enamustel kordadel, kui mind tõesti rünnati, on suurem pahe vahel ülereageerimisest. 

Kui mina ennast ei kaiste, ei kaitse enamasti keegi.

Kuigi nt notsu on vahel siin kaitsnud =) Kaamos vist ka. Isegi Morgie on. Ja AbFab, mu igavene lemmik, samuti. 
Kellegid jätsin nimetamata. Vabandan. Ma neid inimesi, keda kaua näinud pole, kipun unustama. kuid kui meelde tuletatakse, on kohe nende kohta ajust palju võtta.
Mõned on mitte otse kaitsnud, ent vaikselt teatanud, et tegelt on mul nende arust õigus. 
Aitäh!

Omast arust olen lihtsalt ausam kui varem + julgen ja viitsin ennast kaitsta. 
Varem mõtlesin, et kui inimene on silmatorkavalt loll, mul ei ole vaja midagi öeldagi, kõik ju näevad. 
Ja siis ei ütle talle seda keegi  ja ma olen: "WTF? Kas ainult mina näen ? Kas ma näen valesti? Või kedagi ei huvita piisavalt, et midagi öelda?"
Nüüd on mulle selge, et kui mind huvitab, ütlen ise. 
Eiei, enam ei ole probleem võrgupäevikus - siin on asjad üsna head, halvastiütlejad on pärast seda, kui anonüümse kommenteerimise ära keelasin ja teatud inimeste kommentaare visalt lugemata kustutasin,  ära kadunud. 
Elusast peast. Jah, hoian end elusast peast oluliselt vähem vaos kui varem ja arvan küll, et see on enesekindlusest. 
Mul on nüüd tunne, et on oluline, mida mina arvan. Kui mu arvamus on intensiivne, väljendan ja pole veel iiial seda kahetsenud. 
Et haiget tegin, on kahju küll. 
Aga ei tunne end halvasti, et omapoolset valu väljendasin. 
Ma kahetsen ütlemata jäänud sõnu palju rohkem. Või mis palju rohkem - ainult neid kahetsengi. Vanasti ikka jätsin ütlemata.
Ei enam. 
Ei enam.