Nagunii kustutan homme ära

...ka siis, kui kogu maailm hakkab korraga näitama keskmist sõrme - ja mulle, mulle, mulle muidugi - on aeg magama minna.
Paistab, et rohkem magada on päris hea mõte vähemalt kolmandiku eluraskuste puhul.

Aga - on öö ja ma olen nii väsinud ja nii kuri ja üldse, kogu see krdi elu on mingi nõme murphy seaduste illustreeritud köide, ja nagunii romantiliste krdi nõmekomöödiate lemmikvõte on keerata kokku miski loll jant ning vaadata, kuidas sa siis kaunisti rabeled sealt välja saamiseks; ja ma ei ole tellinud oma elusaatuseks romantilist komöödiat imala muusikaga, aitäh, ja... ühesõnaga, ma saadan võrguavarustesse ühe keskmise sõrme vastu.

SINA, kes sa oled parasjagu meie ainus maksev klient, see EI anna sulle õigust olla /...kustutatud.../, ette valmistamast keelduda ja avaldada lisaks põlgust meie tehtud töö suhtes! /...kustutatud.../! Pigem jätan mängu ära, kui teen selle sihukese suhtumisega persoonidele!

Sisseelamismeetod

Mille olen ma sünnitanud ja üles kasvatanud?

Pärast imepärase "Anni leivakoja" külastamist ja sealt värskelt ahjust tulnud sepiku ja kohupiimakorbi ostmist suundusin Poeglapse seltsis selle poe poole, kus müüakse muuhulgas ka hambapastat, juustu, jogurtit ja tomateid.
Kui vihma poleks sadanud, oleksin varasemal kellaajal turule läinud, aga vihma sadas.

Läksime. Mul oli seljas ülilahke neiu Hanna annetatud silmatorkavalt stiiline 1890. aasta tegumoega (kuid nööbitava kapuutsiga, mis hilisemat valmistusaastat reedab) villane keepmantel ruuduliste taskuäärtega, tänase märja ilma jaoks just paras.
Poeglaps sõi juba eelpool nimetatud kohupiimakorpi. Sõi poole suurest korbist ära ja andis siis ülejäänu mulle tagasi.
Pakkisin selle hoolikalt paberkotti hilisemate isude jaoks ja kõndisime edasi. Sirelid lõhnasid. Muru lõhnas. Vihma järele lõhnas kõige rohkem.
"Kõht valutab," ütles poeglaps.
"Kas sa tahaksid vast kempsu?"
Laps naeris: "Aga õues ei ole ju kempsu!"
"Ma pean silmas, kui me kaubamajja kohale jõuame?"
"Jaa!"
Vigin valutava kõhu üle jätkus.

Keepmantel, pean ma tunnistama, on küll stiilne, aga mitte vigadeta. Kuigi tal on külgedel augud, kust saab käed läbi panna, on see kõiki aspekte kokku võttes siiski äärmiselt ebamugav ese, mida seljas kandes lapsi sülle võtta. Hullem, kuna ma olen hiljaaegu omandanud mingid hägused ettekujutused rõivastega kokku sobivate aksessuaaride kasutamise kohta, oli mul vana hea seljakoti asemel käes suur, mööbliriiet meenutavast materjalist ning nahksangadega käekott, Mary Poppinsile sobilikku stiili. Üldiselt on see kott hea distsiplineerija teemal "Ära osta liiga palju asju, värk ei mahu ära ja kilekoti peale sa ometi loodust ja raha ei kuluta! Juu?!"
Nüüd oli mul tarvis lisaks lapse kandmisele oma käte vahel ka kotisangu pigistada.
Aga sülle ma selle lapse muidugi võtsin. Kaubamajani oli alla kilomeetri ja siis saab kemps külastatud ning rahu tuleb maa peale.

Laps kõlkus mul süles ja oigas vahepeal.
Siis ütles: "Ma mängin, et ma suren varsti ära."
Mina (reipalt): "Mina mängin, et ma viin su arsti juurde, kes su terveks ravib, et sa ei sureks."

Kaubamajja sisse jõudnud, panin lapse maha, et kempsuust avada. Laps hakkas nutma. Päris pisaratega. Hoidis kätt kõhu peal.
Mina: "Kas nii valus on?"
Tema: "Jaaa! Nii valus on..."

Pissitan last, kusjuures too nutab vaikselt, aga hädiselt, kui ma püksid tagasi üles tõmban.
"Kas pigistavad?" küsin mina.
"Jaaa..!" vastab tema õnnetult.
"Paneme su siis autokärusse istuma, saad puhata!"
"Jaa, sest autot juhtida ma ei jõua..."

Aga tõsiselt hakkasin ma muretsema alles siis, kui minu energiline ja hakkaja isane lapsuke istuski kogu poesviibimise aja autos ja nuttis.
Minu peas töötasid innukalt väikesed ajurakud, mis sobitasid teadaolevaid sümptome kõigi mulle tuntud haiguste juurde, ja tuvastanud, et palavikku lapsel ei ole ja kõht pole ka kõva, otsustas aju lapsele diagnoosi pannes ägeda põiepõletiku kasuks (mis on hirmus valus, aga õnneks kiire kuluga - umbes 1 päev kestuseks - ja üsna ohutu).

Nojah, aga 2 km koos mu telkmantli ja täis poekotiga hädist ja nuutsuvat põiepõletikuga lapsukest (MINU väge täis poeg, kes enamasti jookseb mu ees ja peksab oksaga surnuks kümneid kujuteldavaid koletisi kilomeetris!) süles tassida on ikka väga ränk töö. Mu turi tundus koosnevat peenikestest viimseni pingul tamiilidest, mis sirgeks venitatud olukorras lõikavad liha enda ümber paremini kui nuga, ja higi jooksis rinnahoidja alt mööda kõhtu nagu vihmavesi. Kõige hullem oli, et kui ma hädavajalikuks puhkuseks lapse ajuti maha panin, ei nutnud ega protesteerinud too põrmugi vaid lihtsalt kõndis väga vaikselt ja väga aeglaselt, käsi minu pihus, kodu poole. Süümepiinad kehutasid mind teda jälle ruttu sülle kahmama ja oma väravani jõudes olin ma läbi nagu Kristiina Shmigun pärast 30 kilomeetrit klassikat (ehk siis teiste sõnadega - "nagu käbi").

Esikus koorisin lapse hoolikalt pigistavatest teksadest ja muudest üleriietest lahti - ja vaatasin siis hämmastunult, kuidas ta oma tavalise kepsakusega voodi poole sörkis.
Hädise nukra kõhuvalurulli asemel istus mul voodis poeg, kes avas Simpsonite koomiksi ja hakkas mulle seletama, miks on see mees seal nii kurva näoga.
Vahtisin hämmastunult.
Viimaks küsisin: "Kas su kõht üldse valutas siis või?"
"Ei!" vastas Poeglaps rõõmsalt.
"Sa tahtsid lihtsalt süles olla?"
"Jah!"
Siis hakkas tal minu rabatud ilmet nähes must vist veidi kahju, sest ta selgitas: "Ma ju mängisin, et ma suren kohe ära! Ja sina mängisid, et viid mu loomaarsti juurde!" (Millegipärast on mu poeg veendunud, et loomaarstid on need õiged meedikud ja muu on lihtsalt jama.)
"Ah, õige," oli ainus, mida mul tuli pähe öelda.
"...ja ma ei saanud autot juhtida, sest ma olin nii haige, ja siis sina pidid mind kandma!"

Nüüd... nüüd ma ei teagi. Pahandada polnud nagu millegi eest. Vihale tegelikult ka ei ajanud. Aga...

Mulgi (laulu)pidu

Käisin.
Mus on ikkagi 1/4 mulgi verd (pealegi see parem osa), ja lisaks olen ma kohutav kolkapatrioot nii Karksi kui Halliste suhtes!

Ai-jee-AI, valus elamus.

Kõigepealt oli rongkäik. Kus 1000 inimest kõndis.
Puhkpilliorkestri kõrval liikudes oli natuke rongkäigu tunne isegi. Muidu nad lihtsalt kõndisid. Miski lauluselts nimega "Üits viis" võttis korraks üles koorilaulu. Esimese rea järel, milleks oli umbes "Mus helisemas ikke üits viis" pöördus nende kuri prillidega koorijuht ümber ja sisistas hammaste vahelt "ÜITS viis!!!"
Mõned neist õnnetutest olid vist "üts" laulnud.
Siis nad enam ei laulnud ka.

Kui kooridele või valdadele tee äärest hõisati, tehti seda vaikselt, et keegi hõikajat ometigi tähele ei paneks.
Vastuhõiskamine rongkäigust oli veel haledam. Hõikajapoolsest servast mõned ikka viipasid enamasti.
Erandiks olid joviaalse oleku ja punaste ninadega uhketes mulgi kuubedes mehed. Kui neid mitu tükki koos oli, hõiskasid nad kogu aeg, vahet pidamata. Üksinda olid sama vait kui mudilased või memmed.
Ma hõiskasin paar korda, siis hakkas imelik. Mis ma seal omaette lõugan!

Jäin vait ja tõmbasin lossimäele publiku sekka Karksi heledat õlut tarbima.
Tumedat polnud neil müügil.
Aga oli 2 sorti siidrit ja päris head kalja. Ses osas tasus kolkapatriotism end ära.

Koorilaul ja rahvatants on toredad asjad, ilma häbenemata tunnistan, et kuna ma armastan pateetikat ja sentimentaalsust, siis kipub siuke asi silma vesiseks võtma väga kiiresti ja lihtsalt.
Eriti kui see on "Üitsainus Mulgimaa", mida lauldasse. Või "Venna sõalaul".
Ja samas, kui kuskil on rütm, siis mul puus kohe nõksub. Ja kui on regilaul, siis ma laulan kordusrida kaasa.

Nõnda tundsin ma end varsti ikka erilise värdvormina publiku hulgas huilates, käsi plaksutades ja kaasa tantsides.
Üldiselt, saage aru, oli see ju mulgi laulupidu, seal olid mulgid. Umbes 2000-st kohalviibivast inimesest kõva 400 ikka plaksutas ka pärast esinemisi. Enamik vaatas tuima näoga. Kel raha oli, sõi kebabi.
Püüne peal loeti ette hingelisi vahetekste ja hüüatati paatoslikult.
Selja tagant kostis (harilikul vestlusvaljusel) naishääl, mis ütles: "Kurat, ära karju, lollakas! Sul on mikrofon!"

Nii ta oli.

Vesirotid ja väejuhtimine

Olen maal.

Kõrgemad jõud teatasid, et mügrid lahkuvad territooriumilt, kui panna nende käikudesse toomingaoksi.

Tõin võsast toomingaoksi. Sääsed sõid. Mind, mitte toomingat.

Toppisin 6-7 auku maa sees oksi täis.

Läksin magama.

Hommikul avastasin suure hulga muutusi aiamaastikul. Läksin uute toomingaokste järgi. Sääsed sõid.

Toppisin toomingaoksi uutesse moodustistesse maastikul, eeskätt peenramaa ümbrusele keskendudes. Mujal oli neid moodustisi lihtsalt nii palju, et kogu aeda hallata püüda käis mulle selgelt üle jõu.

Läksin kempsu.

Tagasi tulles leidsin maastiku taas muutununa. Sööstsin toomingaoksi tooma. Sääsed sõid.

Toppisin toomingaoksi hullunult mügriaukudesse, mutimullahunnikutesse, igaks juhuks peenrasse ka. Sääsed ikka sõid.

Ümber pöörates nägin selja taga auku, mida seal seitse minutit tagasi kindlasti kohe veel ei olnud.

Toppisin ka sinna toomingaoksa.

Siis läksin tuppa ära.

Loodusjõudude vastu ikka ei saa. Sääskede ja mügride ühendatud väed võtsid aia oma valdusesse ja mind redutasin hädiselt majas.

Aga järgmine päev koitis soe ja tuuline. Kõndisin sääsevabas aias ringi ning uurisin maastikku.

Pärast minu toomingahulluse lõppemist ei paistnud ka uusi hunnikuid-auke tekkinud olevat.

Moraal: võit võib peituda ka oskuses kaotada!