Igas pulmas pruut...

Jah, nii on.
Pildil on minu Tütarlaps ja Poeglaps nädal pärast Poeglapse sündi. Õnneks pole ma mingi kuulsus ja pilt on vana ka, nii et keegi neid selle põhjal vast ära röövima ei hakka.

Täna on minu tütre sünnipäev, aga kui keegi mulle õnne soovib, siis ma tunnen, et tegu on täiesti ärateenitud sooviga. Õigupoolest olen ma veendunud, et MINA olengi need õnnesoovid just ära teeninud.
Sünnitamine, kodanikud, on raske töö.
Muidugi, kõik naised on erinevad jne, aga MINU puhul on see raske töö.
Eriti esimesel korral ja kogemusteta, et enne tasub nii palju magada, kui vähegi võimalik. Ka meetodil "10 minutit magad, 2 minutit vaevled valudes, veel 2 minutit üritad uuesti magama jääda ja jälle otsast peale" tasub ikkagi magamisega vaeva näha.
Sest tütarlast sünnitades õnnestus mul 74 tunni jooksul magada umbes 3 tundi ja ohoi, kuidas see juba kuskil seal "40 tundi järjest üleval" juures enam üldse tore ei olnud. (Muidugi, ega ma kõik need 74 ei sünnitanud. Alguses oli tavaline 14-tunnine ärkvelpäev, siis 3 tundi tavalist ööund ja siis oli see sünnituse algusosa, mis tundus pigem huvitav kui ebamugav - sel ajal ma oleks veel rahulikult magada võinud - väikeste katkestustega iga veerandtunni järel - aga ei, mul oli ju nii HUVITAV. Kuni lõpuks enam magada ei suutnuks ka.)

Tütar on mul sünnist saati väga ilus laps. S.t. ta on ikka veel ilus laps. Ta on ka sünnist saati SUUR laps olnud. Tegelikult nägi ta sündides välja nagu paarinädalane. Nüüd, täna seitse saanuna, saadavad teda küsimused: "Ja mis klassis siis sina juba käid?" ning WC-de piletimüüjad ei taha uskuda, et tegu on koolieelikuga. Ei tahtnud juba suvel uskuda, kui nüüd detailidesse laksuda.

Mida aeg edasi, seda vähem me saame temaga klapime ja see on nii kurb. Mina saan vihaatakke, kui tema midagi unustab, sassi ajab või ära lõhub. Tema on ilmselt surmani tülpinud vastusest "Jah, kohe kui tuba korras on" (ükskõik mille kohta, mida ta tahab) ning koristamisest kui sellisest. Tihtipeale veedab ta terve päeva "koristades" (ehk segamini asjade keskel pikutades ja koomikseid lugedes, kusjuures seda saadab iga pooltunni järel kostev refrään.
Refrääni esitaja (mina): "Kas asjad on põrandalt juba ära pandud?!")
Võib-olla paraneb me läbisaamine pärast seda, kui ta 10 saab. Sest mulle sobivad tited ja teismelised hästi, see vahepealne periood on see, millega mul raskusi on.

Aga tütarlaps meeldib mulle ikkagi. Kui raevukalt ta oma väikest venda kaitseb, kui keegi (nt mina) tollele ülekohut teeb Kui uskumatult lustakaid pilte joonistab ja maalib. Kuidas ta tahab lugeda ka vanu häid lasteraamatuid, mitte ainult Tommy ja Jerry koomikseid. Hakata kunstnikuks. Võimelda. Ilus olla, edev nagu emagi.
Ja kuidas ta on nii uskumatult oma isa nägu :D

Ühesõnaga, palju õnne!
Meile kõigile.

Rasketest hetkedest

Päevas, mille jooksul on kaks asja viltu läinud, on juba tõsiseltvõetavat ängipotentsiaali. Päevas, mil viltu on läinud 3 asja, on ängipotentsiaal nii tugev, et katsu või käega.
Sellistel hetkedel (nagu täna nt) üllatab mind alati, kuidas on positiivsete asjade vägi niivõrd palju nõrgem negatiivsete omast. Miks ma ei saabu koju, ohjeldamatult õnnelik, et sain piima, leiva, hapukoore, paprika, apelsinid, tütarlapse sünnipäevakingid, lasteaiakommid, ahjuvorstid, ravumid, võid, juustu, pirne, paari sooje sukkpükse ning karbi mune ostetud?
Selle asemel vaevab mind, et ma unustasin After Eight'id (ei, ma ei soovita neid süüa. Neid toodab saatanlik imikutapjafirma Nestlé, mida ma muidu väga järjekindlalt boikoteerin - kui teema huvitab loe nt siit - aga mul on lapse sünnipäevaks seda mõnusat KARPI vaja ning kuna mulle piparmünt shokolaadiga ka hullupööra maitseb, otsustasin seekord erandi teha) ja rotisaepuru osta.
Umbes nagu "sai ilmaasjata linnas käidud, ligi 7 km maha tatsatud ja rotile saepuru ja mängule karpi ei saanudki, lolllollloll!"

Mis ei ole tõsi (et asjata jne), neid asju, mida ma tõin, on ikka kordades rohkem kui neid, mille ma unustasin.
Rääkimata asjadest, mida mul polnud tingimata plaanis just täna osta, aga mida ma kasutan ja mis on kohe otsa lõppemas ja mida sai siis ka toodud (nt. MiniRiski pesuloputusvahend ja lõng).
Rahakulu on muidugi ka üks sai, mis hinges kriibib, aga mul on ju tõesti kogu seda kola vaja ja ma võin kohe ja kindlalt lubada, et raisku ei lähe midagi.

Ja üldse, igasuguseid väikesi võite oli. Sai pesumasin remonti toimetatud. Köögipõrand pestud. Laps magas lõunaund. Teine laps sai hommikul lasteaeda viidud (laiskadel päevadel ma saadan ta iseseisvalt sellele 300 m pikkusele rängale teekonnale). Ilus ilm oli (= D-vitamiin minu ja mu laste organismis suisa muliseb). Ma isegi ei planeerinud tänaseks mingit arvutitööd, nii et selle tegemata jäämine mind ka morjendada ei tohiks, ja ikkagi, IKKAGI on nii, et kaks-kolm nurjumist tekitavad tunde, nagu oleksin ma vilets ja närune inimene.

Mis ei ole tõsi.

Ma olen tähelepanuväärselt tõhus olnud täna ja väikesed äpardused ja suuremad tagasilöögid ei ole nii hullud, et neist üle ei saaks. Ja ometi pean ma kasutama Meetodeid, et ängipotentsiaaliga päev ainult selleks jääkski. Kui nõme.

Meetodid:
* sõnastada oma negatiivsed läbielamise ükshaaval ja täpselt. Sõnades ei tundu nad üldiselt nii hirmsad.
* sõnastada plaan jama korrigeerimiseks. Kui see pole võimalik, siis sõnastada jama tühisus Tõeliste Väärtuste taustal. (Kui see ka pole võimalik, on tegu kriisisituatsiooniga ja selle kohta ei oska ma nõu anda. Soovitan pöörduda professionaali poole.)
* sõnastada päeval korda saadetud positiivsed asjad ja nende Suur Tähtsus Maailmaajaloolises ja Isiklikus Plaanis. (Loevad ka "Mul oli kaks tundi jutti hea olla").
* lõõgastuda.
* Olla veel natuke tubli, et kaalukaussi kõige halvema hetke tundest ülespoole liikuma kallutada.
* Võimalusel suhelda kenade inimestega, kes naeratavad ja tunnustavad.

Mõni Meetod on veel, mida mina pole täna kasutanud, aga mis on alati abiks. Näiteks:
* täida kalendermärkmik kasulike tööde nimekirjaga, mis on kenasti süsteemis ja reaalsesse ajagraafikusse paigaldatud.

Ja nüüd ma olen Meetodid ära kasutanud.
Ja enam-vähem leebes meeleolus.

Aga see, miks halvad asjad on nii palju tugevamad kui head, on väga põnev küsimus. Kindlasti on mõned psühholoogid-psühhiaatrid seda uurinud. Ja v-o on olemas õnnelikud inimesed, kelle jaoks on positiivsed mõjurid tugevamad kui negatiivsed? Või sõltub see kõik hoopis taustsüsteemist ja inimeste jaoks, kel kogu aeg viltu veab, ongi positiivsed asjad rohkem väärt kui meie, ülejäänute jaoks? Äkki on positiivsete ja negatiivsete tunnete määr kõigil enam-vähem sama ja erinevused on vaid selles, mille peale reageeritakse?

(Noh, imekaunis ja sale andekas, terviklikust perekonnast pärit ja hästi teeniv tütarlaps võib vabalt veeta pikki päevi, ahastades selle üle, et ta randmed pole nii peenikesed kui talle meeldiks ja tema meesterahvas ei toeta piisavalt neiu püüdlusi teda stiilselt rõivastada. Ja lastekodulaps aastal 1998 võis olla terve nädala õnnelik, sest sai proovida Domino küpsist.)

Tänaseks aitab. Lähen magama.
Ikkagi kell 7 üles tõustud.


Korrigeerin pool tundi hiljem:
tuli mulle ühte postkasti pai. Kolossaalne pai, täiesti oivaline pai, selline pai, et kuku vaimustusest pikali. Päev läks kohe kaks kraadi paremaks.
Aitäh!

Terviseks,

oo J.R.R. Tolkien!

Head raamatud.

Ja palju õnne sünnipäevaks ka, loomulikult!

Masohhism?

Vähemalt kord iga 2 nädala sees käin ma mängimas.
Täna on jälle kord päev, kus kogu seltskond juurdleb selle üle, MIKS me seda teeme. MIKS meile pakub lõbu aastate kaupa lakkamatute nurjumiste tähe all elada. Aegamööda oleme me tuimestunud. Alguses me püüdsime päästa haldjaid ja inimesi, kelle keeled maha lõigati või kes elusalt põletati. Seejärel võtlesime selle eest, et neid tappa, noh, et nad sureksid kiirelt ja valutult. Seejärel selgus, et nad ei sure vaid püütakse Kaldea-nimelisse vaheilma, kus nende hinged lõputult piinades vaevlesid ning lõplikuse ja kergenduseta ikka ja jälle surid, et anda Neemek(r)antsi valitsejale ja tema jäledale nõunikule üha rohkem ja rohkem väge-võimu.

Nüüd me ponnistame ainult surmailma viiate sissepääsude vabahoidmise, isiklike sõprade ja saatusest märgitud laste nimel.
Ja nurjume taas ja taas.

Ja kõige hullem on, et võimalusi midagi positiivsele poolele kallutada nagu polegi. Kümme minutit tagasi tühistas Neemekrantsi teenistuses olev maag (ei mingi imemees, lihtsalt Neemekrantsi teenitsuses olev maag, koleda valge mantliga) kahekümnese veeretusega loodud antimaagia välja sel teel, et võttis ruutjuure piist, uuris selle abil välja loitsu nõrgad kohad ja rõhus siis nendele.
Meie kaotasime saatusest märgitud lapse ja pääsesime napilt eluga, olles tapnud pooled kongis olnud vangid (teine pool jätkab piinlemist, loomulikult).
Ja kui me kaebasime, väitis mängujuht, et ta ponnistab endal naba paigast ära, et meid elus hoida ja meile rõõmu teha.

Öelge, kus on siin loogika?
Ja kas miski selles aitab ängi vastu?
Nagu... laske mind maha.