Uduselt kuidagi

notsu siin arvas, et mul on lühivormid luuleväljakutsega taas lahti läinud sees. 
Tema arvamuses võib olla iva.
Igatahes olen päris uhke mõne luuletuse üle, mis tulnud on. (Loe: "Vahel" luuletus. Kuigi seal peab ühe sõna lühemaks tegema.)

Aapo Ilves leidis, et november on viletsa luule kuu, ent ega ma tema arvamusest palju pea. Igaüks, kes Peeter Helme osas apologeet oli, kaotas minu jaoks tõsiseltvõetavuse. 
Luuletused on igatahes toredad asjad. 
Mul käivad muidugi romaanid sama rada: kui keel juhib, võib mõte hoopis uue suuna võtta. "See kõlab hästi, nii et panen sisu klappima." Aga luuletustes on lihtsam ja tulem on praktiliselt alati parem kui juhtudel, mil ma ette tean, mida teha tahan.

Keel juhib. 

Täna äratas mind telefonikõne. See toimus natuke enne 11 hommikul ja põhimõtteliselt oli see hästi, sest nüüd ma vbla ei ole neljani öösel üleval.
Terve päeva olen küll kõndinud nagu vati sees, maailm ei jõua eriti kohale. Väga üllatav, et hulk asju ikkagi kuidagi tehtud said.
Ehkki üsna halvasti. Ma ei ole väga ammu teinud toitu, mis mulle endale eriti ei maitse. 
Tõsi, ma avastasin alles süüa tehes, et mul ei ole kodus ei ube ega paprikat. Külmutatud köögiviljasegus ka paprikat ei olnud, kuigi ma olin täiesti kindel, et seal ikka on.
See veits vabandab.
Phmt ma suudan ilma paprikata süüa teha küll, aga abiks on enne teada, et tuleb ilma paprikata toit teha.
No ja isegi ube polnud! Asendasin kikerhernestega. 

Homne poest ostetavate asjade plaan laienes märgatavalt, sest tegelikult on mul otsas ka maapähklivõi, värske ingver, nüüd ka kikerherned, tomatipasta ning konservmais.

***

Päev vahetus, ma ei postitanud. 
Ei läinud kell 4 öösel magama, läksin kell kaks.
Ei ärganud kell üks, vaid kaksteist. 
Ikka on rongi alla jäänud tunne. 

Nädalavahetusel on ka plaanis igasuguseid asju. Näiteks lähen ma pulma.
Viimatine (ma ei ole ju viimasel 14 aastal pulmas käinud?) oli siuke ... mitte halb, ei. Aga rohkem nagu teatriskäik. Vahepeal saab puhvetist kohvi ja kooki, muidu vaatad esinemist.
Mu lemmik oli pruudi koostatud "meie lugu" piltide ja jutuga. Seinal oli ekraan ja seal siis jooksis. Lõppes umbes nii: "Ja sedasi võitiski rüütel kurja kuninganna printsessi südame ja nüüd on nad abiellunud."

Seekord on kõrtsus ja pruuti pole. Ainult peigmehed.
Ilmselt on asi teistsugune, aga kõrts pannakse kell 11 kinni, nii et ka mitte sihuke, nagu mina pulmapidu ette kujutan. 
Ma ei abiellu ilmselt iial ja et ma ei saa pulmapidu korraldada, on mu jaoks selle juures kõige kurvem. Krt, ma korraldaksin nii hea peo! 
Võibolla.
Kui kõik klapiks. 
Ja ma peaksin korraldama nii, et otsesel füüsilisel peol ei vastuta ma enam millegi eest, ainult naudin. Vastutajad olen enne ära korraldanud ja paika pannud.

Oh, aga ma lähen pulma. Mis ma selga panen? Krt, ma ostan kaltsukast selleks uue kleidi! (Mulle väga meeldib see kleit, 2.50 hästi kulutatud. Roheline.) Kas ma peaks juukseid värvima? Kulme kindlasti. Kas edevad poolkindad ka? Kas kaks patsi (mul on piisavalt pikad juuksed, kannan neid enamasti kahes lõdvas punupatsis) või mingi muu soeng? Millised ehted?

Ning siis selgus, et nädalavahetusse üritavad kaks hästi toredat ja armast inimest veel mahutuda.
Ühele ütlesin ära. Teisele ütlesin, et jaksan ilmselt väga vähe, kui ta tahab, võib kohale tulla ja oleme koos väikesed väsinud nunnukesed.
Võib juhtuda isegi nii, et ma ei üritagi kõiki oma "tavalisi asju" tavalisel määral ette ära teha.
Enese hoidmine jms.
Raske on - aga mõelda, et muidu ma lähen päriselt katki, aitab. 

Hommikul ärgates vaatasin aknast õue ja olin väga üllatunud, et sajab vihma. 
Olin millegpärast täiesti kindel, et lögane lumelobjaks. 
Ei, ma ei näinud lund unes. 
Ei tea, millest see veendumus.